Tere olen Enn Eesmaa ja kutsun teid 13 saatetundi vältavale raadiomatkale läbi Eesti ringhäälingu, kolmveerand sajandi alustuseks aga kerime neid aastasadu tagasi ajaskaalal alguste alguse poole ning peatume nii umbes viimaste püramiidide ja Julius c sari vahepeal. Kui ladinakeelsed ütlesid aegade hämaruses raadio, mõtlesid nad selle all kiirgan. Tõenäoliselt võis tegemist olla emotsionaalse väljendiga, sest vaevalt et keegi tollal tõepoolest kiirgas või mine tea olid siis ehk jumalad veel inimestele lähemal. Vähemalt inimkonnale. Igavene päike jõudis kiirata veel mõni 1000 aastat, kui muinasjutuvestja välimusega inglise füüsik ja keemik Michael Faraday jõudis oma geniaalsuse elektromagnetvälja elektromagnetilise induktsiooni dianing paraamagnetismini. Aastal 1873 ennustas Chams Maxwell teoreetiliselt elektromagnetlainete olemasolu. 15 aastat. Hiljem tõestas seda katseliselt Heinrich Hertz. Läks veel kuus aastat ning inglise füüsikaprofessor Oliver lootš demonstreeris 1894. aasta juunis Liverpoolis pool sajandit enne John Lennoni sündi elektromagnetlainete vastuvõtu 40 jardi kaugusel hertsi vibraatorist siis lainete allikas. Katse õnnestumisel oli võtmelise tähendusega prantslase Eduard Brownlee leiutatud metallipuruga täidetud taas torukesel koheereril. Ligi aasta hiljem, seitsmendal mail kordas Lootsi katset Vene füüsika keemiaseltsi istungil Aleksander Popov, kes proovis Kohereri kasutada sobivamat metallisegu. Popovi äikesemärkijat kasutati veel samal aastal Nižni Novgorodi elektrijaamas. Paralleelselt, nii tegelikult isegi varem katsetas omi saate Itaalia Iiri päritolu üliõpilane Joeli Elmo Mark kooli. Juba 1894. aasta suvel tegi ta isa kodus Polonia lähedal katseid. Tagajärjel saavutas tollal ennekuulmatu vastuvõtukauguse ligi kolm ja pool kilomeetrit. Nutikas Markooni oli esimene, kes oma avastustele taipas patendi võtta. See oli aastal 1896. Viis suve hiljem suutis ta luua eetriside üle Atlandi ookeaniringhäälingu. Sünnimaaks loetakse üksmeelselt Ameerika Ühendriike, kus mõningatel andmetel juba aastal 1900 kasutati ringhäälingu YLE kanneteks radiatsiooni. Muide, inglise keelse termini prootkasting lõi Ameerika teadlane liid Forest, kes korraldas esimese ooperi üle kanda New Yorgi Metropolitan ooperist, kus vibreerima Jaanika kõnetoru ees laulis end surematuks Hendrikuga. Eesti keelde tõlkis Ringhäälingu termini novembris 1923 postivalitsuse ülem härra rikal, kes arutles, kuidas saaks teisiti nimetada raadiotelefoni kaudu laialisaadetavat laulu, ettekannet või ring. Kõne ning siis ringhääling eesti keelde tuligi. Ent kuidas ja millal algas televisiooni areng nii ootamatu kui see ka ei tundu pisut isegi varem kui kaasaegse raadio teke. Juba 1808 neljandal aastal leiutas 24 aastane saksa insener Paul Gottlieb nimkov spiraaljoonel paiknevate ruudukujuliste avadega ketta mida televisiooni jalg aastail kasutati mehaanilistes pildilaotusseadmetes. Hiljem asendasid mehaanilisi elektronlaotusseadmed. SÕNA televisioon hakati maailmas. Laialdasemalt kasutama aastal 1908 nagu ikka, soosis ka esimene maailmasõda suure kurja kõrval tublisti tehnika, muuhulgas ka Ringhäälingu arengut. Sõjatandril tutvus esimest korda raadiovõimalustega ka Järvamaa telegraafitehnik härra Viidebaum. Tõenäoliselt oligi just tema esimene Eestis, kes ehitas raadiovastuvõtja 1909. aastal Tallinna sadamas tegutsenud balti laevastiku raadiojaam, mis edastas ja võttis vastu morsesignaale. Oli ju siiski Vene kroonu oma. Viidebaum katsetas aastal 1920 telefunkeni firmast tellitud osadest kokku pandud aparaati avalikult. Esimesena. Välismaised pillid jõudsid poodidesse kaks aastat hiljem Londonis alustas regule Kaarseid raadiosaateid Marcoon ühing, millest peagi kasvas välja BBC. Ida poolt hakkas Eestisse jõudma võimsa moskva Kominterni raadiosaatja signaal. 27. septembril 1923 palusid kaheksa ettevõtlikku meest, teiste seas ka tulevane Eesti esimene hallo mees kooliõpetaja Aleksander Tammluba kasutada Tallinna ringhäälingujaama. Luba taotles ka kaks konkureerivat seltskonda. Eesti valitsus otsustamisel ootamatult loid eraettevõtjad olid tegusamad ning Toompea keskarhiivi andmetel korraldati juba 16. jaanuaril 1924 Tallinna Ühes saksa raadiojaama vahel niinimetatud kõneproov, milleks kasutati haapsalu saatorit. Kuna kuuldavuse kohta vettpidavad andmed puuduvad, loetakse eesti esimeseks raadiosaateks 11. mail 1924 riigiraadiojaamade ülema Ernst Klaurmani õhutusel Haapsalus toimunud kontserti, millel esines Läänemaa ühisgümnaasiumiõpilaste segakoor õpetaja abikaasa juhatusele. Raadiosignaali edastas tavalise telefoniaparaadi mikrofoni. Lainel 2500 meetrit oli kontsert Te kuulda nii Pärnus, Vändras, Tallinnas kui kuuldavasti koguni naaberriikides. Kuid nüüd kandume Eesti ringhäälingu jaoks erilisse aastasse 1926, mil Lõuna-Aafrikas algas teemandipalavik. Nõukogude Liit tegi rahvusvahelisi lepinguid eirates sõjalist koostööd Saksamaaga. Poolast tuli sõjalises riigipöördes võimule Joseph Pill sutski. 31 aastaselt suri planeedi esimene mees, filmistaar Rudolph Valentino. Siit igavikku siirdusid ka Harry Houdini ja Claude molee kuid sündisid tänane Briti kuninganna Elizabeth, planeedi esikaunitar Merilyn Monroe ja rokilegend Chuck Berry. Tartus avati raudbetoonist vabadussild Tallinnas Kadrioru staadion. 1926. aasta alguses demonstreeris šoti elektriinsener John lautšibeer Londonis liikuvate piltide ülekandmist raadiotehnoloogia abil, mis sisuliselt oli Paul NIPP COWI-d edasiarendamine. Üheksandal septembril 1926 alustas tegevust soomlaste üles raadio ning Eesti raadio. Omanikud võisid esimest korda kuulda džässilegend Louis Armstrongi, kelle esinemisi jäädvustasid eetrisse jõudnud 18. detsembril 1926 algas Regula tarneringhäälingu tegevus Eestis. Osaühisus Raadio Ringhääling oli valitsuselt saanud ainuõiguse raadiosaadete levitamiseks riigis ning laupäeval, 18. detsembril pisut peale kella seitset õhtul astus pikal tänaval majandusse 143 teisel korrusel mikrofoni ette Aleksander Tamm 0,7 kilovatine telefunkeni saatjasus. Koplist kuulajaid oli mitu 1000, sest tol ajal oli Eestis registreeritud juba 900 vastuvõtjat. Ringhäälingu avakõne pidas tollane haridusminister Jaan Lattik. Esimesena Lotte päeva kontsertosas esinesid Aleksander Arder ja Artur Lemba ning trio koosseisus kunstnik Hugo suts Alfred Vaarman tšellol Johanna Savitski klaveril. Sel esimesel õhtul kõlas Eesti raadioeetris Tšaikovski Eberle ja Raimond kulli. Muusik Trio esitas turbachi fantaasiat, mida juba kuuletegi. 40 aastat hiljem meenuta suugašüts Harry külvandile oma esimesi muljeid raadiotööst. Niiviisi. Mängisin tol ajal nimelt kino passaadis Viru tänaval. Ühel päeval tuli minu juurde keegi ringhäälingutegelasi. Savitski nimeline ja küsis, kas ma ei tahaks esinenud Raadios. Muidugi ehmusin ja mõtlesin arvutisse. Muidugi nõustusin, nojah, aga siis tööd ja tegime siis kuuega hoolega proove tuli siis esinemise mõnede, mis kuupäeval see oli ja mängisime sellele kalale õhtuga maha ühe korraga kõike ja ja ongi rohkem midagi restoranides vaadata, mis mulje teile olid esimesed niisugusena stuudiost näiteks? Yldse mikrofonis esinemisest? Alul muidugi oli mikrofonis esimene, natukene kõhe tunne, aga ilm muidugi harjus ära. Teadustaja oli meil seesama Aleksander, jaanuaris anda iga tüki vahelides üks minut vaheaega läks mikrofoni ette vanavanamees kopaga, mikrofonide astus jälle. Siin tarind, laine Niibike pallimeetrid ja, ja siis jälle ühte mänginud jälle vaheaeg kestis umbes üks päev vaipa ja siis oli ka üks niisugune. Regurdaks taanduvad ja see käib närvidele ikkagi vahel jälle lainepikkus ja nii edasi. Kas on meeles veel, kes tol ajal üldse solistidena raadios esinesid? Võrdlemisi palju näiteks kanalik Puusepp, Helmi Einer, võsa pöök, Carlots muidugi, ja nii edasi koliga niukse esinejat muidugi, kes oli palgatud esinema, isa laulis nii halvasti, et Te saate veebruarini kinni panna. Dollar oli niisugune komme, kes läks hektarit, et tema on laulja kõikas bass või bariton või terve. Mullegi lahketi lauthelisel, seal on ju korras, keegi teda proovinud ei kuulanud. Niisugune juhus oli, kord läksime stuudiosse prooviks, lauljat laulis nii võimendatud, et lihtsalt niisugused lauljad ei tule. Väljamehhanism ei olnudki meil midagi muud. Diaalsusega ära ööd ei saanud, laule laulis, oli makstud, raha oli makstud ja laulis, illustreeris mikrofoni mikrofonide tagavarade kinnijatel alles. Eesti ringhäälingu esimene suur mees Felix Moor tuli teatrist raadio tööle 50 päeva pärast esimest saadet pika tänavastuudiost. Ta ise kirjeldas oma tulekut jänki mehele ajakirja teater 1937. aasta aprillinumbris. Nii. Algus oli jube. Mingisugune karp nina ees ja muudkui räägi. Ega olnud ju ka kedagi või midagi kustutatud. Pida Aga kodunesin õige pea. Tööl. Ringhäälingus on ju palju ühist lavatööga, eriti mis puutub kuuldemängudesse või reportaažidesse. Vanim meieni säilinud Felix moori reportaaž viib kuulaja Estonia teatri proovimaailma peagi kuuletega agulüüdiku häält, kes temperament selt proovi juhatas. Tagantjärele peab au andma reportaaži julgusele ja tasemele sest juba tollase rohkem kui tagasihoidliku ja kohmaka tehnikaga prooviti kõike, mida see raadiožanr üldse võimaldab. Seega teadlikult, enne kui palju eeltöid on tulnud teha selleks et kõik lavalt pakuta läheks libedalt ilma takistuste ja viperusteta. Kui palju vaeva on näinud ja tegelased on, et kogu seda hiigelmehhanismi liikuma panna, nii et seal kõige pisemgi osa oleks täpselt omal kohal. Püüame teile pisut appi tulla ja pakkuda teile heli. Jalga veel kahjuks ainult heliülevaadet sellest töö. Selleks palume teid, kood, meie mikrofoniga uuritada üks salakuulamisretk Estonia teatri kulisside taha, et põgusaltki tutvuda muusikalavastuse ette val. Mis tegi Felix moorist ülimenuka raadiomehe, kelle populaarsust suutis rahva seas ületada vaid Anton Hansen Tammsaare raadioveteran, kauaaegne Felix moori kolleeg Heino pilliks peab esmatähtsaks moori vaimsust kui suurt rolli ja millist tähendus omas tollal Felix Moor. Oli 50 protsenti ringhäälingust seast rahva teades oli ringhäälingus kaks meest. Fratolbrei, Felix Moor ja muud kõik olid statistid. Oli see ka sisuliselt nii, oli vil. Tehnika koha põld, oli Volbräi A ja O ja Felix Moor, tema ju. Tegi kõike. Tooli õppijasse Tallinna koolipoiste pataljonis ja võttis osa ka rahutuste mahasurumisest. Muidugi, Ringhäälingu aedsessanteetides seda ei ole. Aga mul on ta kirjas. Nii et kui suur rabin oli, kui taheti nagu taliad üle võtta siis oli noormees, kellel oli piss käes ja läks raekoja platsile. Kui teie tulite raadiosse, siis oli moor seal olnud juba tööl üheksa aastat milles olid tema raadio, hallo mehe suurust teie arvates? No kõigepealt, tema oli võrratu isiksus. Ta oli võrratu isiksus. Tema kõrge kõnekultuur, selge, diktsioon, siline, ennekuulmatu. No te nägite tõenäoliselt väga lähedalt, kuidas Felix Moor töötas, ta, kas tal oli korralikult ettevalmistatud teksti, kui suur oli tema esinemistes improvisatsiooni osa? Ütleksime 95 protsenti nii suures ja, ja tema tuli kui tal oli lehekene laua peal. Aga tal ei olnud ta ymber või sees. Ja muidugi see oli tema suur pluss. Sellepärast et kui sa oled harjunud nägema ja kuulma, kust tuleb mingi onuke tädite mikrofon ette võtab, krabistab seal pabereid ja katsud seda maha lugeda. Ja kui sinna kõrvale tuleb, siis üks mees des improviseerin, vabalk, kelle kõnekultuur on laitmatu. Noh, see on ju midagi muud. Valdo Pant ütles aastaid hiljem, et ettevalmistatud teksti mahalugemine raadios on raadiosurm. Olete vist nõus, olen nõus, täiesti nõus. Felix moori õhutusel tuli ringhäälingutööle ka esimene eetritädi Eestis pilvi Toomendi, keda kuulajad kutsusid tädi pilviks. Ma olin juba proovinud karraga esineda, siis raadiosse moor lükkas mu tagasi, ütles, et ma s-tähte ei olevat mikrofonile kohane, et ma vilistavad midagi sedasi. Ja siis õpetas mind nii, et võta omale põtru suutäis ja siis räägi hästi selgesti. Aga selle pudruga pudrupäev suusalema. Mitu kausitäit putru läks enne guess? Isa aitas mind küll, võitlesin ikka tõsised ja ma ei tea, mis ma praegu enda meelest täiesti budistan, ma ei häälda üldse esse tähte. Ei kuule üldse, ma ei kuule oma maid kuule oma häält peaaegu üldse mitte need, ma ei tea, mis ma teile siia mikrofoni poetas. Mis ajast teie isiklikud mälestused seotud raadioga, kui väike tüdruk te võisite siis olla, kui te esimest korda raadiot kuulasite ja, ja milline see raadio Kus see toimus ja minu isa sättis neid raadioid kokku ühele ühele. Mul ei tule praegu meelde firmale, kes raadioaparaate tegijana isa tegi sinna neid pani neid osadest kokku, tal oli niisugune väikene teenistus. Raadio vallutas eestlased kiiresti, kuigi üsna nigelad signaali edastanud Ringhäälingu saatepäeva pikkuseks oli esialgu vaid kolm tundi ja kuulamismaks oli kõrvulukustavalt kõrge 18 krooni lamp raadiolt, detektor aparaadilt aga kuus krooni aastas. Ometi osteti kõik kauplused raadiotest tühjaks ning juba 1928. aasta alguses oli registreeritud vastuvõtjaid 10000 ilma loata uut ilmaime nautivaid raadiojäneseid vähemalt paar 1000 veel otsa. Valitsus tegi targa otsuse ja vabastas koolid raadiomaksust, mistõttu harrastati Ühiskuulamisi. Oma esimesi raadio. Mälestusi jagab nüüd Linda Rummo kes enne teatrisse minekut töötas mõni aeg raadio diktorina. Et ma võisin olla üks, nelja, viie aastane vorst kui me elasime maal, olin talulaps ja siis selgus, et külas on kellelgi raadio. Aga sel ajal oli muidugi see ilmselt detektorraadio või, või mis ta siis oli, ma seda ei tea. Ja mäletan seda, et ema lubas mind siis sinna külla, seal oli üks niisugune kange mehaanikust külamees, kellel hiljem oli, oli mehaanikatöökoda küla inimesed, siis ta lubas siis sinna kuulama klappide kaudu muidugi ilmselt see käis, aga ema oli lubanud nähtavasti siis ka lapsed sinna viia, aga vend oli must vanem poolteist aastat, et aga ma arvan, et see võis olla üks, üks nelja-viiene, ma pidin olema, sest ma käitusin selle järele. Ja nägin millegipärast, et hakkasid isa ja ema vaikselt kuskilt niimoodi ära jooma. Küllap nad otsustasid, et nad ei saa ikka lapsi nüüd sinna küll niimoodi noh, et niikuinii palju inimesi käib ja mina lõugasimis hirmus, olin teenijaga koju jäänud ja seda ma mäletan sõna tõsises mõttes karjusin, sest mul oli nii suur kohtutunne, et mind lubad. Lubati kaasa võtta raadiost. Ja ei saanud pärast muidugi ema vabandas küll, et et vot niisugune asi ja sellepärast üksinda kodus ei olnud, nähtavasti vend. Lubati kaasa võtta. Tollal veel Kopli poiss, hilisem Pärnu hääl. Feliks Leet tutvus enne kooliminekut raadioimega tänu oma vanematele, vendadele. Et esimest korda raadioaparaati ma nägin siis tänu mu kahele vanemale vennale. Me elasime tol ajal koplis, mina olin. Noh, kuus oli küll vist käis juba. Koolis ma ei käinud, koolis, olime juba koplist ära kolinud ja siis vennad nii kõvad vihmika, nii et nad ei olnud. Aga võib-olla olid kuskil haav, koolipoiss pole saanud, oskud pekkis meie majja, Rebecca Raparaati oled näinud, kolanud ainult Muuseumis nägin. Ahaa, ma just mõtlesin. Huvitav, kas seal on niisugune asi on, eks ole, see kujutab endast poole kingakarpi suurust kastikest. Nii, ja nagu ma mäletan, oli seal sees paar lampi, paar poolikest. Nii taskulambi patareisid. Ja siis ma sain teada, mis on sõna punnib seda Rainoopiad, mis ta on. Küll aga võib-olla oligi priimus ja tööl niisukese. Seal oli siis esimene kord, kus ma seda niisugusi imeasju nägin ja kuulsin, aga ma mäletan, need palju oli löömist, maandus sellega ei meeldinud minu mammale. Me laseme küllalt kitsastes tingimustes, pere oli suur ja see tuba poisid olid mu vennad, elanud antenni täis, kõik need laeäärsed, aga seal oli ka emal pesu kuivatamise koht. Need alad olid maandud. Millal see nonii, tabast siis ei üteldi kaua, see pull kestab, seda omamoodi. Eesti Kirjameestest tervitas esimesena raadiotulekut Oskar Luts, kes sündmuse puhuks kirjutas isegi muheda raadioteemalise veste, avara ja hella hingega kirjanik taipas otsekohe, millist kultuuriväärtust kujutab endast raadio, kui seda targad inimesed õigesti kasutavad. Eesti ringhäälingus. On selliseid ikka ja alati ka keerukatel aegadel olnud. Tänu neile ja heliarhiivile on meil täna erakordne võimalus kuulata rahvakirjaniku mikrofoni ees ette lugemas oma igavese kevade algust. Kui ta umbes paar rida oli kinnitanud, kummardus pikkade juustega puistama kõrvaõigusi ja küsis sosinal. Mis kuulmisteritus kuri tema tuues olid. Äärmu teadlased, tunni ajal ei tohi kõnelda. 1927. aasta kevadel kolis ringhääling pikalt tänavalt Estonia teatri kolmandale korrusele, kus olid välja ehitatud vajalikud ametiruumid ja stuudiod. Saatekava komiteed suurendati kaheksaliikmeliseks üle poole saatemahust täitis muusika. Muide, heliplaadimuusika kasutamise poolest oli Eesti Ringhääling 1931. aastal teisel kohal Euroopas. Meie ringhäälingus kanti üle juba 1928. aasta üldlaulupidu, sõnalisi saateid oli tubli veerand saatekavast. Koos oma isa, raadio lastesaadete tegija Jaan Rummoga käis tollase ringhäälinguruumides Estonia teatris ka tulevane teatri raadio- ning telemees Vello Rummo. Kui sa seal juba töötas, siis, siis ma käisin ka neid raadiostuudioid vaatamas. Ja ükskord olin ühel niisugusel kuuldemängu moodi proovil kus minu isa vist oli toimetaja sealiseerunud lastesaade, aga see oli juba isa kirjutas või kõneoskuse kohta raamatu. Teda huvitasid veel need probleemid eraldi, nii et ta tõi näidetena ka selles raamatus, toob noh, nii reaalsete näidetena headest kõnedest, Sis, Antoniuse pruutuse vaidluse seal Antonius ja Kleopatra sugusesse oli see Shakespeare'i näidendist. Ja siis Felix Moor ja Hugo Laur kahekesi lugesid siis neid tekste vaidlesid, seal see on mul meeles stama, kuulasin pealt seda proovi. Ja siis Felix Moor näitas kuuldemängude stuudioid, mis oli korrus kõrgemal seal juba spetsiaalselt ehitatud kuuldemängude tegemiseks, eri ruumide, eri akustikaga ruumid ja kas see oli juba siis Estonia teatri kolesterool ja seal Estonia siis sisse pääs läks sealt kontsertsaalipoolse tiivahoobiga puudu sealt suveaia suveaiatiivast, nii et seda ma mäletan seal ma olen minul nende stuudiades siis käis jutt, et neid oli seal ainult seitse või kaheksa inimest, töötas terves riigi ringhäälingus sel ajal välja, juhatus võib olla tehniline osa raadiosaatjad ja niisugused asjad, Assisse personal suurem, palju ei olnud. Siis Fretolbrei oli sisse kolonel Lolbrei veel öelda side sideteenistuse. Roheline kolonel oli seal direktor ja siis oli jah, Felix Moor kes siis tegi saateid enne minu isa veel, kes lastesaateid kavist, kas ta ise valis midagi lugusid, mida ta luges või aga pärast sisse jäi minu isa peale kõik see töö. Ja siis isa oli siis koolilaadi osutaja ühtlasi, mis tuli pisut hiljem. Ja ta esines ise harva, aga reportaažid, ega peamiselt siis sai ringi sõidetud, ma käisin nendega isegi. Kas see oli 39 või 40 veel käisin ükskord sõitsime Virumaa kaevandused läbi ja nii et isa tegi need neid reportaaže ka terve rida kus ta ise ka küsitles ja, ja rääkis jaa. Aga peamine oli tal ikka jäset toimeta toimetamise töö. Nii et see kestis siis ma ei mäleta, kas siis esimesel nõukogude aastal 140 41, kas siis tuli tuli tal juba abijõudu Liiduyman tuli siis vist, kes pärast sõda oli ka kaua aega raadiumas. Töötas ka lastesaateid tegi, kui minu isa vara oli, oligi vist see pea meie lastesaadete toimetaja. Eesti raadiolevi paranes 1928. aasta hilissügisel, kui alustas tööd Tartu saatja, mil oli antenni võimsus 0,5 kilovatti, lambi võimsust aga poolteist kilovatti, mis oli võrreldav näiteks Helsingi saatjaga. Ometi toimus 1930. aastal ettearvamatu kuulajaskonna vähenemine, mis viis Eesti kuulajate absoluutarvult viimasele kohale Euroopas. Õnneks oli see tagasilöök ajutine ning 1937. aastal suudeti selles statistikas mööduda Kreekast, Danzigist ja Leedust. Juba 1930. aastal taheti Eestis eraettevõttena sündinud ringhäälingut riigistada. Valitsusele tehti ettepanek astuda kasvõi osaühisuse osanikuks, kuid katse nurjus. Eestis tegutsesid ka mitmed salaraadiojaamad. Lisaks Tallinnale oli neid Rakveres, Valgas, Võrus, Viljandis ja Narvas. Ainuüksi Tartus oli 1931. aastal viis põrandaalust raadiojaama. Üle riigi sai tuntuks huumoriga vürtsitatud salaraadiojaam Kapa-Kohila, mis pidas pidevalt asukohta vahetades vastu terve aasta. Kuid segadusi esines ka rahvusvahelises eetris. Kui Mussolini Itaalia hõivas 1930. aastal Eesti Ringhäälingulainepikkuse 296,15 meetrit. Algas diplomaatiline sõda, mis kestis üle aasta. Tallinna saatja kolis vahepeal protestiks isegi Rooma ja Milano lainepikkusele, enne kui itaallased oma eetriagressiooni lõpetasid. Ja eestlased said jälle segamatult nautida. Teda Ants Eskola laulukesi. Ma välja nostalgia Piaatril kaunid pill vajab mingit pilti, on, siis saab sealt. 1934. aasta esimesel juulil riigistati Eesti ringhääling. Midagi oli õhus, sest ka Lätis riigistati raadio samal ajal ning Soomes algas raadioreform. Eesti õhustiku mõjutus, loomulikult ka Pätsi ja Laidoneri riigipööre, kuid eraettevõttena alanud ringhäälingutöö vajas tõepoolest turgutamist. Nii Kopli kui venelaste poolt rajatud Lasnamäe raadiojaama kuuldavus oli Nigel. 1931. aastal nõudsid paljud isegi raadiojaama sulgemist mis tollases maailmas oli ennekuulmatu. Riigistatud Ringhäälingu esimeseks direktoriks sai tollane sidepataljoni ülem Friedrich Olbri, kes veidi hiljem võttis tabavalt kokku toimunud muudatuse sisu. Ringhäälingu riigistamisega muutusid ettevõtte töötingimused tunduvalt paremaks kuid suurima tõuke oponentide arvu hoogsaks tõusuks andis ikkagi veendumuse süvenemine rahva seas, et ringhääling on muutunud meelelahutuse vahendist. Rahva kultuuriliseks vajaduseks. Riigistamist pooldas tuliselt garaadio veteran Eino pilliks. Varemalt oli nii, et see sentide lugemine, osa ühisest huvitusi, ainult kasum kudenti riigistati, kui hakati tegema uusi saateid, uusi linke, hangiti uut tehnilist põrustust. Noh, see oli ju revolutsioon, et teie olete seda meelt, et hea, et raadio ja ringhääling alustas eraettevõttena, kuid hea veel parem, et ta kunagi üsna varsti läks riigi omandisse ja ringi riigistamine, see oli progress. Sellepärast et nüüd avanesid võimalused saati kõva teha, avanesid võimalused inimesi valida, kaadrit suurendada. Sellepärast meeloy magaksid istekoht ja Ruur küünarnuki toetamiseks. Kui ringhääling riigistati, kas siis tuli ka ülemusi, kes rohkem jagasid raadio loomingulist poolt ja vähenes nende osa, kes ainult rohkem raha lugesid. Asi oli selles. Ringhäälingu üks suur tugisammas oli Hanno Kompuse on Hanno Kompus, see oli äärmiselt kõrge kultuuriga inimene. Ja temal oli haaret, ta nägi ette nii, et Hanno Kompus tegelikult pani selle saate kõva paika. Fredolbreiaga vaatas juba tollal tunduvalt kaugemale. 1935. aastal avaldati ta põhjapanev artikkel, kaugel oleme kauge nägemisega. Asjandusega oli Fredolbrei tutvunud juba 1924. aastal Pariisi füüsikanäitusel. 1930. aastal ehitas Voldemar Jaakson Tallinna tehnikumis NIPP COWI kettaga kaugnägemisvastuvõtja. 1931. aasta aprillis läks eetrisse esimene telesaade NSV Liidus. Kaks aastat hiljem alustas Tartus telealaseid katsetusi härra porosna. 1934. aastal ilmus tollal menuka elava teaduse sarjas raamat kaugnägemine, pildi telegraaf ja kaugkino. 1935. aastal algasid regulaarsed telesaated Saksamaal, kus juba siis peeti plaane teha Berliini olümpiamängudest teleülekandeid. Vaatamata Olbri ette nägelikkusele oli eesti rahva jaoks televisioon siiski alles kauge nägemine ning esialgu tähendas eeter ennekõike raadiolaineid, mille turvil kandusid kõigisse vastuvõtjasse Feliks moori jutusaated ning vahelduseks kasvõi John pori menuorkestrile. Ringhäälingu meenutusi jätkame täpselt nädala pärast, siis räägime aastatest 1936 kuni 45 mis Eestimaale olid enneolematu tõusu, kuid kahjuks. Languse ja riikliku hääbumise ajaks kuulmiseni. Saaremaa. Ma soos mees mu vees ka evis ja See koos tundmatu öös. Jaa. Aga ma ju v ta haavab. Ka. Meie oleme ka eelses sameelne. Jul saab muu naastu et luusiilu ööd ka Ta saasta piir. No ta ei saanud Nii ka ikka on mul ka toone. Ja Kaadu kaarde. Kuskil ei ole aga unimaad man. Stuusmi mu mees viis ja. Seetõttu.