Aeg lendab kiiremini, kui me seda märkame. Ja nii on mõnel meist märkamata tekkinud hõbedat juukstesse ja mõned neist on päris hallid. Ja nii pühitseb meie armastatud draamanäitleja Kaarel Karm oma viiekümnendat sünnipäeva ja tähistab kolmekümneaastast lavategevuse juubelit. Kuid ammuse oli siiski. See oli 14 10. augustil 1925. aastal, kui Estonia teatri laval esines noorte lavajõudude katsetel tumeda kahupeaga ja välkuvate silmadega nooruk riigi kunsttööstuskooli õpilane Karl Länts, kelle esinemine äratas tähelepanu oma temperamendiga kandes ette muuseas Karl moori monoloogi Schilleri röövlitest. Sinna vastuvõtukomisjoni kuulusid Sis hoolak, juugolts Lauter, Vilmer, kleezer, sällik ja mina ning veel teisi. Ja selle komisjoni poolt võetigi Estonia teatrisse teiste seas vastu ka Karl Ants, kellest sai aja jooksul Eesti NSV teeneline kunstnik Kaarel Karm. Kaarel karmi edasijõudmine Estonia teatris läks algul tigusammul. Teatri juhtkond ei usaldanud noortele näitlejatele suuremaid ülesandeid. Möödus kuus hooaega enne kui Kaarel karmile usaldati. Esimene suurem osa kraavikaevaja komöödias president Luiatust, mis oma tuli hingelisusega, võitis nii kolleegide kui ka publiku südame. Karmi pulbitsev energia oli nagu tuli tuha all, mis pidi kord lõkkele lööma. Aga pärast esimese kraavikaevaja osa õnnestumist ei leidnud noor näitleja veel küllaldast rahuldust. Neid tähtsamaid osi, mida võib loetleda ligi 15 aasta jooksul kodandises Estonias on vaevalt kümmekond. Nõukogude võimu taaskehtestamisega Eestis hakkavad puhuma Estonia teatris värskemad tuuled. Kaarel karmi ere näitlejaanne leiab õiget rakendamist. Ta annab kohe esimesel Nõukogude hooajal suurepärase Paavli kuju korki romaani ema dramatiseeringus. Puhkes suur isamaasõda ja Eestit haarab fašistlik okupatsioon. Teatrielu suigub varjusurm. Kui aga punaarmee poolt vabastatud Eestisse Nõukogude tagalast saabuvad tagasi Paul Pinna ja Ants Lauter on Estonia küll varemetes, aga varemetes ärkab uus elu. Teatri kunstilise taseme taastamine, millest Kaarel Karm täie innuga osa võtab. Jani annab Karl karm sõjajärgse kümnekonna aasta jooksul suure hulga elulisi ja kunstiküpseid lavakujusid mis on suure tunnustuse leidnud ja millede arv ulatab 25-ni. Sellest hulgast säravad erilises hiilguses Hamlet, Sürallo hotello, Arbenin ja Antonius. Need lavakujud ise juba annavad. Kaarel karmi näitleja portree suurepärastes heledates värvides on liigutav kokku pettumus, et Kaarel karmil on võimalus täna pühitseda oma kahekordset juubelit Estonia laval, mis oli tale kolm aastakümmet tagasi tema näitleja hälliks. Küllap sealt kerkib hinge nii kurbi kui helgeid mälestusi. Mis sellest, et Kaarel karmil möödus 50 aastat ja ta juukse kahludes helgib hõbedat südames Kaarel Karm, noor tähenab tulevate aastakümnete jooksul veel suure hulga kõrgeväärtuslike lavakujusid. Selleks soovivad Kaarel karmile kõik teatrisõbrad nii ligidal kui kaugel. Ja tema kolleeg tegid palju helgeid aastaid, palju tervist ja palju jõudu. Nüüd anname sõna vabariigi teenelisele kunstnikule Meeta Lutsule kellega koos juubilar omalajal noorukina Estonia eksamikomisjoni ees seisis. Kraavi käega ja südamevaluni ehk lahtimõtestatult 1925.-st aastast 1956. aastani. Tõepoolest 30 aastat. Kui nüüd tagasi mõtlen sellele pikale aastate reale siis see heidutabki vähi neile 30-le aastale pole küll kunagi nagu aega mõeldagi olnud. Ja tõesti, nagu jääks arusaamatuks, kuhu need aastad kadusid ja millal. Nagu möödunud nädalal alles on meelisse sügiseni ja vihmane päev aastal 1925, mil meid 10 ümber nende 10 seas Kaarel Karm, Ants Eskola ja mina Estonia teatri draamarühma vastu võeti. Mäletan hästi, kui meie Estonia väikeses jalutusruumis ennem katseid omakorda ootasime ja siis läbi kitsa pimeda ja keerdtreppi ükshaaval lavale astusime salmi ütlema. Need olid meie esimesed sammud laval. Ja siis pisiosad kas lebad põrandal ja mängib kitarri ehk toot kandikul krahvedele süüa, juua, teatad, et madaam see ja see saabus kuni jällegi ühel päeval ajavahemiku järel, et tuleb su juurde range ja tõsine näitejuht, kritiseerib ja manitseb sind tükk aega, räägib su halvasti mängitud osadest ja ennustab sulle suurt tulevikku, sunnib sind hirmsasti tööd tegema ja annab sulle lõpuks väikese osa, kinnitades, et see on tükkis kõige tähtsam ja väga vastutusrikas osa vastu võttes kaob hetkeks sul süda seest ning kogu maailma mure ja raskus nagu taevalaotuse äär laseb su õlgadele. Ja siis see algab päeva järeleproov ja proov, esietendus, uus näidend, jälle proov. Aastatega aina lendavad. Kui paljud meie teatrikülastajatest mäletavad veel karmi esimest sangarit Imantit julget ning uljast kraavi kaebajat? Milliseid kingitusena kroonisid küll lillekimbud, küll piparkoogisüdamed kuid ega tal polnudki palju aega mõelda lillegimpudele. Uued ülesannet vaheldusid järgmistega keerukamate ja vastutusrikkamatele. Kuni ühel päeval seisis ta publiku ees juba Hamletina hotellona. Arbeeninina. Jah, see suur hulk karmi poolt loodud kangelasi. On nad siis mundrimehed või muidu mõõgakandjad kui neid kõiki saaks seada juubilari ette ritta vibu ja noolekandjatest kuni tänapäeva lendurini. Tema ise aga sammub nüüd väepealikuna oma sangarite eesotsas läbi 50 eluaasta, palju jõudu, julgust ja vaprust järgmise üksuse loomisel. Ja seltsimehed raadiokuulajad, anname teile põgusa läbilõike nendest osa täitmistest, mis kirjutasid Kaarel karmi nime kindlalt Nõukogude Eesti teatriajalukku. Aasta 1945. Teatris Estonia tuleb lavale Šexpyri Hamlet nimiosas Kaarel Karm. Selles osas ületas karm oma seni loodud kujude galerii ja Hamletist kujunes uus kunstiline võit näitleja loomingus. Mitte tahtejõuetu kõhkleja, vaid renessansiaegne võitleja, keda ahistavad kasvatus ja eelarvamused. Niisugune on karmi Hamlet. Või mitte olla. See oleks lõpetus. Sips, ja sest missugune nähud meil võivad tulla selles surmaunes, kui vabanes surelikkuse väljast? See sunnib, seisab täna. See on põhjus, mis viletsusele annab pika ja kes kannaks elu pilkamisi, ope, rõhujaiicet, kõrgi, meelses sõitlus, põletud armupiina, kohtu aeglus ja võimu, ülbus, põtkeid, mida teine, mis kannatlik sapp kõldmatuid. Kui see rahupõlve luua endale võiks paljannaskida. Kes kannaks koormaid jahhigistaks ning oi, igaks elu vaevus. Guitar tuss mingi ees pärast surma. Selle uurimatulmaal, kust rändurid ei tule tagasi, ei segaks tahtmist ja pahesid, mis olemas ei sunniks meid ennem kandma, kui, et telemis meile tundmatud metataksime. See teadlikkus teeb pesku Räiks meid kõiki. Ja nõnda siidikusel loom, hobune, Mess, tõmbu pile mõtte, kahva käega. Ning südamikud, võimsad üritused. Suure tunnustuse osaliseks on saanud Kaarel karmi loodud Antonius Williams Sekspiri tragöödias Antonius ja Kleopatra. Selja taga on Rooma kodusõja kõige otsustavam heitlus actioni merelahing Antonius anova purustatud vägedega põgenenud Aleksandria alla. Siin tahab ta kindlasti vastu panna see sari õnnele. Nad läks til laagrisse. Lats jookseb, keegi teatab kuningannale. Käsk tuleb. Äranic hõikideid. Kõvad käed ei võidelnud mitte nii, kui teeksid nad mingit võrrast asja vaid oma. Olite kõik hektarit. Murraudset kaela emba. Põe täis muss südamele läbi soomusprii. Kuu võidurõõmsalt tema põkseid, isand, teise ülim vaprus, maailma hiigellingust, pääsepp, naer. Peksime nad voodi. Kuljuhhaaelliks meie nooruse pruun juus. Velika toidab aju lihaseid. Jatroopabile noori pidanud käsi Aleksandrias läbi meid rõõmus rännak viigu. Kandke ees neid mullikesi kilpe, millele te uhked. Paleesse mahuks, kogu vägi. Seal võtaksime õhtusööki koos, jooksime tervist homse peale, kus oota ühtlik, Cap Vass küürinat, trompetipaigakene linna kõrvu, las põrisevad sekka tamburiiniga. Et maa ja taeva esid lööksid Kakumäe ilmumisel haavaldades kiitus. Päev koidab tõusev päike pilve varjust ennustab suurt ja rasket võitlust. Antoniuse väejuht skaarus vaatab lahing väljapääsukese ööd egiptlastele teinud purjedesse. Pesi. Ei mõistvat preestrit, seda kuid on mornid ja vaikivat täiskartust. Ja Antonius on mehine ja rusutud. Tõnn, mis püsimatu annab lootust võiduks. Kuid samas laseb karta lüüasaamist. Kadunud kõik. Närune reetis mind. Mul laevad on andnud alla seal nad pilluvad mütse õhku lärmavad kui sõbrad, kes 11 leidnud, käsi Scarrus, nüüd kõigil põgeneda mile. Ei, ma elan su tõusu. Õnn lahkub nüüd Antoniusest, juss praegu ta kätmat surm on nii kaugel, lood. Mind reedeti. Valelik Egiptus. Ohtlik nõid, kes ainsa pilguga mul viipas sõtta väed või kutsus koju ja kelle põues nägime õnne tippu. Mustlasnaise moel mind võrgutades meelitanud mind hukatuse põhja, märatseb mu isand armsamast. Viirastus kao või sa saad, mis sa oled ära teeninud, sensorid, tumedad, las vahivad sind, karjuvad, põleb leegid, ta võiduvankri, järelkäiguni, Naissoo suur häbiplekk. Ja et lähiksid, kui elada on hea. Kui ta oleks parem, kui tapaksid mu viha. Sest üks surm sind päästaks mitmest surmast. Erros ei särconnessuselt märatsemise mu esiisa Hercules lõppeda. Las paiskan lihase kuus sarvede ja käega, mis ei tunne nuia raskust velg põrmuks, enda nõid peab surema. Ta mehis mind rooma poisile ja mina seetõttu langen, asuk, suured, ta. Äi härrasäi. Samal ajal, kui algas meie saade, seltsimehed raadiokuulajad sättis rambivalgus viimse võimaluseni täis Estonias. Paraku ei suutnud teater mahutada kõiki neid, kes soovisid juubilari näha arbiinini osas Lermontovi draamas maskeraad. Olgu neile siis lohutuseks katkend, mille esitame näidendi üheksandast pildist. Tuli siia käsiluba. Kas tunned, kuidas hõõgub? Sonisti jäätisest? Ei ole hea mõte on nii palju süüa seda, eks ole. Jäätis ja. Tead kõneldama tahtsin sinuga mar. Tükk aega juba oled muutunud. Supilcon, külm, suhelanud kar, Sindi mingi võõras jõud on puutunud endist õrnust nema pärast maskiballi. Need peod, kuidas neid ei salli. Ma vannun, enam iial seal ei käi. Kenam sul ju vaja, meid ei lähe, kui halb, kui kartki teed, mis tuleb pähe. Kord kõik algas, sealt tarkus hiljaks jäi, miks varem? Pilk ei olnud nõnda kaine. Kui varem oleksin tutvunud sinuga? Ma vist ei oleks nüüd su naine sind piinata, isi piinelda? Ah tõesti meeldiv jutuainet. Kas väärib, seisis armastuse nimel mis elu on? Kui veri, kuum liikmed, tulvil rammu, ilm, leib, rõõsa, pidur, ring, kõik kired, Rõugevad aega astub oma sammu. Ja Einar hämaranmannisin. Ristsõnamõistatus, mis lahendatud ammu, kus esimene tundmatu on sind ja teine piin, kus pole pääsu loota. Ja kolmas surm, kõik kokku, pettus, tuld täis, möödub pea, oota ja kuula mind. Ja elust rõõmu saad, kui ta on elus veel. Kauaks südamele ta rõõmu teeb, on Elummas kerra sa keeled joobunud ja kõikun rõõmusele saidega koju, ehteis, päästadendi, oled väsinud ja kõik on ununenud. Noores eas meil, kallis usu, on palju kergem elust lahkuda, kui hing ei ole jõudnud lahkuda ja mälestuste koorem telli rusu sisse võitlus surmaga, veel kergon. Kuid osaks kõigi neis surra veel ei taha. Ma tahan elada, milleks? Piin, ma olen haige, paljudel on paha veel piinavamad, kui praegu, see on siis nagu tsaari. On elu igavene surm, päike lüli, lõppematu skeima, olin inimene, ma tahan elada. Õndsus issand, Märd rail tootab ööd. Ma palun sind, arst Rotten. Kutsusi ei mõtlegi soovi täide viia. Nalja teed, kuid nähtasini maksa, masson, võin mind ära ohtu, nii. Mis siis? Kas surra arstita ei jaksa? Anju koorist. Miks? Räägi, kuni ma olen noomiti, naine. Annelinnas tule keele mul üle ihu valgub palav lainet mas suren. Teelades jooma jooma? Käevõru leidis vers ja laim. Eks. Mis on naise pisarad rohkem veest? Mina nutsin pühapäevi tundes Tartes sinu eest. Kui arvul palega mindi, kuule sina näed ja tead. Kahe päeva eest sa tuled valega? Ma ei käi pöörduda poole. Kõnelendatroonis ma oma hinge annan tema hoolde. Sinu kohtunik on minu abi. Lõps pupja aeg on end valmis seada. Nüüd palun Niina, ükski surelik Is surmas saladusest teada. Ja jumal on ainus kohtunik siis surra kahe Suhra nõnda. Sor kuhja põrku põeta rinda. Ei usu. Aimata. Sa ainult nalja heidad? Sa pole, koletis, on süda sees, kas sul sa seda karmi koori varju peidad? Ei, sai hukka mind mu elu hommikul. Tee nii ära been mind geeni vaata hirmu hingest. Suured üksinda maas siin. Ja kui juba kord surmaunne, ma olen ikka üksinda, mis piin. Miski. Kuid sina ei sa hirmu ära tunne. Suid ees, maailm, uus kaunis avab end ja inglid vastu võtavad sind taevas. Kättemaksul on misseni, rinda vaevas loomise piir. Küllaps mös, submõrtsukas nutab. Keegi kuule, haista, saad täide viia oma hirmsat hea hekski, singid. Kui taevas kohus on meelespea ma sind, märts, kass, Sa pead mind, mis sinul meetmisest, Al kasu, mind jumal neednud on? Ei, lase tal mingit kahetsust. Kas tõesti toiteedibub karistust? Jää hüvasti, Jevgeni, saalset mõrtsukas. Ma suren süütuna. Kõik ükskõik kannid sest looja ees maaledzi