Iraan oli kaasaegne maa suurepäraste teedega, suurepärase liiklusega suurepäraste bussidega, bussid sõitsid nagu VIP bussid kõik mööda teed, kus sul on jalgu sirutada nagu lennuki äriklassis tehakse väike peatus, kõik on sõbralikud ja meie olime sellised ullikesed, kes rändasime ringi ju niimoodi, et et meil ei olnud mingit öömaja kohta ju planeeritud ja üleüldse ka siit eestist laiule nagu üleilmses võrgus. Sa võid kuhugi meili saata ja siis sulle vastatakse, et niisugune hotell on olemas, aga sõidame bussiga, jõuame öösel sinna ja bussijuht ütleb, et kas te ei taha maha minna või kas me oleme kesklinnas jaja olete kesklinnas, kus teie hotell on, vist meil ei olegi? Ei olegi hotelli, tulge minuga kaasa, ütles bussijuht, viis meid takso juurde ja andis meid taksojuhile üle ja taksot ainult küsis. Džiipor kuud ehk odav või hea Me ütlesime odav ja headlast, selge, keda viis meid külalislahkelt sõbralikult võttis meid peale ja viis meid hotelli, need olid suurepärased nende klassikaline hotell on ju siseõue kus on siis tavaliselt katusega pealt kaetud, suvel siis kuuma eest ja võib-olla võib-olla kuskil mingil ajal tuleb ka mingeid sademeid, meiega ühtegi piiska seal ei näinud. Ja siis siseõu on purskkaev, kuldkalakesed troopilised taimed ja siis need lavatsid, kus sa siis saad, võtad kingad jalast ära, lähed sinna peale, sulle tuuakse vesipiip, sulle tuuakse sinna toidud ja patjade najal lihtsalt lesid. Ja see kõik on nagu 1001 öö muinasjutt ja siis see toimub nii-öelda sinu toa akna all, sest kuskil seal ääres on ka sinu tuba. See on väga tore ja, ja niisuguseid kordi ja sattumis olime igas linnas ja igal pool. Ja kui me ära tulime, sealt õnneks annab sealt niimoodi ära tullete pealinna Teherani tagasi kolistama, sõitsime ära, sealt lõpub paigast sirassist. Õnneks läks ka sealt lennuk just Istanbuli ja siis sai koju tagasi tulla. Ja ma mäletan, et Meie lend läks öösel kolm 15. Me istusime seal väravas niimoodi et oodata, et lennuki peale minna aeg. Ja siis üks naine, noh, noorem naine, võib-olla kolmekümnene nõjatus seal posti najal, vaatas mind ja ütles. Sul on nii ilus nägu. Ma mõtlesin, et oi, oi, oi, oi, oi, oi, oi, oi. Ma pidin saama 53 ja pool aastat vanaks. Ma pidin jõudma välja Iraani ühel detsembri hommikul öösel kell kolm et kuulda hommikul või öösel kell kolm, kuidas üks naine ütleb mulle, sul on nii ilus nägu. Ilus nägu, Abe oli ajamata, mul see 12 päeva kõik seal reisil. Reisi lõpp. Ma arvan, et see värskus mu näos ei olnud ka eriti tore. No ma mõtlesin, et kas tõesti tasub sellepärast reisida, et kuulda midagi, midagi sellist ma ei tea, mis ta mõtles, võib-olla tahtis, mul te mõtlesid, ongi ilus. Aga see võis ka sellest tulla. Me oleme ikkagi natuke nagu teistmoodi. Ta mõtles, unistasid. Või ma ei tea, kas mu näos oli selline rahulolu või või nimetame seda vabast maailmast tulnud, võib-olla, võib-olla see on see, mis oli siis nii ilus. Aga seda oli tore kuulda. Mind pani lihtsalt mõtlema seal Iraanis käies veel see, et et kui sul on nii vähe inimesi käinud, nii paljude jaoks kinni mingitel põhjustel inimesed ei ole seda üles leidnud nii väga palju ja sellele, kes läheb, tundub nii tore, see on nagu noh, see suurendab selle väärtust, et oi, seda nii vähesed näinud, et mina näen. Aga seal on ju ka see iidne persepoolis need varemed, mis on tõesti ürgvana kultuur ja need näevad väga uhked välja sellest palju kõik alles ei ole, nad on varemed, aga sa saad selle ettekujutuse ja, ja siis need kõik need Need seinad ja sambad või seal näed, kus oli see 200 sammaste, see on et kõike pole küll üleval ja, aga see, see oli, see oli päris võimas ja uhke või see tempel, kus neil on juba teadupärast mitu 1000 aastat põlenud tuli. Et siis seda sai vaatamas käidud linnas ja ja kõik see sümboolika, see rikkus, mis sellel maal on ja mis on nii puutumata kui ma mõtlen, et, et maailma suurim suurim templite kompleks või kõige suurem tempel üldse on see ankurovot näiteks Kambodžas ja see on ju sim repol täis neid templeid, et et kui paljud inimesed on seda näinud, kui oluline see võib-olla, kui sa midagi sellist näed ja ma mõtlen ka, et, aga nüüd on ju mitu-mitukümmend aastat olnud see maa nagu kinni turistide jaoks. Aga seal on sellised pärlid, ega me ju ka igale poole ei jõudnud. 10 päeva teeb oma oma korrektiivid? Ei, Iraan tekitab nüüd veel tagantjärgi, ta tekitab eriliselt, et sooja tunde ja. Ma olen juba selle seda öelnud ja ma ütlen hea meelega seda veel, et selle reisi kõige toredamaks inimesed igal pool võid kohata toredaid inimesi ja ka Iraanis oli see. Ma arvan, et see tegelikult oli selle reisi kõige suurem väärtus. Inimesed, kuidas nad suhtusid, mida nad sulle öelda võisid? Või mida nad sulle õpetasid? Nad on soojad, nad on uudishimulikud, nad on suhtlejad, nad on abivalmis. See filosoofia ikka, et et võõras on justkui jumala kingitus neile.