Anne margiste loeb Erni krusteni ebamuinasjuttu kuningas Dio tooriku aalias tooriku valitsemisajal elas mõistesturniipias mees nimega naerikasvataja. Nagu veel praegugi mõnel pool mäletatakse, olevat ta kuninga ja mängukaaslane olnud ka hiljem mehe põlveski olevat naerikasvatajat lossis oma inimesena vastu võetud ja koheldud. Aga siis juhtuski, et turniipia kuningas metsseajahil olles ratsu seljast maha prantsatas, ennast vigastas ja põdema jäi. Sellest ajast peale ei nähtud kuningat enam käimas ega ratsutamas. Aga aeg käis ikka oma rada, kuni kumu sai jalad alla, et kuningale on küür selga kasvanud. Et seda kumu kummutada, laskis kuningas end kivisse raiuda, vaske valada. Seal ta seisis oma rahva keskel, suur, kõigutamatu ja sirge. Kaks korda päevas hommikul põllule minnes ja õhtul sealt tagasi tulles pidi naerikasvataja marmormehest mööda käima. Ja alati, kas ta tuli või läks langes kuninga vari ikkagi ta teele, rind ja käed vahel ka pea. Julged, astu üle. Oled arg. Mine ringi. Vaata ainult, et sa peale ei astu. Aga enne, kui see ühel õhtul ometi juhtus, ilmus varjust naerikasvataja ette küürakas. Pea nõudis ta ja kosta, keda sina kuningaks pead, mind võid toda seal. Sind vastas naerikasvataja silmapilkugi kõhklemata. Mispärast mind? Meie vana sõpruse nimel tuleta meelde, et sina ise õpetasid mind tõtt rääkima oleks siis, et keegi teine sedamaid tõstis küürakas käe, sihtis sõrmega marmormehele ja lausus. Mina ise ütlen sulle, tõde on seal, näed selles kujus. Nüüd võttis naerikasvataja põuest naeri, mille kavatses viia oma nelja-aastasele pojale muidugi salamahti sirutas selle kuju poole ja lausus. Selleks, et olla tõde, peab kõike teadma. Ka seda, kuidas maitseb, naeris kuninglikus suus. Vaevalt oli naerikasvataja lõpetanud, kui küürakas jälle varjuks muutus. Ootas mull, ähvardas ta nähtamatuna. Kui naerikasvataja koju jõudis ja naisele sellest kõigest rääkis. Kohkus viimane kogunisti ära. Mees katsustada, küll rahustada, kuidas vähegi veel oskas. Võib-olla oli see ainult viirastus, arvesta minuga on seda varemgi juhtunud. Ometi koputati juba samal ööl nende ukse pihta. See oli vali koputus. Ja need olid timukasulased, kes ütlesid, et nad viivad naerikasvataja ära ja et ta nüüd selle jõleda suupruukimise pärast eluks ajaks vangitorni heidetakse. Ehkki ta omal ajal kuninga lähedane sõber oli. Kõik, see oleks sõna-sõnalt ja numbri pealt nõndamoodi sündinudki, kui julmal Emonarhile oleks rohkem elupäevi antud kui naerikasvataja pärast isevalitseja surma vabadusse lasti. Ja kui ta viimaks jälle koju jõudis siis nägi ta oma piinastaid palest valgesse. Ta naise pea oli hall ja nägu täis sügavaid kortse, kuna nende poeg oli pikaks ilusaks noormeheks sirgunud. Ja ühel päeval ütles vangipõlvest tulnud isa pojale. Sel ajal, kui sina väike olid ja mina prii, leiba sõin, saime vaene ema küllalt häda ja viletsus päevi näha et talle nüüd natukenegi hõlpu anda, siis lähme ja saeme ning lõhume puud kuuris peeneks. Poeg oli meelsasti nõus. Saemehe lõhume kohe suure suure hulga, ütles ta. Aga teeme seda siis, kui ema on väljas, tuleb koju ja läheb puit tooma, siis üllatub. Kuuldes, et poeg tahab ema üllatada, muutus naerikasvataja õli väga rõõmsaks. Esiteks sellepärast, et ta pojas iseenda ära tundis. Oma nooruses oli ta justament samasugune olnud ja teiseks lootis ta, et head üllatused võivad murest vananenud näo jälle nooreks siluda. Nädala pärast, kui ema lähemasse linna põrsa laadale sõitis, oli isal ja pojal õige aeg sae ja kirvega puurida kallale asuda. Aga enne rumalat ootamatust kõigist saagi oli alles eelmisel päeval teritatud käisse ometi raskelt ja tuimalt läbi puu, otsekui oleks tal raud närida. Kui keegi oleks nüüd sisse astunud, siis oleks ta neid isevärki saagijaid viimasteks veni Villemiteks või nende tööd niisama nalja tegemiseks pidanud. Aga mehed ise rääkisid kõigest muust, ainult mitte saagimisest. Ei ühtegi sõnasaest ega pukist, millel saeti. Kuigi mõlemal oleks võinud küllalt vigu leida. Jätame nüüd järele, ütles isa viimaks. Tänaseks ehk aitab. Nõnda tehtigi. Õhtul emaga nelja silma alla jäädes ütles poeg. Meie isaga tahtsime sind üllatada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Oota, ma räägin sulle kõik ilusasti ära. Sinu äraolekul. Me kavatsesime kogu riida peeneks teha ka. Isa. Ma olen lihtsalt õnnetu. Isa ei suuda. Mis jutt see on? Imestas ema. Tõesõna, vastas poeg. See on küll väga kurb, aga ometi sa oleksid pidanud seda nägema. Olen kindel, et sa oleksid silmi pühkides ära läinud. Mis see nüüd olgu, pahandas ema, kes poja juttu sugugi ei tahtnud uskuda. Kui ma nägin, et isa nii nõrk ja saamatu ei hakanud mina talle peale pressima, jätkas poeg ja saag käis puus edasi-tagasi nii vaevaliselt ja aeglaselt nagu see rull. Kui sa veel mäletad seal vanas härrastemaja keldris, kus sa pesu rullimas käisid, ilma sul minust veel abi oleks olnud. Kui see kõik tõsi on, siis on see pikk vangipõlv meie isa ära kurnanud, arvasema ta oli muidu tugev mees, sitke nagu kadakas. Poeg teatas. Kuid nüüd peame teda hoidma, kuni ta kosub. See on minu otsus. Kuni ta kosub kordasema. Aga samal päeval hiljem õhtul, kui poeg välja läks ja vanemad kahekesi jäid, ütles naerikasvataja oma küljeluule. Sa soovisid küll, et ma poja abiks võtan ja pliidipuud valmis teen, aga paraku ei ole meie poisist veel asja kleenuke alles teine. Tegime täna proovi, saagisime peaaegu tund aega. Pärast oli häbi tehtud, tööd vaadata, saad ehk korra kohvi keeta. Kaks meest, imestas naine. Ja nõustus naerikasvataja. Ka mina poleks seda uskunud. Alguses püüdsin omalt poolt ikka hoogu anda, ka tema käsi oli kohe nagu kinni. Mõtlesin, et tal on puudu oskusest ja katsusin õpetada. Oleks sellest vähematki kasu olnud. Sa siis arvad, et ta on noorusest nõdruce? Küsis naine. Muidugi, vastas mees. Ja ega pole ka midagi imestada, mäletad, tol õhtul, kui mind öösel ära viidi, ei suutnud ta isegi seda naerist, mis ma talle põllult salamahti tõin, käes hoida. Aga see oli ka suur, naeris, ütles naine. Olgu pealegi, et oli suur, vastas mees. Ega see poissi suuremaks ei teinud. Näen oma vaimu silmade ees veel praegugi ta käsi. Nägin neid kõik need pikad koledad aastad iial kui väike ja õrn see sel ajal oli. Hea naine, minu mõte on küll niisugune, et meie laps peaks veel konti kasvatama. Eks siis pea, kui see kõik õige on, hakkas naine leppima. Sellepärast kutsu alati mind, kui sul abi tarvis on, jätkas mees. Las poiss sirgub veel mõne aja. Nüüd pööras naine mehele selja ja peaaegu jooksis toast välja. Mis jäigi tal muud üle, ei saanud ta ju mehe ette seisma jääda ja silmad täis pisaraid suure häälega naerma puhkeda. Aga teisel hommikul tõusis ta enne teisi leks puukuuri ja hakkas saagima. Tali neil pikil koledaid aastail üksinda saaginud ja lõhkunud. Miks ei võinud ta seda nüüdki teha nüüdki veel mõne aja, kui mees oma kurnatusest kosub ja poeg konti kasvatab.