Juristiharidusega Julius Põldmäe on Eesti raadiokuulajatele hea tuttav. Me teame teda kui omaaegsed põllumajandustegelast, aga ka kaduuurijad Ta ajaloohuvilist ja ka muusikahuvilist. Nagu nüüd algavas saates selgub. 95 aastane mees on säilitanud erksa vaimu ja hea mälu. Nii et meie mälestustesaade on kohe algamas. Kõigepealt räägib ta muusika inimesest Mihkel Lüdig-ist. Mihkel Lüdig oli tuntud Eesti muusikamees. Ta tundis minu põlvkond, tundis ka varasem põlvkond ja tunneb ka praegune põlvkond, kuna tema komponeeritud lauluga Koit avatakse kõik. Olgu muuseas tähendatud, et see hästi kõlav laul olevat loodud ainult mõne tunni jooksul koosviibimisel oma sõpradega Viljandi Koidu seltsi ruumides. Seal oli mingisugune kihlvedu toimunud osavõtjate vahel. Seal oli kiiruga teinud lauluteksti. Kohalik õpetaja Friedrich Kulbars ja Mihkel Lüdig oli kohe mõne tunni jooksul loonud selle Väärtusliku ja kuulsa muusikateose. Mina puutusin temaga kokku 1928.-st aastast, mil ma õppisin Tallinna linna poeglaste kommertsgümnaasiumis. Ta oli võrdlemisi terava keelega. Ta oli otseütleja, ilma et ta oleks kellelegi ees kummardanud. Ta ütles oma arvamused välja ja nähtavasti sellel pinnal oli tal tekkinud kokkupuutumisi Eesti tolleaegse muusikaelukorraldajatega. Nii et ta pidi lahkuma või lahkus omal soovil 20.-te aastate keskpaigas kodumaalt läks Argentiinasse, kus ta töötas kolme aasta jooksul. Nähtavasti oodanud teda ka seal kullakotid. Ta pöördus tagasi kodumaale, tema ja õpilaste vahel valitses niisugune hästi sõbralik vahekord. Eriti sain mina temaga peaaegu nii palju sõbraks, kui võib noorema ja vanema mehe puhul nimetada. Ma aitasin tal organiseerida koolimeeskoori ja puutusime temaga ka väljaspool koolitunde mõnikord kokku meie tunnis püüdsime viie jutuga tema Argentiinas oleku ajale. Aga sellest rääkis väga kidakeelselt. Ta rääkis sealsest loodusest ja ja elamistingimustest, aga enda tegevusest. Ta peaaegu midagi ei rääkinud, et teada on all teda esines seal muusikaõpetajana oli organiseerinud isegi Eesti laulukoori kuid vaatamata sellele elule kolmeaastasele elule oli seinale vastumeelseks kujunenud ja ta otsustas kodumaale tagasi tulla. Sa lõpetasid kooli, kuidas jätkusid kontaktid? Ma lõpetasin kooli 1930. aastal. Ellu astumine sattus majanduse kõige sügavamasse kriisi aastatesse. See oli nii mitte ainult Eestimaal, vaid üle terve maailma. Ja mul tuli vahepeal menna aja täitmiseks isatallu, kus ma olin siis liige paar aastat või nii-öelda palgata sulaseks. Mihkel Lüdig töötas selles gümnaasiumis veel mõne aasta. Ta oli teatavasti alkoholilembeline inimene orkestri juhatamisel ühel tähtsal aktusel oli tal mingisugune abs juhtunud. Mis tal seal täpselt juhtus, ma ei teagi. Aga selle tulemusel pidi ta õpetaja kohalt, et sealt lahku. Mina elasin aga oma kodutalus Jüri kihelkonnas ja seal töötas ka kirikukoor. Kiriku koorijuht oli kohalik köster. Minu õpetaja alkoholist ja ta minuga kokkupuutes tegi ettepaneku tema kooris laulma hakata. Muidugi, kuna ma olin lauluhuviline ja kooris varem laulnud. Võtsin selle pakkumise kutse omaks ja hakkasin tema kooris vaimulikus kooris laulma. 1932. aastal suvel korraldes koor, Jüri vaimuliku laulupäeva mihkel ilmus kooriate. Ta oli näost natukene punasem kui tavaliselt ja see lubas minule kui tema kauaaegsele tuttavale järeldada, et ta oli kusagilt enne veekäinud, enne kui ta kooli ette tuli. Ta oli kindel oma absoluutsele kuulmisele. Heliharki hääle andmisel koorile ei kasutanud. Kuid nähtavasti oli see absoluutne kuulmine sellel momendil vähe nõrgenenud ja ta andis koorile tooni tuntavalt madalamalt, kui see originaalis oli ette nähtud. Madalamatele, hääldele, altidele, platsidele tekkides madalamate toolide kättesaamine isegi raskusi. Aga no kuidagi laulsime lõpuni. Tegime selle kontserdi lõpuni läbi ja sellest kokkutulekust kohalikust üldlaulupeost jäi päris ja mälestus Läks mööda viis aastat. Ma olin vahepeal saanud tööle Eesti Maapanka. Mind oli komandeeritud tööle Tartu esindusse. Ja kohe esimesel tartus viibimise ajal. Minu vend Rudolf laulis akadeemilises meeskooris, mille juhatajaks oli Richard Ritsing. Juba esimesel tartus olemise nädalal läksin ma proovile. Ma olin vist üks väheseid, kes astus enne ülikooli astumist akadeemilise meeskonna liikmeks. 1937. aastal tähistas koor oma 20 viiendat aasta kestvuse juubelit. Sel puhul lubasime endale pikema Euroopa matka. Peaaegu kuu kestnud reisi järel tulime kodumaale tagasi. Samal sügisel andsime tavalise väljasöödu kontserdid reisi kodumaal. Seekord esinesime Pärnus, Vändras, Jeraplas. Vändra kontsert toimus laupäeva õhtul. Ka väga viimasele õhtule kontserdil olime laulnud esimese osa maa. Tekkis väikene vaheaeg, kus enne seda, kui solist läks lavale, ma seisin lava kõrval väikeses ruumis. Ja ootamatult tuli sinna Mihkel Lüdig. Ta elas tollal ja kuni surmani elas Vändras. Ta oli tulnud läbi vihmahoogude, oli üleni märg. Näost oli ta kuidagi kõhnemaks jäänud, kui ma näen teda enne mäletasin. Ta oli palituhõlmad teinud täitsa poriseks ja jättis väga halva mulje, ausalt öelda, mihkel püüdis ennast kuidagi vabandada, ütles, et ta oli rutanud kiiresti kontserdi alguseks kohale saamiseks oli oma teed lühendanud tulnud läbi surnuaia, seal komistanud ja selle tõttu on oli väga oma palitu hõlmu väärinud pidali kusagilt saanud teada vist ajalehtedest meie ringreisi puhul. Selles kavas oli ka tema viimasena komponeeritud laul mänd. See oli tõesti hea laul tehtud Heinrich Heine tekstile kus võrreldi põhjamaa mände ja lõunama palmi. Ta oli rutanud kontserdile, kuid jäänud õnnetuse tõttu hiljaks. Me olime esimese väärsele laulu juba esitanud. Mihkel avaldas soovi, et me kuidagi seda laulu kordeksime, kuna ta ei olnud seda kuulnud. Rääkimata veel ja meeskoori esituses. Mina olin muidugi väikevend selles selle soovi täitmiseks. Ma viisin ta kokku kooriuhiri, äri artritsinguga. Ritsing ütles, et raske on seda vahele pookida, teises osas aga lubased. Kui nõutakse lisapala, siis esimese lisapalana anname tema laulu land. Nii ka tegelikult toimus, me pidime andma lisapalasid ja esimesena laulsemegi siis selle Lüdigi värskelt komponeeritud laulumäng. Mihkel istus ise esimeses reas. Kui me olime laulu lõpetanud, tõusis sealt püsti, tuli lava ette, kõigepealt kummardas mitu korda meile ja pidas lühikese kiituse kõne meile meie esinemise ja meie esinemise puhul ka Euroopa mitmes riigis. Siis pööras ta näoga publiku poole, läks täiesti publiku ette ja pidas seal hoopis pikema kõne meie õliseks. Läks veel edasi, kolm-neli aastat. Eesti elas läbi esimese nõukogude perioodi okupatsiooniperioodi olid jõudnud kätte saksa okupatsiooni ajal aeg. Mina olin määratud ameti seal Pärnu, Eesti Maapangavolinikuna ja lauluvile, nagu ma olin Aadzilma, kohe laule oli liikmeks. Kohaliku on 40 seltsi. Meeskoori. Koori juhatas orelikunstnik Värnu kohaliku muusikaelu tuntud tegelane Peeter Laja. Ühel suvisel päeval tulin ma mööda Endla teatrist, kus ma silmasin pargipingil istumas kolme meest. Üheks istujaks oli Mihkel Lüdig. Ja kolmandaks üks minule isiklikult tundmatu Endla teatritegelane. Ma avaldasin imestust, et nad nüüd niisuguse kõrvetava päikese all istuvad siin päikese käes pargipingil mina nende asemel võtnud kaasa paar pudelit õlut, läinud kusagil põõsa alla päikesevarju ja laotanud seal siis õllejoomist. Ja selle peale ütles Laja kohe, et sinul on muidugi kerge rääkida. Ütle, kust me õlut saame, kuna müügil õlut praegu kusagil riiulil. Ma soovitasin neil jääda lühemaks ajaks sinna istuma, läksin läheduses asuvasse Pärnule tehasesse, kus direktor oli mul tuttav mees. Rääkisin sellest selle loo ära, kuidas kaks kuulsat muusikameest ja nimel kolmas endo jäädridega kelne istuvad palava päikese käes ja igatsevad õlle järgi. Et see on kõige väiksem mure. Mine sinna tagasi, küll ma sel ajal korraldas, tuli kohale Pärnu õlletehase Beumasin ja autojuht tõesti sealt maha. Kuna aga nii tähtsatele tegelastele ei passinud pargipingil päeva ajal õlut juua, siis tarisime selle kasti õllekastimees kooli korterisse, mis asus seal lähedal Kalevi tänavas ja seal löödi esimesed pudelid lahti. Minul oli tööpäev käimas ja ma ei tea, kui kaua nad seal koosisse või teiste sõnadega, kui kaua nendel kasti tühjaks joomiseks kulus. Aga ma olen päris kindel, et nad ei jätnud vist kasutamata ühtki täis pudelit. See oli viimane kohtumine Mihkel Lüdigi ka. Ja kui see juhtub niisuguses, mitte just kõige paremas toonis, ei ole midagi parata, sest elu on niisugune, nagu ta mõnikord kujuneb. Nii palju siis muusikameest Mihkel Lüdig ist. Julius Põldmäe, kellesse sa tahad järgmiseks rääkida? Kui? Mihkel Lüdig oli vanema põlvkonna esindaja, teda mäletame soojade sõnadega. Veel praegu räägiksime hea meelega noorema põlvkonna esindajast millest oleks saanud väga kuulus Eesti laulja. 1936. aastal, mil ma elasin Tartus, korraldas Eesti noorsoo karskusliit suvepäevad tõrvas. Need kestsid kaks päeva laupäevale pühapäeval. Päevad lõppesid. Kontserdiga mul jäi või avaldas väga sügavat muljet. Duett mille esitasid noor kena tütarlaps. Tenor lühikene noormees, kuid seda üllatavam oli tema hääl. 1939. aastal korraldas Estonia teater segakavaga kontsertõhtu. Seal esines teatrikoorist koostatud kvartett Heli neli. Seal esimese tenorina tundsin ära selle tõrva. Noormehe tuli peale esimene Nõukogude okupatsioon, Saksa okupatsioon ja siis hakkasin ma ajalehtedes märkama juba pikemaid kirjeldusi. Jaan Haab järvest. Talle usaldati ka suuremaid suuremaid osi. Ja ta jõudis juba pea osateni välja. Pärnu meeskonna astudes oli minule tehtud ülesandeks peida solist kooli kontserdile. Mulle meenus kohe Jaan Haabjärv. Sõitsin Tallinna, otsisin teatrist Jaani üles. Direktor vabastas selleks õhtus teatritööst ja ta sõitis Pärnu kontserdil. Ta võitis täielikult Pärnu publiku südamed ja kui jutt läks lahti meie järgmisest kontserdist, siis esinesid mitmed inimesed. Tookord õnnestus kolmandal kontserdile koome jälle saatsime Jaani tuua ütles direktor Estonia direktor siiski sellest luuletusest ära. Kuna Jaanil pidi olema tookord teatris palju esinemisi. Ma kauplesin, mõtlesin, ja lõpuks sai siin ettepaneku. Kasutame vahetuse meetodit. Teie saadate meile Jaan Haab järve jäämehe organiseerimise omapoolselt teie kadunud poja tagasisaatmise teatrisse. Ma olin kuulnud, et teatrist oli tükk aega puudu operetijuht lavastaja kui ka ise kaasa mängija Acolüüdik. Ja ma olin teda näinud teatriõhtul Endla Teatris ja Endla tegelastega linnas liikudes. Direktor palus mind vaatamata sellele, et ta ei saanud Haaver meile esinemine Clubada. Palus minu teeneid, et ma katsu kuidagi organiseerida nii, et jaagu löödik tuleb. Tallinna oma koju tagasi. Läksin Endla teatrisse, seal sain tegelasest parajasti peolauast. Läksin augu lülige juure. Seletasin talle põhjalikult, missugust häda tuleb tema puudumise tõttu. Teatri direktor Agu sai sellest ise aru. Lubas samal päeval Tallinna sõita, kuid tundis muret, kuidas saab rongipileti, kuna sel ajal oli raudteel liikumine väga raske. Lubasin tund aega enne rongi välja sõitmist, tule talle sinna järele. Mis aasta see oli? See oli aastal 1943. Aitasin ta kaubavagunisse tol ajal sellel liinil reisivaguneid teha või üldse liikunud. Leidsin talle seina kõrval pingil istekoha. Läksin ise rongilt maha, jäin jaama ette ootama, niikaua kui rong liikuma hakkas. Ja siis olin ma kindel, et ta ei saa enam tulla. Sama aasta kevadel korraldas Pärnu meeskoor kontserdi ja endastmõistetavalt kujutasime me sinna jälle solistiks ja Haab järve. Tal oli tookord vabu päevi rohkem. Tegin talle ettepaneku, kui minna kalapüügil, see talle väga meeldis. Võtsime kaasa paar koorilauljat meest ja sammusime Audru poole. Seal läheb väikene, kui ma ei eksi, siis kirbu jõgi. Ja selle kaldal oli mul üks tuttav talu perekond, kus ma olin varem peremehega käinud merel vimma püüdmisel. Talv andis meile paadi lühikese hõlmadega nooda mida hakkas vedama kaks meest, üks ühelt poolt, teine teiselt poolt kaldalt ja selgus, et meie töö oli peaagu asjatu. Rõdul tõusis Jaan paali keskel püsti ja hakkas laulma. Vaiksel pealelõunal õhtupoolikul kõlas. Paul kostis kaugele. Jõudsime Jaani lauldes Talvo väravasse. Seal tuli meedias liivakallas jõkke. Jaanus sattus hoogu ja tegi ettepaneku noort veel sisse jätta, kuna oli kindel, et selles paigas pidi olema kalu. Kaalusime saagi ja me saime 25 kilo kalu. Enamik oli neist haugid selle juures üks eriti suur purakas mille raskus oli viis ja pool kilo. Selle suure puraka ka andsimjaanile mässisime selle ajalehepaberisse Jaan võttisele kaenla alla ja kõhna kehaehitusega, nagu ta oli. Ripusse haugub tal pea ühelt poolt, saba, teiselt poolt kaenla alt välja. Me alustasime teed Pärnu poole, oli juba hiline õhtu, kui me jõudsime Me Pärnu suure silla üleminekuni. Seal seisis valves saksa sõdur. Tol korral oli kehtiv määrus, millega ei lubatud maalt linna viia absoluutselt mingit toiduainet. Väheses koguses konfiskeeriti see sõdur oma keelule jäi kindlaks ta näiteks kasti, kuhu me pidime oma saagi panema. Tellisime sõduril deta, lubaks Eesti kuulsama teatri kuulselt ooperilauljat oma käega püütud saagiga kuidagi läbi saada. Sõdur jäi endale kindlaks ja lubas meie saagi konfiskeerida. Samal ajal laskis aga Jaan oma registrid valla. Ta laulis esimeseks sakslastele armsa sinisel too näol. Ja kuna Saksa sõdurite hulgas oli võimalik kohata mitmeid muusikahuvilisi, nähtavasti oli ka see sõdur samast mastist mees. Ta kohkus ausalt öeldes sellest sellest häälest ära. Ja kui Jaan laulis veel mõned panijaid ooperites sinna juurde siis oli sõdur kindel, et tegemist on tõesti kuulsa ooperilauljaga, ta lõi oma keelule käega. Ta lubas meid sillast üle tulla, hoiatas aga, et me jääks teistkordselt kusagile kontrollile vahele, kuna siis oleks tema kannud karistust. Viimane kohtumine mul Haabjärvega toimus Valgas sama aasta novembris, kus me koor andis kontserdi. Ja Anne oli seal ette aetud. Solistina ta sõitis. Kuid ta oli hoopis teises meeleolus, kui olin õppinud teda nägema. Kui ta tavaliselt oli väga huumoririkas alati naeratav, hea meelega kõiges kaasa lüüa, olid seekord kuidagi rõhutud meeleolus ja on esitatud, repertuaar oli samast mastist, ta esitas mist itaalia laulu. Lahkunud on juba linnukesed siit külmalt kodumaalt päikserajale. Ja see muudatus hakkas nii südamesse, et pärast kontserti ma hakkasin temaga rääkima, küsin, mis sul viga on, millest sa nii-öelda muutunud, kas sa ise tunned ka seda? Mul midagi juhtunud ei ole, aga lihtsalt on täna ainult tuju. Vahepeal jõudis kätte uus nõukogude okupatsioon. Haaverbol, selleks tahaks kerkinud juba kuulsaks ooperilauljaks. Mina olin vahepeal olnud sõjaväes Saksa sõjaväes ja kannab karistust Siberi söekaevanduses. Sealt tagasi tulin, tahtsin ma habemega uuesti kokku puutuda, kuid ma sattusin kurvele. TeleHaabjärv oli vahepeal lahkunud oma käega elust. Ta oli 30 kaheaastane. Julius Põldmäe, sa oled jurist, hariduselt, aga sa oled ka aktiivselt muusikat teinud, mitte ainult meeskoorilauljana. Ja mul on üks esinemine, millest ma tahaksin rääkida ja see toimus Tallinna töölisteatris. Töölisteater oli asutatud üheks peamiseks asutajaks oli peres tuntud teatrimees, pihib Põldroos 1920.-te aastate algupoolel või keskel. Ja algas ta nii-öelda nullist. Kõigepealt esitati lühikesed näidendid. Sinna juurde oli asutatud ka koor, sümfooniaorkester. Ja 28. aastal leidsin ma ajalehest teate. Töölisteater vajab mees jõude ooperikoori täiendamiseks. Kuna see nimi oli niisugune ahvatlev ooperikoor. Kerge katse järgi võeti mind sinna lauljaks hakkasin laulma kooris mille koosseis oli umbes 50 naise mehe ümber. Koorijuhiks oli siis pool tammeveski. Koolivanemaks oli üks Franz Krulli tehasetööline pik ligi kahe meetri mees. See oli naljasoonega krutskimees ja andis sellest küljest ennast mitmel pool tunda. Alguses laulsime ainult peamiselt teatri pühapäevastel hommik kontsertidel, mida anti Tartu maanteel asuvas kinos Ma modermi saalis. Ja see sinuni oli naeratust sellele ajale, kui kirikutes toimus jumalateenistus. Kas sulle tundub, et see õhkkond oli selles teatris pahem pool natsi võis olla tahtlik. See oli täielik pahempoolne teater vähemalt alguses, hiljem ta kujunes öeld teatritaoliseks, aga tookord oli sealt sihiga näidata alamagi kannatusi kõrgema kihi all. Ja selle näitena võin ka nimetada, et teater oma esimese suurema etenduse andis draamateatris ühe Ameerika kirjaniku näitekirjaniku nime ma ei mäleta teosega mop, seal oli näiteks stseen, kus oli lai abieluvoodi, seal magas abielupaar ja seda voodit kandsid oma õlgadel töötajad. Muidugi oli tegelikult see seisis voodi lai voodi mingisugustel alustel ja meie esimeses reas olevatel kahel tegelasel. Üks neist paremal pool oli mina vasaku pool tulevane suur näitleja Helmut Vaag. Ja kandsime siis seda abil voodit oma õlgadel. Nii et see oli puhtal kujul poliitiline lavastus. Lavastajaks oli tuntud teatrimees Paul Sepp. Koorile läks asi nii edasi, et esinesime neil hommik kontsertidel pühapäeva hommikuti. Ja meil oli kutsutud ääreseadjaks Estonia teatri hääleseadja. Itaalia omaaegne. Apaati see oli tuntud laulja Itaalias Estonia teatri mitmed solistid olid käinud ennast täiendamas Itaalia, seal olid nad kokku puutunud või isegi õppinud selle proua juures. Neljas korda selle proua pensioniaja kättejõudmisel meelitatud see lauljana Estonia teatri hääleseadjaks. Kuidagi oli ka töölistajatel läinud korda see oma ooperikoori juurde tõmbamiseks. Ja nähtavasti selle Itaalia lauljanna virgutusel otsustas teater võtta käsile ooperilavastuse. Selleks valiti tolitseti ooper, Armujook küllaltki tuntud ooper ja üheks peategelaseks armujoogi valmis tööks ja, ja levitajaks oli bariton külalisena kutsutud Estonia teatri näitleja, laulja, bariton Aleksander vahepeal vist aprilli alguses. Algupooles vähemalt oli niisugust been, kus kogu tegeles kand, istus pika laua taga, ei voodi, ka lõunaomasest kombest, veinipudelid, laua kallati läheduses ja imiteeriti ka mingisugust söömist. Meie koorivanem mees, nagu ta oli, oli mitmesse pudelisse pannud v limonaadi asemel päris ehtsat valget viinamehed laskit selle istumise ajal sisu hea meelega maitsta. Ja ooperi lõpupoolel hakkas kuidagi juba meeste meeleolus tunda on. Vahepeal esines oma kuulsaariaga bariton Aleksander Alver tõusis esitamiseks toolile püsti ja laulis oma kuulsa aaria. Mille algus oli, on meeli jäävad nii armujook kui sinu annid, imelised õnne täis, saaksin ainult seda teada, kas rohtu teha võis. Arden oli natukene külmetanud, tal oli päris tugev nohu. Vahetevahel tikkusid laulmas segamas, ta pööras näo publiku poolt taha poole nuuskas sõrmede vahel nina ja kui seal midagi oli sõrmede vahele jäänud, siis raputas, võivad, viskas, selle tahab olema. Et seal midagi varsti oli sõrmede vahele kogunenud. Paistis välja tüdrukute pea raputamisest, kes tema selja taga. Arvel laulis oma peaaaria seal ära. Cooper läks kõik korra kohaselt edasi. Päris lõpus tuli lavale armujoogi müüja levitaja. Eesliga päris elusa eesliga. Seda vedas, eesel pani sõrad vastu, nii nagu tavaliselt ikka teeb. Vedas lavale. Koori pikk kahemeetrine kooli vanem. Publikule see stseen meeldis, kuna elusale oma lavaletoomisega ei olnud harjutud. Publik hakkas selle stseeni peale plaksutama, enne kui päris lõpuakordid olid kõlanud. Eesel kohkus läks elavamaks sellest plaksutamisest. Koorivanem sai ise ka vaimustust juurde ja ta hüppas õieti astus selle ees selge ees rekka seest ja tagant üles peksma. Publikule tegi see veel rohkem nalja. Plaksutati veel tugevamini, teatritööline taipas õigel ajal ees ideed tõmmata. Publik plaksutas edasi ja nõudis kindlasti peategelaste välimust ilmumist lava serva, nagu tavaliselt kombeks oli. Võib-olla ootas mõni kimp lilli isegi seal peategelastele, kuid see jäi kõik nägemata, kuulmata ja eesriiet enam ei avatud. Nii et me ei saanud. Pess ei, naljaga pooleks oli seal päris kurb tagajärjed. Itaallanna, elupõline ooperilaulja oli sellest eriti eeslistseenist. Niivõrd olen veendunud, et ta ütles ära oma hääleseadja ametist töölisteatris. Muuseas selle heid tollane saatus kujunes Nõukogude korra ajal juba esimesel Küütamisel raskeks. Ta viidi nagu räägitakse otse voodist Siberisse ja seal ta ka suri. Vaatamata sellele, et ta oli itaallanna ja ilmselt ka Itaalia riigi kodanik Ja tõenäoliselt sellele mingit rõhku ei pandud. No vot siin me saime mitmekülgse ja mitmetahulise pildi tolleaegsest elust eriti muidugi muusikaelust, milles sina, Julius Põldmäe, oled ka olnud. Tagasihoidlikul kombel, aga siiski osaline, aitäh, mälestusi jagamast, Julius Põldmäe meeldivat aastavahetust. Kuulaja küsitleja relizeri, Martin Viirand.