No mis etc koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sead, aga Isamaa, võta mulle eesti magi eesti lugu. Tere Peterburi patrioodid on selle saate pealkiri. 19. sajandi keskpaik oli eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ärkamise ja tärkamise aeg. 1850 seitsmendad. Sel aastal ilmus Perno Postimehe esimene number. 1868. aastal kaotati teoorius. 1869. aastal peeti Tartus esimene üldlaulupidu. 1870.-ks aastaks oli Carl Robert Jakobson pidanud ära oma kolm isamaa kõnet. Samal ajal Peterburis. Kuidas ka seltskond eestlasi oluliseks ajada Eesti asja? Peterburi patriootide, sest Eesti rahvasõpradest räägib Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg. Saatejuht on Piret Kriivan. Professor Tiit Rosenberg, Peterburi patrioodid, kes nad olid ja kas on võimalik öelda, millal ja kus täpselt nad tegutsema hakkasid? No nagu juba selles nimetus Peterburi patrioodid ütleb ära, et tegemist Peterburis olevate tegelastega. Ja 19. sajandi keskpaigaks oli juba Peterburis terve suur eesti kogukond ja nende hulgas hulk eesti haritlasi, kes olid ametites mitmesugustes riigiasutustes või tegutsesid õpetajate vabakutselisena ja just nendest teadlikumad ja aktiivsemad hakkasid ka huvituma kodumaal toimuvast ja elasid sellele tuliselt kaasa. Nagu me teame, oli kodumaal sel ajal juba käimas niinimetatud rahvuslik ärkamine ja rahvuslik liikumine, kogus tuur. Eestlased hakkasid teadlikuks saama sellest, et nad on eesti rahvuse liikmed, nii nagu oli Jansen oma oma Pärnu Postimehes pöördunud siis oma rahvast lugejaskonna poole, armas eesti rahvas ja ka need Peterburis olevat, tundsid ennast selle rahva osana ja eestlastena ja püüdsid igati oma võimalustele vastavalt ka kaasa aidata nendele üritustele, millega siis kodumaalt nende poole pöörduti. Nii et just see seltskond, kes on hakanud 1850.-te aastate lõpust koos käima ja, ja, ja mitmesugustel aktsioonidele siis kaasa aitama, ongi tuntud kui Peterburi patrioodid või ka rahvasõbrad. Nii et definitsiooni kohaselt oleme nad nüüd paika pannud, aga võib öelda, et sel ajal tegutses Peterburis teisigi selliseid ringikesi mis olid koondunud siis oma päritolupaiga järgi. Nii olid seal lätlastest ringikene kujunenud eesotsas siis Läti suurim rahvuslase Krisjanis Valdemar marsiga ja mitmete teiste Läti tegelastega, kes muuseas olid oma hariduse saanud Tartu Ülikoolis, kus nad olid juba varem nagu sellise rahvusliku rühmakese moodustanud. Ja Peterburis oli sel ajal näiteks koos sellised olulised Läti tegelased nagu Krisjanis Valdemar Marss, kes muide oli ka päris heades suhetes hiljem pikka aega Eesti tegelaste keeriti Köleri ja Jakobsoni ka siis oli juuris Alunanssija Krisjanis paati Trans kes andsid välja ka Peterburis Läti Helle suunatud ajalehte Peterburiga savisesse ehk Peterburi teataja 1862 65, mis sai tegutseda siis baltisaksa sensoritest vabalt ja oli seetõttu üpris radikaalne, ideaalne ja on kahtlemata mõjutanud ka, ütleme, eesti tegelaste vaateid. 1865 ajaleht muidugi siinsete baltisakslaste surve tulemus on küll suleti ja, ja varsti pärast siis kolisid lätlased hoopis Moskvasse. Kuhu siis Valdemarcia ja ja Oranz läksid ja seal kujunes nende ümber analoogiline selline seltskond, nagu Peterburis oli eestlastel ja veel ka leedulastel tekkis Moskvas oma selline seltskond, keda võib nimetada vastavalt siis Läti või Leedu patriootideks, mis tegutsesid väga paljus sarnaselt selle Peterburi omaga. Kas need olid siis ikkagi eestlased või olid ka baltisakslased, sealhulgas? Baltisakslasi oli ka jah, baltisakslastest oli varem juba kujunenud oma selline sõprusringkond, mis oli koondunud akadeemik Alexander Middendorfi ümber kes töötas Teaduste akadeemias ja vene vabamajandusühingu. Ning juba 1845.-st aastast kuni Middendorfi kodumaale siia Elenurme tagasitulekuni 1080 61 toimusid niinimetatud Middendorfi õhtud, kus käisid põhiliselt baltisakslastest akadeemikut või siis Middendorfi lähemad ametikaaslased maadeuurijad. Õige, mitmed nendest balti päritolu ja seejuures hulk neist, eriti Tartu ülikooli kasvandikud, olid siis eriti tihedalt seotud ja tolles mida tarvis seltskonnas näiteks liikunud jälle ka eestlane eestlane Jakob Johnson, esimene eestlasest, ütleme põllumajandusdoktor, kellest oleks võinud saada näiteks ka esimene eestlasest professor peaaegu Tartu Ülikoolis, põllumajandusprofessor aga, kes tegutses 1845.-st aastast kuni oma surmani 20 aastat niimoodi Peterburis kuulus algul sellesse Middendorfi, kelle kada samas asutuses töötas seltskonda ja hiljem siis liitus jälle selle Peterburi eesti patriootide rühmaga. Nii et sellised sidemed olid ja, ja sellesse Eesti rahvasõprade hulgas oli ka õige mitmed baltisaksa päritolu või siis osaliselt, et eesti-saksa segaperekonnast pärit tegelased. Nii et see on üpris huvitavad omavaheliste suhetega. Kui hakata siis niimoodi sügavamalt uurima seltskond, kes puutu sõge mitmete aktsioonide puhul kaasa ja ja kahtlemata on üks osa nendest eesti rahvasõpradest oma, oma taotlustest saavad tugineda ka sõbralikult. Eesti asjasse suhtuvad baltisakslastest tegelaste toel. Nii et me ei ole elanud nii väga isoleeritult juba juba vanasti. Et eestlased ja baltisakslased täieliku klaasseinaga ümbritsetud on ikka sellest ka ütleme läbi suhteid olnud. Aga nüüd tuleme tagasi siis nende eesti rahvasõprade juurde, need on siis hakanud koos käima kuskil 1859.-st aastast vähemalt. Ja üks nende peamisi eestvedajaid oli siis Philipp Karell, kes oli siis saavutanud üpris kõrge positsiooni, tõusnud, et siis tsaari ihuarstiks. Karell oli siis pärit Tallinna linnakodanikusoost oli siis eestlane, kes oli siis linna ei jõudnud ja oli siis oma hariduse saanud Tartu Ülikoolis õppides samal ajal näiteks Kreutzwaldi ja Faehlmanni arstiteadust ja siis oli pärast selle lõpetamist määratud keiserliku ihukaardiväerügemendi arstiks sõjaväearst kes aga 1849 oli siis tõusnud juba ka Nikolai esimese enda ravitsjaks ihuarstiks, nagu teda nimetada. Ja hiljem siis sama positsiooni saavutas tema üks õepoegadest Gustav Rainult Hirsch kes oli siis Aleksander Aleksander teise ja, ja Aleksander kolmanda ja siis kogunenud Nikolai teise ihuarstiks ja Nendest Peterburi patriootide, sest üks selline kompaktne rühmakene olidki arstid, eestlastest arstid, kes olid siis korralikel kohtadel. Ja noh, näiteks Kareli kõrval veel tema kaaslinlane, Tallinna väike kodanikuteenri poeg Otto Villem annenberg kes oli siis üks sõjaväearstidest samuti siis juba noorema põlvkonna esindajatena kaks Karell i õepoega Gustav Hirsch, kellest juba juttu ja Friedrich enkov esimene siis oli köstri poeg ja teine oli mõisavalitseja poeg, kes olid siis ka ilmselt oma onu abiga ka Peterburis edasi pürginud. Edasi võib öelda Nende mõjukate arstide kõrval teise olulisema rühma sellesse rahvasõprade seltsis moodustasid kunstnikud, keda oli ka selleks ajaks Peterburis õige mitmed ennast läbi löönud. Muidugi Köler kui kõige Tom, aga tema kõrval siis veel ka. Karl Ludwig Tai pohh? Jaa, maalikunstnik ja litograaf, Johan Rudolf veerentov. Kunstnike hulka võib lugeda ka museoloogia, publitsist Friedrich Nikolai Russovi ja mitmete teiste ametite esindajad, nagu näiteks seesama põllumajandusteadlane Jakob Johnson mereministeeriumi kõrgemad ametnik, Aleksander küürjev, kooli õpetaja, nurgas, advokaat Johann Friedrich tankmann. Ka mõned pastorid, Eestimaalt pärit pastor Konstantin Jürgenson ja Talle Nikolai, Rostovi äi rahvuselt sakslane, tabel aim oli siis üks Neid patrioote, kelle poolt korraldatud niimoodi õhtutel ilmselt hakatigi koos käima. Ja siis oli mõnel määral selle seltskonnaga seotud ka üks mõjukamaid Eesti vaimulike Cornelius Laaland kes oli siis Peterburis selle eesti Jaani koguduse õpetaja ja hiljem tõusis koguni Peterburi konsistoriaal ringkonna super intendandiks ja piiskopiks, nii et väga kõrgel siis kiriklikus postil olnud. Kes pani muidugi käima selle Peterburi Jaani koguduse, tema eestvedamisel ehitati valmis sama neilegi praegu tuntuks saanud kirikuhoone Jaani kirik, 1860 sai see see valmis. Nii et neid tegelasi oli, oli mitut-mitut sorti muidugi erinev aktiivsusega ja võib öelda, et eriti niimodi erksaks muutus see seltskond pärast seda, kui pikaaegselt Euroopa turnee reelt jõudis Peterburi kunstnik Johann Köler 1862 üks. Ja Köhler ongi siis selle Karell i kõrvalvast noh, jõulisemaid, selle seltskonna eestvedajaid, eesti asja edendajaid, eriti pärast seda, kui ta siin 1862 kodumaal käis ja, ja siin oludega lähemalt tutvus. Nende laboripatriootide tegevuse kohta ma õieti olemegi põhilise. Ma informatsiooni saanud siis Köleri ja Hurda vahelisest kirjavahetusest ja teiseks on siis ka Kreutzwaldi ja akadeemik Schifftneri kirjavahetusest niimoodi konkreetsemaid siis siis teada. See oli siis lihtsalt niisugune vabaühendus, et ei olnud niisugust konkreetset seltsi liikmeskonda põhikirjas ja kokkutulemise kohta lihtsalt grupp inimesi, kes sinna tuli juurde ja lahkus inimesi. Selline vabaühendus. Jah, erinevate vaadete erineva positsiooni, aga erineva aktiivsusega inimesed, aga nad olid omavahel tuttavad ja olenevalt siis, mis asja oli vaja vaja ajada, siis tegutseti nende rahvasõprade hulka, võime lugeda ka Karl Robert Jakobsoni, kes ju teatavasti ka mõnda aega Peterburis liikus ja seda just ütleme 60.-te keskpaiku. Ja ilmselt nendelt Peterburi rahva sõpradelt ongi ta sellise rahvusliku äratuse saanud. Nii et selles mõttes on see mõju kohe niimoodi selgelt tuntav. Aga mida nad siis tegid eesti rahva heaks? Mida nad tegid, aitasid kaasa mitmesuguste seltside väljaannetele loa hankimiseks, noh näiteks Eesti Aleksandrikooli, ütleme käima paneku luba siis ka Eesti Postimehe ja hiljem Sakala ilmumisloa saamine siis on nad aidanud mitmete palvekirjade esitamisele kaasa riigi instantsidele, noh näiteks see kooliõpetaja tormast pärit Friedrich tankmann on tegutsenud suisa sellise nurga advokaadina, aidates koostada palvekirju, ütleme, vene keeles ja sobivasse niimoodi sõnastuses ja siis mitu korda on tema juures sellepärast ka suisa läbiotsimised toibunud, tema on siis seotud näiteks selle suure 1864. aasta palvekirja ja 1800 91. aasta palvekirja aktsiooniga ja on olnud üks näiteks vendade Petersonide abilisi ju siin kodumaalt lähtunud palvekirjade liikumise ja niimoodi aktiivsemad tegelased ja ja veel mitmed teisedki on siis aidanud kaasa taotluste niimoodi liikumise, need, seda seltskonda võib pidada ka eesti lobisti teeks. Venemaa võimukoridorides. Just nimelt ja nii on nad suutnud ja mitmetest baltisakslastest, kes jälle oma siinsetele ütleme võimuhoidjatele rüütelkonna tegelastele lobistiks olid nendest ka mööda minna, mõningatel juhtudel, kui, kui võisite huvid ka noh, kokkukõla vaata siis ära kasutada, noh, näiteks ütleme baltisakslaste ja siin jälle eesti tegelaste ühist tegutsemist, võime näha 1868. 69. aasta näljahäda abistamise aktsioonis teatavasti oli siis 60.-te lõpp siin eriti siis Põhja-Eestis ehk Eestimaal ja, ja siis ka saartel tõsine näljahäda aeg. Ja siis õige, mitmes kohas tekkisid sellised hädaabikomiteed lisaks siis ütleme, võimuorganitele ja kohalikele niimoodi veel omalt poolt niimoodi ühiskonda organiseerida, siis heategevuslikul abi abi osutama. Ja üks selline tekkis Peterburis 1868. aasta lõpul, tegutses siis järgmisel aastal ja seal oli näiteks selle hädaabikomitee. No see oli juba selline kindla põhikirjaga ja teatud kindla üks eesmärgiks loodud organisatsioon millel oli siis oma kindel tegutsemisreeglistik ja no see oli just selline aeg, kui, kui Venemaal näiteks ka lubatud. Ja just ütleme, näljahäda puhul taoliste ühiskondlike organisatsioonide asutamine. Ja siis tolle Peterburi hädaabikomitee eesotsas oli siis üks kõrgemaid palku sakslastest tegelasi, kes siis selle aktsiooni puhul veel teisigi kaasa tõmbas nimelt ratsaväe kindral parun Georg von Maientorf, kellele Eestimaal kuulus Keila kummna mõis Harjumaal tema kõrval siis selle komitee aseesimeheks tõusis eestlasest Kambjast Kambja köstri perekonnast pärit Peterburi ülemkonsistooriumi tollal assessor, veel hiljem tõusis veel kõrgemale Cornelius Laaland ja teiste eestseisuse liikmete hulgas olid näiteks seesama eestlasest keisri ihuarst doktor Philipp Karell siiski trall leitnant Georg von Helmerson, riiginõunik ja Peterburi kaubanduspanga direktor, jälle Eestimaalt pärit Edward von Brandt. Siis linnaarst doktor Parun von Maydel siis päri väimees Maarja-Magdaleena Evangeelse hospidali ülemarst Robert Fonlingen, õuenõunik toopert, kolm esimese gildi kaupmeest, kes kõik Tallinnast pärit, Karl Špeegel Heinrich Peter vitt ja ka üks venelane on siis Toila Oru mõisaomanikuna tuntud Suur-Peterburi kaupmees Jelissejev ja kasutati siis oma tutvusi, korjandusi, organiseeriti mitmesuguseid avalikke üritusi, kontserte ja näitemänge selle tulus saadav siis läheks Eestimaa näljahädaliste abistamiseks ja see rahasumma oligi tolle aja kohta üpris märkimisväärne. Toimetavad kohale ka Eestisse ja Eestis oli omakorda ütleme Eestimaal taoline häda nii komitee juba varem tekkinud, kes siis seda laiali jagas, siis kihelkondades, kus enim puudust kannatada vaid oli, osteti siis vilja, jahu jagati siis laiali, eriti just ütleme nendele vaestele, kellel ei olnud kuskilt võimalik saada, noh, taluperemeeste pered ise said kuidagimoodi, aga just see vaesem rahvas ja tegevus kestis mitu-mitu aastat ja on jälle sellise ühiskondliku organiseerumise heaks näiteks hädaaastatel. Nii et sellised tutvuste võrgustikud toimusid ülesalla diagonaalselt võttes, kui me püüame seda ütleme graafiliselt või ruumiliselt kujutada. Kas ärkamisajal arutati, ju hakati Eestis arutama ka seda, missugune meie ajalugu on olnud, kas siin on mingi roll ka Peterburi patriootidele? Jah, 1863. aasta lõpus tärkas patriootide hulgas idee koostada siis eestlaste jaoks ajalooraamat mis jutustaks mitte üksnes vallutajate suurtest tegudest, vaid jälgiks eesti rahva jända, võitlusi ja saatust. Nii ongi kirjutanud siis Köler Peterburist, Hurdale Tartus, et rahva vaimu pisut äratada, oleme meie Karell, So Berentov ja mina arusaamisele jõudnud, et kõige hädavajalikum oleks kodumaa ajalugu ja, ja siis vahet ja siis sel teemal kirjades mõtteid, kuidas võiks teoks saada. Et kes võiks kirjutada nii, arvas Köhler, et võiks ju Jansen seda teha. Temal on hea rahvapärane, ütleme sulg ja et küll meie siis selle raamatu tsensuuri väravatest läbi aitaksime, kirjutas siis jälle Köhler aga esialgu veel nagu ei, ei leitud taolise raamatu kirjutamiseks siis tegelasi, kuni siis viis-kuus aastat hiljem alles see asi teoks sai. Kõigepealt siis pidas Jakobson, kes oli ka Peterburist äratus saanud Tartus Vanemuise seltsis oma kolm Isamaa kõnena tuntuks saanud, et siis esinemist, millest esimene rääkiski eesti rahva pimeduse tab valguse, pimeduse ja koiduajast. Ja ja samal ajal siis Hurt ise kirjutas ka pildid sündinud asjust, mis ilmus siis kõigepealt siis ajalehesabas 1871 ja siis kaheksa aastat hiljem eraldi raamatuna. Ja ka see Jakobsoni isamaa kõned läksid, ütleme raamatu, kes siis rahva hulgas liikuma Nende tsensuuri väravatest läbi aitamine. Selle Jakobsoni Isamaa kõnede puhul võime kindlalt Peterburi patriootide arvele kirjutada. Ja veel Peterburi patriootide juures on oluline see, et nad olid radikad, tavalisemat mõtlejat, kui, kui sel ajal näiteks siin Eestis Jansen oli ja võibki öelda, et nemad on siis pannud niimoodi aluse sellisele radikaalsemal mõttevoolule, siis Eesti Eesti rahvusliku liikumise ideoloogias, mis oli eriti kriitiline siis Kodumaal valitsevate olude suhtes ja söandas seda siis ka välja öelda. Miks nemad seal võimule lähemal julgemad olid? Noh siin gaamitsesid ikkagi baltisakslastest leivaisad, kes olid siis ju nii kiriku rüpes ütleme oma karjääri alustavatele eestlastest esimestele vaimulikele siis ikkagi selleks kes sundis neid kaaluma igat oma sõna ja tegu või siis kooliõpetajate jaoks kõik oli ju, ütleme, rüütel koondade kontrolli all, kes püüdsid üldiselt hoida asja nii, nagu ta on, mitte muudatusi teha või kui, siis mitte kuigi järske, vaid, vaid selliseid minimaalseid. See seletab seda ja et võime öelda ka, et muidugi, et see Peterburi patriootide noh, ütleme suund oli ka selline idaorientatsioonile, kes panid lootused muidugi siis valitsejale ja tema kaudu lootsid siis saavutada midagi tegelikkuses osaltse töötaski. Kas need suhted Eestimaa eestlaste ja Peterburi patriootide vahel, kas need olid kirjavahetuse suhted või käisid näiteks Jakobson ja Kreutzwald ka Peterburis vaid kui lihtne see oli tol ajal? Jakobson ju veetis õige õige õige mitu-mitu aastat Peterburis sooritada seal siis gümnaasiumi ülemõpetaja eksamid ja oli seal ühe keisrikojale perekonnaliikmele koduõpetajaks ja Kreutzwald on ka mitu korda käinud, 1859 ongi ta, ütleme Peterburis külas käinud seal tükk aega veetma ja, ja nende inimestega seal konkreetselt kokku puutunud. Nii kirjeldatav väga soojalt seda pastor, see oli siis juba eakas vana pastor Taube Timi ja seal ja sakslane teatavasti, aga oli olnud nooruses pärast Tartu Ülikooli lõpetamist näiteks Riias eesti koguduse õpetaja oskaks eesti keelt, nii kogus ütleme ka rahvaluulet ja, ja tema ümber siis käidi hiljem, siis ilmselt on selliseks kooskäimiskohaks kujunenud, siis ütleme, Köleri kodu tema lähemaid sõpru oli siis toota 863, ka Tallinnast siis Peterburi üle kolinud Nikolai Rosso, kes töötas siis etnograafiamuuseumis konservaator ja, ja arahoidjana kes pärast oma abikaasa Hormaagi Köleri poole kolinud kaasüüriliseks ja ütleme, nende juures oli üks selliseid radikaale, kes tegutses 1860.-te aastate alguses Tallinnas. Tollal siis esimene Eestis ilmuma hakanud Päevaleht reaalselt said, tung oli, oli selliste demokraatlikult meelestatud. Ah, ütleme Eesti Tallinna rahvasõprade organiks mõned taastat, kuni siis jälle siis toimetuses olukord muutus ja mõnedki pidid jälle sealt. Üldiselt oli ju kuni 20 sajandi algusel siin eestlastel või siis lätlastel siin oma Eesti või Liivimaal karjääri tegemine küllalt küllalt raske pidi siis üldiselt sulanduma sakslaste hulka leppima sellega või siis kolima Venemaale ole, kus olid muidugi hoopis teise järguga võimalused karjääri tegemiseks seal ju enam ei, ei vaadata sinu rahvust niivõrd. Aga vot siin oli siis see hoopis hoopis raskem ja sellepärast ongi väga paljud ütleme pärast naasiumi või või ülikooli lõpetamist kolinud kuskile Venemaale kas siis Peterburi või mitmetesse teistesse provintsilinnadesse, kus on siis tõustud ametiredelil üpris kõrgele. Milliseid poiss ta siin Eestimaal ei saavutatud, aga väga paljud on neist niimoodi kaotsi läinud suure Venemaa avarustes Siberis või mujal. Aga Kreutzwald käis Peterburis küll, aga tema oma jäi võrule truu. Üks jah, ei temal oli kindel, kindel amet olemas siin ja, ja oma missioon täita ja ja ega kõik õnneks ei, ei, ei, ei läinud ära. Ikka siin. Kohapeal oli ka piisavalt tegelasi, kes püüdsid kõigi raskuste kiuste teha seda, milleks neid veri sundis. Aga Kreutzwaldi Kalevipoeg ilmus õpetatud Eesti seltsi toimetistes. Kas Peterburi patriootidele oli siin ka oma roll mängida ja missugused olid õpetatud Eesti seltsi ja Peterburi patriootide suhted? Ilmselt tead, ma eeldan eelnevat. Kuuld õpet õpetatud Eesti selts sel ajal just oli, oli üldiselt sakslaste käes ja sel ajal, kui siin Peterburi patrioodid tegutsesid oli õpetatud Eesti seltsis oht koguneda muundu või siis eesti rahva keelt kultuuri uurivast seltsist sakslaste provintsiaal ajalugu uurivaks seltsiks. Eriti siis, kui selle presidendiks oli Karl Sören, Tartu Ülikooli vene ajaloo professor. Muidugi Kalevipoja koostamine oli alanud enne seda ja ta sai teoks just enne enne seda, aga ta ilmus õpetatud Eesti seltsi väljaandena teadusliku niimoodi väljaandena paralleeltekstiga siis ka saksa keeles ja alles siis 1862, kas oli rahvaväljaanne, mis trükiti Soomes Kuopios. Aga selle levitamise ja trükkimise juures on muidugi ka Peterburi nende akadeemikute oma osa mänginud seal olituse Schiffner kes oli siis keele ja teadlane, etnograaf ja Wiedemanni Eestist pärit teenekamaid, eesti keele uurijaid. Nii et vähemalt nemad mängisid oma osa, et pärast sai Kalevipoeg ja Kreutzwald sai Vene teaduste või tollane Peterburi Teaduste Akadeemia autasu preemia. Nii et noh, sellise seose aga üks nabast Peterburi patriootide eest näiteks seesama põllumajandusteadlane doktor Jakob Johnson, kes andis välja siis Peterburis vaba majandusühingu saksakeelset ajakirja on olnud õpetatud Eesti seltsi liige, aga 50.-te aastate keskpaiku on ta pettunult seltsist välja astunud, kuna leidis, et selts selle asemel, et tegeleda eesti rahva harimisega keskendub sellistele noh, otsest kasu, mitte toovale, ütleme, teaduslikule uurimistööle. Aga selliseid vastuolulisi ütleme asju leiab ka veel ikka sellest, kui süveneda kõik ei ole noh, nii nii lihtne ja ühene alati kõikide tegelaste elus ja, ja tegevuseski. Kas akadeemik Wiedemanni võib ka nimetada Peterburi patrioodiks või sellesse seltskonda kuuluvaks, kui tihedad sidemed need olid? Ta ei ole midagi sellist konkreetset teada, et ta nüüd oleks, ütleme, selles seltskonnas otseselt liikunud, aga isikute tasandil lööge mitmete, ka on tal kahtlemata olnud kokkupuutumist. Ja mitmetel teistelgi veel Teaduste akadeemias oli õige õige mitmeid akadeemikuid, ma juba seda Shif närid ja Wiedemanni nimetasid, kes oma teadusliku huvi tõttu olid Eestimaast või, või siis eestlastest huvitatud kasvõi Karl Eduard Päär. Aga nende vaated olid, olid, olid siiski teised. Nad jäid esijoones ikkagi baltisakslast, eks, ja seejuures siis oma koduprovintsiga siis Eestimaa Liivimaa patrioodiks mitte Ast niivõrd ütleme rahvuse ka seostusid. Nendel olid omad omad, teaduslikud huvid ja prioriteedid. Öeldakse, et inimesel võib olla palju identiteet, eks, eks identiteetide vahekord on üks väga huvitav, aga samas ka väga keerukas asi ja see on iga konkreetse inimese puhul täiesti erinev, nii nagu on kõikide näitis geenimudel või Te nimetasite kirjavahetusi, Köleri hurda, kirjavahetust ja Kreutzwaldi ja seif neli kirjavahetust. Kui mahukad need kirjavahetused olid ja mis, mis nende puhul veel oluline on? Noh, ega nad vähemalt meieni säilinud kirjavahetus väga oluline või väga rohke ei ole Lätlase Krisjanis Valdemar siia ja eestlase Johan Köleri kirjavahetus on palju ulatuslikum, 100 kirja, mis on ka publitseeritud, muide, see Valdemar siin kirjavahetus on noh, nagu hästi säilinud. Kahtlemata kirjutati rohkem, kui, kui see meieni on jõudnud, aga lisaks sellele, kui veel kaevuda ütleme, inimeste elulukku veel siis leiab neid sidemeid, kes, kust pärit kellega tuttav, kellega sugulane veel veel, mis aitavad mõndagi seika selgitada. Kirjavahetus muidugi on üks olulisemaid allikaid. Kui Peterburi patriootide eest eesti rahvasõpradest räägitakse, siis mainitakse ikkagi kõige rohkem Köleri nime. Et nagu Köler oli see juhtfiguur või tema tema tegutsemise ajal oli, tegutsesid nad kõige aktiivsemalt. Kas see on õigustatud? Ma arvan küll, jah, 60.-te keskpaigast kuni, ütleme 70.-te alguseni on Köhler kahtlemata nendest kõige kõige aktiivsem olnud ja eks ta lõi siis kõige märkimisväärsemat kaasa ju siin kodumaa asjades nendes suurtes rahvuslikes eto ettevõted, mis te siis nagu Eesti kirjameeste selts, Eesti Aleksandrikooli liikumine kuni 80.-te lõpuni oma elu elu lõpuni? Muidugi nende Peterburi patriootide puhul te ei saa märkimata jätta ka, et nad olid niinimetatud idaorientatsiooni pooldajad, kes siis panite rõhku just ütleme tegevusele läbi siis nende kõrgemate valitsusasutuste keisri enda isiku Eesti rahvale kergendust tuua. Selleks pidi tegutsema siis just pealinnas. Aga millal ja miks Peterburi patriootide tegevus vaibus. Teod said tehtud ja, ja Köhler suri ära. Pühkida. Tegijad said vanaks. Seda ka tegijad said kahtlemata ka vanaks ja ja põhiline on ikkagi see, et kodumaal saadi ikkagi selles mõttes jalad alla ja, ja siin oli see rahvusliku liikumise, ütleme põi kus punkt ikkagi oli, oli kodumaal seda juba varem ka, aga Peterburi roll oli nagu mängitud. Ja, ja siin oli tegijate hulk juba piisavalt suur uued põlvkonnad tegijaid haritud tegijaid, kes siiski teatud ühiskondliku positsiooni saavutasid mitte küll väga kõrget, aga see oli see, ütleme, lai kandepind orkestrit, kooli, õpetajat eriti ajalehetoimetajad juba ja nii edasi ja nii edasi, nii et abi kõrs oli siis Peterburi siis jäänud, no eks hiljem ka ütleme Peterburis olevaid tegelasi. Ta, kes Peterburi ju sajandi lõpul läks, kasutati samuti, aga aga see Peterburis olevate eestlaste roll ei olnud enam nii silmapaistev ja tõhus. Ta ega päris ära ei kadunud ikkagi kuni kuni tsaaririigi lõpuni, ma arvan. Aga seda ei ole ka enam õieti uuritud, ütleme sellest vaatenurgast. Kui suur nende mõju siis kokkuvõttes tegelikult oli, mis oleks jäänud olemata, kui Peterburi patrioodid, kui eestimeelsed eestlased poleks seal Peterburis tegutsenud Eesti hüvanguks. Või mis oleks hiljem juhtunud? Eks mõnedki asjad oleks teisiti läinud aeglasemalt ja mõni asi hiljem ja mõni asi võib-olla ka toimuvad selle asemele väga tõenäoliselt mingit midagi muud jälle oleks olnud, nii et päris tühja kohta nagu ei teki kunagi. Nii nagu taimede puhul ütleme, tärkamine ja kasvamine oleneb sellest, kui palju talle siis valgust ja niiskust ja soojust antakse. On ka, ütleme, taoliste ühiskondlike asjadega. Siin ei ole võimalik sellist protsentuaalselt vastust, et niimoodi 100 protsenti või 50 või aga ütleme, et see oli oluline. Mõjukas tegevus. Peterburi patriootide eest ja nende rollist Eesti ajaloos, rääkis Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda mõtted olid aktuaalsed ka pisut üle 100 aasta hiljem Eestimaa laulul 11. septembril 1988. aastal lauluväljakul. Lavale juhatati näitleja. Carl Robert Jakobson Keel on ühe rahva kõige kallim pärandus. Veel on, mis üht rahvas, rahv, paks tee, varjab lõpp matväge ja pühadust enda sees. Kuulakem, mis kuulus keeleuurija, Seenman ütleb eesti keeles. Keel, nimed, TAMM üheks kunstitööks. Ja kunstitöö tunnistab oma meistri suurus. Ja nõnda peame ka meie kui oma eesti keeles sügavuste sisse tungime püüdma. Selle rahvamaa möödanik, kelle see keel loodud on, ei ole mitte tühine olnud. Ma võiksin tosina kuulsaid mehi nimetada, kes samasuguse kiitusega meie keeles on rääkinud. Aga sest ühes olgu küll seesugusel rahval, aga kellel peale tema seitsmesaja-aastase vangipõlve veel seesugune keel ja veel seesugused laulud suus on? Seesugusel rahval ütlen, ma on tõesti kor, kab paremad ajad, on üks valguse aega olnud. Jakob Hurt Mis pean mina teile veel ette panema, mis meile eestlasele tarvis on? Esiteks. On väga soovida, et meel ja mõistus meie seas veel palju enam kasvaks. Selleks peab palju enam muretsemist olema. Koolide, raamatukogude ja kõiksuguseltside sünnitamise ees. Ausad ja seaduse põhja peal seisvad seltsid on uuemal ajal kõigevägevama rahvatulu saatjat. Selle tarbeks on vaja meelt ja mõistust üleüldise kasu peale mõtelda ja seda kasvatada. Teiseks tuleb väga soovida, et ükski eestlane, kes vahes talu rahv basseisuses lahku ehk koolitamise läbi kõrgemale tõuseb ei pea ega tohi sellepärast oma rahvast lahkuda. Eesti mees jäägu eesti meheks igas ametis igas seisuses maal või linnas. Teeme saate lõpumeeleolus kannapöörde. Helilooja Juhan Aavik edendas Peterburist saadud teadmiste ja kogemustega Eesti muusikat ja haris eesti noori. Heliloojana kirjutas Juhan Aavik peamiselt orelimuusikat ja lastelaule. Neid lauldi ka 1974. aastal Juhan Aaviku 90. juubelisünnipäeval pidu oli siis Stockholmis ja laulis Stockholmi Eesti lastekoor. Sõnade autor Karl Eduard Sööt ja laulu pealkiri krokodill.