Gustav Mulaitsema laulusaanu ritta pandan Riimjalu meelen pidede mõttelt vahel imistenüütelte joonid andan omajagu tuisumöll ja lumelagu vareskuusest Kiisanu oravat käbige visanud. Sammal astu armiline, suurusid lännu sarviline. Seda slaitsema laulusaanu ritta, pandan riimjäänu meelenoida ja mõttelt esiended süütelte elevi endise seeenny lumest küllatuse leheni, Räslastest reheni. Oleme Viljandi lähedal Heimtalis Raudna jõe mail. Siin, kus kõneldakse mulgi keelt, mille siit kasvanud luuletaja raamatussegi raiunud on. Täna, 14. septembril oleks saanud 80 aastaseks rahvakirjanik Mart raud. Oma mõtteid ja mälestusi kirjanikust on lubanud meiega jagada temale kõige lähedasemad inimesed. Abikaasa valda raud ja tütar Anu raud. Siin tema kodumajas Käärikul. Aga see maja pole siiski Mart Raua sünnikodu. Sünnikodu on siit väheke kaugemal. Mark Rauke tuli Käärikule nakkuda minule rääkis niisukese kolmend 14 aastase poisina. Aga temal ei olnud niisukesi erilisi kodu-uurija kalduvusi. Ja pärast Me kuulsime autoriteetsetelt koduurijatelt. Ma usun, tan nende ütlust, et Kääriku on rahutati dünastia käes alates 1919.-st aastast. Mina seletan seda ütelus kui minekut sellega, et, et küllap see oli nii ja ma mäletanudki, et mõni aasta oli see Kääriku renditaluna tema isa käes ja 19.-st aastast alates oli see siis siin päris päriseks ostetud. Mart rauale tähendas Käärikule tulek väga suurt elumuudatust eluringi avardumist. Tema sünnikoht vanausse on siit viie kilomeetri kaugusel. Kiisa talu maa pääl peal, kus sündis kirjanik Vares, Barbarus. Seal oli ainult väike poekohakene, isal oli hoone, aga ei mingit maad, ei lillepeenra ega õunapuu võimalust. Kui siia Käärikule tuldi, oli siin hooned olemas. Juba tol ajal üsna vana mõisa poolt kolmele moona perele ehitatud maja kolme suure toa, kolme suure sahver, aidaa kolme köögi kolme keldriga. See sai siis raudade elupaigaks. Peale selle oli siis siin veel kolmele lehmale ja väike tall ühele hobusele. Rehi oli kahe talu vahel mäekingu peal ja all oli vana saun, lehti ega sauna praegu enam ei ole. Siin hoopis elavam olek noorele poisile, sest siin oli üsna lähedal umbes 700 meetrit. Kääriku hoonetest elumajast on raudne jõgi, kaunis raudne ürgorus. Seal sai käia nii palju, kui oli koolipoisil võimalik seda vaba aega näpistada, mida mitte just eriti ohtralt ei antud, sai vähki püüda, Saiga juba õngeviskamist harjutada. Aga eriti olis Marttile meeltmööda see, et siin sai midagi istutada noorest peale on tema väga meeldinud istutada. Siin istutati sirelid. Õunapuid ja siin oli kaunis suure lageduse keskel üks puhul juba olemas. Praegu on see umbes sajaaastane. See metsõunapuu ehk hapukene, nagu seda Mart nimetasin, nagu siinkandis nimetatud takse. Mart õieti austas ja kummardas seda. Paaril korral palunud ennast pildistada neil kevadetel, kui see õunapuu oli täies liblikas õies oma kogu ladva Kaharuses. Aga selle õue valitsejaks on umbes 50 aastane tammepuu, mis on ka üsna Kaharaks muutunud. Selle kohta rääkis mark raud, et tema isa annus kunagi käies oma isa annuse haual Halliste surnuaial leidis hauapealt idanenud tammetõru. Ta võttis selle tammetõru, tõi siia koju ja pistis selle noorte kreegi võrsete vahele 45. aastal, kui mina siin esmakordselt käisin, oliseni niisugune minu käevarre jämedune vaenlikene ilma lõunapoolsete oksteta. Kurna kreegi Edwardi ja side ära, aga niipea kui need kreegi teraseid võetud hakkas see tamm väga jõudsalt kasvama. See vanaisa, kelle haual tammede ruletti on inspireerinud märki kirjutama luuletust mõõdumees. See olid õige mõõdutundega mees. Teadsid, kuhu säära mahud teadsid, kui palju muret või meelerahul sinusse endasse ära mahub. Õige mõõdutundega elasid. Sa läksid õiget mõõtu asemesse. Kust sina mõõdumees võtsid selleni õilsalt õiglase mõõdutunde elada, olla? Sellest, et sa ise olid mõõtu ja mõõtmist täis olid seda üleni täis. Sülda vaja? Kannast varvasteni sinu jalg oli, jalg õieli, kämmal oli küünest küünteni vaks. Sõrmed jällegi kaardu ja subjeoli bjov. Mõõtis linakasvu ja kitku. Küünarbiast, küünteni käis juba kootud kangaste küünar. Nina, kui vaja, võis olla vinkel ja silmuse samune sirkel. Seesamune silm, mis ei ulatu ümber pea. Küll ulatub ümber ilma. Õiged mõedud sinus eneses. Kui need siia kohtadesse tulla siis seda loodust näeb iga lugeja kohe niisuguse pilguga otsisid seda, mida ta Mart Raua loomingu kaudu on teada saanud. Kui Martraudi ütleb ühes luuletuses, et tema Ararat on raud mägi või kui ta teises kohas kirjutab maanteest või, või metsast, mis majale varju pakub. Need peaksid siis olema siitkandi pildid, aga samuti tema romaanides ja novellides need teed ja, ja talud, mille vahel seal uljas jorss või, või mõni teine tegelane liigub samuti siitkandist tõesti, siin iga jalatäis maad mäletab Trauda tema käimisi ja astumisi. Aga eks tal kõige sagedasem tee oli ikka jõele. Jõe tee oli muidugi Mart Raua kõige armsam-d ja viimasel ajal ta väga sageli käis ööl tihti oli lihtsalt see, et mitte niivõrd sageli kuivanud pikalt läks hommikul sinna. Ja ega ta seal ainult kala ei püüdnud, ta sai kala kätte, Te küll, aga vahel tundus küll niimoodi, et et ta püüab seal ikkagi rohkem midagi muud. Ta armastas üksindust, seal ta oli kuidagi oma päralt. Peale selle veel niisugune tervislik asi, et vee peal tal peaaegu astmahoogu peale ei tulnudki. Ma arvan, et et luule sündis peamiselt temal, seal Raudna jõe käärudes ja kodus oli see lihtsalt rohkem siis ülesmärkimise asi. Siit kandist on luuletused, suured veed. Rukkirääkmetskaevud kaevutee on seesama, mis siin õunapuu juurde viib. Siis on siitkandi luuletustest veel Piisakad meie õue mardi enda istutatud pihlakatest jõel oli tema loodusega võib-olla kõige vahetumalt seotud siin tõesti, nagu tekkis mingisugune otseselt ühte suremine loodusega, tema oli võrdlemisi vaiksete liigutustega ja. Ta on mulle mitu korda rääkinud, kuidas temal on väiksed linnud, rool, linnukene või mõni muu lind istunud prilliaisa peale. Samuti juhtus temaga paaril korral see pääsu. Ema istutas oma noored ja Mikke lendamises eriti tugevad pojad, tema õnge, läki peale ja toitis neid säält. Ja see on tõesti nii, et kui inimene väga vaikselt looduses on, siis ta siis ta satub sellele loodusli ime lähedale. Küllap see toetas ja toitis tema juba loomupärast poeetilist ellusuhtumist väga palju, mida ta rääkis, see oli kuidagi niisugusest eetilisest hoiakust kantud. Samas jääks võib-olla mark rauast vale mulje kui mõtelda temast kui mingisugusest eluvõõrast luuletajast, mida ta üldse ei olnud. Tal oli kummaliselt nisukene. Mitte ärimehelikult praktiline, vaid eluliselt praktiline meel ja kogu tema olekus oli mingisugust tüsedat talupoeg kliku elutarkust. Ta tundis hästi põllupidamist, juba noorest peale oli ta huvitatud aiatööst. Eriti armastas ta õunapuid. Kui ta tervis veel lubas, siis ta võttis otseselt aiatööst osa. Aga kuni viimaste aastateni kasvatas ta väikses meie kilemajakeses tomateid. Kah, oli kurgipeenar nagu tema nii ülemvalitsuse all ja kindlasti iga. Mida ta armastas väga lilleherneid. Viimati siis võttis ta oma šetlusel ühe sarvkannikese puhmamis, seesama puhmas on praegu veel elus ja õitseb. Mul on meeles üks niisugune minu jaoks väga liigutav pilk, see on seotud tema viimase tema eluajal ilmunud luuletuskogu ära teelise nimiluuletusega. Suur värsilugeja ma ei ole, aga siiski proovin seda siin meenutada. Kui umbe saab mul endamistering ning otsa lõpeb talla alt mu tee siis midagi muudkui alatarre, kolin. Ka sinna minnes olen nagu olin, näe näpu vahel lähen ikka see, kellena tundmatusse kiindub hing. Sellega seoses on mul meeles, kuidas ükskord, kui Mart oli jäänud minu arvates väga kauaks jõele päike oli juba natuke aega loojas ja minu mure tema pärast üsna tavaline mure. Kuidagi läks pahuruseks üle, ma läksin talle vastu koos ühe külalisega, ei, mõtlesin, et nüüd ma talle ütle, mis ma sest asjast tar. Jõudsime siis karjamaa kuuskede vahelt välja. Avanes jõe org ja sealt siis tuli Mart raud, säärikud jalas, raskel sammul. Neli viis õnge läti seljas. Ja niisuguse väikse kerge nokamütsi rihma või põrna vahele oli temal pistetud üks näälike, üks nurmenil. Ja iga sammuga see nagu väike punane veretilk Nookusse. Nii iga iga jala astega, ega siis muidugi muudkui juba naerma hakkasime, siis oli pahandusele. Ja veel üks niisugune juba lõpueelne ja nukrapoolne poeetiline elamus oli mul siis, kui Mart Raua viimasel sünnipäeval, mida siin ilmas pidas, see oli tema 76. sünnipäev. Andis päev kaks korda meili vikerkaart. Hommikul pärast päikesetõusu oli suur Kerbegaareline Vikerkaar läänes ja õhtul oli sama Supunni ilus selgete värvidega Vikerkaar idas, nii et ma mõtlesin, et kuidagi Juuseika saab olema üks side loodusega ja võib-olla märkas tulevikuks eta. Luule. Ja tema teosed jäävad siiski eesti rahva südamesse elama pikemaks ajaks. Missugused on aga tütre mälestused isast siin nendes paikades looduses? Te olete kindlasti väga palju siin koos olnud kas on midagi, mis on ka meelde jäänud nii nagu õpetuse või eeskujuna või, või midagi, millele isa oleks osutanud, mis nüüd siin liikudes ikka jälle. Meelde tuleb, ma arvan, et olin kaheksaaastane, kui isa vahetevahel mingi õele kaasa võttis. Aga vahetevahel mina oleksin alati minna tahtnud ja siis need harvad korrad, kui ta seda mulle lubas ja mitte üksindust nautima ei läinud, reid mingi paadi pärast, see võttis, need olid mul tõelisteks elamuteks ja mälestuseks siiamaani. Siis istusime vaikselt, ta õpetas mind viidikat püüdma hiljem ahvenat püüdma ja see kalamehe hasart ongi jäänud minule sellest lapsepõlveajast sisse. Aga kui mõelda eeskuju või õpetusi, siis Need on tulnud vast kõikidest paljudest isa tegemistest, töödest, käitumisest, isaga on seotud minu jaoks siin majas peaaegu testi kõik toas köögis, sellepärast et ta võttis alati elust osa kõikidest ka köögitoimingutest, aiatoimingutest, kala puhastamine, köögilävepakul. See oli meil selline ühine asi. Ja kui ma siis mõtlen eeskuju võtta, ei ole selles suhtes alati kerget eeskuju, võib võtta ainult võimete ja võimaluste piires. Aga mis mulle isa juures väga meeldis? See oli niisugune hingega töö tegemine, täpsus, viimistlemine ükskõik mis asja tehes, rääkimata luuletustest, seda me teame, kuidas ta neid viimistles ja lõpuni mõtles. Aga ka näiteks kui ta kala puhastas, kuidas lapp lappeid lõikas, kuidas ta seda pesi, kuidas ta praadis kala? Vaat see oli minu jaoks üks niisugune eeskuju ja ma senini hindan inimeste juures väga ilusasti täpselt tehtud tööd. Ja üks asi, mis vast on jäänud, see, et kui ta midagi tegi no põhjalikult kurkidega, kas ta tegi hapukurk, kas ta kastilt kurke käis, tomati kasvumajas võttis õunu maha siis õunad, tema peos ja kastides said tõelise niukse õunaväärikuse ja mulgi korbi mulgi korbi väärikuse ja läbi nende asjade tekkis mingisugune niisugune hingestatud ja senini ma vaatan alati leiba ja leivakõrvast niisukse sügavama tõelisema pilguga, ei lähe kunagi toidu juurde ega kallale endastmõistetava kergusega. Ei, ei, ei võta ega jäta seda niimoodi, et kuidagi igal pooleli inimene taga, nendes tegemistes. Selles kunstis nii. Ma mõtlen praegu nii kirjutamist kui vaipade loomist, on ka täid, milles on sidemed isaga või nagu mingi pühenduse mõtte temale on küll üks mu väikene jutukene paadivargale, see oli päris kirjutatud pärast isa surma ühe nukra seigaga seotud olevalt. Mis siis on neil väikesi mõttekilde, mis on puhtisast ja isa mälestustest kirjutatud. Ja see oli omamoodi tore, kui ma juba kunsti hakkasin õppima, ilmselt isalisi väga hästi meeldis, isegi vahvasti ta vahel ütles. Kui keegi arvasid ka väga sobivat värvi vest, väga ilus lips või ülikond, siis ta ütles, et et see peabki nii olema, et ma olen ju kunstniku isa, kuigi ma olin siis esimese kursuse ühe kunstiinstituudis. Ja Ta oli huvitatud minu tegemistest, vaatas kavandeid vaates pilte ja alati tuli selja taha, kui ma vaipa kudusin ja tal oli väga kergelt õllesid. Tihtipeale kudusin ma tema toast seda ja talle paistis, et see meeldis. Üks vaip nimega uks, mis on praegu näitusel väljas, oli ka ikkagi isale mõõdukalt või isa mälestusele mõeldud, tehtud. Ja see maja on alati olnud külalisterohke ja külalislahke. Siin on käinud ekskursioonid, kooli õpilased lähemalt ja kaugemalt. Kultuuriloolased ja kodu-uurijad, kirjanikud, kes kõik veel ja ikka on siin neid väga hästi ja lahkelt vastu võetud. See on tõsi, et Mart raud võttis vastu kõik ekskursioonid ja kõik üksikisikud kirjandushuvilised 30 aasta jooksul külalisraamatu suhtes oli temal niisugune seisukoht. Ta ei tahtnud külalisi tülitada, sellepärast ei ole võimalik aruandlust pidada, aga Mart Raudmingisugusest aruandlusest kah midagi ei hoolinud. Muidugi ei suuda keegi meist vestleja pakkuda külalistele seda, mis, mida suutis, Mart raud, sest ta oli tõesti erakordselt hea sõnaga inimene. Täna olen juba mitu korda pannud tähele, et kas Anu või teie olete öelnud, et nii nagu Mart raud ütles sel või teisel puhul näiteks need asjad on mälus säilinud kõik jäädke. Mart raud ütles nii palju ja huvitavalt, iga elu asja kohta, et lihtsalt ta tuleb meile mitu korda päevas meeli, sest ta ütles iga äsja kohta teistmoodi, kui teised, ütlevad jäie. Kui Mart raud oli surnud, siis ma hakkasin mõtlema kah tema emale. Ja siis mõtlesin, et ema, keda tema nii soolia sügava armastusega alati meenutas ja igatsust, kelle järgi on muidugi tunda kah teoses videvikus ära valgeni, kuigi seal on see tütarlapse mõtet, kes Helmi mõtetes siis niisukesi, konkreetseid asju teadsin mina tema emast vähe. Aga mida ma siis tema emast teadsin, ma teadsin, et tema ema on käbiheina moodi Kornoppis Mart õuelt käbiheina ja ütlesid, see lill on minu ema moodi et emal oli niisugune lilla jätk ja pruun seelik. Samuti teadsin ma, et ta ema armastas üle kõige meelespeasid. Et ta rääkis oma poegadele lugusid, kui oli võimalik. Üldiselt oli see maja kaunis sõrm isa poolest ja et kui ema ta harva harva Viljandis käis, siis ta tõi poistele Aleksandri kooki. Et kui isa käis linnas kaupa toomas, siis emagi keetis neli klim piima-klimbisupp, piim lehma tookord ei olnud, piin toodi mujalt, nii et see piimisidki olin hea maitsega. Siinsamas Käärikul on ka suur hulk kirjaniku käsikirju märkmikke kuulge need käsikirjad, mis puudutavad otseselt meie perekonda, siinset kant, Heimtali, Viljandit, need ma olen kah jätnud esialgu meie perekonna valdusse, samuti minule armsaima luuletuskogu äradeelse käsikirjad. Ma ei tea, kuidas ma edaspidi kälitan, aga praegu mul on kahju nendest lahkuda. Ilma teieta polekski saanud seda koostada ja Augusti helmega koos seda tegite ja, ja eks oli vaevarikas ja minu arvates see resultaat on. Kaunis, ja noh, kogu see asi oli minule, nukk kärje ülevalt ilusalt nukker, nii nagu elus on mõned asjad ja just nendest kirjaniku kõige viimaste elupäevade luuletustest on säilinud nii sööjaid, huvitavaid käsikirju, kus on näha kohe luuletuste viimistlemise kulge, see suur töö, mida ta oma värsi kallal teeks. Kirjandusteadlasele peaks erilist huvi, kumma Mart Raua viimasesse luuletsüklisse kuuluva luuletuse linna ringi redaktsioon. See oligi tema poolelijäänud tööd, see on muide puht Tallinna tsükkel. Luuletused linna, ringfoori, mehe Müürivahe ja siis veel alustamata, aga kavandatud luulet, tus Harju üks, see on teatavasti maja, kus asub kirjanikkude liit ja elab tallu. Meie kolleege linnaring on neli korda legeeritud, siis see on väga selgelt näha kõik need parandused. Ja minu arvates võib selle luuletuse koht Ta ütelda nii nagu Eelmäe ükskord ütles Mart Raua mõnede luuletuste kohta, et need on peaaegu täiuslikud. Murakad hallid on tursa turjana. Engebevad. Paekamakad kohati kihiti. Ja seisavad kivi kivis kinni, kui vallatut. Muld ära maa alla maha salatud. Raeplatsile värvuvad tuvilist veelombi võiva huvilist ei tihest, vinti ei talvikest üles ütlemas kevade salmikest. Sest linn, olgu linn nagu ma ulguma Kõigi muld mul siingi niidala ligidal munad kätte ja must käte pigi all. Meri. Kui Mart laud siin töötas kas ta tegi seda ikka seal oma toas laua ääres või tuli jagama vahepeal mõtteid teiega, et me olime väga lähedased kirjanduslikult? Meie elu kestis natuke alla 40 aasta ja selle jooksul on kogu aeg meil olnud lähedane, lähedane kontakt, parimaid teisigi lukkes poolikuid asju. Mulle aga tundub, et pooliku luuletuse lugemine ei mõju hästi lugejale kuulajale, sellepärast lõpuks oli küll niimoodi, et tavaliselt luges mulle ette. No oli ka niimoodi, et vahel tundus mulle mõni luuletus väga hästi kirjutatud olevat, aku, mulle mõni niisugune väikene, ma arvasin, et seal on mõni iluviga sees, siis ma siiski julgesin talle ütelda ja ja võib-olla ta hetkeks tegigi, mossis näoga pärast ma vahel vaatasin siis huviga, et seal mõnikord oli seda arvesse siis see on nüüd huvitav, on muidugi mis, mis siis Mart Raua tohutust fantaasia üleskeemisest teoks sai ja mis mitte teoks ei saanud. Ta rääkis rikkalikult lugusid juba pärastsõjaaegsest perioodist, ma mäletan, kui tal oli mõtteks kirjutada ühte romaani posti paun, kahjuks jäi see tal see mõte tal teostamata. Aga väga palju rääkis tema lugusid siin oma väga võimsast ja uhkest kõva häälega tädi mehest, turvatalu peremehest. Jää kah mõningatest niisukestest sõja ajast kuuldud siinse kantiini sugustest keerulistest ühiskondlikud võitlusega nagu seotud lugudest. Hiljem oli niimoodi, et kõige rohkem niisugusi, lõbusaid kirjanduslikke üleskeemisi mäletan ma seda, kui me vahel pidasime pühi, pühadevalmistused olid tehtud, lapsed olid kuskil lennus või paraadil näiteks lapsed olid paraadil Me olime kahekesi kodus. Ime kohvi ja noh, arvata Eesti mõne pitsi viinaga või konjakit sellepärast et see tihti teine mõtteri laagritel. Ja ükskord ma mäletan, Mart rääkis mulle Ühe niivõrd huvitava süžee, et kuidas tema on pandud pandud valvama herneid, maasikaid ja siis kuidas ta siis seda tööd tehes vestleb naabrite hernehirmutis, seega ja kolleegid oli selle loo loo pealkiri. Ja vahel need olid niisugused lood, et kui selle oleks ikka üles kirjutanud ikka lindile, siis oleks sellest lugu olnud. Ükskord ma mäletan niimoodi, et. Me tulime mart rauaga jõelt, meie mina ei käinud kunagi kallal, aga me käisime tal viimasel ajal tihti vastas. Tulime alt üles, on mõnisada meetrit või pool kilomeetrit maad. Oli alumine, küündi ülemis ülemineid, jäta vesi sära, see ülemine küün oli juba ilma oksetaja, nõgesed olid seal ukse ees. Mart ütles, et istume ja ilmselt selle selleks, et seda istumise aega pikendada hakkasid tema mulle rääkima ühte ühte lugu noormehest kelle pruut elas Viljandist 10 kilomeetrit teispool, nii et kokku olistan maad 20 kilomeetrit ja kuidas noor mees pärast pikka väsitav Sa pead tööpäeva hakas minema pruudi juurde ja kuidas ta oli väga väsinud ja kuidas ikkagi jalgratta puudumine kogu selle, tema ihalduse ja kõik selle, selle loo ikkagi nurga ja selle loo nimi oli jalgratas. Nisukest üleskeemist oli oli väga-väga palju. Aga nendesse märkmik, kes ja paberilehtedel siin on ka niisuguseid väga lühikesi, aforistlike mõtteid või, või marginaali, kas ta neidki elu otsa kirjutas või, või ainult hiljem, võib-olla hiljem hiljem rohkem, sest eks vanemas eas on neid mõtet sügavamat ja tarkust ka rohkem. Aga nisukesi väikseid sähvatusi olen ma nüüd käsikirju läbi vaadates leidnud varemgi. Kusjuures varem olid näpisti teravat ja kellegi pihta suunatud ja viimasel ajal üldistavad ja nihukesed suuremad avaramad üldistused ja ma leian üldse luulegi. Tema viimastel eluaastatel omandas niisukese sügava filosoofilise kallaku ja põhja. Just viimaste aastate loomingus on väga selgelt tunda luules niisugune mure maailma pärast kõige laiemas mõttes loodus ja inimkonna enda see võimalus, mis inimkonnas endas on ennast hukata. See oli Mart Raual väga-väga südame lähedalt, vaat nigga vaatas, nii nagu ma arvan, meie väga paljut, vaatame hämmastusega, et kuhu, kuhu meie maailm ikkagi läheb ja missuguse tõesti, nagu tuldpurskava mäe peal me oleme, aga mitte mitte ise. Mittemägi hakkab purskama, aga on niisugune tunne, et me ise kutsume välja, tähendab inimkond, see on tõesti kummaline ja kõik see, see aatomipommid ja et, et veel ei ole aru pähe võetud ja seda, seda tungis Mart Raudväga-väga teravalt seda ohtu. Oleks, et keegi tuleks sedasi teeks. Et ma jääks maaks. Et vesiseks veeks jää jääks, jääks ja tuleleek leegi tuleks. Aga ma kardan, et aeg ja ruum ühes suust kord ütlevad. Inimesi ei ole. Hoidku neil olemast õigus. Kui siin saates luuletuste vahel on kõlanud muusikat, siis oleme katsunud selle valida sellise hulgastmiseleks mantra Raua lehe meeldinud, mida ta armastas, sest muusikaga oli tal ju eluaegne sügav side lapsepõlvest pääle. Ja, ja kõik need viiuli ja lõõtspillimängijad, küla noored, tema varasemas proosaloomingus, aga samas sügav kujund, haikus, viiulist ja kuusepuust. Mart raud oli muusikaga noorest peale juba kokku puutunud siinkandis raani talus ja ka siin oli nisukest kohalikkumusitseerimist, nii et kui Mart raud rääkis, et kui ta tuulikus oli, kapi taga magas, siis ta kuulis, kuidas, kuidas siis see niisugune orkestriproov käis. Ja hiljem ta õppis, too muusikakoolis viiulit. Ja kui meie eluteed nagu kukuviisid, mis oli väga natuke aega enne sõda, siis me proovisime ka mängida. Mängisime seal Kunoaweeemmali nii ühte kui teist, aga kahjuks küll sõda õieti katkestas selle, meie meeldiva ja natuke saamatu harharrastuse muusikasse on ta alati olnud olnud kiindunud. Me käisime kontserditel hiljem kuulasime seda siis kodus juba täiustunud tehnika Kaia kui tervis enam kontserdil käia ei lubanud. Aga seda peab ütlema küll, et tema elu kõige viimast aastat kestis, oli küll muusika temale väga suureks lohutuseks. Tal oli väga halb silmanägemine, ta luges vähe, aga erakordselt hääd kuulmine, kuni surmatunnini. Viiulikeeli perrahtu kuuldavale emmpoognad jõhvide puudutuse. Ta kuulas väga palju raadiot, televiisorit meil ei ole kunagi olnud kada, kuulas raadiot ja kontserte ja üheks tema elu lõpp suuremaks elamuseks oli. Kas oli paar päeva enne tema surma kordussaate Ivar Trikkel saate meie juubelilaulupeost muide, Mart Raudsuvi ju nimelt laulupeo päeva hommikukuuendal juulil 1980. aastal, kes ei taha saadet kuulates oli siis tõesti ära teelisel sügise mehel pisar silmanurgas. Ja mehel, kes oli laulupidudega jällegi niivõrd seotud, kelle lauljad lähevad laiali jääb meile ja see kõrge loominguvõime, mis viimaste aastate luules ja kõiges avaldub, näitab, et tal ikka niisugust elujõudu, visadust ja sitkust oli palju ja minule selle poolest tõesti tunduvad väga iseloomulik NI väga õigetena tema kohta, need luuletused näiteks metsmesilane ja väga meeldib mulle luuletus haap, mis tõesti Mart Raua olekut ja ellusuhtumist väga iseloomustab. Tema kohta võib tõesti ütelda, et temal luuletas kuni oma surmatunnini. Ja ta ütles alati, et ma ei taha veel surra, mul on oma rahvale veel midagi ütelda. Mart Raua 80. sünniaastapäeva saates luges tema luulet Heino mandri. Kirjaniku meenutasid abikaasa valda raud ja tütar Anu raud. Kuulakem nüüd lõpuks Mart Raua enda häält lugemas, luuletust maast ja rahvast. Minu maa, minu rap õnn, minu maa ja murra. Minu enese elamisrõõmust võid usast nagu meri on suurem ühe laine vahusest, piirust, põldude ääretus, suutäiest, leivast, tuuliste met, sage kohim, üksiku lehe libimest ja nagu ma ise on suurem sellest piskust, mida ma silmaga näen ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teretada. Kõik jalad, kord väsivad ära mullaseid radasid tallates. Aga rahvas ei sure, maad maha matta ei saa.