Peeter Jürgens loeb Voldemar Milleri merehundi jutud rikkus. Ah, et kuidas siis elu ja teenistus oli, kas ma rikkusiga kogusin? Oli kuidas oli nõnda kuidas maad ja laevad vahest sai rohkem siis jälle vähem ära läks kõik. Ma pole rahale järele jooksnud ega rikkust taga ajanud. No mis mere hulgusel sellega teha oli, seda mõnikord ka kuhjaga. Ära läks, kõik sadamas, kõrtsid ja kanged joogid. Aed, tüdrukud, tüdrukud ka muidugi ka. Aga ma pole neist palju hoolinud, mis meremehes naisega teeb. Nõnda Ma pole naist võtnud. Ja ehk sellepärast pole ka raha taga ajanud. Aga vahel on seda tulnud küll. Kui sõidetud kaugeid sõitusid ja vahel ka natuke salakaubamoodi. Mis sest rääkida. Aga kui just tahad? Ma võin ju rääkida, kuidas ma ükskord pidin päris rikkaks saama. See oli seal punases meres. Läksime läbi Suessi, olime juba kenasti läbi, kui äkitselt staap peamasin. Rikkis oli vana tiimer. Varsti pärast seda läkski loitsi kätte maksta. Ajasime siis kalda varju, ankur sisse ja mehed masinasse viga otsima. Aedsadamasse ja doki, no kus sa sellega, laev oli teenistuse peal väljas, seal sadamamaksud ja dokid, kallid, katsu ikka, kuidas oma nõuga valmis saad. Nojah, nõnda masinamehed kopsisid ja parandasid. Aga mis meil tekki meestel nii kaua teha? Läksin siis kapteni juurde ja ütlesin. Maa kõik maad ära näinud, aga siin rannas pole veel käinud. Luba, ma lähen vaatan, mis siin ka näha on. Kapten lubas ka, ütles küll, mis siin vaadata, on puha kõrb. Aga võite ju minna ainult kaugele, ärge minge. Siin sõuke ma, et röövlid käivad ringi, Need ei vaata midagi, panevad kohe paugu ära, kust ma siis uued mehed võtta? Lubasime siinsed kaugele ei lähe. Ja läksime luubiga nelja mehega. Teised jäid randa, korjasid meri kar ja lõhkusid puruks, et ehk leiab pärli. Neid pidi seal rannas olema. Ma mõtlesin, mis neist pärlitest ikka taga ajan, polnud näha, et ükski oleks leidnud. Lähen parem, vaatan, kuidas maaga seestpoolt välja näeb. See maa seal niisugune, et ääres liiv puhas, punane ja natuke maa poole, mäed ka punased liivakivist. Ega nad kõrged ei ole. Lähen jõuan mägedeni. Ronin ühest korrust läbi, kõrgemale näen, teisel poolkõrb liiliat. Aga päris paljas liiv ka, ei olnud. Mõned pisikesed põõsa nutid liiva sees näha, uut, mitte midagi. Mõtlen juba, et lähen randa tagasi. Siis näen eest kitsast pimedast käigust tulevad välja mehed. Neli meest, araabid, Bornusete aas ja valget mantli, tüll. Kaamelit ka sealsamas. Tõmbusin kivi varju ja jäin ootama, et küll nad varsti lähevad, küll siis jõuab. Kapteni jutt tuli meelde. Ei tahtnud kohe minema hakata, mine tea, seal mägedes mõni kivi läheb Veermäe, siis paugud kohe käivad. Mul pole millegagi vastu ka hakata, meil polnud püsse kaasas. Seisan siis ja kuulen. Üks mees ütleb nõnda. Nüüd oleme siis peaaegu sihil, mis me tahtsime, oleme saanud üks kord veel, siis võtab igaüks oma osa ja läheb oma teed. Mis sa ütlesid, küsis teine. Kas sa, Selim, tahad neid maha jätta, sa tead ju küll, miks maha jätta, ütles see, keda see Limmiks hüüti. Nõnda me ju kokku leppisime, kui miljon täis võtab igaüks oma osa ja teeb, mis tahab nüüd ainult 38000 veel puudu see veel ja ongi lõpp. Kuidas lõpp, sa tahad siis ikka meid maha jätta, ütles teine. Juhusub, ütles see, see linn. Kas sa siis ei saa aru? Šeigi mehed valvavad mediga allpool, kui kätte saavad, tead ise, mis on mina küll kümmet kuuli keresse ei taha, hakkan kaupmeheks. Rikas kaupmees on aus mees, teda ei kahtlusta keegi. Elan priskesti, aga kui tahan, võin vana tööd jätkata. Keegi ei arva, et mina seda tegin. Kui sina kaupmeheks hakkad, keda me siis veel röövime, küsisse, Jussup, ikka, tahad sa meid maha jätta? Ah kostma seda nõnda hästi, mõistsin. Kas ma siis oskan araabia keelt? Ei oska midagi. Aga kui sa aastaid sõidad laevas ikka seitse keelt segamini sadamas teist seitse veel siis saad viimaks kõigist aru ja vastad ka, aga ise ei teagi, mis keel see on. Või miski eelmerekeel. Meremeeste keel. Nõnda jah, aru ma sain, näen see jussi, norib tülieinega juures, vaatab kõrvalt, ei tea kelle poole hoida. Mõtlen, siin läheb laskmiseks. Ja ei läinudki kaua juba paugud käisid. Aga näha, see, see linn ei olnud ilmaasjata pealik. Kaks meest kukkusid, seal imise sai ka pihta, aga maha veel ei vajunud ja nüüd näha, arvas neljas mees, paraja aja olevat kõik endale kahmata. Aga see seal Himma liiga kärme küll. Paugud käisid korraga ja mõlemad maas. Vaatan veel. Ükski ei liigutanud. Mõtlesin korra, et lähen alla, aga siis pidasin paremaks. Tulen homme, võtan koti kaasa. Hilja juba, õhtu käes, õhtud seal aga nõndaviisi, et kui päike vajub, kohe pime, väljas pole eha valgust midagi. Kapten juba vihane, et kauaks jäime, mehed rannas ka, vihased kuussoni kauaks, häid. Mina näe, gurud, libedad kaljud, kõik ühtemoodi. Peaaegu pidin ära eksima. Küsisid veel, olid nagu paugud kuulda. Mina vastu polnud midagi, mina ei kuulnud midagi. Kapten võttiski igavese kärkimisega vastu, kuhu te jäite, masin, korras, sõit, läheb lahti. Mis mul muud, panin märgi maha, pidasin kaljunukid meeles. Läksin veel tüürmani juurde ja ütlesin, märgi mulle kaardil see koht ära, kus me seisime. Tüürimees, et mis sul sellega, nõnda Asjon. Mina, et mul niisuke komme, tean ikka meeles, kus ma käinud olen. Siin pole enne käinud. Tüürman naeris, näitas kaardil käte sirgeldas nalja pärast pisikese kaardi ka. Aga polnud sest abi, midagi. Läks aega, enne kui jälle sinna sain. Enne tulika reis ära teha ja niisugune asi nõuab ka raha. Tulin siis. Otsisin ja vaatasin. Arvasin, et leian õige koha. Aga ei midagi. Mäed olid nagu samamoodi, aga seda kuru, kust mehed välja tulid, ei olnud näha. Või oli küll, aga liiva paksult täis. Proovisin ka lahtine liiv vajub ära, katsu, kuidas välja saad. Sõitsin maalin paadiga randa mööda tükk maad ühele ja teisele poole, aga ikka tulin samasse, õige koht. Katsusin uuesti. Aga liivast läbi ei saa, ära kühveldada ka ei jõua, või kui, siis Tageriga. Pidasin mitut plaani. Enne tahtsin siiski päris kindlaks teha, kas on ikka õige koht. Sehkendasin plaani, kus mehed seisid, kui laskmine käis ja mehed kukkusid. Kaevasin seal, kus need kaks meest seisid ja ja polnudki sügaval. Sealsamas tulid liivalt luud välja, valged kondid, liiv oli siledaks poleerinud koht õige. Et aru päris kindel oleks. Läksin sinna, kus see Selim seisis. Kühveldasin, kaevasin, otsisin siia ja sinnapoole, aga luid ei ühti. Siis sain aru, see, see linn daaliga kange mees ei saanudki otsa. Küllap ta siis läks, tõi varanduse ära. Süda läks nagu kergemaks, kuna ta, mis mul siis enam sellepärast südant valutada, varandus õige mehe käes? Ma pole enne võõrast tahtnud. Nõnda oli selle suure rikkusega. Õigega, mis merehulgus nii suure rahahunnikuga teeb. Oleks jäänud maale ja kasvatanud kõhtunumis mehe elu, see on.