Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime loo, mis seal seatud Staliniga ja mis ei näita teda üldsegi heas valguses, aga ega neid lugusid ei ole eriti palju, mis vastupidist näitaksid, aga see on ju kriminaalne lugu selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ja see kõik toimub asumise ajal väikeses külakeses kureikas kaugel, kaugel Siberis, põhjas. Nimelt saab Stalin lapse alaealise Liidja Perepreiginaga. Ja vist ei ole tõesti mitte mingisugust kahtlust, see informatsioon on tõene. Jutud võivad olla ja igasugused meie ülesanne Anneiska natuke kahelda, vähemalt tuua ka välja vastuargumente. Ja kui meil oli juttu pikalt-pikalt sellest, kas tõenäosus, et Stalin võis olla afranka agent, oli meil päris palju vastuväiteid ja pigem see kaalukauss kaldub sinnapoole, et vast ikka ei olnud siis siin nii palju, kui mina olen, kirjandust lehitsenud ja dokumente tanud, ei ole vist mitte ühtegi autorit, kes väidaks, et see on väljamõeldud lugu. Et selle loo eesmärk oli Stalinit mustad. Ta tegelikult ta tõesti aitas seal vaeseid Horvukesi ja mitte mingisuguseid pahandusi ei teinud. Muidugi nõukogude aegsetes kirjutistes, kus räägitakse Stalini viibimisest Siberi asumisel, millest oli meil ka eelmine kord seal loomulikult seda temaatikat keegi ei puuduta. Et see on meiepoolne lisand sinna, see on juba uue aja teadmine, aga fakt on ilmselt fakt. Ja nimetame siis selle faktiga aasta arvudena numbritena. Tol ajal tõesti, siin on natukene erinevad lahkuminevad need arvud, kui nad tutvusid, kas Liidia oli 13 või 14, pole nii väga oluline. Meie jaoks on tähtis teadmine, ta on alaealine Stalin 34 ja see on kriminaalkuritegu ja kuidas tal õnnestub ka siit kõrvale pääseda. No vaevalt võis tol ajal rahuldada see tema lubadus abielluda kunagi, kui Liidia saab täisealiseks, aga ilmselt kuna ta tol hetkel karistus kandis, ju see siis jäi vähemalt nii, nagu ta oli. Mis aga puudutab poeg Aleksandrit, neil oli ju kaks last, esimene sureb vahetult pärast sündi. Teine Aleksander. Ja neid on väike segadus tema sünniaastaga Serovi kirja variandis nõukogude aegse Hruštšovi-aegse, täpsemalt KGB juhi dokumendis on kirjas, et Aleksander sündis 1914. aastal. Ja vaevalt nüüd tere põgina, kelle sõnade alusel on see dokument koostatud? Ta, millal ta laps sündis? Ilmselt eksitus on võib-olla seal KGB liinis kuigi tavaliselt nemad ju ei eksi. Aga teisiti on seda raske seletada, sest ikkagi ise teine aastaarv, teine kuupäev on tõepärasem. Ja seda väidab ka Aleksander hiljem ise ja nimelt, et ta on sündinud 1900 seitsmeteistkümnenda aasta aprillis. Jääme siis selle variandi juurde ja väidetavalt tema sünnijärgne nimi laps ju pannakse kirja, registreeritakse ja sinna olevat märgitud suga šviili šviili ja alles hiljem, kui Perepreigina abiellub oma küla ühe talupojaga, kelle perekonnanimi on ta võidov heala Ps lapsendatakse siis ta saab endale uue perekonnanime ta võidov, nii et hiljem Mondo, Aleksander ta võidu. Ja mis seda uut perekonda puudutab, siis Aleksander saab endale veel kaheksa, oli visse Arv poolvenda poolõde, nii et hästi suur perekond on. Ja sellest me ka rääkisime. Kõike võib ju kas ilma jutumärkideta või jutumärkidega elus juhtuda. Küsimus on peamiselt selles, kuidas inimene reageerib, kuidas ta käitub. Ja on ju teada, et Stalin mitte millegiga seda peret ei aita, ei toeta Ta ta, nad hülgab kõik tema lubadused hiljem abielluda ei realiseeru mitte selles variandis, et ta abiellub, aita üldse ei tee neist välja idee, näid tundma. Ja on teada, et ilmselt samast on muidugi seda fakti eitada, mitte kuidagi südames ei saa, see on ta jaoks olemas, sest on teada, et 1935. aastal kutsutakse Aleksandr Krasnojarski NKVD-sse, siis peaks olema NKVD. Ja talt võetakse allkiri, et ta hoiab seda suurt riiklikku saladust, tähendab, me ei räägi sellest mitte kuskil ja mitte ühelegi inimesele seal allkirja anda andnud. Seda ta hiljem jutustab juba pärast Stalini surma tükk tükk aega pärast seda, kui olud on juba vabamad ja sureb ta 1967. aastal. Nii et, et me võime peaaegu sajaprotsendilise kindlusega väita, et lisaks üldtuntud Stalini lastele pojale, esimesest abielust, pojale ja tütrele teisest abielust oli tal veel kaks poega. Tuletame nende nimed meelde Konstantin kusanov ja Aleksander ta Võõdov. Ja hiljem ta ei anna millegiga märku, et ta neid kuidagi peab oma lasteks oma poegadeks. Kuid Stalini armulood ei piirdu ju vaid revolutsiooni eelse ajaga. On teada või vähemalt käisid jutud, no niivõrd-kuivõrd keegi midagi julges tol ajal jutustada. Et tal on silmarõõmud kallimad Paleriinide seas. No tavaliselt mainitakse peamiselt Marina Simianawa ja Olga Lepešinskaja nime ning lauljat. No nende seast võib-olla kõige sagedamini esineb valeerija Varssova ja Natalja Šbilleri nimed. Kuidas tegelikult need asjad olid, on ju väga raske öelda. Kuid pole mingit kahtlust. Selles ja selle kohta on päris palju tõendeid. Et näit peks baleriin Marina Semjonov, talle tõesti meeldis. No kasta talle meeldis, kui kunstnik meeldis talle rohkem kui naine. Ja kas siin oli midagi enamat, on väga raske öelda. Aga midagi võis seal ju olla. Leidsin mälestustes ühe niisuguse loo. See lugu pärineb 1936.-st aastast. Kuuenda novembrikuupäeva kannab ta ja nimelt juba kuupäev enam-vähem mõtleb november tähistatakse järjekordset oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Nagu ikka pidulik koosolek ja nõukogude aegne tava, nii et alguses on koosolek, sõnavõtud ja sellele järgneb kontsert. Kõik see toimub suure teatri laval, nii et suur teater on see koht. Ja Semjonov oli seal esitanud kaukaasia tantsurahvariietes. Väga efektse liigutusega. Ta olevat siis kuidagi minnes lõpuga kaasa tõmmanud peast peakate. Ja vallandanud seega oma nagu kirjutatakse, pikad kaunid blondid juuksed. Niisugune efektne žest sugune punkt iile on siis pandud. Ja publik vaimustuses muidugi mitte ainult sellest sellest imekaunist soengust, vaid ilmselt ka tema tantsust väljapaistev baleriin. Kostuvad hüüded, braavo, piis. Ja selle peale väljuksimjonova veel kord ja veel Cartija kummardab aga uuesti tantsu ei esi. Publiku ette ilmumist ta kuidagi pöörduv Kuu looži poole astub sinna lähemale. Ja selles loosis istub Stalin. Ja see loos oli suhteliselt lava lähedal, nii et oli võimalik mingisugune kontaktlooži ja lava vahel. Ja nüüd ta kummarduks nagu otseselt Stalinile. Ja nendes mälestustes on kirjas, et Stalin talle midagi ütleb, midagi sosistab. Mida täpselt ta ei kuule, mingi kontakt seal oli. Ja selle peale annab baleriin Semjon ava märku. Ta noogutab ennast Stalinile ja siis annab märku, kui orkestrile ja esitab oma tantsu veel kord tulles Stalini palvele nagu isiklikult vastu. Ja pärast kontserti olevat Stalin öelnud, siis mingisuguses ringis kõik väljuvad sealt. Ja tema sõnad olid. Agassemjonova oli ikka kõigist kõige parem, nii et mingit kahtlust ei ole. Semjonov, talle meeldib, mis variandis, las praegu olla, aga igatahes ta on talle sümpaatne kui tantsija, kui võib-olla ka midagi enamat. Muuseas, mis puutub Nõukogude riigijuhtide suhtumist teatrisse ja konkreetselt suurde teatrisse ja ballett siis see oli ju aastatega muutunud, see on väga huvitav muutus, son muutus selles reas, mis on kaugeltki mitte ainult seotud balletiteatriga, vaid väga paljude teiste asjade elu, valdkondlike asjadega. See on tee täielikust eitusest kuni jaatusel. Ja algselt oli ju ballett, et mingisugune vana korra peaaegu et märki ja sümbol. Ja see seos vot just nimelt balletiseos omaaegsel, tsaariaegse kunstiga, see oli ju üks-ühene. Kõik ju teadsid mingisuguseid tolleaegsete võimukandjate suhteid Paleriinidega kuni Nikolai teiseni välja žinske, nii hädas. Palett on midagi erilist, kõik ju teavad ja üle Euroopa on ju tuntud vene palee vene balleti, kas trollid Pariisis, mida peetakse ka üheks oluliseks muutuste ajaks moemaailmas, mis toob vene rõivad või vene mingi stiili moodi pärast sõda balleti gastrollinud, et see on väga oluline märgilise tähtsusega mingisugune tolle aja ellu kuuluv asi? Meil on natukene raske seda võib-olla ette kujutada, ta ei ole muidugi raske, rasket pole siin midagi. Aga me peame silmas seda ma, et kõik see, mis võtab ju meil nii palju aega meie elust, see, mida me nimetame tinglikult meelelahutuseks, kas need tunnid, mida me veedame teleekraani või ka raadioaparaatide taga, seda ju kõike ei ole, seda asendab väga paljusid teatav ja ballett eriti. Ning ka see on ju märgilise tähtsusega sündmus, võib olla tan juhuslik, aga me oleme sellest rääkinud. Kui bolševikud haaravad endale mingisuguse pinna, kus siis oma staap panna tööle, siis selleks on ju endise kuulsa Paleriilikshynskaja maja, nii et sellelt rõdult ju Lenin on pöördunud revolutsiooniliste madruste poole. Need palett on midagi sellist, mis otseselt seostub vana ühiskondliku korraga. Ja kui püstitatakse loosungeid juba Puškin võiks minna parda taha siis mida siis veel rääkida, balletist Raivole üldse kellelegi vaja. Ja mis puudutab teatrimaailma tervikuna ja ka suure teatri kollektiivi, siis oktoobrirevolutsiooni pööre on ju neile, kui saadakse aru, mis on toimunud ka omalt poolt täielik šokk, nii et siin ei ole mitte mingisugust vastastikku sümpaatiat. Kuid pikapeale hakkavad asjad muutuma, inimesed kohanevad uue režiimiga, nagu seda sageli on ikka juhtunud. Ja näiteks, kui vaadata 1918. aasta juba suure balletirepertuaari siis selles repertuaaris on seda leppimist juba näha. Näiteks üks lavastatakse ideoloogiliselt õigeid asju, nii neid nimetatakse nabale Sten garaazi näiteks. Seejärel tuleb per soomuskandja Potjomkini. Siis oli ballett kolmas internatsionaal. Ja teater tundub isegi võimude poole palvega lavastada propaganda tööstuslik, seda on isegi raske kuidagi tõlkida. Tööstuslik lavastus, muuseas, väga aktuaalse nimega peaks vaatama, kus on, võib-olla tasuks tuua jälle lavalaudadele. Pealkiri on nafta. Nii et ei ole nafta aktuaalne teema ainult tänapäeval, nafta oli ka väga aktuaalne tol ajal, et niisugused plaanid kavatsused olid. Ja mis nüüd puudutab seda tervet maailma, siis ju kõige olulisem ja mida bolševikud deklareerivad, need on väga huvitavad väikesed nüanssikeseda räägivad nii tohutult palju. See on ju kaotada kogu vana vana süsteem, mis baseerub inimeste jagunemisel erinevateks klassideks, paremateks ja halvemad, eks need on ju teoreetiliselt kõik võrdsed. Ja kus siis seda võrdsust ei peaks paremini demonstreerima ja nägema kui mitte teatrisaalis. Seal on ju kõik jaotatud tänase päevani välja on erineva hinnaga piletit, etendus oleks nagu üks piletid on nagu erineva hinnaga. Ja kõik ju teavad neid lõputuid kirjeldusi ka tsaariajast, kus keegi hilisem kultuuritegelane, tunnustatud nimi olles kunagi vaene tudeng ostis ja teatrilembeline tudeng ostis siis selle köige kõige odavama pileti kuskile sinna ülesse viimasele rõdule. Et seal püstijalu nautida mõnda lauljat, mõnda etendust ja siis ta kirjeldab seda, mida ta näeb saalis kogusada briljantides sära, imelisi kleite, seal istuvad ju need välja vali. Ja nüüd uus. Kõik peaks olema nagu võrdne oleks odav õetav säilinud dokument, kiri ja nimelt see kiri on sündinud emotsionaalsel pinnal. Selle autor ei ole mitte keegi muu kui isiklikult Vladimir Iljitš Lenin. Ta külastab suurt teatrit 1918. aastal novembris ning istub ja nii ongi see kirja pandud Nõukogude loosis paremad kohad loosis. Omal ajal istusid seal suurvürstid Nõukogude loos ja sinna müüakse tavalisi pileteid kõikidele seal ei ole mitte mingisugust valikut, kõik on ju nüüd võrd. Ja istubki seal juhuslike tööliste ja seal oli isegi mainitud konkreetselt raudteetööliste vahel sattus nisuke kohv seltsimees Leninil ja tõelistele tema kõrval. Kuid jõudes Trist tagasi koheselt kirjutab Lenin vihase nõrdinud kirja nõuda ka eraldada rahvakomissariaadi nõukogu liikmetele eraldi kohad suures teatris eraldi loos. Vot nii palju siis sellest võrdsusest ja loomulikult nõukogude ajal kuskil Lenini teoste loetelus või Lenini teoseid publitseerinud raamatutes ei leia taolisi kirjakesi Lenini poolt saadetud kirjakesi. Väga kõnekas näide. No nendel aastatel, kuna ma juba siia teatrimaailma ja baleriinid juurde tulime, siis lähme siit natukene edasi, see teema on erakordselt minu meelest põnev ja huvitav. Need on ju väga rasked ajad. Sellest me oleme rääkinud 1918. aasta tald, külm, näljane ja arutatakse väga tõsiselt, kas on üldse vaja eraldada suurele teatrile küttepuid. Nii et neid otsuseid, kellele küttepuid anda, võetakse vastu kõige kõrgema. Ja ei oleks ka fakt, võib-olla nii kõnekas kui no ei ole, ei ole, paljud ju jäid ilma. Aga millise põhjendusega otsustatakse suurele teatrile puid mitte anda? Sellepärast baleriinid on klassi lihtsalt võõras element, tähendab, milleks siis neid kütta ruume, kus viibivad baleriinid? Teater ei ole loomulikult mitte ainult baleriinid, aga kuna praegu oli sissejuhatuseks just nimelt jutu Stalini sümpaatiast ühe konkreetse baleriini vastu, siis las nad meil praegu olla üldistavalt kõik baleriinid. Ei, Anett küttepuud lõpuks võitleb suurele teatrile ja seega meie Paleriinidele välja isiklikult luna charski veenab, ikka on vaja. Järgmisel talvel 1000 919 võetakse jälle kõige kõrgemal tasemel vastu otsus, suur teater üldse sulgeda. Sellepärast tööliste talupoegade riigil pole mitte midagi sellist nagu balletietendused vaja, pole kellelegi vaja. Ja Lenini sõnade järgi otse on see kõik mingi osa puhtakujulisest mõisnike kultuurist, näed, sa ei ole enam mitte midagi, jällegi me oleme nii harjunud nende näidetega ja nende tsitaatidega ma mõtlen neid kuulajaid, kes on enam-vähem samast põlvkonnast kui mina ja olid seda Nõukogude juttu kuulnud korduvalt ja erinevad ratas variantides, kuidas Lenin muusikat kuulas, kuidas ta kultuuri armastas ja nii edasi. Aga siin me näeme ata tulihingeline nende toel taia, kes leiavad, et mingit suurt teatrit pole vaja, mingit balletti pole üldse vaja, ooperit pole midagi vaja, son köik mõisnike kultuur, mitte midagi enamat. Ja vastukaaluna jällegi tuleb ju meelde Lenini suhtumine, kinokunsti. Kunst võib-olla on siin jällegi nii, nagu ta on, aga kinovõimalustesse tähendab lähtepunkt on ainult üks propagandistlik mida saab kasutada masside mõjutamiseks, sellel on väärt tus. No teatril on ta tunduvalt väiksem kui kinol. Filme võib võtta kaasa ja neid näidata põhimõtteliselt ei tea, kus pärapõrgus ääretul Venemaal teatriga suure teatriga eriti on tunduvalt raskem teda ära kasutada puhtalt propagandistlikel eesmärkidel ja sellepärast paneme kinni, pole üldse vaja. Jällegi, väidetavalt on siin Lona charski teene päris suur ja peamine, millele ta rõhub, on just nimelt seesama propagandatöö. Et ka teatril on seal täita oma roll. Et pole nii, et teatril üldse ei ole mitte mingisugust puht propagandistlikud tähtsust. Ja lisaks miksteater võiks ju olla, no me ju teame, et kui mõnes asutuses mingisugune tegevus lõpeb, siis varsti vajub katus sisse ja see hoone lihtsalt hävib. Aga taolist suurt hoonet, et oleks ju väga hea ülal pidada, selleks et vahetevahel on suured koosolekud, on ju vaja kuskile paigutada seltsimehi nõupidamised ja pärast oleks ju väga hea, et taoline hoone oleks olemas ja las siis seal vahepeal, kui ei ole parajasti koosolekut, no olgu siis etendus ja las need baleriinid siis seal tantsivad. Nii et see on enam-vähem niisugune kompromiss. No las siis olla. Kuid rahaeraldusi vähendatakse. Ja see sulgemise küsimuse kaua kuskile päevakorrast, seda tõstetakse hiljem veel korduvalt üles, nii et ta ikkagi aastaid suur teater kuulus, suur teater vangub kuskil žiletiteral kord kinni panna, siis las jääb. Aga lõplik otsus, no tolle aja kontekstis paistab, et see on lõplik, võetakse vastu 1922. aastal, esimesel novembril ja see otsus on sulgeda, pole vaja. Ja vot neid tuleb sisse üks huvitav väikene erinevus, kui eelmised korrad päästaap teatri luna charski, sellepärast et ta võib olla, lasin jälle olla meie traditsioonilised jutumärgid. No armastab kunsti siis seekord väidetavalt. No see on natukene liialdatud ja võib-olla ei ole nii ilus öelda. Ja ei ole ilus öelda mitte sellepärast, et piinlik on nende meeste ees, kelle kohta see lause hakkab kohe kõlama, et pigem on piinlik nende inimeste ees, kes on see objekt ja nimelt nüüd päästab. Ta oli see, et olud on pikapeale muud tubas, inimesed on lõpetanud, tanud teesklemise, köik need, kes on pääsenud, vaid paljud neist, kes on pääsenud võimu ligi on nüüd hakanud seda võimu nautima võtnud juba tasapisi üht-teist üle sellest vanast ajast. Ja vot nende üle võetud asjade seas ongi ses samas sümpaatia Paleriinide vastu. Ja ta on täiesti personaalselt fikseeritav. See on üks meie vana tuttav juba Aavel elukintse kellele baleriinid väga meeldivad. Ja teine nimi, mis on võib-olla üllatuslik ja inimene, kes on väga tihedalt muuseas suure teatriga seotud, vaatame, kas jõuame täna sellest rääkida. Aga see on ju Mihhail Kalinin. Ja neil õnnestubki nende pealekäimisel suur teater, säilib, nad saavad, mida nad tahavad ja vähe sellest, suure teatri alluvussuhted ka muudetakse, kui enne allub ta hariduse rahvakomissariaadi-le siis viiakse ta nüüd täitevkomitee alla ja seega tähendab otseselt sinna valdkonda, mida juhivad seltsimehed jäänukid sõjaka liinil. Ja sellest ajast alates ka baleriinid. Elu muutub. Ja neilt võetakse üks väga tüütu ja ebameeldiv kohustus, millega nad varem olid seotud, see oli tasuta kontserdite andmine, no tasatan muidugi tinglikult. Kõikvõimalike pidustuste puhul igasugustele ühiskondlikele organisatsioonid. No näiteks mingisugune selts on selle seltsi mingi üritus, seda viiakse läbi suures teatris, seltsimehed esinevad kõnedega, räägivad näiteks põllumajandusest ja nii edasi ja pärast peavad baleriinid neile esitama mõned tantsu. See oli siis see kohustus, sellest on nüüd teater ja trupp vabastatud, seda ülesanne täna meil ei ole. Ja 1931. aastal saab suur teater endale kingituse millest võiks vist unistada suvaline meie teater ka tänasel päeval ja nimelt ilmu dokument, mis on pealkirjastatud järgmiselt kõlab järgmiselt. Suure teatri ja tema filiaalide kontrollimise ja Velevideerimise keelamisest ma enam-vähem võiks nii see tõlge kõlada, seega alates sellest hetkest mitte ükski kontrolliv organ ei tohi oma nina ütleme lihtsalt toppida teatriasjades saab olla parem olukord, tehke mida tahate keegi teid iialgi leedule kontrollima. Suures teatris tol ajal Stalini aja, kuna meid ju seob selle teemaga ikkagi sedasama Stalini nimi? Ei toimunud ju mitte ainult kultuuriüritused vaid ka kõikvõimalikud teised üritused. Ja näitena 1928. aastal ei, Moskvas toimus esimene üleliiduline spartakiaad. Suur pompöösne üritus kandis ka väga olulist poliitilist sõnumit. Kui meelde tuletada, siis 1928. aastal toimusid ju amsterdami olümpiamängud. Nii et nendele kodanikele, mängudele sellele vaenulikule üritusel oli siis vastukaaluks organiseeritud esimene Nõukogude spartakiaad. Sinna olid kutsutud ka välismaa tõelist spordiorganisatsioonid Polnud aega kontrollida ja vaadata, kas Eestist oli katkenud isegi seal 28. aastal. Nad muuseas, elasid luksuslikes tingimustes need välismaa sportlased. Nõukogude sportlased olid paiguta sattunud linna äärde kasarmutas, nii et vahe oli väga suur. Ja sel puhul veel korraldati Moskvas olen näinud fotot, kus tänavad olid suletud, trammid seisid, inimesed olid siis palistanud tänavate ääred ja toimus jalgratturite ning mood, torratturite paraad ja selle sündmuse lõpuks 22. augustil suures teatris pidulik lõpeb, võtame nii et suurt teatrit kasutati ka selle jaoks. Nii et kolmekümnendatel aastatel on teada, et Stalin külastas suurt teatrit väga tihti. Ja muidugi see ei tähenda. Alati sai ta seal nähes laval tantsimas marjasemjonovat positiivseid emotsioone. Nende külastustega on seotud ka hoopis teised emotsioonid, teised lood. No olgu näiteks kas või üks Stalini kõlastus. See on 36. aasta 26.-st jaanuarist. Ja Stalin näeb seal laval. Tsenski Ui eesti leedi Mackbelt, muusika talle üldse ei meeldi, on väga pahur ning paar päeva hiljem see oli 28. kuupäeval ilmub Pravdas toimetusepoolne artikkel, nii et see ei ole mitte mõne inimesega personaalne arvamus, vaid see on kohe ametlik seisukoht. Aga Pravda ei ole mitte ajalehe seisukoht, vaid ta väljendab keskkomitee seisukohta, kas on ka Stalini seisukoht? Kõigepealt. Ja see artikkel kannab pealkirja segadus muusika asemel. Tan hävitav Šostakovitši, ooper tehakse seal maatasa ja väidetakse, et autor ei saa üldse aru, millist muusikat nõukogude inimesed tahavad ja see ooper ei kõlba mitte kuskile. Stalin oli ju suur ooperisõber sõna teada. Sellest me oleme ka rääkinud, et laulab hea meelega ka hilisemal ajal. Ja on teada, et ka pärast mõne ooperi esilavastust kui ta viibib näitlejate seltskonnas vastuvõttudel, oli ta laulnud ja mõnikord ise siis ka dirigeerinud, nii et ooper on talle hingelähedane. Ja on teada ka üks tema enim protervjueeritud esineja, laulja. Tenor Ivan kaslowski, kuskil 20.-te keskpaiku ta teatrisse tuleb, suurde teatrisse, on suhteliselt teisejärguliste rollides, aga ise ja nagu ikka, kes meist ei leia, et on väärt enamat, nii et all olevat Tolnud teatri juhtkonnaga väga tõsised arusaamatused. Tahtis endale olulisemaid rolle, pakuti teisejärgulisi. Ja kogu see konflikt, nagu sageli, kui ühelt poolt on administratsioon, direktsioon ja teiselt poolt kuskil suhteliselt vähetähtis näitleja, laulja ta vallandataks. Ja kõik oleks ilmselt ka nii lõppenud. Kuid sekkub Stalin isiklikult. Aga mis Stalini sekkumise tulemus kaslovskis saab? Juhtiv tenor teatris, nii et kõige olulisemad rollid on neid kaslovskil. Ja üsna pea on ta juba Nõukogude Liidu rahvakunstnik pärjatud kõikide muude aumärkide ja nimetustega. Nii et ta on vaieldamatult Stalini lemmik. Ja kuskil on meelt jäänud suhteliselt noore mehena. Nii et lauljana on ta täies jõus Stalini surma hetkel. Aga see on tallaga nisugune löök, olles tema poolt väljavalitu. Ta teatrist lahkub ja viska lõpetab laulmis, aga võin ka siin eksida, pole oluline. Tähtis on see, et taolised lemmikut Stalinil oli ja mitte ainult baleriini, nii et võib-olla selle jutu taga ka ei ole mitte midagi eriti suurt ja tõsist. Aga suur teater on talle tähtis ja seda suhtumist teatrisse väljendab kasvõi ka see fakt, et 37. aastal saab suur teater Lenini ordeni. Ja selle teatrilavalt on ka öeldud nostaneni kaalukaid sõnu. Kõik sõnad olid kaalukad, aga üks tema päris kuulus lause mis on ju väga paljudel plakatitel ja mis ei ole minu mees kaotanud aktuaalsuse ka tänasel päeval. Ja see stalini lause oli saadik on rahva teener. Et mõni selline plakat tollest ajast Stahlis lausega võiks ju olla uuesti trükitud ja riigikogu seinale paigutatud. Ei tasu ehmatada, et ma kutsun neid üles Stalini pilte kuskile kleepida. Vähemalt nende plakatit variandis, mida mina näinud olen, Stalinit peale ei ole, on ainult see lause, et saadik on rahvast teener ja nad on päris ilusad. Ühel on näiteks nisugune naissaadik kujutatud, et meil on ka palju naissaadikuid, istub laua taga ja tema juures on oma murega. Tema muidugi vaatab sellele murega inimesele silma, kuulab teda tähelepanelikult ja tema kõrval istub üks naine lapsega ja räägib siis oma murest. Janno tekst saadik on rahva teene. See lause on öeldud suure teatrilavalt. Kuid suures teatris toimusid ka filmide esilinastused. Näitena 1937. aastal näidati seal esmakordselt laiemale publikule. Kohal oli ka Stalin, Mihhail Rommi Lenin, oktoobris. Aga tuleme nüüd lõpetuseks Paleriinide juurde. Et nõukogude riigijuhtidel oli nendesse eriline suhe. Selle kohta käisid igasugused jutud näiteks sellesama Aieno kitsa kohta räägiti, et tal oli suisa kaks kolm kallimat Paleriinide seas ka teiste kohta. Aga mis puudutab Stalinit ja seda kahte nime, kes meil täna olid? Marina Semjonov AT ning Olga Lepešinskaja siis kui kellelgi meie kuulajatest on huvi vaadata, kuidas need inimesed välja nägi ja siis ise mõtiskleda, kas nad on kaunid, kas nad võisid seltsimees Stalinit ahvatleda, lummasid nad teda ainult oma suure kunstiga. See võimalus on olemas sellel teemal mõtiskleda. Ja siis tuleks otsida väljapaistvate Nõukogude kunstnikelt teostaja reproduktsiooni ülesse. Ja nimelt vast kõigile tuttav veeramuhhina. Tema kuulus skulptuur on 1941. aastal teinud veel ühe imekaunist skulptuuri ja nimelt see ongi baleriin Marina Semm jonova. Võib seda vaadata. Mina enne tulekut raadiomajja vaatasin tõesti imekaunis inimene, Ilusate ilusate pikkade juustega. Sealt ei saa aru küll, kas olid blondid või mitte. Ja teine tuntud nimi nõukogude kunstiajaloos kerassimov. Tal on Paleriinina vastavas poosis seisab Lepešinskaja. Nii et mõlemad on nad väljapaistvate Nõukogude kunstnike poolt jäädvustatud. Loomulikult olid nad oma kunstiga selle tähelepanu teeninud. Aga võib-olla kuskil kunstnike alateadvuses istus ka see tollele ajale nii oluline teadmine, et nad on neelt mõõda Stalinile. Ja siit ka vajadus jäädvustada naat nii kivis kui ka õlis, nii et nad on mõlemad olemas ja selle teadmisega vaid ka praegu lõpetada.