Tere olen Enn Eesmaa, jätkan raadio meenutusi Eesti ringhäälingu 75-st aastaringist, mis juubelitähiseni jõuavad 18. detsembril. Tänases saates räägime rahvale ja häälingule raskest sõjajärgsest ajast, mil paarkümmend aastat vaba rahvas sunniti võõra võimu ja vaimu alla. Kuid ükski öö pole nii pilkane, et seda mõni täht või tuluke ei valgustaks. Ringhäälingusse tulid just neil aastatel tööle ajakirjanikud, kes jäävad elektroonilise meedia ajalukku ükskõik kui lähedalt või kaugelt sa olnut ka ei meenuta. 1946. aastal asutati Brüsselis rahvusvaheline raadioorganisatsioonide liit OR organisatsioon international teradiofti. Fusioon. Sel moodustisel polnud kuigi pikka eluiga, sest algusest peale puudus liikmesmaade hulgast Suurbritannia. Kuna inglaste eeskuju järgisid mõned teisedki olulised raadioriigid, tekkis lagunenud organisatsioonist lahku löönud initsiatiivil juba 1950. aastal Euroopa Ringhäälingute Liit EBU European prootkaa. Stingi Union iirist aga sai järgmisel kümnendil Oirt, mis pakkus mitmeid võimalusi ka eestidele raadiole. Sellest aga jõuame veel edaspidi rääkida, sest tänase saateaegruumiks on aastast 1946 50 4946. aastal alustas diktori tööd pärastine lavatäht Linda Rummo, kelle võttis konkursi korras tööle ta tulevane abikaasa Vello Rummo. Nagu paljud säravad karjäärid enne ja pärast Rummot, algas seegi tõus tänu õnnelikule juhusele ja inimlikule uudishimule. Mina läks sinu tissi must muidugi uudishimust, ainult puhtalt uudishimust. Ja ma tean, et ma küsisin teed ühe härrasmehe käest. Raadiomajja ja see selgus oli Felix Moor. Niukesed naljakad kokkusattumus. Milline see teadustaja töö sellel ajal oli, kui pikk oli tööpäev? Alustasite, kui kiiresti tuliuue tekstiga harjuda, kas te võisite ka ise oma sõnu juurde panna seinu, kus siis oma sõnu muuks selleks oli kontroll kuulaja, kes kriipse tõmbasid, sa ikka seal ei eksinud? Kobistanud, mina ei tea, kui palju ta ette kants. Ikka juhtub, apseid. Aga. See oli niisugune aeg, ma ei tea, kas sellest on räägitud kui hommiku vara kella kuue ajal või või oli pool kuus või millal see oli ETA materjale. Dikteerida maakonnale lehtedele, seda pole kuulnudki ja niisugune diktor pidi minema, ma ei tea, siis käis siis üleriigilise eetri kaudu ja muidugi ringhääling andis need eta teated edasi, kuidas nad oleks saanud kätte, siis tundu nendel midagi. Ja hommiku vara tuli tulla. Aga tähendab, materjalid me saime umbes nii palju enne kätte, kui pikk oli see materjaliaeg. No kui palju see võttis, pooletunnine, mingisugune asi tuli ette lugeda, siis noh, pool tundi või on natuke rohkem, oli ka meil võimalik seda ikkagi ikkagi lugeda. Tutvuda enne, nii et sinna teatrikooli see tahtmine või soov, see oli tarvidusest. Ma sain aru, et seda asja tuleb õppida. Sest sel ajal oli ju niimoodi, see stuudio oli niisugune pisike, ma ei oska ütelda kaks korda, kaks meetrit või ma ei tea, mis ta võis olla. Tõesti, ta suurepärast ei olnud, oli väike laud. Kaks tooli pääses sinna ja millegipärast kasu, see oli niisugune. Ehitatud niuke kõrgendik sinna sisse nähtavasti läbi akna oleks tehnikuga võimalik sidet pidada. Ja siis sinna tuli siis näiteks, kui näitleja tuli lugema siis tuli teadvustada ta sisse, siis kutsuda ruttu sealt, sest kõik läksi otse. Ei olnud ju nii, et võtad linti ja nagu nüüd praegu terve programm on olemas, teadustaja ainult teadvustab muretult seda, sa tead, et sa materjal tuleb. Aga siis tuli saatejuhil muidugi. Saatejuht võttis selle esineja vastu, noh, ütleme näiteks Ruut, Tarmo tuli esinema. Oli mingisugune kunstiline materjal, mingi mingi katkenud või mingisugune kirjanduslik materjal. Teadvustasin, eks ole, tema tuli sisse ja tema ei lugenud, istudes kaks, diktor jäi kõrvale seisma või istuma, ootame niikaua kui tema loeb. Nii et seesama oli juba üks suur nägemine, kuidas sa näed nüüd, kuidas see asi käib ja ja mida tuleb osata, sest meil tuli igasugust materjali lugeda, meil tuligi vahest Niukest pool kunstilist lugeda, aga enamasti niukses populaarne teaduslikke asju tähendab ikkagi mõttega asju. Mitte ainult, sa teadvustad teksti, vahepeal olid seal ikka terve suur osa oli ette teada, see läheb diktoreid lugeda. Diktor kandi, väga palju materjali tuli diktoril ette kanda. Uute inimeste tarbeks soetati kaasaegsemat tehnikat. Raadio esimene hõbehall oli sõjas sõelapõhjaks lastud ning 1947. aasta mai demonstratsioonidel portaaži tehti juba uue mobiiltehnikaga, mis loomulikult ristiti jällegi hõbehalliks. Raadiobuss oli kohal ka 1947. aasta üldlaulupeol, kus esikuid mitte enam ainukõnelejaks oli. Feliks Moor. Meie mikrofonid Tallina Kadrioru lauluväljaku, eeskätt see on jõudmas pidulik silmapilk. Kauaoodatud suure pidupäeva 12. üldlaulupeo algust. Laulupeol on eestlastele traditsiooni tekkimisest peale 78 aastat tagasi olnud alati suurimad tervet rahvast, kaasahaaravaid sündmusi. 1869.-st aastast alates tulid rahva parimad esindajad. Teemat võib pikemate vaheaegade järel perioodiliselt, pood pakub, et tühise laulu kauplus oli ainukene võimalus tollal oma mõtteid vabamalt väljendada sisendada rahvat mõistlike paari võimu vasaku kasvatada rahvuslikku eneseteadvust ja ühtekuuluvuse tunne. Hiljem, kui kodanliku korra ajal leia rahva kõrge tasemega koorilaulukultuuri, püüti niita fiks omaette teha laulmiseks laulmisenese pärast. Väljendasid oma traditsiooniks saanud pidupäevadele kogunenud lauljate massid omleti helides kõike seda, milles bastutes hing iha vabaduse ja parimate päevade järele. Viha põlisvaenlaste, saksa parunite ja nende järeltulijate kodanlike valitsejate vastu, kes takistasid eesti töötava rahva püüdlusi vabadusi ja tõelise iseseisvuse järele. Eesti eetriajakirjanike maine pole vist kunagi varem ega ka hiljem olnud nii madal kui just neil pärast sõja aastatel mitte ühtki reporteritega. Teksti lugejat ei tutvustatud nimepidi. Vaid tänu kogemusele eristad esinejate hulgast Kaarel Toomi, Ülo võldret ja Vello Rummot, kelle isa Jaan Rummo kandis eetrisse läinud tekstide eest peamist, nagu siis öeldi isiklikku vastutust. Vello Rumole oli 12. üldlaulupidu oivaline võimalus teha koostööd elust suurema eetrilegendi. Feliks mooriga. Noh, välismaal SAISis kutsutav minu isada kutse isa pani selle raadioreportaaži kava kokku uuris kirjandust, mis oli siis Eesti esimeste laulupidude kohta kõik, mida veel saadaval oli ja ja mina pidin talle öösel sele Fena mani toel, mida sel ajal vaid sisse üle ärkvel püsida. Mis ja et niisugune kange uned peletaja ja ma tegin, tegime seal 47. aastal ja tegime isaga valmistamine tekst ette köite, siis oli küll siis moor kasutas neid nüüd no igasugu tsitaate nendest varasematest laulupidudest ja seal Ajal, kui siis vahepeal tuli kirjeldada, see läks otse niimoodi kirjeldused eelset vana laulu laululavatornist parempoolsest tornist, seal, kus see, see hilisem diktorite puhul oli raadio raadiostuudiote pool. Nii et seal ta küll kasutas neid kõike, neid asju muidugi igasuguse pausidega näiteks ja ja ma ei mäleta seal, kui palju seal mina sain mikrofoni ütelda ja kui palju temal enamasti vist pooleks läks, see, aga noh, ta oli tuntud Ma mina olin puhas õpilane, ma ei osanud midagi. Kuid kui vabati olid nende reportaaži töö tegemise ajal, kas Lablid tuli siis juba olemas? Teksti kontrolli oli, aga seda ma isegi isegi ja kui palju seda kontrolliti. Vaat need kõige esimesed laulupeod ja esimesed sõjajärgsed aastad ei hakanud mulle eriti silma, kuigi seda mäletan pärast, kui ma päevauudiste toimetaja olin ja ja siis tuli viseerida iga lehekülg, mis ma eetrisse lasin anda, need tekstid tuli rütmi enamasti etta, etas, tõime esiteljega agentuurist linna. Oi, see oli Tõnismäel laial tänaval, kus ta asus kord siin, kord seal, käime ise tekstid sealt ja need olid peamine materjal, mida päevauudistes loeti. Need olid juba kontrollitud materjal niimoodi, aga ikkagi siis oli ka igasuguseid oma sõnumeid mida siis kohalikud kirjas saatjaid, kes hakkasid tekkima, juba saatsid ja siis tuli see kokku panna see saatematerjal ikka siis seda minu, seda juba vist Glavlikviseeris ka. Kas nad võtsid oma tööd ka päris tõsiselt, sest et ka mina olen Aktuaalse kaamera aastate ajal kokku puutunud tabletitöötajatega, kes käisid, vaatasid põgusalt üle, panid oma templi peale ja sisuliselt ei sekkunud minu meelest ja need, keda ma hilisematest aastatest mäletan ka televisiooni algusaastatest juba kes seal raadiomajas käisid. Need olid võrdlemisi sihuksed, soliidsed inimesed Teinat suurt ei seganud, nende asi oli õieti sel ajal. Ma ei mäleta, et üldse mingisugust poliitilist kontrolli oleks oleks olnud või et nad oleksid kuskil vahele seganud. Nende asi oli jälgida, sõjasaladust välja ei anta, ei tohtinud näiteks öelda põlevkivitoodangut tonnides. Jaa, jaa. Mul on niisugused asjad. Aga protsentides võis öelda, kasv on nii suur. Kuid ometi jäi nõukoguliku tsensuuri hammasrataste vahele ka Eesti esimene raadiokuningas Felix Moor. Küllap oli kuskil seal toimikuid kirjas, et moor võitles kommunistide vastu juba vabadussõjas ning 1924. aasta punase ülestõusu päevil. Felix Moor tegi raadiot ka sakslaste ajal, kuigi peagi lahkus omal soovil, sest Saksa okupatsioon polnud kuigi palju kergem venelaste omast. Esialgu oli siiski kellelegi veel kasulik Ülipopulaarse Felix moori oskusi kasutada. Ta tegi kunstialbumi saateid, kuid tööd oli endist aegadega võrreldes väga vähe. Moor lahkus mõne teatrist, sest tollal hakkasid moodi minema kodanlikeks natsionalistid. Eks kuulutamise nõiaprotsessid, milles pahatihti mängisid kandvat osa õnnetu ohvri kolleegid. Teatriinstituudist lahkus moor 1950.-le aastal, kuid Vello Rummo kutsel sai 47 aastane vanameister tööd Moskva Luna charski nimelises teatriinstituudis, kus ime küll, peamine õppetöö käis eesti kursusel emakeeles. Koos lõpetanutega tuli Tallinna tagasi ka raskesti haige Felix kes viimne kord esines mikrofoni ees 1954. aastal esietendunud kuuldemängus Hamlet. Mõni kuu enne, kui tema jaoks saabus igavene vaikus. Meie kuulata on katkenud värss kuuldemängus Syranoodia Chirac, kus Felix moori partneriks on Aino Talvi Nojah, mõnikord hulluks teeb, et hüvitav lahkama, kust teisedki tuld, muskleid. Kuid kuusk asuvad siin lähedal, klooster justkui ei pääse sinna. Kõik pühad isad oma mantli all ja see on lai, luudlaseksid tõsist. Nad teenivad mu Alurs ööd ja katest teda. Vaata mind, mask näol, madin ilmuksid enne ööd, kui arvatakse, et jumalad jääd, kus linna pind jääksin päeva võrra. Teatava. Kuid maailma asjad on korraldatud nii, et loodus ei kannata tühja kohta. 1948. aastal alustati saateid uue raadiomaja avarates ruumidest. Neid oli isegi sedavõrd palju, et äsja tööle asunud lootustandvale reporterile Valdo Pantile anti eluruum otse raadiomaja katuse all. Vanem kolleeg Vello Rummo mäletab, et noor ning juba siis põdura tervisega pant polnud vält kiire läbi lüüa, kuid aeg ja olud olid siis ka veidi kõledamad. Oma teisel tööaastal tõi tulevane eetrilegend kuulajani Tallinna taastamisreportaaži kuskilt tollase võiduallee kandist. Lõpetanud päeva töötehaseid ja vabrikuid piirduvad tuhanded Tallinna töötajad ühiskondlikele taastamistöödele. Etanda, labidad või kange, teine panud vabariigi aastapäeva tähistamiseks. Möödunud vaata päevad valmis tublide taastajate ühisel nõul ja jõul kõigile pealinlastele armsaks saanud sarju väljad. Praegu tehakse viimaseid pingutusi, et lõpetada aastapäevad võidualleed ehitustööd. Praegu näeb külastaja suuremat osa võidual juba valminuna. Seal haljendab linna heakorratrusti töötajate poolt rajatud muru, kirjeldavad lillepeenrad ja helgivad päikesest suured lumivalged kuplid kõrgete postide otsas. Täielikult valminuna kujuneb tee alleed pealinna kõige esinduslikumas liiklusmagistraalid. Teie tõlkine spurfel olete selle käelindi järele otsustades siinsete töödejuhataja. Täpselt nii, olen küll ja nagu näha, on võidualee ehitustööd lõppjärgus. Kas teeksite väikese kokkuvõtte siin ühiskondlikus korras tehtud tööd? Olmelised tööd kujunised aastakupoolses osas. Sel aastal tegime seal umbes kuu kantmeetrit mullatöid, kivitäidet 1200, kantmeeter, planeerisime kõnniteealuseid ja sõiduteealuseid, 3500 ruutmeeter. On nüüd umbes kõik, mis ma saan suurtemate töödest. Hankisime käik varemetes ja ümbruskonna puhastest töödest. Kokku tehtud, siin oli umbes 12000 töötundi. 1949. aastal organiseeriti raadiokomitee raadio informatsiooni komiteeks, mis allus Ministrite nõukogule. Pisut hiljem aga muudeti komitee peavalitsuseks. Raadiolevi paranes tunduvalt Laitses valminud kesklaine saatjaga, mille turvil kandusid kuulajani ka 1949. aastal pandi kolleegiks tulnud Erni järvsoo esimesed maateemalised raadiolood vastasutatud kolhoosidest. Eesti Ringhäälingu tehnikaguru Aleksander Sillar taga kavandas juba tollal esimest telesaatja ning vastuvõtja eelprojekti. Asjaga oligi viimane aeg tegeleda. Vanal mandril läks kuuendal juunil 1954 eetrisse esimene Eurovisiooni saade. Samal aastal alustati USA-s juba värvitelevisioonisaadetega ning modellina kuulsaks saanud Luzzilboolist sai ekraani lemmik teleseriaalis. Armastan luuserit, mis pisut hiljem vallutas maailma Loussi show nime all. Endiselt kuulusid suuremate rahvusvaheliste staaride hulka Judy Garland, Ella Fitzgeraldi ja Frank Sinatra, kes kõik tegid kaasa nii filmis kui televisioonis ja raadios. Kuid helide maailm hakkas igaveseks muutma. Kümnendal juulil 1954 plaadistas Memphise kiirhelistuudios oma emale sünnipäevatervituseks mõeldud hoogsa laulukese kummalise nimega noormees Elvis Presley kellest sai pesueht popmuusika Kolumbus avades teesaalidesse lavale eetrisse ja ekraani mõnele täiesti uuele sugupõlvele, kes seni oli muusikatootjate fookushuvist üsna üksmeelselt välja jäänud. Eesti oli tollal loomulikult alles raadiokeskne. Veebruarist 1950 esines esimest korda mikrofoni ees legendaarne diktor Ainol rippus aasta hiljem hakkas kuulaja harjuma Eino Irjas maheda paritoniga. Aastate jooksul sai nii tuntuks, et niipea, kui mees kuskil kas või toidupoes oma suu avas, vaadata tahtmatult raadioaparaadi suunas, et kes küll selle pilli mängima keeras. Irjast oli raadiosse sõna otseses mõttes koolipingist, mis asus kevade tänaval. Jah siis oli veel niimoodi, et ehitustööd tegelikult käisid seal, ehitustööd käisid raadioteatris ja praegu meie siseõu seal oli soojaks, seal olid ehitajad. Mai või sajaprotsendilise kindlusega öelda, kas töötasid siis ka veel saksa sõjavangid, neid töötas siin küllaltki palju. Ja siin hilisemad remontid näitasid, et nad olid jätnud oma jälje kas seina peale või mingisugune oli mingisugune arv kirjutatud, et nii ja nii mitu päeva on veel selle ajani, millal nad vabaks saavad. Siis oli. Tulnud tööle Ainar rippucial Frieda Ilves oli juba mõned aastat siin töötanud, mis oli teie ennustuseks, mis otsustas, et te tahtsite tulla just diktoriks? No ajend oli see, et klassivend käis tol ajal korraldati konkursse teadustajate konkursse, tema ütles, tema läheb, mina läksin ka esimesel aastal. Ma ei mäleta, kas ma pääsesin teise vooru. Aga järgmisel aastal proovisin uuesti, siis ma sain teise vooru ja sealt juba edasi siis statsionaarselt kohale. Kas ka klassivend raadiosse? Ei, Ta langes välja. Või ei tulnud tema teise vooru, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Milline oli loominguline? Kondi ja loomingulised tingimused selles raadiomajas aastal 51 oli, oli niisugune krõbe. Stalinistlik aeg veel Jossifissadionovitš elas ja. Ja ja tähendab tekstid olid kõik valmis ja neid ei tohtinud muuta. Omast peast võis öelda vist ainult siin Tallinn. Ja ülejäänud oli kõik paberilt maha lugeda. Muidugi, selle lugemisega oli kah tegemist algajatel. Aga eks me tasapisi õppisime, meid aitasid, režissöörid. Me õppisime kork suus, artikulatsiooni, igasuguseid hääleharjutusi, papalapi, piibu, põhja ja muud niisugust näitlejatele tuttavad. Nii et see tuli läbi käia ja seal ta seal tasapisi läks, läks, läks, ja. Milline oli standard? Kes olid iidolid, kas te tahtsite olla nii nagu Felix Moor või nii nagu Elfriide Ilves kes olid need, kelle poolelt püüdsid? No Rein Lepik, tema oli juba minustigmad, staažikam, ainurippus, siis oli veel Elsa Peetsalu, hilise veel saab, aint no need olid jäänud raadiot kuulates. Kas ma teadlikult tahtsin neid jäljendada, ma ei oska seda öelda, seda enam ei mäleta. Aga noh, tegemist oli mul palju nii arstikulatsiooniga ja igasuguste muude kõne tehniliste asjadega, nii et see võttis küllaltki palju aega. 1953. aastal tulid raadio tööle kaks tavatult tugeva tasemega meest Ivar Trikkel ja Lembit Lauri kelle kanda jäi pärast Valdo Pandi lahkumist televisiooni Eesti raadio põhisaadete tegemine. Muide, sõnaühend Eesti Raadio mõtles ja pakkus esimesena välja just pant, kelle meelest raadioringhääling oli liiga pikk ja lohisev termin, millest tal ka õigus oli. Kange reporterite kolmik tegi esiotsa paljusid saateid ja ülekandeid koos üht oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Päeva käis Moskvas koha peal imestama siia kajastamas Lembit Lauri, kel hiljem õnnestus ühiskondlik-poliitilistest saadetest kavalalt kõrvale hoida ning keskenduda tavaliste ja erakordsete inimsaatuste avamisele. Oma isiklikke mälestusi ja meenutusi hoiab eetriklassik vaatamata keelitustele esialgu veel ainult enese teada. Toome välja. Praegu on punase väljaku poole pööratud kogu maa tähelepanu siin punasel väljakul kogu tähelepanu pööratud ajaloomuuseumi poole. Pealtpoolt peaks peatselt ilmuma aastapäeva pidulikust mööda marsist osa või sõdurid ja madrused. Töölised, kolhoosnikud ja uue põlve haritlased. Juba päeva paar tagasi muutus miljonilinn otsekui mõõtmate suured kunstitöö vajaks igast tänava iga põiktänavatöö ja tegevuskangad, kaunistused, lipud ja loosungid. Mida ikka seadmas suunamas kunstniku silm ja koolitatud mall. Ongi nüüd Koorti tänav ja ring ja kõik teised Moskva tänavat ja isegi Moskvat. Ja muidugi pidulik nagu teiegi nagu terve meie sõbralike rahvaste ühine pere oma riigis. Ivar Trikkel alustas raadiotööd juba Tartu Ülikooli tudengina. Tulevane filoloogiakandidaat ja professor oli esimene tipptegija, kelles ühines praktiline tööoskusi ning teiste tegevuse teoreetiline mõtestamine. 1954. aastal küsitles Ivar Trikkel Ernst Peterson-Särg avat, kellele noor reporter viis külakostiks äsja ilmunud lasteraamatu Reinuvader Rebane kordustrükki. Analaid teie Reinuvader, Rebane on jälle uued kuued meie noorte lugejate lugemislauale jõudnud võime ka veel ühe eksemplariga. Tammela. Selle kogu funny loota palun, trahvid on tagasivool on ka praegu seda ära. Nüüd. Ma pean vaatama oma Tavalise kogu kirjutamine, nende juttude kirjutamine aega võtmiseks nii ühe joone plätudega, hulk aastaid Tehitide luumoon Õiga harilikult vaadates edasi ta ei. Et kui kirjutada, siis korraga ikka järgemööda ainult nüüd, kui juba vanemad vähem. Tihti on kuulajad harrastanud oma lemmikute reastamist, et kes nendest suurtest on, see kõige suurem raadioproff Eino Irjas pole selliste edetabelitega nõus, sest tõeline tegija on alati kordumatu oma tasemes ja töödes. Ja niimoodi ei saa ütelda igaüks samamoodi ja igaüks on omamoodi isiksus, eks ole, ja ei saa neid pingeritta panna. Valdo Pant, tema kerkis kõigepealt esile. Ja temaga koos, tema tegi oma reporteritunde, lasi vahetevahel mõned repliigid vahele lugeda, nii et temaga on olnud niisugune kontakt. Lembit Lauri on teistsugune, tema natuur on teistsugune. Ja Ivar Trikkel jälle omamoodi. Nii et ei mingit imestust, nad on väga head reporterid. Ümberkehastumiskunsti hakati 1952. aastal uue hooga viljelema ka raadiomajas, sest tööd alustas kogu ringhäälingu suurim stuudio raadioteater. Ometi polnud sisuliselt olukord nii pidulik, kui vormis välja paistis. Ruumipuuduse tõttu tuli kuuldemänge edasi teha ikka vanades ja üsna kitsastes tingimustes, vaatamata sellele, et ruume oli ühtekokku koguni viis. Raadioteatri avarust hakkasid peamiselt kasutama sümfoonia ja Estra raadio orkester ning loomulikult ka tollal juba kuue aastane raadio segakoor. Asjade hilisem areng on tõestanud, et see oli tegelikult üks loominguliselt helde aeg. Raadio fonoteeki täienes jõudsasti ning tööstiimul tiivustas nii heliloojaid kui interpreet. Oma. Esimesed laulud lindistas kuulajate rõõmuks tollal veel tütarlapselikult uje Heli Lääts. Oli aastatel küll pigem galoppi kui valsirütmis. Ettenägelikult suured ülemused vahetasid 1953. aastal ringhäälingujuhina aastaid töötanud teenelise kultuuritegelase Paul Uusmanni Lembit kaigi vastu, kes pidas vastu neli aastat ning küpses teeneliseks kultuuritegelaseks. Alles seitsmekümnendail. Tallinna jõudis esimene kaasaskantav vändaga magnetofon, mis kaalus viis kilojanti osutada vaid parimatele tegijaile. Samal ajal otsisid kaks meest, Heino Pedusaar ja Wilhard pilvisto palehigis vanu plaadi mängimise traate sest raadiosse oli tööle tulnud tõeline päästeinglit. Tandem, tänu kellele suudeti hävingust päästa eelmiste aastakümnete. Juba hääbuma hakkavad helijäljed. Heino Pedusaar juhtis restaureerimisrajale ilm selgesti saatuse sõrm, sest tänane meister huvitus plaatidest ning neil leiduvatest salvestistest juba poisipõlves. Ma olen väga varasest lapsepõlvest peale olnud armunud heli kandjatesse, heli, plaatidesse, kromofonidesse, ja kust see kiindumus tekkis, ma isegi ei tea, sest kodus meil ei olnud taolist pilli. Küll aga mäletan ma seda, et ma valisin oma tutvuskonda täiesti kindlalt nende inimeste hulgast, kellel oli kelle vanematel tähendab lapsed, kelle vanematel olid kodus grammofonid ja siis noh, hakati lubama ka meil seda grammofoni vändata. Ja mõistagi tolleaegne plaadi repertuaar koosnes suures osas eesti paladest. Nii ma sain juba kümneaastasena päris põhjaliku ülevaate sellest, mis pärast kristalliseerus eesti heliplaatide koondkataloogi, eks kus nüüd on kirjeldatud ja väga põhjalikult kirjeldatud absoluutselt kõik. Eestit puudutavad heliplaadid kuni 39. aastani, alates esimesest, mis tuli välja 1901 ja mille ainueksemplar on imekombel säilinud. See monumentaalne elutöö on siin kaante vahel. Mis seisus oli see kunagine riigi ringhäälingu fonoteeki? 150. aastal hakkasid temast professionaalselt huvituma Heino pilliks, aga rääkisin pikalt ja tema ütles, et üheksanda märtsi tulekahjus suurem osa fonoteegist häbis, kus sa said need? No valdav osa läks ja see missaylisse kantiga laiali. Tollal olid muidugi ainult plaadid eesti omi, plaate tuli siis loomulikult hakata koguma kõiki muid võimalusi kasutades. Üheks võimaluseks oli see, kui ma 55. aastal juba noore helirežissöörina raadios alustasin üht saatesarja avame heliarhiivi, siis tuli sellele peale teine, võib-olla 10 või 15 aastat väldanud sari uut möödunust. Velg, kanto ja niisugused muud asjad. Ja päris alguses, nojah, ja need saated olid siis loomulikult suures osas pühendatud eesti omaaegsetele heliplaatidele ja algul oli vaja nagu eriliselt ära märkida saate lõpus, et head inimesed, kellel veel on kusagil lakanurgas või, või kusagil säilinud taolisi omaaegseid plaate, siis teavitage sellest mind Kastoodiga lahkesti. Kolme sorti inimesi oli, ühed tõid lahkesti võtta endale minul neid ei ole vaja. Teised tõid lahkesti, nõudsid vaevatasu. Ja kolmandad ei soostunud üldse ära ei ära andma ega ka ümbervõtetega. Kas oli sul ka mingi oma eelarve, et sa said maksta? Eelarve oli oma tasku peal muidugi tõsid puhtalt, sest ega nendel aegadel mingit mingit noh. Kuidas seda öelda, toetust kusagilt võtta ei olnud? 1950 neljandat aastat peetakse Eesti raadios mõneti ja õigusega murranguliseks. Uute tegijate turvil hakati nädalaringvaadete asemel eetrisse andma Ringvaadet nädala sündmustest. Kuulajani jõudsid ka dokumentaalset vestlussaated, kus käisime, mida nägime. Saagem tuttavaks ja tänane Eesti. Jõudsalt arenesid spordisaated, mida vahetevahel tegi koguni Valdo Pant. Ajapikku aga sai toimetuse hingeks ja põhitegijaks Gunnar Hololei, kelle talent ja tase lõi eriti kuuldavalt õitsele pisut hiljem eetrisse jõudnud esimestes otse reportaaži sides. Siinkohal heli osutus Gunnar Hololei kaastööst Moskvas peetud kolmandatelt üleliiduliselt noorsoo spordimängudelt. Kõikides Moskva spordibaasides, mis antakse kolmandate noor spordimängude päevil sportlaste käsutusse, on ettevalmistus tööd jõudnud lõpule. Aga viiakse rahvusvaheliselt sportlastele poolt läbi viimaseid treeninguid, viimaseid ettevalmistusi, et juba praegu saada teatud ettekujutust spordimängud ulatusest. Piisab, kui märkida, et võistlused toimuvad üheaegselt 16. paigas ning kohtunike kolleegiumi kuulub rekordiline arv kohtunike ligi 2000. Nõukogude Liidu spordidelegatsiooni koosseisus on ligi 700 inimest. See on kõige suurem Nõukogude Leedu võistkond, mis kunagi on osa võtnud rahvus vahelistest spordiüritustest. Suurearvulise nõukogude maa spordidelegatsiooni koosseisus võistleb ka rida meie vabariigi paremaid sportlasi. Nagu me juba kõnelesime eile oma Au osaliseks on seekord langenud meie vabariigi noored tennisistid. Nimelt NSV Liidu koondvõistkonda kuuluvast 20-st tennisist on seitse meie vabariigi esindajad. Kes on siis nii, et meie vabariigi realistid, kes lähevad suurvõistluse tulle ja kuidas kujunevad kolmandate noor spordimängude tennisevõistlused, sellest palume jutustada NSV Liidu koondvõistkonna treeneril meistersportlasel Evald veel, keda me kohtasime õrnegi staadioni peaareenil treeningust vabal ajal, palun VII Kree. Osa mängude kavas toimuva tennisevõistlused kujunevad kõige suuremateks ja kahtlemata kõige huvitavamat, eks rahvusvahelisteks võistlusteks, mida Nõukogude liidus on peetud. Seda näitab juba eelkõige rohkem väliskülaliste arv. Eesti tennisistid võtavad osa meesmängijad, Cedar Valm, Parmas leius ja naismängijatest, meistersportlased tamm, närja ja Helgi Ustav. Kuid Ringhääling arenes ning suundus Eestiski silmnähtavalt televisiooni poole. 29. septembril 1953 võeti valitsuses vastu määrus raadiotelekeskuse ehitamiseks Tallinna programmi väljastamiseks taheti kasutada raadiomaja ning selle juurdeehitust, Kreutzwaldi tänaval töötama eriti kaks kanalit. Telemasti kõrguseks nähti ette 180 meetrit, millele lisandus veel sihvakas antenn. Teletehnikat hakati tootma Dnepropetrovskist Leningradis. Raadiotelekeskus pidi valmis saama oma 1955. aasta sügis-talveks. Tulevane telediktor Kalmer Tennosaar pidas tollal alles plaani, kas tulla konservatooriumi tõsisemalt vokaalkunsti õppima või jätkata meeleolu lauljana, kelle lüüriline tenor paelus nii kuulajaid kui heliloojaid. Õhtu rannal on Valter Ojakääru sulest. Osas Varioosid vaikust ja. Leebus ka. Ülegi. Jätkame täpselt nädala pärast. Kolmandal septembril kell 15, null null siis meenutame Eesti televisiooni algust ja raadioarengut aastatel 1955 59, mil ringhäälingusuundumusi hakkas mõjutama uus mõiste. Konkurents kuulmiseni. Ju lood. Need haavad. Seega. Homme on ta üle.