Tere tulemast kuulama, kuku raadio saatesarja Ringhääling 70 15 meenutuste tundi. Mina olen Enn Eesmaa ja täna räägime Eesti Ringhäälingu süüdist arengust, kuid kahjuks ka traagilisest taandarengust paljudele rahvastele pöördelistel aastatel 1936 45. Juba märtsist 1936 jõudis Ameerika Ühendriikides Tallinna esimene heliplaadiseade, mis võimaldas raadios alustada tööd mille vilju tänases saates kuulame. See oli püsivate helijälgede tekkimise poteegi ja arhiivi alguse aeg. Esiotsa kasutati 5000 krooni maksnud tehnika ime kõige loogilisemalt praktilisel moel. Kui otsesaatesse kutsutud esineja ei saanud mingil põhjusel stuudiosse tulla, plaadistati ta jutt või esinemine suvalisel varasemal ajal ning saatekava jäi muutmata. Esmakordselt avanes siis võimalus raadioreportaažid, eks kuulajani võis tuua harjumuspärasel steriilse stuudiosaatest hoopis elu lõhnalisem helipilt. Mais 1936 anti eetrisse esimene plaadistatud pallireportaaž Eesti Läti maavõistluselt kultuurilooliselt aga hoopis olulisem oli esmakordselt tekkinud võimalus jäädvustada Eesti näitlejaid, lauljaid, poliitikuid, sportlasi, kodumaiste autorite teoseid, mis panigi aluse riigi ringhäälingu fonoteegile millest suurem osa küll hävis Nõukogude lennuväe seletamatult julmas surma rünnakus Tallinnale üheksandal märtsil 1944 kuid 1936. aastal elati veel sõltumatus Eesti vabariigis. Vähe sellest kätte olid jõudnud Me rahva kaunimad jõukamad aastad. Riigi ringhääling asus kõike seda uut ja huvitavat vahendama, säilitama õnneks ei unustatud ka väärtuslikum vana esimeste heli plaadistatud esinejate hulgas oli legendaarne Setu laulik Anne Vabarna, kelle vöö kudumine lõigati heliplaati. 1936. aasta suvel. Võimalik, et selle plaadistuse tegemise juures oli ka 1936. aastal riigi ringhäälingusse tööle tulnud Heino pillikse, kes raadio tegemisest innustus juba kümnendi alguses Tartu tehnikagümnaasiumis. Mina olin. Tartul tehnikagümnaasiumis meie asutasime raadioringi ja lõime kohe kontaktiringhäälingu Tartu osakonnaga, mis aastal see võis olla 30. Oodake 33, Ma lõpetasin 32 30 30 umbes niipalju siis Tartus oli raadiohuvilisi vastuvõtjaid oli, sellel ajal, oli, oli juba mõni 1000 ikka vast jah. Ja Tartus töötas väga Kiisalt turaadio fotoklubi. Ma olin seal ka liige kooliõpilasena ja meil liikmeid palju peres. Mitte midagi ette õeti siis osavõtjaid oli. Läheme nüüd aastasse 1936, kui teist sai riigi ringhäälingutöötaja ja hakkasite tööl käima Estonia teatri kolmandal korrusel, jah, jah. Millised olid siis seal olud, millised olid töötingimused, kes olid kolleegid? No voolus olid. Võeti järjest juurde. Nii et algul oli, me tegime nalja, et kõigil seisuplatsid, Distmeskokka ei olnud. Lõpuks siis, kui avaramaks läks, siis ütles ei pane, nii et nüüd seisneb plats, kuhu toetada ühte küünarnukki. Kahe küünarnuki actortsi veel ei olnud. Mis tööd te hakkasite tegema algusest peale? Mina hakkasin väga huvitavalt, ma hakkasin algusest peale kunstruktorina. Hakkasin konstrukturne. Ja siis seal kesa Karl kesa meie saatekava toimeta leidis, et mulle see õige aeg minna saate kohe poole peale. Aga ma ei riskinud ta jõuga minna. Ma just tahtsingi küsida, et mida see konstruktor tollases raadios tähendas. Võtame näiteks niisugune asi. Kirikust ülekanne. Siis, kui saime kondensaator mikrofonid siis leiti nii, et ei, nii ei lähe, kirikusse peab panema mardikaid täielikumalt seadet. Siis seal esimene konstruktsioon oligi võllapuu. Mis siis tugines? Toetus rõdu esiservale umbes kolm meetrit välja. Sinna pantis mikrofon, kutsa ja see, see lükati sinna, kus vaja oli. Hiljemgi kutsute seda mikrofoni, koguks. Riigi ringhääling tegi ajalugu 1936. aasta Berliini olümpiamängude päevil, mil Saksamaal plaadistatud reportaažid usutlused jõudsid Tallinnas eetrisse juba järgmisel päeval. See sai võimalikuks tänu lennuühendusele Eesti ja Berliini vahel ning tollaste tegijate tahtele, mis oli niisama tugev kui Kristjan Palusalu olümpiamatil. Oskar Lõvi oma abilistega tegutses Berliinis Heino kin Tallinnas. Lisaks suudeti olümpialinnas ka filmida, mida tänaseni meenutavad mitmed Vladimir Raudsepa kaamera usutlused. Hirm palavate prožektorite all. Nüüd aga kuulame, mida oli pärast oma esimest kuldmedalit Eesti rahvale ja Oskar Lõvi öelda. Maailma Kristjanil. Värvi küll ei saanud, aga tammepuudisain. Nii tähendab ebaharilik kord näeb ette, et igale olümpiakuldmedalimehele antakse olümpiatamm väikeses potikas, mida ta viib kodu via igaveseks mälestuseks oma võidu igaveseks jäädvustada, siis hakkab nii-öelda kasvatama, kuid seal arusaamadest täna nii palju, et palusalu on jäänud. See on küll, aga see ei ole kolka. See on nii nagu olümpiakomme on, et ainult kullatud on seal on ta sul praegu taskus ja on. Nüüd sa tahad uuesti edasi maadelda? Kellega ja on järgmine, ma ütlesin kohe. Et kas sa nüüd tahad saada kodustatud verised või kõnelejad võivad oma muljetest. Seda näeb veel edasi hakata, hellitab lootusi. Peaks olema, peaks olema, see tähendab, et, et võib-olla veel võimalusi, teiseks olümpiamedalit. Väsinud ei ole eelised kõvad matid. Kohe pärast Berliini mänge õnnestus Fredolbreil Tallinna hankida ringhäälingu esimene magnetofon. See oli suur samm edasi sest paljudel suurematel keraadio riikidel polnud samasugust tehnika ime veel kasutada. Kuid see polnud kaugeltki veel kõik. Kui 1937. aastal valmis Türi mast, oli see Euroopa kõrgeim ja vaatajat võimsaim. Eino pillikse mäletab, et tegelikult läks esimene Türi mast aia taha ning rohkem kui kummalisel põhjusel. Kui Türil mass tuli kõigepealt selle maskiga skandaali mastakas skandaaliga vehtam. Seprošentiveerimast toodi Inglismaalt kaubalaevaga, toodi tekki, ladumuse, tooli soolakihi peal. Niikui laev Balti merele sattus suure tormi kätte, siis torm uhtus selle soola osaliselt ära ja need kraade masti osad. Suurem osa praaki kui palju suurenes kuulatavuse, palju te saite juurde kuulajaid? Tati Ringhäälingu kuuld, tõuse koliiet. Kuna ajal kui 16000 sai, siis juba öeldi nii, et nüüd on pudel täis. Enam ei jälgitud nii täpselt ja see oli osa oli seal. Ja kui nüüd ringhääling riigistati, siis pärast veel üle 120000. Nii et see näitab esinema. Ma lugesin päris uskumatuna tunduvat asja, mis pidavat olema fakt, nüüd on paras aeg kontrollida, kas tõesti tegite stereo algusringhäälingus juba 38. igal aastal, kuigi seda juttu on, aga ma arvan, see on kasknemibles. Keeldas vähemalt kahte erinevat mikrofoni. Ja ei kuulnud küll midagi taolist, küllap aga kuulsite sellest ja tegite kaasa, kui tuli esimene hõbehall ojja hõbehall oli, see oli sensatsioon ja ringhääling hõbehall ja see, mille peale ju venelased pärast kukkuma stuudiotehnika rajasid. Kui paljud ise hõbehalliga käisite? Lugusid lindistamas? No sai käidud, ma olin tollal töötasime kuuldemängudes taustad ja ema, siis käisin sette otsimas. Sellepärast tollal millegipärast arvamine, et helisetid peavad olema naturaalsed, eks ole, õige ka. No aga tegelikult täiteks pähklikoorega saab palju paremini hobuse galoppi sõita teha, kui ta teeks pärast tulidest plaadid, kus olid need heliefektid juba peal ja. Mul on üks foto selle kohta olemas, isegi terve kapp. Ka riigiringhäälingu muusika kavaleks endiselt eetrisse plaadi mängijailt, mõnigi kord asetati sellele välismaine salvestis ning eetrisse jõudis näiteks Glenn Milleri võrratu orkestri ennekuulmatu kokkukõla mille kõrval tundus isegi John pori orkester kuidagi maavillane. Riigi ringhäälingu menukam esineja oli endistviisi Felix Moor, keda jätkus. Ta tegi lastesaateid, kuuldemänge, luges kirjandustekste ja käis koos Heino pilliks aga Tallinnas kaugemalgi plaadistades reportaaže, millest paljud tänaseni säilinud. Nii edastas Eesti esimene raadiolegend merenduspäevi juulist 1937. Vaba aeg praegu ausalt, et kuulajad toimub. Rongkäigu ületa rivistamine. Merekaitseliit joondub. Audit on nii palju saanud. Kõige pean kuulda, meil tervitus. Tervituskõne veeteedevalitsuse direktor, insener. Raudteega ümber on praegu kogunenud ka ige tublisti publikut. Kogu rongkäik. Kaebus on tihedate Paristataksublikud. Kõnet pidama reidide valitsustele. No alati suursündmuskohal tüüp well. VTT valitsuse tollane direktor, insener Aaviku oli küll optimistlik, kuid ennustajavõimed tal paraku puudusid. Allveelaeva Kalev saatus oli niisama karm kui peagi kogu kalevite rahval. Kuid ega siis Felix Moor ka üksi raadiot teinud, kuigi paljudele seesugune mulje jäi. Üha rohkem sai eetriõigust Karl kesa, kes suutis raadiotööd jätkata võimude vahetustele vaatamata. 1938. aastal usutles ta Viljandi maavanem Mihkel Hansenit. Intervjuust selgub, et kui eestlastel on mingi püsinõrkus siis on see kindlasti vaibumatu vaimustus reformide vastu. Et need on praegu kõigil põllumajandusalad on jõudnud edasi kurba minevikku, tunnustatud jõukude rada. Ainult teravalt tunda Viljandimaamajapidamisi kuid grilbühe tuli Viljandi oma kulul välja ilma suuremate vastutuseta, mida võib järeldada. Et peamiselt moratooriumi oma lõngade korrata. Korraldamisega on võrdlemisi vähe. Nüüd on juba kõik, aga toimetajatel jäägu viimaseni lõpetaja. Seda minul kui Viljandimaamehel küll eriti rõõmustav kuulda. Oma riikliku reformiga, valdade reformiga nimel mille ümber omal ajal nad teravaid mõtete lahtunud Valdade reform Viljandimaal oli hädavajalik minevik pärandanud Viljandimaale palju väga väikseid ja tükeldatud lafargile. Reformi vaja. Oli arusaadav ka anna valitsuse tegelastele. Riigireformiga ühendatud vähemate valdade liitmine, valdade piiride ründamine, valla vabakonna tegelete ele kuid muide lahendamise vaja. Ja korraldamine oli kõikidele arusaadav. Kuidas vaatate teie, härra maavanem, üldidel oma maakonna tulevikku? Viljandi tuleviku väljavaadete võiks suhtuda täiesti optimistlikult. Loomulikult lootis ka Viljandi maavanem, et areng läheb üles mäkke. Ometi hakkasid Euroopa kohale tekkima piksepilved, mis esialgu on küll teadupärast tööka alasi kujuga, kuid aegamisi muutuvad süngelt kärkivaiks. Maa peal elati viimaseid rahu, kuid Heino Mikkin tegi oivalise vutireportaaže, mille emotsionaalsusest oleks hädapärast vaja õppust võtta. Tänastel kuivavõitu statistikuid meenutavaid reporteril nii teles kui raadios. Nii tõi noor meister Mikkin kuulajani eesti ja saksa koondiste vahelise maavõistluse jalgpallis. Aasta enne teise maailmasõjasüttimist. Lõppude mööduda need peened ninapidi vedada, palju enda kätte lükata. Muide, ringhäälingu ajalugu ei annagi meile täpset vastust, kes selle mängu lõppude lõpuks võitis. Kuid samal, 1938. aastal alustas raadiotööd ka pilvi Toomendi, kellest sai Eesti ringhäälingu esimene eetritädi pilvi, kes täna elab Väätsal. Raadiote mikrofoni oli pilvi Toomendi tegutsenud teatris, kus kõlasid ta kandlelood ning ka enda kirjutatud helilooming. Ma nüüd rähmad teatris kulissidetagune kandlemängija oli siis ka palju tegemine kevades peaasjalikult mängisin. See oli mu esimene töökoht ja ainukene ka, milles tookord elatusi, kes teeb, kutsus raadiosse Rummo, Jaan Rummo, Jaan Rumma ja läksin ikka meeldinud, see mikrofon oli. Ja lapsikult nagu ma mõtlema olin harjunud, üldiselt natukene laste poole hoidev iseloom, et ma tunnen ennast laste seltskonnas paremini kui täiskasvanutega. Nonii, siis nüüd Ja kohe-kohe ja teeb sellest päevast. Jah, käisingi päevapealt tööle. Ja siis ilmus eetrisse tädi pilvi, kes oli alla 30 aasta, seisatas, olime tädi pilvi ja kui paljude nädalas eetris olite, kui palju saateid te tegite? Alguses? Keskmiselt keskmiselt kaks saadet siis üks neist oli kuuldemäng kuuldemäng ja seesmanni pähklikott v sünnipäev või midagi taolist nii. Ja siis ja kolmas oli siis laste oma esinemine, aga see toimunud iga iga näda. Sedasi enam-vähem kaks kuni kolm korda, kas siis läksid kõik saated otse-eetrisse või juba lõigati ka plaati. Siis läks uks otse otse läks eetrisse, istusime mikrofoni ümber seal ja siis tuli tuli ja kuidas nad rohelised ja aga ta oli seal, oli põnevaid momente. Ma mäletan, meil olid šokolaadikommid seal jagatud, et laps, kes on oma ettekande teinud tema siis läks sinna. Taskurätid oskelt üldse nüüd ära istu nüüd ilusasti rahulikult, niikaua kui kõik. Kui riigiringhäälingus tehti Eesti vabariigi lõpupäevil kokkuvõtteid, mis ja kes on läbi aastate olnud kuulajate suuremad lemmikud, selgus, et rahvuse pailaps oli Artur Rinne, kelle laulu Mets mühiseb, sooviti ja osteti kõikidest teistest kõige rohkem. Köök. On? Mängi. Ma eeldan ja heleda häälega. Kuid siis algasid nii Eesti kui teiste riikide metsades tormi ja sõja-aastad, mis olid ühtaegu karmid nii inimestele kui ringhäälingule. Enne kui meenutame nõukogulaste tulekut, räägime põgusalt ka sellest, mis tasemeni tõusis Eesti vabariigis ja mujalgi televisiooni areng. Juba 1936. aastal tegid sakslased omamoodi ülekandeid Berliini olümpiamängudelt. Ekraani diagonaal oli 48 sentimeetrit, vaatamisvõimalus oli loodud kui 21. paigas. Loomulikult polnud veel telekaameraid, asja ajasid ära filmiga kaadrid, mis pärast ilmutamist vaimustunud vaatajaile televiisorist ette mängiti. Tallinna rahvaülikooli juurde loodi olümpia-aastal kaugnägemisaparaatide valmistamise õppering. Kohe pärast Berliini olümpiat korraldas Fredolbrei esimese avaliku telesaadete vaatamisel. Algatusest oli kasu, sest juba järgmiselt talvel loendati Eestis ligi poolsada enda ehitatud kaugnägemisaparaati. Vaatamata iseseisvusaja loojangul Eestis kehtestatud viie kroonilisele telerimaksule tiivustas tegusaid mehi teadmine, et Inglismaalt seal olid juba aasta aega eetris regulaarsed telesaated. Enne sõda jõudsid niisama kaugele ka prantslased, venelased ja ameeriklased. Edu meelsemates maades mindi üle ultralühilainesaatjate kasutamisele telepildis. Siis aga saatsid tollase maailma vägevad planeedi rahvat pikale lainele ja alustasid sõda. Kuulge, kas provokatsioonist ühe Poola raadiojaama vastu? Siis läks kiireks ka Moskva suurematel seltsimeestel. Riiki oli vaja kindlustada ning luua eelpostid ja kaitsealadelt Leningradile. Moskval oleks rohkem aega atra mõõgaks taguda. See oligi Balti riikides ühe ja sama šablooni kohaselt teostatud niinimetatud juuni pöörete tegelik taust ja vajadus, mida alati pigem umbusklikele eestlastele püüdsid Punagitaatorid oma vene keelest tõlgitud lapsemeelsete muinasjuttudega peaaegu et ajalooliseks paratamatuseks tõestada. Meenutavad venelaste tulekut need ajad raadiomajas üle elanud pilvi Toomendi ja Eino pillikse. Oi, see oli kole kole moment, Meil oli lastetund parajasti kui venelased oma ametliku teate järgi ajalehes vallutasid raadiomaja hallutasi. Kas nad vallutasid gaasis või tulid sisse? Mina ei tea midagi, mina istusin lastega stuudios, tegin lastesaadet. Korraga läks uks lahti, ilma koputamata. Niisugust asja ei tohtinud olla, see oli seadusevastane. Püssid käes, sedasi tulid, tulid uksest sisse, põmm. Jälle lapsed hakkasid nutma. Siis ütlesid sa, et ta hinnandi mõtlesin, täitsa raha saate sees. Ma ei tea, nad pärast kustutasid vist ära. Ja mõtlesin lastele kruttida sõbrade, seda tahad, kaitsevad meid, et et seal on niisugune mäng, et oleks täitsa rahul, et see niukene sõja mäng on. Last, sain lastele öelda, lapsed muutusid rahulikuks. Aga nad jäid sinna niimoodi, püssid käes, seisid meie ümber. Seda ma ju tegeleda isegi kuskil rääkinud. See on nüüd teile, seda? Mul ei ole keegi küsinud ka, ma ei ole niukseid asju rääkinud, mida mul pole küsinud, kuidas sõja. Sest nad läksid. Kas te olite Tallinnas, kas te tegite raadiotööd sellel ajal? Veel mina ütlesin oma raadiokoha üles. 40. aastal, 40. aasta esimesel septembril olin mina viimast päeva raadiotädi. Läksite tagasi veel raadiosse? Ei läinud, sest siis mind vallandati juba. Ma. Tegin vahepeal selle õnnetuse, viisin ühe lillekimbu niisugusesse kohta, kus oli keelatud. See oli see, see vabadus, Eesti vabadussõja kangelaste ausammas seal reaalkooli juures, reaalkooli juures, Pinot koduteel, eks sealt mööda ja lapsed tulid esimesel septembril viimasesse lastesaatesse ja igalühel oli kimbu lilli kaasas ja neid lapsi oli üle 10. Sületäis lilli. Iga iga kimp oli isemoodi pakitud, nagu ikka lapsed, eks laps toob kodunt Lillismiseniga pakitud illuski ja mölise kimp süles ja läksin sealt selle ausamba juurest läbi kella 12 aeg öösse. Ja mõtlesin, et viinid koju, need laste, antud ilusad kimbud, ma ei saa neid rongi peale, viies A S pakid isegi millega ma sõidan koju ja ja mõtlesin, et armas aeg, et siin kogu aeg lilled olnud, see ausambas. Ise mõtlesin, et ei tea, kas on ikka, kas sünnib hõlbased, mõtlesin, aga ta söandas, mõtlen ta ausammas, ausammas, ausammas minu meelest ikka au pärast, need lilled seal on ja võtsin, hirmutas südame rindu ja läksin ja ladusin need ausamba peal, aga sealt mind võeti selja tagant võeti kinni kohe sellel samal saad sealsamas selle ladumise juurde kell 12 öösel kell 12. Ja mina vaene lolli jooksin lõksu. No läks niimoodi, et venelased läksid ja sakslased tulid, hakkas sõda, kuid enne, kui Nõukogude mehed ära läksid, hävitasid nad palju tehnikat. Kui palju seda tehnikat oli, mis hävitak? Teate küll, jaam lasti õhku laskma, jäämas pühkum. Stuudios ei hävitatud midagi. Kas peab paika see versioon, et Türi jaam lasti õhku tegelikult täiesti ilmaasjata, keegi venelastest ei olnudki seda ranget käsku andnud vaid sapöörid ise olid üliagarad. Selles me seda ei tea. Aga need Türi mehed rääkinud seda, et oli mingisugune pleeli hävitusrang süüks kohalik kommuniski organiseerinud kitsaroopal karistussalga. Ja see laskis need ringhäälingu rahva seni ei teadnudki. Jaamalt hävitati rumalalt ära. Olbri oli plaan Peiksase demonteerida. Ja muidugi põhjendada sellega, et viia tagalasse. Aga see vaev jäeti ära. Lasti vastu taevast. Kuid mis vilistades tuleb, see läkastades läheb. Peagi asendas vene kirsa haisu Saksa okupatsioon, mis vaatamata lihvitumale vormile oli sisuliselt niisama nõmedalt eemaletõukav kav. Uued maailma parandajad tassisid Tallinnassegi kaasa mitmeköitelise kogu teose juudid muusikas, mis range karistuse ähvardusel andis igavese eetrikeelu kõrkide käskijate arust alaväärsetele ümber lõigatud tegelinskitele. Eino pilliks on seda jaburust riigiringhäälingust saksameelseks, kuigi veel pooleldi eestikeelseks Landessen Rebaliks ümber kanditud raadiojaamas oma silmaga ning liigagi lähedalt nägema pidanud. Saade nüüd kõigepealt kahte lehte, saksakeelne eestikeelne. Ja saksakeelse programmi jaoks oli terve suurkomando. Ja eestikeelsete tühiske saad ja Rummo ja. Räägitakse, et sellel ajal oli raadioringhäälingus ehk siis Landessender Revaliska, näiteks Sappoosnen ja Jaan Kross oli Jaan Rossi. Ma ei mäleta suurt Krossi abikaasa pärast siniabikaasa Helga Viira. Praegune see oli, see oli tõlk. Jaa, Sappoosin jah, tema oli orkestris ta estraadiorkestris. No eestlane on alati armastanud võõrvõimu suhtes ka natukene teravmeelsuse kasutada, oli see sakslaste ajal ka võimalik, aga loomulikult kes, kes, kes seda, kes seda tööd tegi ja kuidas teda siis kas Mari Möldre või Eeemmis Mari Möldre. Mari Möldre oli tuntud luba, poolik. Kõigepealt teate, kui sooled surutud põrandaprao alla ja saad nurga tagant päikse nike teha. No kes seda tegemata jätab. Ja tulid isegi väldanud niisugused mehed püüdsid teha jälle midagi, kellest keegi enda ei arvanudki. Väga peenelt suud kinni võtta ei saanud. Ja ega Carol, kes ei jätnud juhust kasutamata, kui sa kuskilt ära lõigata. Aga räägime natukene veel sellest härrasrahvast. Kas teie olete ise oma ihusilmaga näinud seda raamatut? Räägitakse, et nendel oli ka Tallinnas kaasas niisugune koguteos nagu juudid muusikas seda vaadati väga teraselt. See raamat tuli kahes köites. Et mõni Felix mendel son partoldi jäi, pääseks näiteks eetrisse ellu, mis oli kahes köites kaks soliidset paksu köidet. Mõlemaid nägin, need olid meie toimet laua peal kogu aeg. Kas te olete elus veel suuremat totrus näinud, kui see? 1944. aastal oli paljudele selge, et natslik sõjamasina nõukogulaste laviin rünnakutes paisatud tagasikäigule. Kodus oli loomulikult teada, et koos punaarmeega liiguvad Eesti ja Tallinna poolega tuhanded eestlased, kes laskurkorpuse koosseisus lähenesid üle ääretu koduma oma tillukese Isamaa randadele. Kodueestlasi töötlesid emakeelsed raadiojaamad nii Tallinnas kui ka Moskvas, Leningradis ja kummalise kõlaga Kuiboshevis. Eesti vabariigi sünnipäeval 24. veebruaril 1942 aga alustas oma tegevust ookeanitagune Ameerika hääl mis esialgu tegutses vaid inglise, saksa, itaalia ning prantsuse keeles. Augustist 1942 võttis Felix Leet koduses Tallinnas 1000 kilomeetri kaugusel oma sõduri paunast välja keemilise pliiatsi ning saatis peaaegu et rindelt Moskva raadio eestikeelsele toimetusele. Elu esimese kaastöö. Niisiis, aasta oli 42 ja sina oled sõjamees. Kust tuli üldse selline mõte hakata rahadele kaastajaid tegema? Nähtavasti tolle ajastu teadustest, nagu ikka, oli sõjaaeg? Oli kahel pool käib propaganda nii Tallinnas kui ka. Väeosades eesti rahvuslikes nendes väeosades siis rahvakeeles korpuses. Moskvast noor daam tema nimi Linda Mõttus, Narvast pärit tüdruk ja siis palun sõjameestel ka kaasa lüüa. Kodusid tervitada nii-öelda ja mul on imekombel jäänud veel poolteist. Kas soovid, ma näitan sulle, hea sind. Palju sealsel sõduril paberi keelata ole seal sihuke imelik, ent kui ta ongi, mis ta on, jah, pilt on keemilises pliiatsi südamlikus sulatatud bimbliks ja siis noh, nii palju, kui seda sulge olin siin ta on siis kirjutatud niikaua kui on jäänud kas või üksainus põlvepikkune poisike ei ole allaandmisütlesid, eestlased jäid need ma joones kuue, juba 100. Meil mõlemas oli jüripäeva imesajas aastapäev nelja 43. aastal, seda muide tähistati väga pädevalt. Kas sa tead ka seda, kas raadios ette kanti, sest see sinu haiga, eks ole? Kui sellega ma arvan, siis mul tuli veelgi paaril-kolmel tollal pea ja siis, kui ma koju tulin, siis isa ema rääkisid, et ja nendel oli räägitud. Nad on, olid Tallinnast ära evakueerunud. Järvamaale no sinna vast ei olnud kuulda. Aga oli kuulnud, et pole viga, et aga me olime kolme vennaga mobiliseeritud, need oli kolm poissi. Noore raadio kirja saatja Felix leedi tase ei küündinud esialgu veel riiklike kunstiansamblite kõrgusele kajastus tulevase Eesti NSV kultuuriladvik. Loomulikult oli nende seas nii tõelisi talente kui ka verevaeseid tegelasi kelle tulevane karjäär rippus otseselt, kuid kõigutamatult eeskujuliku ankeedi küljes. Ajal, mil Gustav Ernesaks rajas oma meeskoori ja kirjutas Moskvas Koidula sõnadele imelise hümniks sobilikku laulu koostasid mitmed eesti kirjanikud ja näitlejad. Tulekahju, punaseid propaganda, põimikuid, mis vaatamata sisulisele ajaloolisele tõele jäid oma õõnsaks vormis Felix moori ja Mari Möldre harjunud eestlasele kaugeks ja võõraks. See lohutas koduseid vähe. Tegelikult tekkis ju niiviisi peale surutud ühildumisekstaažis Me rahvale igaveseks ajaks ette nähtud sisul sotsialistlik ja vormilt rahvuslik nõukogudekunst. Sõtkutud Sakk latesse ammudes Jaroomikuid Pepi MÜ nüüd peatub ta tammudes on täna ei, ei Loneerite pakkuset ja närveid lükked, kuid vaat püti praegusest tapluses, kui eeskujuks Stalingrad siin peal, et lagi lagune ja Telliskivi pauk, kuid nii, et selleks ju pragune, et mõrataks lakke auk. Nii vaatuseks kõigist avadest. Sellel tahab pakki avades lad jututa Pärke mull. Maak kerkinud muistne nägime. Ega siis ka kõiki näitlejaid Venemaale punapropagandat tegema viidud vabatahtlikult läksid sinna ju väga vähesed. Jätkus teatrirahvast ka sakslaste poolt okupeeritud Eestisse. Nende lava inimeste nõul ja jõul läks 1941. aasta lõpus eetrisse esimene meieni säilinud kuuldemäng ringhäälingu arhiivis August Kitzbergi ja Juhan Simmi laulumäng Kosjasõit, milles peaosi mängisid Hanno Tamm, Helleraaja Aleksander Teetsov. Näitejuht oli selgi korral Felix Moor, kes oma aia kogu ringhäälingu ajaloo esimese kuuldemängu August Ammani näidendist koidikul tehtud raadiopildi lavastas eetriküpseks juba Eesti vabariigi aastapäeval aastal 1928. Tunnil Mil kosjasõit esietenduseni kuulajani jõudis, oli raadioteatris kõlanud juba ligi 400 kuuldemängu ja raadiole seatud etendust. Kosjasõidukatkend on kohast, kus peretütrest on külapoisid, lorilaulu teinud ja selle ajalehte sokutanud. Ja nüüd on kuri karjas. Kuid sõjasõitu jätkanud nõukogulaste teod olid siiski veelgi äkilisemad kui nende sõnade kanonaad. Mõõk ühes, kommunistliku partei manifest teises käes andsid punakomandörid Stalini käsul korralduse teha tasaiidne hansalinn Tallinn, mis sõja strateegiliselt ei kujutanud taas vallutajatele enam vähimatki ohtu. Küllap oli see mõeldud karuseks eelmänguks tulevastele küüditamiste lei aastakümnete pikkusele kõledale kliimale, mis katkematult otsekui madalrõhkkond Eesti poole tüüris. Üheksandal märtsil 1944 põles koos Tallinna kesklinnaga maha ka kommunistide lootus Tõrksa eesti rahva hinge vallutada. Koos Estonia teatriga täistabamuse saanud riigi Ringhäälingu kaotustes oli suur osa süüd ka sakslastel. Heino pillikse mäletab nende tegelaste kriminaalset põikpäisust liigagi hästi. Ja see asi oli see, et see ringhäälingu Estonia tiib kus kolmandast kuni viienda korruseni ringhääling see põlenud ei saanud üldse pihta. Ja nüüd oli nii, et ringhäälingu mehiti kohe kui pommid lõppes, hakkasid tulema ringhäälingusse. Ja oli terve grupp, kes tahtsid, naljas, aga nende lastus. Milli, saksa SD. Iksus teate ühel kanged mehed, kes oli Jaloscangi kassil õlas kange, aga nüüd nad seal istusid ja mängisid kõrge tulemust, need ei lasknud kedagi ülesse. Oli see lihtsalt inimlik nõmedus või teadsid nad, mida nad teevad ja lasid minna? Vot asi oli see, kui rääkida niimoodi, et seal taga meil Berliinis läheb kõik. Ühesõnaga, nemad nagu Leissede, kui nende Berliin on maha tehtud, miks siis Tallinna Joiki maha tehtud, need, need olid kõik sakslased jah. Siiski õnnestus teil ka päästa tehnikast. Ei, minu teada mitte minu mäletamise järgi mitte läks fonoteegi, glaksid Onoteeklazz, fonoteeki nätsasse, meie kuulus kartoteek, mida, millele ka tegime. See põle sa lillesseki, terve suur kapp oli meil neid täis. Need kõik läksid. Ja muidugi mina olin Filati lihte mulli seal kid vahtlesiks bordsem marke isegi neile saanud ära tuga. Pärast barbaarse märtsipommitamist tehti mõnda aega raadiosaateid Türi koolimajast Väike-Pärnu tänavalt seniks, kuni liinid Tallinnaga taastati. Kuuendal mail 1944 andis Landessender Reval eetrisse eriteate, milles kutsus eesti noori lapsi vabatahtlikku abiteenistusse hitlerismi agooniat pikendama. Saksameelne organisatsiooni, Eesti noored peastaabi ülem hõiskas võltspaatosest pakatades üle murest murtud maarjamaa, püüdes emasid innustada perepoegi oma nii-öelda kohust täitma. Septembris läksid läände need raadioinimesed, kes said ja võisid. 30. septembril alustati Tallinnas juba Moskva-meelset eestikeelsete nii-öelda traathäälingu saadetega. Oktoobris teatasid Eesti diktorid punast arme uutest võitudest äsja vallutatud puna lipulisest võrust. 28. oktoobril 1944 kell kuus õhtul. Kuigi veel mitte pärast sõda läks eetrisse esimene Nõukogude Eesti ringhäälingusaade üks ajajärk ja riik oli vägivaldselt lõpetatud kuid paljude meelest siiski veel mitte igaveseks. Kalal, nii mõtlejaist jõudsid väga vähesed selle lootuse täitumist ära oodata, isegi mitte Georg Ots, kes 1943. aastal laulis Moskvas plaadile Edgar Arro poolt loodud kõigi aegade kaunima Tallinnale pühendatud laulu. Nii kodulinna Tallinna kui kõiki teistegi Eestimaa paikade raadiokuulajaid. Kutsun ringhäälingu meenutusi jätkama täpselt nädala pärast, 16. septembril kell 15. Null null kuulmiseni.