Ma mõtlesin rääkida ühest reisist ühest saladusest või ühest ootamatusest ja see on ka reis. Mul oli aastaid oli peresse hea sõber šoti terjer, kes elas meiega 15 aastat, kaks kuud ja siis teda korraga. Ja siis me veel poolteist aastat oli möödunud vahepeal ja ma tundsin, et mul on vaja uuesti sellist koera. Ja olin neid kuulutusi jälginud ja jälginud ja ühel detsembri õhtul hakkasin magama minema ja ma mõtlesin, et ma käin korraks veel arvuti ligi ka, mis ma sealt vaataksin. Vaatame õige koerte kuulutusi ja, ja võpatas ja siis ma nägin koera kuulutust müüa kaks emast šoti terjeri kahe kuuselt loovutamiseks 22. detsembril magangestusi ja siis püüdsin seda kuulutust avada, siis sain aru, et need koerad on Riias. Siis ma olin sunnitud mingisuguse konto endale tegema, et ma üldse sain nendele andmetele ligi. Ja siis ma avastasin, et kell on kolmveerand kaks öösel, et ma ka sellele inimesele helistada öösel siis ma läksin magama ja kogu aeg mulle tundus, et nii kui ma helistan siin, ütled, mis te nüüd mõtled, need koerad on juba ammu läinud, sest ma nüüd kuulutas, ei olnud näinud kuskil. Ja hommikul ärkasin üles ja olin ennast ette valmistanud, et seda ei ole ja siis ma helistan sellele naisele, ta ütleb, et ja üks koer On olemas võite järgi tulla. Ja mina otsustasin, et Ma pean selle koera saama. Aga oli jõulude aeg tulemas just. Ja selline pere kingiplaan ei olnud ka veel päriselt realiseerunud. Et noh, mida ja kellele ja mõtlesin, et midagi ei ole teha, tuleb sõita Riiga. Ja me saame endale uue koera ja, ja sellega on ju kõigi soovid rahuldatud. Ja kuidagi läks nii et Carmen, mul oli Viljandis, ta ei olnud koheselt asja ligi, aga mina oma erutusest juba kolleegidega rääkisin, et ma lähen Riiga koera järgi, et Karmen veel ei teagi ja kõik andsid nõue taga, siis talle räägigi. Muidugi kui ta juba ei tea, veel ei tea, et siis mine sinna doose koer ära ja asi tehtud, mõtle, milline üllatus, nii et meil oli veel see draamateatri ja linnateatrisse utoopiaprojekt nagu ühisüritus, igatahes kaks teatrit elasid juba sellel üllatusele kaasa, et ma lähen Riiga koera järgi ja vanema tegelikult pojad mõlemad. Ma pühendasin sellesse, et meil tuleb koer paga, kuna ema ei teadnud, ärme siis emale ütle ja siis oma vanema poja ka Johannes, ega me võtsime kätte ja ühel hommikul panime autole hääled sisse ja sõitsime poole midagi ütlemata ja sõitsime sinna, noh, erutus oli suur, kõigepealt sõitsin ja siis sain selle teeäärse kapi käest sain trahvi. Jõudsime Riia poole Läti ja siis natuke oli veel Riiani maad ja vaatasin, et üks autolid uimerdab küll eriti vastikult ees ja ma otsustasin temast mööda sõita. Oli vist viga, sest see oli politsei jaoks. Et ta pidas mind. Ja siis ma sain, siis ma sain läti trahvi, see oli veel natuke enne Lätis euro tulekut, nii et mul siis kapi käest saadud trahvi ja siis oli Läti politseiautost, mis ei olnud politseiauto moodigi möödasõidu ees, trahv kusjuures ära ütle, lätlane on ikkagi inimene, sellepärast et et see inimese kirjutatud rahva osutus ikkagi väiksemaks, kui see tundetu kapp oli mulle sellel reisil selle trahvi teinud, siis ma jõudsin Riiga, me saime selle koera, võtsime ta autosse, sõitsime tagasi, jõudsime koju. Tegime ukse lahti, Garmin lavas teleka ees mõnusalt diivanil, testimisel koera talle sinna rinna peale, kuhu ta millegipärast on jäänudki sealt ta ei ole nagu lahkunud. Ta arvab, et see on see koht kuude käpad maha toetasid ja Garmini peal niimoodi taluda on täiesti okei. Meiega ta seda ei harrasta, aga sinna ta on jäänud. Aga niisugune väikene reis väga tore, aga see, see ei ole veel ainukene selline saladus. Vot sellega seostub ka veel see, et lapsed ikka kanged neid susse panema, aga noh, poisid olid ka juba suuremad ja tehnika, need sussid olid ja mina ükspäev otsustasin, et nüüd need nagu ei saa enam ühe autoga peres hakkama. Et ja ühte linnasõidu ükse väikest autot veel ja ma leidsin ühe väikese toreda punase Nissan Micra ja ma ostsin selle ja aga ma ei tea, miks jälle salaja Makarmelile ei öelnud ja siis hakkan ikka õhtul rääkima Karmel, et kuule, et kui paneks meiega need sussid akna peale, seda jama ei paneme, paneme, mäletad Möldri ükskord panime toodio sokid kummalegi paneme paneme, pane siis vain ja sisse. Hommikul ärkas üles ja ja ütles, et mina ütlesin kuule, et vaatame, kas midagi on toodud ka. Must ei, minu sussi küll tühi, nentisin mina. Karmen läks muuseas, sussi sisse olid toodud autovõtmed. Siin on autovõtmed toodud. Et nojah, et näed, mul ei olnud midagi, mõtlesin, et tasus proovida. Koduks auto võib olla must, vaata seal võtmed sellised, vajuta puldist, vaata kas mingisugune auto maja ees võiks nagu vilgutada sulle. Ja siis üx autogi väike punane punn, vilgutaski talle. Ja siis ta seal ütlesid, ega seda oma raha eest ei ostnud. Kuidas nii, sest tõesti, see oli selline aeg, kus kus tehti millegipärast pangad, tegid ka kogu aeg selliseid pakkumisi, et ühel päeval tuli sulle kiri koju ei olnud midagi küsinud, ütles, et teate, te saate laenu nii ja nii palju ainult vormistada. Ja ma mäletan, et me tõesti arutasime kodus, et, et oletame, et oleks vaja midagi nagu osta, tahad mingisugust autot osta. Et niimoodi pärast sa muidugi maksavad selle selle selle summa tagasi, et, et sest kui nii lahkesti see laen sulle tuppa tuleb, ilma küsimata. Et nii võiks, mõtlesin, et kuidas sa saad nii mõelda, et et sulle tuli see pakkumine, aga me ju rääkisime sellest teoreetiliselt, aga me pole ju seda, me pole seda võtnud. Ja nii juhtus, et et no vaata, päkapikkudel on ka vahest erinevaid teed. Mõni on ilmselt parem. Mina sain võib-olla järgmine aasta jälle sokid. Neid võib nimetada minu salajaseks ja sisemiseks reisideks. Ma mängin selle mõttega ennem, mis võiks juhtuda, ei, need juhtuvad tegelikult hästi spontaanselt.