Debora Vaarandi on preemia kandidaatide nimekirjas kahel korral. Riiklik kirjastuskomitee ja Kirjanike Liit on preemiale esitanud tema luuletuskogu, Rannalageda leib ning Surnalistika ja publitsistika valdkonnas esitas riiklik kirjastuskomitee preemiale Debora Vaarandi. Raamatu uuenevate mälestuste linnad. Kuuleme täna kaht luuletust. Kogust Rannalageda leib, Leida Aru loeb luuletused, Tehumardihommik ja vanad paadid. Läks pimedaks. Tuul tõusis, pilvetee kadus kauguses. Pikk kvari, jooksis lagendiku seljal ja jälgis, põgenevad päiksekiirt. Koos esimeste maru hiilidega kaar, kõhulised sinendavad mõrrad, kui kummalised mereelukad maas kadakate vahel peesitamas, lõid loosklema ja tahtsid lendu minna. Sünk meri paisus üle silmapiiri ja mürisevad piksepilve poole. Luu valgeid tõstis rusikaid. Pill tuli maha. Viha. Valuline. Üks naine astus pikki hauakünkaid ja oli kõik maa täisvarjus seest. Kõik maatäis varjusid. Käis vihmast mustad õlad väga sirgu, ei noorey vana ajatu sel hetkel. Ja peatus iga künka ees ja luges ükshaaval nimepidi, nimetades neid, keda tundis kord kui mehepoegi vendi, sineleid. Kui naervaid alu pärast anduvai ja tormi joostes võikalt Gidendavaid haavatuna tummalt vaibu vaid näol lapse imestus. Käis meist väga kaugel. Õlad väga sirgu ja valjus sajus väga püstipäi. Ta astus pikki vaikseid lillemättaid. Ja oli hommik pärast Tehu mardilt kõik maa täis, varjusid, kõik maad täis, varjussid. Vanad taadid lävepakkudele istuvad habemed lumes vanad paading, kiviaedadel kummuli, pikas unes kumerad, küljed kui suletud silmalaud aedade kohal. Tänavasuudmest sisse merikoha. Vanad taadid, mütsid kulmudel peavad õuedes tuulepilsi kõrgete kiviaedade vahelt vahtrete varjust tänav randa reisib randa. Ega asjata mereleiba siin sööda. Troopis kummiriietega abinal marsib kalureid mööda. Silkab kala, rookiaid, naerdes Kikatseid, plikaohtu, lambaid, sõrgade, robinal isuma, soolast, rannarohtu Kunstnike järel maalikastiga kaaludes ja pika käbe laevukest ujutama. Poisike lippab mööda mööda taadi habeme õue murudest üle üle tuuliku tiibade tuiskab, kiljuv linnus, ülem. Murust lahti, taadid kisuvad kivi, hallid silmad tatsavad tasaväravale, uurivad tuult ja ilma randa randa mere poole astuvad viimaks kaan, emad, habemed, Moikus, seljad, sirgemad, sõnad soolasema. Tühjas külas käib puude eladvus Harvik, tuule, Loa vanad paadid kiviaedadel kummuli tänava kohal praotaksid nagu sammal ja siis hooldunud silmalauge käistades mere poole. Kaugel, kaugel. Lennart Meri on preemia kandidaadiks kahe reisiraamatuga tulemägede maale ja laevapoisid rohelisel ookeanil. Teoste esitajaks preemiale on Eesti NSV Ajakirjanike Liit. Katkendi reisiraamatust, tulemägede maale esitab Aarne Üksküla. Lõkkleklekt Lokutab kalju kateloki kell on seitse ja toitun valmis. Mul on muidugi üsna suur kiusatus kirjeldada ookeani päikesetõusu tühja madalate randa, õrnad taevast, hämarat merd, päikeseketta pidulikku läbimurret. Kuid on asju, mida ei maksa kirjeldada. Nagunud luiged, kes meid üllatasid säravalt valged tõusvas päikeses. Nii madalale, et nägime nende punakat pilku hääletud, nagu libiseksid nad unes. Igaüks omaette, ometi paaris hoogsalt ette sirutatud. Täiuslik aerodünaamika. Leonardo da Vinci Tupolevi unistus. Jäime neile tummalt järele vahtima, üks põlvili lõkke juures, teine soolakoti kohale tardunud. Ja ma ei tahaks sellele pildile midagi lisada. Pärast mitmetunnilist marssimist kõrgel mägi tundrul jõudsime hilisel pärastlõunal esimestel lumeväljade nii suured teraline jää roParudises jalgadel lähedale nihkunud mäed näitasid ähvardavaid paljandike. Uus nõlv järsem eelmisest seedermanniku tiheda võsaga harjal. Esimesena sukeldus sellesse kardiants kannatamatult Russakut enda järel sikutades. Kuulsin, kuidas oksad vibudena laksutasid looma pihte sisi, heki, kõik vaikseks. Õnnetus ei näinud ega kuulnud midagi. Aga äkki tsiteeriti eesriide taga tuntud ajaloolist fraasi ja see lause pigem asjaliku juubeldav, kostis üle kogu rivimehed. Teie ees on itaalia kõika, hobusid lisasid sammu. Seisime kuristiku serval. Vaikses õhtutaevas mäletan, purjetas naljaka kujuga pilv. Anto kris masinlikku liigutustega köit kokku muljutud Oxley selja taga vihisedes sirgu. Siledad kaljud, piirasid igast ilmakaarest suurt nõgu, mille põhjas silmasime punakaid, orgaja, viher, raidnõlvu. Seal oli hämar või vähemalt tundus nii. Org oli hirmus lähedal ja samal ajal võimatult kaugel hoolikalt lukustatud juurdepääsmatu, mõistatuslik roheline saar keset hämarat kiide merd. Siis nägime keisrit roosamas, ilmus järsku ja paiskus ainsa hetkega kõrgusse nagu vabandades oma ebasündsat hilinemist. Allesseerel laotustas seenekujuliseks kerkis edasi, kuni jõudis kaljuservani ja lõi madalas päikeses punetama meeletu purse, mis oleks pidanud kid käristama, mägesid raputama, kive paigalt tõstma. Kuid kõik jäi vaikseks. Org tukkus, jubedat nõiaund kättesaamatu nii lootusele kui meeleheitele. Velika. Püstiasse kalju seina lõikus, lumise põhjaga sälk peaaegu pragu, valge keel kaardus alla orgu lumekooriku all solises vesi, hangrippus nagu katusoja kohal sügavate rusu kallaste vahel, kuhu ei ulatunud suvise päikesekiired lumes sild. Me ei tahtnud hobustega riskide ja otsustasime koormad enda seljas alla viia. Esimesena läks Väino ettevaatlikult kirkale, toetudes siis Kaarel, tema järel Guardian frussakutelutades kino antsematas laetud kaameraga ette võimalikke vahejuhtumeid varitsema ja mina liikusin oma kandamiga mõni meeter hobusest eespool. Suvisemal filmi kaameral on nagu räägitakse, üsna eripärane mõju algajatesse. Ühtedes kutsub ta esile teatava sklerootilise naeratuse, mida on raske punastamata jälgida. Teistes liigutuste liialdatud Huuksuse, mis võib lumesillal võis sillale kergesti saatuslikuks saada. Laskusime seepärast võrdlemisi rahulikult, et mitte näide algajatele, mida me sugugi ei olnud. Ei mäleta, kas jõudsin juba öelda, et meil olid raudsed närvid. Viimaste nädalate jooksul elasime nimelt kõik enam-vähem ohtlikud situatsioonid kahekordselt läbi esimest korda, kui nad meid tabasid ja teist korda, kui me neid uuesti tabada püüdsime, et kaamerale mõjuvaid kaadreid kindlustada. Karastas, liiatigi kaamera püüdis elutee dramaatilisust tihendada kunsti tõe kõige riskantsema ülemmäärani. Siis sammusime naudingut väljendava ilmega otse hämarasse sügavikku. Kuid seekord tabas rambipalavik hoopis Hossakut. Kui ma looma edeva norskamise peale tagasi vaatasin, jõudsin näha vaid tema, eks staatilist pilku siis ragises lumi ja Moskvitši kartuses täkk kadus tumeda mütsuga elutee ja ekspeditsiooni juhtkonna vaateväljalt. Ette rutates olgu öeldud, et suutsime looma päästa ja kavatsen üle elatud hirmu vennalikult jagada tulevase kino külastage. Aga kahjuks jääb talle teadmata, et selle loo peategelasteks kujunesid kino ja kaardi Ants. Seal on neid veel praegugi ragisevad lumesilla. Ükski lihas ei liikunud kino näos. Kui hobune kaamera sihikust ootamatult välja langes aeglase sujuva liigutusega lahenduste objektiivi haigutavale lõhele, mille põhjas siplisse Russak jalad taeva poole poleks kaameramehe nägu varjanud, ütleksin, see säras vaimustusest. Mardi Hans oli sel hetkel raske kujutleda auditooriumi kõnetoolis hoolikalt viimistletud definitsioone, esitamas ta õngitses täku nagu oleks lumelõhedest loomade päästmine tema lemmikharrastus rahulikult külmavereliselt elukutselise dresseeria vabandava naeratusega. Viimased neli kilomeetrit läbisime pooljoostes piki Kose oja puhavat rohelust. Siin all on veel südasuvi. Ja jälle on üks neid täiuslikke laagriõhtuid, mis ööbivad mällu värvides vaikuses ja napis vestluslõime telgid üles vanadele asemetele ja puhusime lõkkele kustunud tukid. Kas tõesti olime vahepeal ära olnud? Öö roomab, mäkkeväljad kaovad, hämarusse, muutuvad olematuks. Kanjon hingab Kledžerites sinist jahedust. Vana laavavool ahmib tuhandete lehtedega karskeid rõõme. Noore Apacuntši müür põrnitseb meid sünge nagu viha. Me oleme seda nüüd käega katsunud ja luubiale vaadanud kai seeennast, glüczewska nõlvad polemis siledat, nagu teha, taevas paistab, ka meil on omad kuristikud. Tavavoolu võimsus puudutab hinge, kollektiivi omad samuti. Tuul murendab kaljud, vihm tasandab kanjonit, linud, külvab seemne. Päike äratab elu. Aeg paneb metsad nühama. Kas inimene suudab neid kiirendada? Olenematult sellest, mida Ants homme ütlevad, teame juba praegu kollektiiv ja kui ta lähtub looduse endas seadustest ääretult vähe, suutsime meie teha nende seaduste paremaks mõistmiseks, aga ka mitte vähem, kui suutsime. Sähvatas viimast korda leegitsemaia kustub nüüd nagu viiul aeglaselt ja hapralt. Haarab õlgadest, külma kämblaga, meie vestlusse pühendamata tähed vaatavad ükskõikselt alla. Lõkkivad maha põlenud, aga keegi ei liiguta end. See pole laiskus. Nüüd soojendab meid midagi muud. Kirjanike liit esitas Nõukogude Eesti preemia kandidaadiks Paul Rummo luuleraamatuga proloog ja poeemid. Ühe poeemi sellest raamatust Jaak ja taat loeb Karl Ader. Saime viimaks üles vaprameest. Siin polegi nii kerge kukil kanda. Nüüd puhkame siis võtad kinni käest ja allamäge, ise toetad kanda. Ma pole vanadusest väeti veel. Ja sina noorusest ei nõder enam. Ehk suudan seni saata sind su teel kui leiad saatja, kes on taadist enam. Neid sama oli vast kui kohtasin üht nõtke tütarlast. Kui taadi saatjaks sai su vanaema. Jälle veidi kipub Lubrutsem hetk viibi. Ühenne Fausti alamist. Ons mure kõrval vähe olnud õnne? Kui mitte muud, siis rodu poisipõnn jääb taadist pärast ümbervalamist. Noh, juba Eywa aga teised teod. Need viimati nagu jäljed liival. Kas palju kände juurisita, peod töörahva rängal rajal mäkke viiva? Apap. Sülle nüüd ei võeta, kulla mees. Taati heidab pisut iidse pärnavarju. Sai see omal jalal käima, harju maailma avastada ja mõnda, mis seal sees. No näed, kui tore leid, mis pagussaak. Hea metsaima pakub meile Marju. Agaabee napi-napi kallis jaak. Küll pisaraterohked, rahutud teed olnud minu generatsioonil. Suur õnn, et mulle antud elu foonil on, jäävad jäljed ajalukku tahutud. Oktoobrist kosmosesse sõiduni vis tohutumad tähised, muretkel käib inimsugu võidust võiduni maise matka igaviku hetkel. Kui nii siis kääri käised kaasa lööb, et tulev põlv ei mõnitama, pääseks tooliga seal kündja sarvel sääseks. Töö õigustab neid ainult ainult. Võiks kani. Olnud närveldavat ruttu poitleid ekslemise uttu, otsingute piinarõõmu, elurõõmu, mittu sööma, tulevikuks pende ordeneti pandi rinda, ju siis ikka miskit jäisust. Elu mitmeti sind rapsis lõi su põik tõi paljaspäisust. Kasvata neid lapselapsi tasapisi, võta napsi. Vaikseks Olejaks haka. Kui need kuskil Vigalaid ära aitavale vaka rahulikku elu otsi teisi arvustamist lakka, ära trotsida siin neid, kes kutsutud ja seatud neid, kes apriori veatud. Elad vaguralt rahus, vahvas lauselu, ümberringi voogab sulle tütrepoeg, vaid koogab, mitte mõhku, pole kõrget vererõhku. Vaikselt vanaisa bändi kanadega mine sängi, täidab kõhtu. Iseenesest kõik laabub, kõnnikuni, õnnis eluõhtu saabub. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Või jälle? Oli ees, karjääriredel olid vedel. Mingi korrust v või iidsust saamata jäi. Ent soliidsust õppida veel pole hilja. Püüa varjata Stupiitsus. Et küpse viljapead on alandlikkus poosis välja katvasse viljapoosis paistab kaugemale rea viljakõrtest. Kõlupeatähtis pole oma haru hoolega tsitaate, varu kassikullaga end vaapasoovijate kintsu kaapa. Üle tavaliste prügi, halja oksa pole, tüübid trügi. Kuula prominentset juttu korda, ruttu papagoi na kahtlustatud patuoina kaitseks Raial lasku enesele mõtle üha. Ainsat tena, olgu püha sinu renomee ja tasku. Püüa leida õige panus kuulsusjanus. Või koguni nina kiprazovingilongi kommunismi raske rongi kodaraisse kaikaid loobi mängis Noobi pruukimata toorest sõimupilka, peenelt rahva võimu sisi sosistades Iiva lihtsameelse silma liiva. Ülbelt kehitades õlgu. Ära endalegi kähe võlgu, istu rahva söögilauda lõua põrutades jalga enda ette parem pala sapiga see üle vala söjasalga. Olen tõi mitu veidrat lõusta, kui hea, et äratasid aeg on tõusta veel tipa-tapa veluurkäik ees. Mis tore päev kui kaunis astuda ja vaikselt metsa, ilus juttu vesta ja hiljem Elva jõkke kaastuda, asumoostikazett põsed puhtaks pesta. Ümberlinnulaule, viisikaidia, oravate kelmi käbi, heitu ja siiru, veerulisi riisikaid, mis sambla sülle pugenud peitu ja õiest õide põrav imum ja, ja sipelgate taltumatu virk, kus. Ja üle kõige särav taeva kum suur põhjamaises südasuve kirkus. Nii saime viimaks välja metsavaikusest. Ah, ah nüüd on tarvis, ületada, tuleb, saime viimaks maiku, sest et pole kerge näge ületada. Oi, seal lusti ja laulupidu, auto, auto pikki ridu saalid mööda asfaltlinki Tartu Elva Valka Riiga rääkeeruta, et liiga kaela, viimaks kruvid linti. Ja sinnas ja silla muudkui tahaks kaasa minna. Kasvad istud rooli taha, sinist suitsu, jätad maha. Olgugi sulle aeg, siis kasin Vapramäe all peatuma asin. Istu siia aastaid keri sajand, teine. Luule lävel seisis eine. Põlu alla pandi Puškin siis siin kuskil jalgsimatkal Tartu, Riia istus nooruk mustas kuues valulisi laule luues mõtles selle maakeelest. Ahistatud orjan Hellest. Udu kütkes inimvaimust. Jutt on sinu nimekaimust kuiska edasiseid, tõkle, istu mõttegeeniuste sünniloole, inim väärse elu poole, sellest, mis on kallim kullast kodumullast. Mõtled tööliskonna teedest, karmi aja rängast, need sellest, kuidas sinu sajand meeletumaltopraid, vajat, kuidas raske on ka praegu uut maailma ehitades kommunismi mehitades. Et kord, et kord sinu aegu võidaks inimeste üllus. Anne küllus. Ma ei tea, kes sa oled, siis. On sul Veenusele, viisa? Meile, tootmispraktikale, kaugele galaktikale või siinsamas Tõraveres, nopid, päikesed õhumerest. Või on valmimas sul värsid? Või siin matkata veel kärsid? Olgu töid sul väikseid suuri, ära eales oma juuri kisu lahti. Su juured kallimat ei olla saa, kui ma, kui Aecus kogud homseks jõudu juues ja maa su vanemate sünnimaa vas uhket tulevikku luues. Mis kaunis kupli maastik laiub ees. Täis viljavälju unelevad voored, uut kõrgepingeliini raiudes elektrit Narvast triga veavad noored. Ka minust eakamatest staatides on tänapäeva nooruslikult hinged. Ja kõrgel risti-rästi traatides. Sa tunned meie aja võimsat pinget. Suht pinget kommunismijuhtmetes. Too neetud unejamps ning vaevab veelgi. Ent saasta läinud aja uhtmetest, eks vahel leita tulevikuteelgi. Noid tüüpe, eilsed hädad meile tõid. Nad tänapäeval on vastukarva neid õnneks ilmsi juba kohtade arva, pea ainult und veel nendest näha võid, kes taluks või Pipuraatamist ja grillis nägu alisevalt nuttu. Aeg nõuab elu avasilmi vaatamist, jakkujaneedist, kauni jaatamist, Ihast halvast ausat avameelset juttu. On eilse varjudel külvisaining kuid kõikjal hea, ilus, liinitsevad ja aiva Tamaks jääb kurja ring me elada on. Ja kaua veel? Ma tahaks rõõmu tunda päiksesärast viimseni veel kas või hauaiil. Võiks muretseda rahva õnne pärast. Ees põllutee üks teine kupli küür. Jõe kallal Habisevad haavalehed. Ja süleelusse kõrge rukkimüür tab rängalt väsinud matkamehed. Mu süda on nii ärevil ja l. Nii nagu seda pole olnud, elav hambu. Ent koju poole aeg on seada sammusest. Lõunatundi juba näitab kell. Kui kiidelda? Ma pole Nõder veel. Sina aga miks su jalge patsu kõik autod kihutama jäeti, teel taat jälle oleva, peab silurratsu. Oi juuli päeva kuldset liitilist nohik üks lõhnamis ümber voogab. Oi rõõmu murret, väiksest jeekimist, kestaadiku.