Mul õnnestus käia hiljuti ära sellisel maal nagu Iraan. Ja ma ei tea mõnda aega gaasi veel mu suu ei hääldanud keeriti sõna Iraan, sest ma ei kujutanud ette, et ma peaksin sinna minema, aga ma ei tea, mis mulle pähe lõi. Et jälle aeg oli vaba ja tuli kuhugi minna ja siis ma mõtlesin endale välja, et kui minna näiteks Iraani, siis hakkasin neid pudeleid kokku korjama või siis inimesed on kirjutanud, kes Iraanis on käinud. Ega neid inimesi seal Iraanis väga palju meilt käinud ei ole ja seal üldse ei ole palju turiste käinud. Nüüd embargo on natuke maha võetud või vähemalt lõdveneb. Nad ise ütlevad, et neil on kordades rohkem inimesi tulnud aga ütleme nii, et kui suuremates kohtades liikuda, siis ega meie teisi turisti ei näinud, mida väiksem linn. Siis koonduvad need väljamaalased ka nagu mingite kohtade juurde, et seal võis mõnda inimest ikka näha. Kõige suurem väärtus olid iraanlased ehk pärslased ja need inimesed seal. Nende filosoofia on veel selline, et turist on Allahi kingitus. Nad ei jäta sind kunagi hätta. Kui sa neile võimaldad, siis nad kannavad sind kätel. Sa ei saa ühelgi hetkel jääda kuskile seisma, midagi uurima, et keegi ei tuleks juurde, küsiks, kus sa oled, saades vastuse, et Eestist ei tea keegi, kus see küll asub, aga vahet ei ole ja nad aitavad sind igal juhul. No üks näide oli selline, et me mõtlesime õhtule, et oliva pine, mõtlesime, et hotelli tahaks veel minna, et vaat nüüd võiks selle vesipiibu kuskil teha, et nii tore oleks minna ja siis meile öeldi, et seal vanas linnaosas, et meil pannakse siin varem kinni, et vot need kohad on ka juba kõik kinni. Läksime oma hotelli poole, vaatasime ikkagi veel ühe kohvi Shopi sealt välja. Ja küsisime, et ei tea, kas saaks seda vesipiipu tõmmata. Aa tahate, aga see ei ole siit kaugel, lähme, ta viis meid kuskile järgmisse hotelli, mis siin alla restorani ütles, istuge maha, kõik saab olema ja ta kadus. Ja kui me teda paar korda vilksamisi nägime, siis ühel hetkel ma nägin, et ta tuli nagu sinna alla restorani ja tal olid peoks need söed piipu, sööd, ta käis neid kuskilt toomas. Ja siis pandi see vesipiip meile rõõmsalt ette. Need söökesed ja puha, ütles, et nautige ja ta kadus ja see oli hästi tüüpiline, et et paljudel maadel, kus inimesed pakuvad sulle mingit abi, kas või araabia maades või hästi palju Aasias, siis ta tahab kindlasti selle eest raha, ta tahab tasu, ta tahab, kui takjas sul küljes olla, aga pärslased olid selles mõttes hästi-hästi, külalislahked ja sõbralikud. Ja nad kunagi ei jäänud sulle külge kinni. Nad tegid nii-öelda oma heateo ja kadusid. Nad ei tahtnud selle eest midagi vastu ja see tegi tohutult sümpaatseks. Mul oli tunne, et, et nad kannavad meid peaaegu kätel omast ajast mõelda, eks ole, et kõik asju, mida sa tahtsid oma elus, mida sa nii väga tahtsid, neid asju tavaliselt ei olnud, ütleme me oleme ka sellisest ajast tulnud, kus nõukogude ajal nende kaupu ja neid võimalusi asju eriti palju olnud, seal neid väga tahtsid. Ja ma mõtlen, neile on ka nii, et kui neid turistide nagu ei ole, kui, siis mõni on, see on nii värv ja siis nad väga tahavad nendega suhelda. Muidugi naljakas on see, et nende inglise keele oskus on peaaegu olematu. Aga kui ma vaatan enda vanust inimesi, veel parem endast vanemaid inimesi, nii-öelda šahhi-aegseid inimesi sest islamirevolutsioon oli siis aastal 79. Et nemad räägivad inglise keelt korralikult. Koolilapsed, ma küsisin ka neilt, neil on programmis kõige algelisem inglise keel ja kui nad sind näevad, siis nad laovad ette kogu õpitud programmi, mis on, näeb välja umbes selline, et Kulbayaylavjo thank ju. Et see on ka enam-vähem kõik, et noh, kogu programmi nad esitavad ja siis me kohtasime ühte üliõpilast, kes jardis õppis juba arhitektuuri ja siis tema rääkis meiega kohutavalt palju juttu ja rääkis ja rääkis ja siis ütles. Kuule, andke andeks, mulle ma olen tohutu lobamokk, mul ei ole seal inglise keelt mitte kellegagi rääkida. Olengi loomu, öelge mulle, palun pane oma suu kinni ja ma panen selle kinni, aga mul on mul nii väga, meeldib mulle rääkida, mul ei ole kellelegi suhelda, et siis ülikoolides ka juba natuke keelt. Aga igalt poolt saab ilma keeleta. Ok, ma mäletan küll, et, et ühe taksojuhiga. Me jäime ikka hätta, kui me tahtsime endale selgeks teha ja Pedame bussiterminali sõita. Seinas oli mitu terminali, me ei teadnud täpselt, kust see meie bussike läheb. Nii et kuidas me ka ei pingutanud ja neid kohanimesid ei hääldanud. Arusaamatus oli tema silmis ja siis me püüdsime järgmise takso ja tema teadis, kuhu meid viib. Aga seal on muidugi see kütus on kõik nii odav. Kas paarkümmend senti tuli liitrist tõi kaasa veel poole odavam ja paljud sõidavad loomulikult gaasiga, miks siis täisraha maksta, kui maksta poolt raha, nii et need taksosõidud terveks päevaks kuhugi linnast välja, kus takso on sinuga koos? See oli hästi lihtne teha ja Teheran oli muidugi nendega pealinn oli muidugi nii suur, nii päratu, suur ja üks naljakamaid linnu, kus ma olen käinud selles mõttes, et ma ei leidnud sealt vanalinna. Ma ei leidnud sealt kesklinna, tead, seal ei olegi neid. Et minul alati meeldib sõita niimoodi kohaliku transpordiga, ma üritasin ka Teheranis aga küsida, et kas see buss läheb tsentrisse, vastavad nad jah, et ta läheb. Aga tegelikult läheb tohele suuremale ringile, ütleme mitte nagu väljak või noh, sisuliselt nagu ringteega, kus on siis kõik nagu pangad, restoranid kõikjal ääres, et see on nende jaoks nagu keskus. Ja kõik need kolestani palee ja, ja need Teherani kuulsat väravat, mida me püüdsime siis vaatama minna, nendega oli küll nii, et kohaliku transpordiga sinna ma ei tea, oleks terve päev aega läinud, läinud, et sa lähed, võtad takso ja sõidad, õnneks ei maksa mitte midagi. Ja mõtled, et oled suurte suure palee juures ja mõtlesin, et no nii, et kui see on sellises kohas, et tore oleks siin ümber ka jalutada, et vaadata, mis seal on. Aga kui sa järgmist objekti tahad vaadata, siis see asub nagu meie mõttes nagu Keilas, et sõita Tallinnast Keilasse ja tohutu liiklusega, meil sattus muidugi üks taksojuht, me tahtsime minna rahvusliku juveelimuuseumisse, aga ta ei teadnud, kus see on. Ja siis aken lahti, ta küsis, ma pakun üks, 100 korda kõigilt inimestelt, kes tee ääres seisid, mööda sõitsid, kõrval sõitsid, siis ta kogu aeg küsis ja küsis ja läbi ime lõpuks poolteist tundi seiklesime ja sinna me saime. Ja ma tahan öelda, eriti tore on sattuda maale, kus teiste kand ei ole eriti käinud. Ja Iraan on selleks suurepärane võimalus veel on, sest kui see embargo nagu lõdveneb, kaob ja siis ta muutub kõik nagu selliseks, nagu kogu maailm on aga või Iraani minna, siis nende pealinna Teherani peale pole mõtet eriti oma aega raisata. Seal on paar-kolm asja, mis on väga toredad, mille võib ära vaadata ja siis edasi, ükskõik, seal on tuhandeid võimalusi Kaspia mere äärde Omaani lahe äärde. Tabrism, mis on niisugune Armeenia mõjutustega linn, mis on põhja pool või siis seda vana siiditeed mööda, kust läks läbi nagu Esfan kõrbelinn ja rasku, siis mina seda kord jõudsin. Nii et mõnulema Iraani.