Ma olen Janek Vadi ja loen teile Elar kuusi, loo, kuidas ma härradega võistlesin. Lapsepõlves elasin kirillitsa mõisas Ingeri maal Luuga jõe sellel kohal, kus Rosson temast välja voolab. Sakslasest mõisa omanik oli vanapoiss, aga uusaasta paiku ilmusid talle kaks minu pikkust noorhärrat külla. Ühel päeval kuulsin luugalt hülgamist. Sinna jõudes silmasin väikseid isandaid, kes kihutasid mööda jõge kui linnud. Tol talvel juhtus mõnus jää olema. Pakasest hoolimata ei sadanud kuude kaupa lumekübet. Mul polnud uiskudest musta aimu. Kippusin lähemalt uurima, mis ime sakestel sõrgade all sillerdab. Kaldale kogunenud Monaca lapsed hoiatasid. Ramine ligi. Nad lähevad takk üles. Ma ei uskunud, aga niipea, kui jõel seisin, oli noor sandidel just minu platsi vaja. Mats, iis erakäratsesid, Nad ajasid mulle otsa, poksisid mind rusikatega, tõukasin jalaga. Macooperdasin viimaselt kaldale tagasi Torisedes, eks Menne, mis äike näed, varastasid mind moonaga, lapsed, sul pole ju sääraseid raudu jala alla panna. Aga minu isa oli puusepp, kui mul raudu pole. Puu on kodus, võtsingi kaks rattakodarad. Puurisin neist augud risti läbi ja sidusin nööridega pastel de alla. Elutoas polnud võimalik sõitu proovida, seal oli savipõrand. Õhtul läksin laudpõrandaga, töötuppa kodarad libisesid, mina prantsetasin korduvalt pikali. Mis sul Vergs kambris põntsu küsis seina taga ema isalt, kas rotid või isa tuli vaatama, kui talle kõik ära seletasin, silus ta hulk aega habet. Ega see niisuguste Puubussakatega isandate vastu sa. Ta käis pööningul ja otsis paar vana võsa vikatit. Käijasime nende seljad siledaks, nüriks viilitud terade peale kinnitasime soonega klotsid. Nii olid meil kah uisud. Rutasin Rossoni jõele kuulu varju, kus veel kuu valgeski harjutasin. Koivad kangestasid sedavõrd, et koigu pöördusin harkisjalu nagu ratsanik. Ent nädala pärast oli mul kunst käes ning liuglesime luugale. Noorhärrad jõllitasid mind üllatunult. Kui aga olid mu uiske täpsemalt näinud, pahvatasin naerma. Vika, maim kaat, vikaat miinus kerkis viha, nismikat, vikaat, parm, katsuge, kas jõuate oma uisu närudega minu vikaatidest mööda? Nemad jätkasid itsitamist ega mõelnudki matsiga võistelda. Mul kargas süda hoopis täissaksad, maksad, hüüdsin neile. Ja kui see ei aidanud, siis veel. Noored, härrad, noored härjad. Oi, säpime. Nad tõmbusid näost siniseks ning röögatasid tanner veter. Välk ja pauk. Nad tormasid minu poole, ma lidusin elu eest. Enne kuulsin selja taga ladusalt sõidu häält, siuh-siuh, siis kõlas corecam. Vaatasin ringi, nende lühikesed uisud polnud suuremast jääpraost üle võtnud. Nad mõlemad olid nii pikad kui laiad siruli maas. Keerasin ringi, tiirutasin nende ümber korra isegi ühel jalal, endal keel kah väljas, et neid veel rohkem narrida. Eemalt karjusid mooneka lapsed, mul hurra. Pärast kodus elutuppa astudes kiitsin emale. Võitsin noori sante. Tema vastas. Võib arvata, sest mõisast tuligi juba sulle auraha rinda riputama. Mu isa võngutas täis pead, kus see poiss võis ameti uisud saada. Kust võinud saada? Valitseja ütles mulle sinusugusel parmu, põnnil on tarvis tööd teha, mitte jää laeleda. Et sa isandatega kemplesid, ei anta su perele enam aidast viljaraasu. Olgu parandame seekord jäära. Näid uisud, siia. Ulatasin need emale. Ta püüdis neid käsitsi lammutada, kuid ei jaksanud. Isa muhelise pilgutas mulle silma. Aga valitseja ei jätnud. Ta kruvis uisud höövelpingi vahele, haares raske vasara ja lõunat paari hoobiga puruks.