Oskar Luts elukallidus. Suhkru hind tõuseb, huuh. Koputab härra Purcell man ajalehe sõnumi pihta ja laseb pahvaku sigarisuitsu õhku. Küsib emand, Purcell, mann. Härra Purcell, man kordab ütlust. Ainult selle vahega, et tõuseb asemel, ütleb, kerkib. Emand, teeb näo nagu 10 kriimsilma ja uriseb vihaselt. Nojah, seal on need. Aga, kes kiriseb alati, kui ma tahan natuke rohkem toidukraami valmis osta siis oled küünte ja hammastega vastu. Üht lehes seisab küll, et kerkib aga ma olen kindel, et ta juba ongi tublisti kerkinud. Ko Meie kaks vanainimest, palju siis meie lõiko tarvis läheb, saavad teised suhkurt. Saame meiega. Ega kogu eluajaks ikkagi ei jõua valmis osta. Jajah, nii sa kõneled, alati nakutab emad pead, lükkab kohvitassi kõrvale ja kaupmajast. Mõne aja pärast tuleb tagasi higine ja kurja komps kaenlas on suure hädaga välja painanud 20 naela. 30 marga eest nael. Aga andku nüüd Purcell man kohe raha. Ta läheb ja otsib veel paar puuda. Taevaisake. Ohkab Burcermann. Nii palju raha tahad suhkru alla kinni panna? Ei ole seal midagi, taevaisake. Taevaisake andis küll kord mannat, aga et oleks suhkrut andnud, seda pole ma kuskil ega kunagi kuulnud. Tee kähku. Seni kui sa kaupled tõuseb, hind, mine tea, kui kõrgele. Portsemann ohkab veel kord nagu kassameister. Kangilaski ajab Sist Engel pungale päkad silma ja vaatab ära ruttavale naisele järele nagu kaotatud õnnele. Emand portsermann kohtab tänaval emont Virplit kes parajasti tuleb vürtspoest sinise piimakannuga. Kuhu need nii ruttu tere hommikust. Suhkurt tooma, kurt tooma. Kas teie, proua Virpel veel ei teagi, et suhkur tõuseb? Varsti pole seda enam üldse saada. Harm asju maal kohkub emand Virpel meile kõigest paar naela kodus. Õieti pole sedagi. Ma annan piima üle ukse sisse, tulen kaasa. Silmapilk läheb koju, viskab põlle eest, litsub kübara, tagurpidi pähe, haarab kaks padjapüüri, jookseb naabriproua juurde. Suhkur, suhkur hingeldab. Suhkur on linnast kadunud. Tulge ruttu, vaatame, ehk saame veel mõne naela. Naabriproua jätab pere söömata, lapsed karjuma koera ulguma ja tõttab kaasa. Poolel teel kasvab suhkruostjate arv kaheksa inimeseni. Kesklinnas on neid juba kuusteistkümmend. Kõik on nii-öelda koduses riides, juuksed kammimata, näod pesemata ja täis meeleheidet. Proua songermannil on ühes jalas king, teises pandohvel. Suka särgeerus. Proua iidam laseb paljas sokkis. Kampsunikuduja pügalal ripub kleidi alt mingi pael kuid edasi poe uksest sisse ja väljasuhkrut suhkrut. Jumala pärast suhkrut. Aga kaupmehed pilgutavad sellidele silma ja enamasti müüvad ainult vanadele kunnidele või väga headele tuttavatele. 35 eest nael. Kuid pole viga, antaga ainult küllap hinnaga toime saame. Nii sekeldavad higised ja Topased naised õhtuni ajavad suhkru marru kogu linna ühe Sagulitega. Emand Virplil lõhkeb padjapüür, suhkur sahiseb tänavale nagu värske lumi. Siis läheb ta kuhugi, Scotta seob otsad kinni mingil kaheharulise asjal ja tõstab suhkru sinna. Neiu pügal kaotab rahakoti ning läheb politseisse meeldima. Et näe, et oli rahakott, aga läks ühes rahaga isikutunnistuse ja sõrmusega. Proua Purcell mann jääb vastu õhtut nii hajameelseks, et unustab kuhugi ühe konksu maha. Hakkab käidud kohti uuesti käima, kusjuures unustab veel teise kompsu. Koduteel kogemata istub võõrasse autobussi, sõidab Peetri kiriku asemel Vaksalisse. Aga nädala pärast jälle koputab härra Purcell man ajalehe sõnumi pihta laseb pahvaku sigarisuitsu õhku ja tähendab suhkru hind on 20 protsenti langenud. Arvatakse, et langeb veelgi. Proua Purcell, mon Monserdab söögilaua juures. Tibutsiku, nagu läkski. Meie kohvimasin tilgub läbi, tähendab siis vaja viia klimp, näri juurde.