Tere, olen mees, kutsun teid kuulda rännakul Eesti Ringhäälingu viienda aastakümne algusse. Esimesest jaanuarist 1960 kaotati meil raadio- ja telemaks ning algas tänaseni kestev eetri ennekõike aga tarbija paradiis, mida lõpetada, ei julge praegu veel ükski oluline poliitiline jõud. Loomulikult oleks kõige õigem ja ausam asuda nende riikide ritta, kus rahvusringhäälinguteenuse maksab kinni sellest huvitatud kuulaja-vaataja kaks suurema nõudlikkuse programmi valikul ning annaks jaamadele võimaluse mitte pelgalt kuidagiviisi hingitseda, vaid samuti asuda tõsiseltvõetavate oma programmide tootmisele. Praegused otsused ja ideed on poolik lahendused, mis olukorra tegeliku ja ainumõeldavad korrastamist vaid edasi lükkavad. Aastal 1960 oli elu ja olud hoopis teised, oli üks tele ja üks raadio, millest levitati üht ainust tõde tänu tollaste paremate tegijate tasemele. Õnneks puhuti üsna sarmikalt. Kui rahast puudus kätte tuli, trükiti juurde, sest tegelikult arvepidamist ju polnud ja ega lai maailm meiega tõsiselt ei arvestanudki. Nendes loominguliselt üsna umbsetes tingimustes tegutses Eesti ringhäälingus märgatav hulk väga andekaid inimesi, kes suutsid keisrile anda, mis keisri kohus, kuid oskasid ka rahvale meelepäraseid saateid teha. Neist dollastest suurmeestest tuleb esimesena meelde Valdo Pant, kes pidi kohal olema, kui mõni vabrik viisaastakurajajoone ületas või moskva suur seltsimees meid Tallinna inspekteerima või õpetama tuli, kuid pandil oli palju registreid, ta oskas ime tabaselt kuulajani tuua ka ükskõik kui tavalisena tunduvaid sündmusi ning mõnusal moel küsitleda inimest, kellest enne pandi saatelõiku, mitte keegi midagi ei teadnud või täpsemalt ei teadnud. Kuulake, kuidas Valdo Pant tähistas raadioeetris 1963. aasta jaanuaris oma vanema kolleegi teadustaja Elfriede Ilvese poolesajandat juubelit. Siin Tallinn mõistvatagem, kes oli mikrofoni ees, palume linti korrata, siin Tallinn, aga muidugi Elfriide Ilves, tuttavamaid hääli Eesti raadiost. Kuid täna mitte ainult seda. Meie juubilar Täna õhtul tuleb mitte tema mikrofoni, vaid mikrofon tema juurde. Vanale sõjamehele viirastub teinekord halvas unenäos pommiplahvatus lõvikütile, lõvi möirgamine. Autojuhile avarii. Aga mis teadustajale ei kell kuus. Tavaliselt seal keegi ärkate üles kuulate, muusikat ei ole. Paus eetris. See oli mul tõesti niisugune juhus. Ärkasin üles, kell oli kaheksa. See oli selline hirm, ma olin nagu välk ja tuhvlid otsa särgi peale kasukas ja juba jooksin talvel ja novembrikuu lumelaadsele all, nii palju 100. peale. Jooksin, jooksin, jooksin, ma ei näinud ega kuulnud, nägin ainult inimesi tee ääres seisma ja. Jõudsin ma siis Kreutzwaldi tänavale, üks aken oli avatud ja parajast. Tee ütles teine diktor seal kellal kaheksa ja 20 minutit. See oli sel ajal päevauudisteaeg algab päevauudistesaade siis meie nii järsku seisma, et inertsi mõjul jalad tegid lõks. Mängisin sinna nurga najale ja mõtlesin, kust ta siis järgmine mõte siis tuli, et ei olegi minu päev täna unes kell viirastus. Viirustub viirus tuleb kahtlemata pidada või piiratud, niisugune asi, et praegu teadvustasin sisse. Pala, mida Arvo Pärt üldse pole veel kirjutanud. Ei, et seal 15 minutit ja vaatan kella, miks ma selle teadvustasin? Võlla on ainult kaks minutit aega. Ja see, minu arvates see diktorikunst ongi, et kes, kuivõrd ruttu jõuab ennast koguda, kes, kuivõrd ruttu jõuab asja heaks teha ja selle ehmatuse momendi üle elada, nii ennast kaduda ja. Või nii külmavereliselt selle üle elada, et kuulaja mõtleb, et ju ta ikka valesti kuulis. 1961. aasta esimesest jaanuarist alates oli Tallinna televisioonistuudio eetris ilma puhkepäevadeta, muutudes lõplikult täis mõõduliseks kogu vabariiki katvaks Televisiooniks. Kuid kas mäletate, mille algust tähistas see rinnust rabav muusika? 1960. aastal alustas tegevust intervisioon, mille täisliikmeks sai Tallinna televisioonistuudio poolteist aastat hiljem. Meie esimeseks rahvusvahelist tuntust ja tunnustust võitnud telemeheks sai Rein Karemäe, kes tänase meenutuste saateaegruumis tõi ekraanile kaks olulist saatesarja. Neist üks oli liiklusteemaline, stopp ja teine majandusseriaal Kolmnurk. Kolmandast räägime pisut hiljem veidi teise nurga alt. Vanameister meenutab, miks arenes välja Rein Karemäe isikupärane stiil ja meetod, mis kuidagi jõudis üle Liidulistesse meedia õpikutesse. Ma ei tea, millal see oli, aga ma taipasin, et. Et mul on hea olla inimestega tänaval ja vaadata, kuulata neid ja ja kui ma ütlen, et ma teen seda saadet sellepärast, et et äkki teistel on ka huvitav, jäävad seisma, vaatad otsa, et no küsi siis ja ja aga see oli kadunud Jüri Järvet ütles mulle kunagi tõsise siukse. Õpetuse ütles niimoodi. Et vaata, et sa vaatad silma. Intervjueeritava loomulikult hakin silma. Mõnikord on sellest vähe, võtad särginööbist kinni. Võib-olla. Ta ei lähe mitte kuskile, sul aega tunneb, et, et see on tõesti niisugune asi, mis mina olid tõesti? Jah, seda. Jaa jaa. See kirjandus kinni ja ta ei lähe mitte kuskile. Vaata, ma arvan, et, et see vend, kes tahab ennast nagu näidata televisioonis või raadios ennast kuuldavaks teha. Ja see on ainus eesmärk, see on liiga väike eesmärk. Tulebki Hector televisiooni, kes, kellel noh, ütleme, külm, aga sooja, mismoodi käivad saated. Tema asi on nagu raha. Anna andeks, mulle, ma ei, ma ei mäleta enne seda viimast härrat, kelle nime ma ei mäletagi praegu. Ühtegi, kes, kellel ei oleks olnud aktiivset suhet programmis, programmi hapetesse, eks ole, rõngas ka siis kui sina tulid telesse ja loomulikult vihm oli samasugune. Kadunud jaanimägi oli see, kes, eks ole, et kes veel nii kõrgemine, jooksjat, ma nägin teda, võib-olla kuus-ükskord kul mingil koosolekud arvudele, kohvikusse, võttistega, minul nööbist kinni, ütles, et kuule et see viimane saade, issand jumal, see viimane saade selle kohta on mul öelda. Vot niimoodi ja tekkis diskussioon, juhil, konkreetsel juhil, suurel juhil, kellest sõltus, ütleme, televisioonid, poliitika, Rein, need kõige aktiivsemad hooajad, kui sa tegid, kas sinu sarjad sa tegid pidevalt, pakkusid kogu aeg uut, tulid nad kergesti, oli majas sul mingil määral eriolukord, olid sa eristaatuses või pidid ka sina läbi suruma? Noh, ma ütlen sulle ühte asja, et kuidas ma sulle ütlen. See oli Mees, Käbin, Johannes Käbin kes ütles, et mina Eviseeri televisioonis mitte saateid, aga viseerinud saate tegijaid. Ja ütles, et nad no tee siis. Vabandust, et sa võisid ka kritiseerida, ütleme Käbinnit sel ajal. Ma ei tea, miks ta, miks ta nii ütles, ma ei tea seda ju tal ja nähtavasti ta taipas, et, et ka sel ajal on tarvis teha televisiooni või raadio, mis on vaadata või kuulata. Muide, minul on temaga samasugune kogemus. Käbin lükkas edasi minu sõjaväkke mineku. Jah, ütles, et Enn Eesmaal vajaliku videole tooge rindel kuri-kuri nõukogude tagalas ämbrisse. Puhas. Õige mees oli ilmselt lai asjast aru. Annaks jumal, et, et mõni ka meil aru saaks tänapäeval, et kui tähtis on raadio või televisioon. Televisiooni tähendus mõistsid ülihästi ka need teatraalid, kes 1961. aastal tahtsid Panso lavakunstikateedri esimese lennubaasil moodustada teleteatrit. Asja hingeks oli tollal Eesti raadios töötanud Lennart Meri ja Vello Rummo, kes ebaõnnestunud katset raskelt üle kõlas ning otsustas teletööst lõplikult teatri kasuks loobuda. Me tahtsime sellest teatrikooli esimesest lennust teha, et kahju neid laiali jaotada, tugevad näitlejad tulid sealt välja. Seal Mikiver, see samane, Klooren, meelisööd tahab Üksküla, üks küla, need kõik, mis segas Ines Parker, miks ei tulnud seda teatrit? Noh, küllap see oli ikka niisugune niisugune kõigepealt raadium, Need võisid vastu olla, sest et sest võtame nende käest veel selle raadioteatri ära. Plaanid tehtud, kõik, kuidas seda ümber ehitada, et tuletõrjega ei nuriseks sealt tagant tagavarauksed teavid, mis teatrites peavad olema ja et Pukul publik võib sees olla sul kuigi publikuruum oli seal kohe ehitatud. Pinkide read kõike nii, et ta oleks ja me unistasime sel ajal, kes siis veel teadvustamisest suurt mõtelnud, midagi tuli, unistasime vaat sealt otse teatrietendusi hakata andma otse ühtlasi eetrisse ja ja publikuga koos kõik, kuidas need kaamerad sõitma hakkavad ja nii edasi. Või oli tehtud, et see trupi teatritrupi, alalise ülalpidamine, raadio, televisiooni peale kokku tuleb palju odavam, kui, kui pidevalt väljast võtta ja sel ajal veel teadet siis tantsu käsutuses sa töötad nendega nii palju, kui tarvis on. Uus maja veel ei paistnud kuskilt alles saalis meerima. Ja lõpuks hääletati see maha, teisest küljest veel raadio ja televisioonikomitee oli selle iseseisev ministeerium õigustes asutus. Nii et aga diaatrid allusid kultuuriministeeriumile juba sel ajal 50.-test peale. Ja et kuidas siis Ansbercoli ministri, kuidas siis kuhu, kuhu see teater, kellelt allu. Vaat see oli siis tähtis küsimus, kellele allub, see teater ikkagi ei tea, mis nad seal teevad seal omaettekomitees, sest meil oli suhteliselt liberaalne võrreldes teatrite repertuaari kontrollidega ja me saime igasugu asju lavastada niisugused, mida teatris poleks kõne alla tulnud. Kõigepealt ka publiku poolest poleks kõne alla tulnud, sest palju niisuguseid asju, mida, mida teatrisse ei tule, lai publik vaatama ka televisioonis niisuguse intiimse omad asjad ja oli, oleks väga hea olnud teha ja välist välisdramaturgiat saime ilma Moskva käest järele küsimata lahkesti teha, nii et me tegime seal siukseid asju palju, mis, mis ei oleks tulnud ühises süsteemis kõne all, eriti repertuaari planeerimisel ja kõik, et lõppkokkuvõttes ikkagi otsustati, et jah, ikka ikka ei, ei ole vaja, ei ole vaja, ei ole tingimusi, tingimusi ja, ja selle peale mina, Eesti televisioonist nii-öelda ütlesin, kuulge mulle aitab. Ja siis palusin ennast vabastada 61. aasta sügisel teatrikoolis olin 57.-st pealendi kuni kõrvalõppejõud ja ja siis oli seal Tammur pärast esimesena lõpu Tammur ja ja siis oli vaja ühte meest ka näitlejameisterlikkuse õpetajad juurde ja siis mul jäid need need kohustused, siis ma läksin, läksin siis, et tegin kogu aeg edasi kaasa, aga televisioonist samuti, aga aga noh, läksin nii-öelda oma õpitud ameti peale rohkem. Televisioonistuudio pearežissööriks ning peagi kunstiliseks juhiks tõusis Vello Rummo ameti ja saatusekaaslane Tõnis Kask, kes teletööd tegi juba neljandat aastat. Tõnis Kask kuulub ainsana nende alustajate hulka, kes tänase päevani lavastajatööd teeb. Vähe sellest. Tõnis Kase teleseriaal Õnne 13 on juba aastaid eesti rahva ekraani lemmik number üks. Erakordselt õnnelik oli Tõnis Kase ja ta kolleegide jaoks ka aastal 1965. Jaanuaris nimetati Tallinna televisioonistuudio Eesti televisiooniga. Mais alustas tegevust stuudio Eesti telefilm ning 15. juulil läks eetrisse esimene saade vastvalminud telemajast, mis esialgu võttis tegijadki nõutuks oma avaruse ja senitundmata võimalustega. Kui me saime kätte mitmesaja ruutmeetrilise stuudio, siis, Siis oli, oli nii, et tegijad osad tähendab, suutsid ära kasutada selliseks kasulikuks pinnaks, mida eetris näidata kusagil neljandiku või poole sellest stuudiost. Ja, ja alles televisioonile puhastused jõudsid viia siis asja nii kaugele, et hakati kasutama täis dekoratsiooni terve stuudio ulatuses. Aga, ja selle järel juba muusikasaated oskasid selle suure stuudio käsile võtta, nii nagu tarvis on arvanud. Nii pindala poolest, teiseks. Pead-jalad koos olnud toimetuse toad. Nende asemel tulid väikesed ruumid toimetajatele, režissööridele, operaatoritele ja nii edasi, tähendab, jääb, tekkis nagu peremehe tunnetus oma ruumide suhtes. Ja kuna tol ajal oli iseloomulik see, et põhiliselt tuli üle vana koosseis, vana kaader eelmisest stuudiost ja eelmisest praktikast siis tuli juurde, võtab palju uusi inimesi ja uutele inimestele koos vanadega. Nii õpetada ja selgeks teha uusi tehnilisi võimalusi, milliseid meil varem lihtsalt ei olnud olemas. Ja kuna nii-ütelda rõhk läks kaadri valikul toimetustesse, siis kõik toimetused püüdsid oma koosseisult laiendada ja sealt sisid siia uut, uude majja tulekuga hakkaski see televisiooni tarbetu laienemine peale. Ja kuna tol ajal noh, meil oli Moskva oli selja taga, nii peaaegu raha vaja oli, siis pöörduti Moskva poole, küsin aga raha juurde. Ja Moskva, kelle ees me olime heas kirjas, sest me tegime tõesti korraliku televisioonitöödega asjatult ei käidud meie juures õppimas. Tulge meile alati lahkelt vastu. Isalikult öeldi, et ärge nüüd nii ka laiutage, aga sageli see oli nii, et kui me küsisime liiga vähe raha nende arvates, siis ütlesid. No kuulge, mida te selle paarisaja 1000-ga teete? No vähemalt võtke pool miljonit siis selle jaoks nii, et mastaabid olid teised ja ega Moskva poolt ei olnud erilist survet saadete sisule. Rohkem oli see kohalik siinne, nii eelkõige keskkomitee poolt kes kureeris otseselt Eesti televisiooni ja, ja ka ministrite nõukogu poolt, no tol ajal oli ikka ikka ka tavaline, oli see, et võeti telefon mis oli juhi laua peal ja seal öeldi siis tõed telefoni teel välja ja, ja olenes siis juhist, kas ta võttis neid kuulda või võtnud. Kas ta võttis selle koorma endaga Ta või laduste alluvate peale välja. Niisugune oli see elu sellel ajal. Teine tollane tähtrežissöör oli televisioonis virve aruoja, kelle telefilm näitleja Joller sai 1960. aasta mais suure Üleliidulise tunnustuse. Seitse kuud hiljem, vana-aasta õhtul aga läks eetrisse juba Aruoja uus menulavastus. Sea sabakesed. Vaatajate rõõmuks etendati otse-eetris lisaks esietendusele veel kaks korda. Seal noh, seal oli kõike, terve see, vanade näitlejate plejaad oli koos kõik Hugo Laur, Olev Eskola. Oh, ma ei mäletagi enam kõiki, Salme Reek siis olid noortest olid seal ka Kruusement ja aastal ott oli sel ajal veel ja ühesõnaga, seal oli kõike, kõik olid koos ja see lugu oli ise ju niisugune tore ja seal ei olnud mingit ideoloogilist jama seal sees ei olnud ja ja kõik käsitseda hirmsa lustiga ja kõik oli vat mis, millest ma rääkisin, et kõik elasid kaasa, kõik olid nii, et vaatad, et naeru turtsakud sisse ei tule. Hugo tegi väga ilusti seal seda rolli siis Martin Taras, isegi Jaan Saul mängis seal ühte kitarrimeest ja ja hirmus kahju muidugi, et me ei saanud seda linti võtta, sest seal olid kõik vanad näitlejad olid seal sees ja see oleks olnud selles mõttes huvitav jäädvustada. Ja ma usun, et selle taga oli noh, kõige rohkem see, et kõik tegid seda hirmsa lustiga, see oli tšehhi autoristeks. Jah, ja mina mäletan ka seda, kuidas seda vastu võeti ja kuigi sa ütled, et seal nagu ideoloogilist tausta ei olnud jämed, Tügamise kohad ja seal jääb ja jagamist oli seal kõvasti. Aga, aga nii seda sihukeste kiidulaulu ei olnud, need otsustajad ei saanud sellest huumorist ja sellest Tugamisest eriti hästi aru ei saanud, täpselt samuti hiljem Parkinsoniga, sellest nad kah, et asi oli nagu peal, et see ei olnud nagu liidus ja sellest nagu ei tehtud ka numbrit. Väga tugev töö oli ka väike Illimar. Jah, see väikese Illimari ikka, ma sain ka alguses hirmsasti sõimata, et see ei ole televisiooni Laane. Et Tuglas nii kaua nägu kaadris. Ja ma ütlesin, aga see on tuulase nagu. Ja aga siis meid ikka sunniti sinna vahele, paneme need. Me panime üksikuid, mul ei algsest tervelt, see lugu oli ainult Tuglas kaadris, kes jutustab omasse lugu. Aga noh, nüüd ta jäi ka ikkagi küllalt palju järelenud, panime lihtsalt mõned pildid, mis olid nagu asjakohased tema sünnikohast, sellest panime sinna sisse. Leenu Siimisker kirjutas selle stsenaariumi ja ja see on kah mul üks väga niisugune armas. Telelavastus või selle Me saime filmiks teha ja see see oli noh, algusest peale juba filmina mõeldud. Ants Lauter oli fantastiline. Jah, jaa, jaa. Väike poiss oli ka tore heeringat sõiga, jah, ja et ega me talle ütled ja ja mis sellest poisist on saanud, teate ma hiljem kuulsin, ta oli ikka kord, oli kuskil Rootsis olnud vahepeal ja nagu see tüdruk, kes mul selles talvistes unenägudes mängis, seda ma hiljem kohtusin Rootsis, mina ei tea, kus ta praegu on. Aga igatahes näitlejat temast küll ei tulnud. Pargis tundri paar, üks väga noor ja armunud paar. Füüsis, siin on siin see, et jäi siiski pooleli, sest reproduktor laulis nii. Läks vaevalt mööda tundi neist saamas abielu. Et muutuks perega, on seis. Veel kord neid. See hetk jäi siiski pooleli. Jälle kastist. Läinud mööda aastaid neil hällis kaksikute üldse ime lutti, näe vaid Ruthi jama, aga nad jäävad siis küla jälle. Nende aastate menuseriaal, eks raadios oli rameeto, mida tegi tollane tippmeeskond eesotsas Valdo pandiga. Meil on oivaline võimalus kuulata, kuidas algas esimene rameeto, avalik õhtu ja raadiomäng, kõik löövad kaasa, mille tegijate hulgas oli koguni kõrva sööbiva häälega väliskommentaator Albert Käär. Meeto ja tema vappi ronk Jaagup ütlevad teile, tere tulemast Eesti Radio Rametooriumi sõnana. Metoorium on vana, ainult üks päev. Kuid ma loodan, et te saate sellest kõik aru sest see on tuletatud üldtuntud eestikeelsest sõnast rameeto, mis tähendab Raadio meelelahutussaadete toimetus. Ta esitab parameetodeile puhkuseks ja vaimu teritamiseks. Rameeto esimese auhinnalise raadiomängu. Kõik löövad kaasa. Ja keegi meist sõidab täna kojuveoautoga. Mul on hea meel teatavaks teha raadiomängu peakohtuniku vastutusele. Ülesanded nõustus endale võtma tuntud teadlane, ajalooteaduste doktor Johan Kahk kes muide oli ka üks raadioviktoriini mõtte algatajaid. Žürii koosseisu kuuluvad veel geograaf Villu aastak kunstnikuga Hiibus ja ETK Velli valitsuse juhataja Vladimir karu. Raadiomänguprotseduure võistlustulemuste avaldamist korraldab sekretariaat eesotsas peasekretäri, Eesti raadioviktoriinide veterani Albert kääriga. Lugupeetud külalised, lugupeetud raadiokuulajad. Tänased võistlejad. Tänades teid osavõtu eest, lubage kinnitada, et žürii ja sekretäriaat juhinduvad oma töös täielikult Rameeto raadiomängude koodeksist, mis on avaldatud raadiolehes välja jagatud alis ning mida saab muuta üksnes raadiokuulajate. Rameeto väljamõtlejate ja tegijate hulka kuulus aastaid ka Hubert Veldermann, kes hästi mäletab kuulajate rohket tagasisidet, mis üha rohkem televisiooni poole pöörduva auditooriumi raadio lainel hoidmise seisukohalt oli suur kordamine. See oli see aeg, kus Eesti raadios muutus saatekava väga palju ja tekkisid väga huvitavad uued saatesarjad tolle aja mõistes loomulikult mis pidasid hiljem aastakümneid vastu ja rameeto sündoliga ja üks selline, kuigi rameeto kasvas hullemaks, kui loojad esialgu arvasid, siis tekkis ka niisugune seised. Rameeto oli justkui raadioraadios. Haaras juba endasse mitte ainult raadiomänge, mille jaoks rameetoloodi tähendab, rameeto ongi raadio meelelahutuse toimetus lühend tol ajal väga moodne. Kui paljudes tagasiside, et kas teile ka kirjutati, kas anti nõu, et mehed, tehke nii või teistmoodi väga palju, väga palju. Kõige suurem kirjade vool pärast, ütleme raadiomänguga oli umbes 30000 kirja ja siis 21. keskkool kõrval aitas kirjade sorteerimisel välja otsimisel ja mõtete leidmisel ja nõnda edasi. Nii et muud tagasisidet ei olnud, kui kirjad olid. Eesti ringhäälingu vana ja toreda tava kohaselt polnud ka Hubert võlderman vaid ühe pillipuhuja. Lisaks meelelahutusele tegi laitmatu raadiotunnetuse ja erakordse hääletämbriga mees ka tõsi, kohelisi saateid ning tihti arendas eetris skulptuuri teemasid. Tollal polnud veel nii suure põlu all kui täna. Ühel nukral aprilli õhtul 1965 kommenteeris ta eesti rahvatantsuema Anna Raudkats matuseid ja elutööd, mis sel päeval oli saanud igaviku mõõtmed. 40 aastat tagasi ilmus esimene eesti raamat rahvatantsudest. Samal ajal hakati tantsima Tuljakut. 37 aastat tagasi oli jällegi tema see kes oma uue raamatuga avas teega teiste rahvaste tantsude levikule Eestis. Sarga pead sisse astub vabariigi rahvakunstnik. Hullu. Range surm on viinud meie hulgast inimesi kelle elu ja töö oli pühendatud tervenisti meie kasvavale noorsoole. Inimest, see, kes oli pioneeriks ja esimeste vagude ajajaks meie kehalise kasvatuse ja rahvakunsti põllu inimese, kelle südames prooviks ja asjaks oli, et rahvakunst, kui rahva üks eluavaldus oleks meie rahva hulgas elujõuline, oleks tugevaks avalduseks jaid eta aitaks kaasa parema inimese kasvatamisel. Kuigi Anna Raudkats panus pedagoogilise alal on määratult suur peame meie tema elutööks siiski tema tegevust rahvakunsti alal. Oli selleks inimeseks, kes pani aluse, kes andis meile materjali ja ratas huvi meie kadunud rahvakunsti vastu. Ta oli selleks inimeseks, kes kasvatas terve generatsiooni kestel suure hulga meie rahvakunsti viljelejad, meie võimlemisõpetajaid ja tulevasi pedagooge. Kuigi Anna Raudkats, sa oled lahkunud meie hulgast? Ei no sinu mälestus ega kustu sinu nimi. Senikaua kuni Eesti noorus on terve elujõuline, armastab tantsida. Ta esitab sinu Tuljakid, mis on lahutamatult seotud sinu nimega. Otsekui varjuderiigis tõi Uno Loop Eesti rahvale tagasi surematu laululooja Raimond Valgre loomingu, mis vahepeal oli põlu all. Nii nagu Stalini luupainaja, saksofon, Ki, paljud eriti noored inimesed kuulsid esimest korda sinilindu muinaslugu muusikas ning teisigi Valgre laule, mis tabasid otse südamesse, kuna olid sealsamas ka sündinud. Nii kaunis, et kaupmees Sest. Ta on vait-le, kus viibin, nüüd ma ja järgneda. Seegi lasti võimle. Ei, nii köitev mitte seal, kus jäänud mas käivad ringi, mis on p. Adraahelas. Argipäeva skeldusedki reelt meeles näevad. Pühapäeval looduses ma. Vints. Ja päeval seegi lasti võimle ta kaadri. Leepingi Leistes kõrdneid, nii armas, Kõib GM. Keesi. Millal näen jälle maade? Ja. Vints. Aga seegi on, varsti võib ta kaadri ja rõõmus või. Seal, kus paari jalutamas käivad vaid keelt, mis on rohelus. Argipäeva skeldusedki kiirelt meelest näevad pühapäeval looduses. Kesktee jääb. Eesti esimene telestaar Läheme, keda tollal küll mitte kunagi selle praegu nii devalveerunud ülikiitusega ei hellitatud, tegi 1962. aasta juulis esimese otseülekanded tartust. Aasta hiljem alustas tegevust televisiooni Tartu korrespondendipunkt, mille põhitegijate hulgas olid Lembit Heima, Ants Müürsepp ja Ilmar looman. Tartu ülikooli ajal halo tudeng Mati Talvik jätkas õpingute kõrvalt poolsalaja juba mõnda aega kestnud kaastööd raadiole ning ühel 1962. aasta talvepäeval tegi koos Enn Anupõlluga hea tempolise saate uisutajatest, mis sai hoogu ja tuge. Zeniti tõus Vansanssoni vaimustuse taustas. Väljas on juba hämar. Väljas praegu suusatada ei saa olla, tulite just nüüdsama suusarajalt? Ja ega siin midagi imestada, pole ju tänavu lund kuhja. Aga võib-olla teil on hoopis muud plaanid? Järsku olete juba valmis pannud uisud? Varsti süttivad tuled, liuväljadel hakkab kõlama muusika. Ja võib olla kindel, et teid, kiir kisub jää siledust proovima ja miks ka mitte. Kunivel. Talvet nii kaua tuleb kõiki talle mõnusat kasutada. Meie oleme ka siin stuudios ja tahaksime ajada. Uisujutu tulevad meelde hiljutised maailmameistrivõistlused Moskvas. Ja muidugi Victor kositskini hiilgevõit. No ja siis muidugi varsti ootame värskelt. Tulemusi tänavuse talihooaja kõige suurimalt võistluselt Nõukogude Liidu rahvaste esimesel talispartakiaadil. Ants Antson, see on meie kiirusutamise suur nimi ja salajas ootame ju temalgi häid tulemusi. Oli see su esimene aasta, kui sa üldse olid mikrofoni taga või ees umbes Ma olin ikka juba olnud eetris. Esimene saade, mul on elu lõpuni meeles, sellepärast et see oli 61. aasta märtsis oli Tallinnasse traditsiooniline Nõukogude liidule enamate viievõistlejate. Niisugune kevadine jõukatsumine ja minul tuli teha reprotas selle võistluse viimases taast 4000 meetri jooksust krossijooksust. Ja muidugi saadeti mind, kui ma olin varem käinud Noorte reporterite klubis ja selle reporteri magnetofoni käsitsemist ikka päris hästi selgeks õppinud, aga no esimest korda tuli nii teha saadet, et see pidi eetrisse minema. Ja muidugi oli mul seal no seal väga all ja tolleaegne Gunnar Hololei niisugune abimees ja tuntud spordireporter Jüri Müller ütles, et ah, sellest pole midagi. Et lähme sinna raadiomaja hoovi, et sa paned tekstini enam-vähem kirjemise, rääkisidki madala nivooga. Ja tuleb niisugune korralik taust nagu Kadrioru pargis, finiš oli ja sa oled seal käe ära ja siis ta oli kõrval, ma siis episin seal. Ja Gunnar ei saanudki aru, et see oli tehtud raadiomaja hoovis, seal, kus oli vanadele torn. Ühesõnaga, selle kahe maja vahel praegu, kui sa, see tuli sul ka eeskujusid, ma usun, et hiljem on tulnud televisiooni ja raadiosse kümneid noori poisse, kelle eeskujuks on olnud Mati Talviku, sina alustasid, oli sul kõrvas Felix Moor, Valdo Pant Trikkel? Jah, sa nimetasid Felix Moor, Felix Moor ei saanud meiesugustele kuidagimoodi enam eeskujuks olla, sellepärast et Felix noorel oli hoopis teine stiil. Ja ta oli noh, ikkagi väga teatraalne. Aga siis loomulikult Valdo Pant. Loomulikult, Lembit Lauri, loomulikult nende koostöö ja tollel ajal olid ikka väga kõvad raad reporterid ees. Neid kahte nime nimetasin Ivar Trikkel. Ja tollel ajal oli ka raadios juba levinud täiesti niisugune vaba kõnepruuk, vaba vestlus. Mati Talviku, kuid ka siinkõneleja jaoks elu lõpuni erakordselt tähendusrikas noortestuudio signatuur läks esimest korda eetrisse 1963. aasta novembris mil kõik Tallinna televisioonistuudio noortesaated koondati selle nimetuse alla. Esialgu olid põhitegijateks veel teised, sest Mati Talviku teletöö alguseni jäi viis pikka aastat. 1964. jääb igavesti Eesti olümpiaajalukku Ants Antsoni omamoodi müstilise kullavõiduga alal, mis enne ja pärast teda pole Eestis kunagi eriliselt edukas olnud. Ringhäälingulukku jäävad Innsbrucki olümpiamängud tänu Gunnar Hololei suutlikkusele Austrias koha peal Ansson ime startidele koos mikrofoniga kaasa elada ning need otse lülitustes eesti kuulajale koju kätte tuua. Oli esimesena ka maailma antsu triumfi puhul õnnitlemas ja veel äsja üleelatust väga väsinud sportlase muljeid pärimas. Rõõmustavam üheksandatel mängudel Insbrookis. Anthony ümbritseb praegu riietusruumis arvukalt tema kaasvõistlejaid, aga meil on võimalus. Kuradi parimad südamlikumad, õnnitlused kümnete tuhandete Eesti spordisõprade poolt. See oli kohe vaadata ta võitu, kuid kuuseume, kui pidanuks, ise selle kohta ütleb mõlemalt. Oli muidugi väga pingeline. Koju jõuab katsia, jõulupeod kuivab. Paaride sõitsid. Võistluse käigus oli kõige raskem moment ka siis, kui ise põhistata või päraku jälgida. Õige pea veel suur Ko Johanna rünnak maailmameistritiitlile. Kas vahepeal teekond koju? Kord palju palju edu järgnevateks võistlusteks. Edukat esinemist nüüd juba Nõukogude Liidu teenelise kooslusena. Samal olümpia-aastal algasid Eesti raadios kaks legendaarset saatesarja tere hommikust, põllumehed ja muusikaline tund. Nende kuulatavuse oli tänasega võrreldes uskumatult suur, mistõttu jätkus neid veel mõneks aastakümneks. Ning ometi algasid juba tollal parimate raadiotegijate katsed ka teleekraanil läbi lüüa. Ene Hiion ja Valdo Pant alustasid vaata seriaali reportaaž mitte millestki ning kuna teleinimesed ennekõike aga juhtivtöötajad olid oma raadio kolleegidest lahkemad ja eelarvamuste vabamad, jäidki mõlemad raadiostaarid vaatajate rõõmuks aastateks ka televisiooni tegema. Hiljem liitus nendega pisteliselt. Lembit Lauri. Rein Karemäe alustas Eesti teleajaloo esimest jätkuvat näiteseriaale maalimis. Koosta peres uudist, millest kujunes niisama menukas kui Õnne 13 Tänapäev. Sarja lavastaja on üks ja sama mees Tõnis Kask. Koosta pere, mille eeskujuks mõtteliseks eeskujuks sai, inglaste niinimetatud dokumentaaldraama. Ja idee sai, sai majja toodud siis sellest võtsid kinni kaks kirjutajat, autoriteks oli Helgi Oidermaa ja teine oli Rein Karemäe. Ja nendest jäi pikemaks ajaks seda kosta peret kirjutama. Just Helgi Oidermaa koostab, pere kestis erinevate nimede all kusagil seitse hooaega. Ja Ta oli üle üles ehitatud põhimõttele, et tegelased oleksid tundmatud, mitte kutselised näitlejad ja siis nende tundmatute nägude kaudu rääkida asjadest, mis olid omased tolleaegsele elule. Kusjuures, kas kosta pere põhiomadus oli olla ka mitte ironiseerinud, aga kriitiline oma ettepanekutega oma arusaamistega. Ja kuna nii Oidermaa kui Karemäe olid selliste toimetuste töötajad, kes, kes puutusid IGA PÄEV eluga kokku, siis tulemuseks oli, et me tõesti rääkisime igapäevaelust. Aga, ja rääkisime seda ainult kaks korda kuus. Kahe nädala tagant. Stuudio oli algul ehitatud paviljoni kõigi kõigi sinna juurde kuuluvate asjadega, nagu nagu kraanist voolav vesi ja, ja isegi tuld saime teha väikeses ulatuses pliidi alla. Aga aja jooksul siis jäise ring kitsaks ja me hakkasime kasutama ülekandejaama ja sõitsime väljaobjektidele, tegelaste ring natuke laienes, aga tegelased olid ja olid pärit, nagu tavatsetakse öelda tavainimeste hulgas. Minategelane Sass oli autojuht oma elukutselt. Kuigi seriaalis majakavaht siis perenaine oli tekstiilipoes müüa. Ma olen ise käinud teda vaatamas, ta töötas Viru tänaval ja spetsiaalselt läksin vaatama, et kas ta töötab seal. On tegelaste kohta veel nii palju, et, et üks näitlejatest, kes praegu mängib Õnne 13. on mul ikka rääkinud, et oli vaadanud seda väikest tüdrukut Piretit ja mõelnud. Ta oli see ka väike, sellel ajal veel veel veel lapsukene ja oli mõelnud, et jumal, kunas mina ka ükskord saaks televisioonis mängida ja see, kes vaatas, oli Anne Veesaar. Kord lapsepõlves tsirkuses mage saada tulvil õndsat vaimustust, sealt koju tulin ma palju, andis mõelda kõik, mil kombel laulab saag. Ja kui ma tänapäeval tsirkusest oma pojaga tulvil õndsat vaimustust krikemadki, ta Longleerib kord, kuis jaksab, jõudsisaator. Mõni aeg laulmise kõrvalt koguni raadio muusikatoimetajana töötanud Heli Lääts lindistas neil aastatel palju ja hästi. Seda oli tal eriti meeldiv teha Eesti raadio estraadiorkestriga, mida aastal 1965 hakkas peadirigendina juhatama Peeter Saul kogur raadiotööd suunas aastast 1964 Aados Lutsk, kelle innustusel ja toel loodi juba järgmisel hooajal raadio ühiskondliku arvamuse uurimise grupp alustades tollal kogu liidus ennekuulmatut tegevust kuulajatelt tagasiside loomiseks. Maastikul algas märtsist 1965 kogu nõukogude riigis sekkami ajastu, mis meile tähendas kahjuks kaugenemist ball süsteemi kasutavast ülejäänud Euroopast, Soome kaasa arvatud. Loomulikult oli tegemist poliitilise, mitte majandusloogilise otsusega, sest neil aastatel olid Moskval kogemata suhteliselt paremad sidemed Pariisiga. Kõigis riikides alustas raadios kui teles võidukäiku Liverpoolist pärit sajandi ansambel The biitlus, kes 1965.-ks aastaks oli edetabelitest kõrvale tõrjunud kõik oma konkurendid nii siin kui sealpool Atlandi ookeani. Meie jätkame ilma kõrvalise abita nädala pärast, mil meenutame Eesti Ringhäälingu sündmusi ja inimesi aastatest 1000 966972 siis alustasid eetrielu vikerraadio ning keskööprogramm ja kuulajani jõudis esimene Eesti raadio helisild Soome kolleegidega televisioonis, mis algas üle lahe koostöö sarinaabury. Visa Valdo Pant käivitas suur seriaali täna 25 aastat tagasi ning tõi koos nooremate kolleegidega kõigile koju kätte unustamatu juubelilaulupeoaastal 1969. Kalmer Tennosaar alustas laste laulukonkursi Entel intel. Veidi vanematele esinejatele mõtlesime välja tänaseni ekraanil püsiva uute talentide esitlus. Saate kaks takti ette. Tegevust alustas ka esimene riigi ringhäälingu omamoodi konkurent reklaamibüroo eesti reklaami on film, mis Peedu ojamaa tarmukal juhtimisel lisas uusi saateid ja tegijaid. Nii raadio- kui tele-eetrisse kuulmiseni. Samal pärastlõunatunnil pühapäeval, seitsmendal oktoobril.