Donizzieti nemarina aaria ooperist Armujook lindistatud 1975. aastal. Sellel nii ebatavaliselt raskele hooajal jõudsid sa jälle Estonia teatrilavale. 68. aastal peale konservatooriumi lõpetamist siis kui ma olin juba Estonia solist sellest peale, siis ma läksin Vanemuise teatrisse. Selle 10 aasta sisse mahub üsna palju ooperiroll, ütleme nii, tsirka kaks rolli aastas 20 rolli või täpset arvestust pole pidanud. Need on need Vanemuise töö nagu Vanemuises lauldud ooperid. No peale selle Estonias on mul kontaktid Estonia teatriga ka kogu aeg olnud Estonias lauldud mõningad asjad ja vokaalsuurvormid õige mitmeid-mitmeid, mis mahuvad selle aja siis praegu olen ka seotud Vanemuise teatriga selle jooksva repertuaariga, mis seal on Britteni ooperis albast eri, laulan siis Tšaikovski ooperis kalante Putšiini madan pater flais. Ja Kaarel Ird on teinud mulle ettepaneku osaleda ka uues Eduard Tubina ooperis Reigi õpetaja, kus ma siis pean Rudolf kempe osa laulma, kõik see aeg, mis seal on oldud, on olnud täis huvitavat tööd. Jaa nüüd, tulles tagasi Estoniasse, see ei tähenda sellega seda muidugi, et, et nagu oleksin ma seal rahul olnud. Kuid mingil määral siiski mulle tundub, et jah, Estonias mastaabid on suuremad ja leian, et vastu on õige jätkata siin. Kumb nendest teatritest tundub sulle kodusem ana? Ma nii kategooriliselt ei vastaks, nagu küsimus on esitatud. Ma ütleksin niimoodi mõista seda kodust selle all, milline loominguline õhkkond on, kuidas saab tööd teha ja nii edasi ja nii edasi, aga mõlemad on kodused Estonia mulle võõraks vahepeal jõudnud saada sesse, pidevad kontaktid Estonia teatriga. Ma olin Estonia käekäiguga ja kõige repertuaariga oli nagu tuttav ja elasin sellele kaasa, hoidsin pöialt, kui kast rollides olid Estonia rahvas ja siis ka ise tegin kaasa mõningates nii kastrollides. Nüüd mis puudutab Vanemuise probleeme ja olukordi, kuna mu intervjueerija on Tallinna inimene, no siis te nagu teate seda Estonia olukorda paremini, ma räägiksin mõne sõnaga Vanemuise probleemidest, mis seal siis on? Head ja probleemikat. Praegused kolleegid Estonia teatris küsinud mitmel korral mu käest, et kas tikase kassiga laulsid seal ooperit, mis te sellega teete ja nii edasi ja nii edasi. See lugu on selline, et, Vanemuise tegemistest toimetamistest nagu ajalehte või ajakirjandusse pääseb põhiliselt draamapoolne liikumine ja ooper on nagu jäetud tahaplaanile ja tundub nagu seal tõesti vähe tehakse. Aga nagu ma siin algul juba ütlesin, keskeltläbi kaks uut osa aastas tuli laulda ja need olid ikka täis metraažilised ooperit terve selle kümnekonna aasta jooksul ainult kaks operetti tuli laulda. Ja nüüd otsekohe sisseastumisel uude teatrisse, otsekohe operetivaldkonda, klassikalisse operette. Nojah, see on nüüd kontsertprogramm. See on väga meeldiv, minul ei ole kunagi opereti vastu midagi olla, kuna võin ütelda niimoodi, et mina, tõsi, mu päris esimene ooper oli üldse, mis ma laulsin, siis oli veel Vanemuise teatris oli Gustav Ernesaksa kosilased Mulgimaalt aga Estonia teatris esimene oli Mozarti võluflööt, aga teine oli operett ja tuleb niimoodi. Pean ütlema, et kõige rohkem see ekspluateeritud mind just opereti sviiniveri, Straussi operett, kadunud Paul Mägi lavastas selle. Ma peaks ütlema, et ma, nagu seal oma põhilise lihvi sain, algul on see raskem kaotaretis osaleda. Kas nüüd raskem, aga mingil määral ebamugavam, kuna liikumine, see on kindlasti säetakse nõudlikumale ja palju tuleb kõnelda, aga minna nüüd väljenduslika tugeva kõne pealt ülelauluks ja see vastupidi, see on küllalt ebamugav. Tertsik operetist Mustlasparun laulavad Margarita Voites, Elo Tamul, Ivo Kuusk, lindistatud 1969. aastal. Sa oled isegi kaks korda olnud lavastaja. Mul on seda mingis meie olukord Vanemuise teatris, seal on väga toredaid töötahteliste inimesi, kuid teatud olukorrast tingituna seal ei saa nagu kõiki asju mängida, ütleme Niilo solistide koos seiski on küllaltki väiksearvuline. Kõiki häälerühma esindajaid pole, tuleb vaadata, mis sobib meile, no ja siis saigi sellest lähtutud ja võetud sümaroosa salajane abielu ja lavastatud. Seal tuli välja väikses majas mõned aastad tagasi ja pakkus publiku poole pealt, ma kahjuks ei näinud sõda lavastajana küll jah ja nii ja ei oska nüüd ütelda, mis mulje ta nüüd suuremas mastaabilt jättis, nii rahvale. Aga tegijatele pakkuste küll suurt rõõmu. Lavastaja kindlasti tundma lava, aga kas sellisel juhul peab tal olema ka mingisugune praktika eelnevalt ta peab olema kas laulnud rida rolle või või mänginud neid draamalaval. Ei, seda ma ei ütleks, et ta peab ise mängima tingimata, aga ta peab olema teadlik küll sellest, mida laval võib teha ja mida ei või. Aga kuna me siin räägime muusikalavastustes, siis ma küll pean hädavajalikuks selliseid omadusi nagu musikaalsus. Ja peab ikka väga respekteerima seda teksti, mis on helilooja kirja pannud. Ma võin oma kogemustest ütelda, on kokku tulnud puutuda mõningate asjadega, mis mulle ei ole mitte kontimööda olnud. Näiteks mingisugune ooper. Ooperi süzee aluseks on võetud mingi kirjanduslik teos ja väga tuntud teost. Uuritakse algmaterjali väga põhjalikult ja püütakse nagu selle järgi lavastada. Siin esineb kaks võimalust, üks on see, et helilooja on kirjutanud muusikat vähem, kui on selles algallikas näiteks materjali kõikjale nagu muusikas käsitlemist leidnud. Siis tundub, et helilooja on millegi nagu vajaka jätnud ei saa kõike nagu ära mängida ja nii edasi või vastupidi, nii Hus näiteks kui on muusikad, on rohkem, kui on teksti siis väga külmavereliselt tehakse Kopüürid, muusikat, kriipsutatakse maha ja kui me vaatame muusikateos, siis ta on ikka iseseisev teos. Näiteks niisugune teos nagu Tšaikovski, Jevgeni Joneegin. Seal on Puškini ainult nii palju ühist, et on kuskil on jah, algallika autor, muud midagi, aga seda tuleb siiski võtta kui Tšaikovski Jevgeni Oneginit tema muusikalises kirjas muusikalises dramaturgia. Muidugi, kui siis lavastaja ei ole kõige haritum muusikamees ja ei respekteerisid ainult helilooja teksti, siis võib tekkida sageli selliseid asju, mis on vasturääkivad. Lianca Vallo Arlekini serenaad ooperist pajatasid lindistatud 1964. aastal. Kui sa oled sa olnud kellelegi publikuks on sul sellealaseid meeldivaid sündmusi. Nüüd mul selle 10 aasta jooksul on olnud võimalik olla Estonias publikuks aga mitmel mitmel, kui vaadata neid etendusi sellel sügisel, kui ma jällegi tulin Estonia teatrisse, tegin kaasa külalisetenduse. Narvas käisime, mullusega meeldib ja suurt lugupidamist äratavad sellised inimesed, kes oma tööd võtavad suure tõsiduse ja andumusega. Attila etendus oli Narvas, rahvast ei olnud kõige rohkem saalis. Kuid lava peal tehti kõike sellise andumuse ja põlemisega, et mul tekkis selline ketserlik mõte, et huvitavat paati statsionaaris tuleb, niimoodi välja ei tule. Ja kui siis hiljem sellest sai nagu räägitud omavahel, siis ma tõesti ei mäleta, kes seda ütles, aga öeldi selline repliik, et Leningradis asi läks niivõrd hästi täkkesse, et nüüd halvemini kui Leningradis enam teha ei tohi. Putšiini Cavaradossi aaria ooperist Tosca lindistatud 1970. aastal. Aga publiku suhteliselt armastaja, austa publikut ja tema armastab ja austab sind. See tõsine suhtumine ja andumine omade andumus oma tööle. Võib-olla see oleks nagu eelduseks selleks armastuseks, publikut tuleb armastada, sest kui seda mitte armastada, siis meredame nagu iseennast, siis me anname endast vähem, kui me oleme suutelised ja sellel juhul ei ole see asi õige. Nõuda publiku käest armastust, see on juba liig, selle poole tuleb püüda, mida tuleb eesmärgiks jääda. Mulle tundub, et publiku austaks vähemalt austus kui ka tõsise tööinimese vastu ja tõsise kunstniku vastus ei peaks olema kõigile kunsti alal tegelevatele inimestele nagu ikka põhieesmärgiks armastust nõuda. See on minu arust natukene edev. Aga vahel tehakse järeleandmisi sellega, et seatakse just niimoodi oma kava, et publikule see meeldiks, aga vastupidine niisugune publiku kasvatamine peab ju ka olema ja siis võib-olla talle meeldida. See ju koosneb inimese kunstniku elutee, ta koosneb paljudest etappidest. Kõigepealt peab ennast tutvustama selle läbi, mida publik juba teab ja tunneb selle läbi pääsetele nagu üldse lähedale võtta, nagu populaarsemad sellised asjad, mis publikule meeldivad. Kui publik juba on kunstniku vastu võtnud, pead temast lugu, pead teda kas nüüd öelda isiksuseks või siiski huvitavaks nähtuseks kunstis siis võib ka hakati publikut kasvatama ja oma maitset näitama. Need seemned käima käsikäes. Eugen Kapp tasuleegid Neeme aaria lindistatud 1967. aastal. Kes on sinule kõige meeldivamaks dirigendiks jäänud või olnud või on praegu ja lavastajaks? Lavastaja kahtlemata Paul Mägi, temaga oli seotud niisugune väga huvitav periood minu elus jusse konservatooriumis õppimise aeg, kus oli, ütleme, õppimine töö paralleelselt, see oli ikka väga suurte raskustega seotud häälele liiga suur koormus. Tal oli kannatlikkust ja, ja niisugust rahulikku suhtumist noortesse ja kõik, mis temal oli ütelda, see oli alati läbimõeldud ja see oli kasvatuslik ja nii et ma alles praegu ka paljusid asju nagu meenutan, nüüd dirigentidega lasi, teisel, nad on ikka seal teisel pool seda orkestriauku ja ja nendega saab sageli ikka arusaamatusi, tähendab dirigentidelt lauljatega arusaamatusi. Aga ma ütleksin niimoodi, et on ka väga toredaid momente, kus tunnet, nii et dirigenti nagu ei olekski. Kohe selgitan, mis ma selle all mõtlen. Mulle meeldiks, kui dirigent usaldaks lauljat, muidugi see eeldus lauljal peab olema sellele siis. Need asjad peavad olema selged kõik ühesõnaga töö peab olema sellisesse etappi jõudnud, et juba võib hakata realiseerima seda kui kunstilist tervikut. Ja siis dirigent on ju teistes funktsioonides, ega ta ei ole nüüd iga laulja jaoks eraldi sea. Ta on ikkagi antud õhtul etenduse juht, temale alluvad kõik. Aga nüüd jah, seesugune vastastikune arusaamine, sest mõningal puhul võib tekkida tõesti raskusi seal. Kas nüüd mingisugused kohad, kus on lavastaja säilinud laulja küllalt ebamugavasse kohta tagasi seljaga küljega need sõnatvat dirigent jah, nagu nagu taipama seda lavalist situatsiooni ka. Aga sellele küsimusele, kes nüüd kõige meeldivam dirigent on, sellele ma lihtsalt jätan vastamata, ma loodan, et ma õpin neid tundma veel. Beethoven Florestani aaria ooperist Fideeljo lindistatud 1975. aastal. Käsilaulmine on füüsiline või psühholoogiline protsess. Ma tooksin näite kuskilt mujalt hoopis, ma mäletan, Jaan Talts kunagi ütles niimoodi, et et tõstavad närvid nii naiivselt ei mõtle nüüd ainult närvidega, inimesed lähevad tõstma, ega lihased peavad Kaale. Laulu puhul on sama asi ikka, ainult häälest ei piisa, peab olema ikka väga hea psühholoogiline ettevalmistus ja selline psüühiliselt väga valmis selleks, et laulda. Aga kas võib laulda laulja, kui ta pole vormis, päris? Nii võib ütelda ka see publik, kes momendil saalis on ja nii dikteerib see laulja homne ülehomne üle-ülehomne päev ka. Et ei tohiks, aga On olukordi, kus peab, see on juba kõrgem professionalism. Ta suudab ära petta, võib tõesti, on esinenud palju selliseid näiteid, kus tuleb lavalt ära, ei saa kõnelda üldse. Aga nii naljakas kui see pole. On selliseid olukordi, kus kõnelda ei saa, ka laulda saab. Putšiini Tosca Cavaradossi aaria lindistatud 1970. aastal. Loorents. Väga tihti näitleja katab mänguga ära tehnilisi puudusi. Laulualaseid tehnilisi puudusi ooperis on see küsitav, sellepärast et kui on tegemist mingisuguse muu muusikalise vormiga operetiga vaevalt, et siis ka haariasse kuskil raskes vokaalnumbris seda suudab inimene teha. Aga see võib olla Need, kaks võimalust, kas on tegemist niivõrd hea näitlejaga? Siis tuleb küll võime minna selle eelmise küsimuse juurde tagasi ka juba, et. Et petab ära, kuigi tal hääl ei ole päris korras, tabedab ära ja mängib selle välja. Aktsenti asetades teisele kohale lihtsalt. Aga nüüd igal juhul kogenematu ja noor lavainimene seda vaevalt suudab, vanad meistrid võivad seda lubada endale. Ravil Hispaania tund lindistatud 1966. aastal. Ja vanad Koit ruttake. Ja vanamehi, kuid siiski rutama jupp ja. Muulanetwarti hunt teen. Mõne hetke pärast Poola neid on siin. Pedagoogiline töö. Seda tööd ma olen ka teinud, jah, ma Tartu muusikakoolis olin katlaperioodil, olin lauluõpetaja, see töö on ka väga mitmetahuline. Ta on väga tore töö, kui on tegemist heade materjalidega ja hoolsate inimestega. Ma ei ütle õpilastega nimelt sellepärast, et ma nendes kõikides nägin, kellel vähegi häält oli ja kes tõsiselt suhtusid asjasse, siis ma tegin neile alati selgeks, et me oleme ju potentsiaalsed kolleegid. Et mani nagu õpilasteks need ei tahagi nimetada kunagi. See on väga niisugune küllaltki valus probleem, just materjali küsimus, meil esineb päris häid hääli, siis tulevad jälle mõõnaaastad. Aga seda tööd tuleb ikka nagu teha. Ja tõepoolest siis kui on iga nüüd ütlemegi tagasihoidlikumad hääled, ega ta siis ooperitöö kõrval niisugust erilist entusiasmi esile ei kutsu. Kui on korralikud materjalid, siis ta tõesti hasardiga võib seda tööd teha. Sinu homne päev teatri suhtes on küllaltki raske, küllaltki huvitav, sellepärast et sul on kõrval kaks väga toredat tenorit Hendrik Krumm ja Kaljo karask. Aga kui palju nende kõrvalt see juba või kui palju sa oled neid dubleerima hakanud nende kõrvalt õppima rolle Estonia teatrimajas? No kui nüüd homset päeva rääkida, siis ma astun ja Hendrik trummi kõrvale turri toosas Moscani talupoja aus. Varasemal ajal siis olen lutše Dylammermoori laulnud ja Traviatas kaljuga Raskiga meeste osa ei ole laulatsiaalidel. Kuidas Hendrik ruumi kõrvale astumisega, et kuidas on enesetunne, sellid, nii intrigeeriv? Küsimusele ja, või isegi väga, aga ma pean ütlema seda, et mulle küllaltki suurt suurt närvikõdi ja vastutustunnet nõudev probleem on see. See paneb meid üsna närveerima. Tormis kolm lille lindistatud 1964. aastal. Raami.