Mina olen Andres staabun, loen Juhan Saare loo läbisõidul. Maakaupluse ees peatus Volga kärarikkad, kaassõitjad lükkasid mind autost välja. Just mina pidin siit poest uue pudeli veini ostma, sest olime jõudnud minu kodukanti. Saad ilma järjekorrata, hõigati mulle järele. No katsu aga saada leti ees oli suur tropp inimesi. Kuna julgust oli küllalt võetud, trügisid neist mööda seisingi kõige ees. Pudel veini, mul on paras raha. Hüüdsin uljalt, sest teadsin, et see alati mõjub. Jahmatas staat minu selja taga. Müüa käsi, mis haaras juba pudeli järele, peatus poolel teel. Pöördusin taadi poole, et visata mõni vaimukus kuid sõnadit kurku kinni. Isa, sina ütlesin ainult taadi nägu läks laiale naerule. Ninane pois kurivaim. Kuidas sa siiakanti sattusid? Ma olen läbisõidul, vastasin kohmetult. Ma näen, et sa oled läbisõidul. Venitas staat mõtlikult. Juhtus nii ootamatult. Me ei jõudnud ette teatada, ütlesin kiiresti. Kas sa koju ei tulegi? Päris taat? Ma ei tea, ütlesin kõhklevad, mul on kole kiire. Ma näen, et sul on kole kiire vastasstaat vaikselt. Mind oodatakse. Kibelesin minekule. Oh, kas tahate, pöördus müüja poole. Andke talle ära. Minul ei ole kiiret. Naasta on ainult leiba. Ulatasin raha üle leti, võtsin vastu pudeli. Millele sa tuled siis? Küsis isa.