Tere, olen Enn Eesmaa ja kutsun teid kuuendale kuulderetkele. Ringhäälingu ajalugu. Aastaid 1000 966972 peavad paljud rahvusringhäälingu kuldseimaks. Parimas loomejõus olid tipp-professionaalid, kes just sel ajavahemikul tegid oma olulisimad saated ja seriaalid. Samal ajal ilmusid ekraanile eetrisse uued hääled ja näod, kelle kujundada jäi ringhäälingu käekäik tänase päevani välja. Kuid alustame dollastest raske kahurist. Sellise Canonaadiga algasid Valdo Pandi suur sarja täna 25 aastat tagasi saated, mis eestlast tabasid otse südamesse. Tagantjärgi järele mõeldes oli selline läbilöök isegi müstiline, sest seriaali peamine eesmärk oli ju rahvale mitte just üleliia meelepärase Nõukogude Liidu ja selle terasest selgroopunaarmee ülistus. Ometi suutis Valdo Pandimeisterlikkus ja isikupärane kommenteerimislaad rajada sellele kahvatule vundamendile kõiki või vähemalt rõhuvat enamust. Vaimustav monument, mille jalamil näed värskeid tänu lilli isegi täna, mil saatesarja lõputiitreid on möödunud juba tükimat rohkem kui 25 aastat. Ühele tuhandetest seriaali austajaid, kes oma tarbeks lindistas otse-eetrisse läinud pandi saated on meil täna ainulaadne võimalus tuua teieni helipilt 30. mai õhtust 1966 mille Eesti televisioonis algas ilma erilise reklaamikärata. Esimene saade sarjast täna 25 aastat tagasi. Täna 25 aastat tagasi. Iga pehmendab teist lugupeetud televisiooni vaatajad veel olemas. Meie rahvas on noor. Ja just nendele igale kolmandale täis noorele põlvkonnale pühendanud. Mõni saadete sarja täna 25 aastat tagasi Niisiis täna 25 aastat tagasi oli reedene päev. Suvi kõlab, tuli õigel ajal, mitte nagu tänavu. Tallinnas oli märksa. Ta kirjutab põllutööhobulaenutuspunktides ja taludes esimestest eksamitest, mis algasid keskkoolides sel päeval. Kadriorus anti esimene suvekondset harjutada. Kuid Saksa suursaadik, vaata sellele õlad ehitusega ja kutsus kindrali 11.-ks juuniks Münchenisse. Sellepärast Hitleri kurikuulus direktiivi number 21 füürer veel ainult Trumpi operatsioon Barbarossa oli sel ajal veel kõige rängem riigisaladus mille avaldan. Samal 1966. aastal algas tegelik ja kauaoodatud rahvusringhäälingu koostööga. Soome kolleegidega pandi suur sari, alguse aegu jõudis eetrisse esimene Eesti Raadio ja Soome Yleisradio koostöösaade helisild. Rein Meremäe oli esimese naabury visa meiepoolseks saatejuhiks Soome mainus. TV-stuudios esindasid Eesti mälugi kante Hardi Tiidus, Voldemar Panso ja Valdo Pant. Kohtunike laua taga jagasid õigust ja punkte akadeemikud Lauri Posti ja Paul Ariste. Orkestrit dirigeeris Peeter Saul ning meiepoolsed solistid olid Heli Lääts, Helgi Sallo ja Hendrik Krumm. Eesti ringhäälingus oli alanud mälumängude kuldajastu. Esimene küsimus ja see kõlab nii. Selle aasta algul kogunesid Tallinnasse teaduslikule nõupidamisele enam kui 100 teadlast neljalt mandrilt. Mis teadusharu nad esindasid? Esimeses voorus vastab Soome võistkond kirjalikult, meie mehed peavad aga häälega välja ütlema, mida nad teavad. Hea on vast Tauks, Suomi aeg on täis. Palume soomi vastuse. Kegolovikiwi kirjamisesti. Nii vastus on antud valdo astrofüüsika astronoomia, täpsemalt helkivate ööpilvede uurijad. Pudingit eseme, mida Sanomat, säravat huumorit, mida ütlevad kohtunikud, suomen, jauku on, jäta nüüd, tühjen paberil, Soome võistkond on jätnud tühja paberi. Vironi auku on vastavus, on oige ja Eesti vastus on õige. Dylan Lügaksid EC. Dima üks lõvid, jamad, tulen südamest, et üle lahe hoiate kõik käia, on tore. Lõõtspill tõmbab suure mõnuga keeva tantsiks polkat tantsiks mõnuga. Antud taktis keeled kõlavad löökita ehtsat polkat ei saab põlata. Sina. Nigelad. Libedad, muutun tigedaks, käkijad. Niiviisi sätib sisukalt. Tantsiks polkat tantsis ilukat, nii. 1966. aasta lõpus korraldas aprillis Eesti televisioonis moodustatud auditooriumi tundmaõppimise grupp küsitluse teie arvamust 1966. Selge vahega tunnistati meelisreporteriks Rein Karemäe. Kummalisel kombel ei trooninud isegi menusaateid veel Valdo Pandi seriaal, vaid hoopis telelavastused, kerge muusika, konkurss seriaalidest, aga mis koosta peres uudist ja teletõlla autoralli. Soliidselt oli vaatajaid kogunud ka aktuaalne kaamera. Tänu Pärnu käru Orissaare raadioreleeliinile sai kogu Eestimaa aastast 1966 näha tehniliselt kvaliteetset teleprogrammi. Tollane esireporter Rein Karemäe meenutab, miks tal oli võimalus teha saateid, mis pakkusid rõõmu nii tegijale vaatajale kui puhuti koguni ülemustele, kelle otsuseid ja karjääri suunasid. Veelgi suuremad ülemused. Antigi võimalust teha ja anti võimalus ka eetris eksida. Ehk ehkki sel ajal eksimine tähendas seda, et noh, et keegi televisioonijuhtidest läks loomulikult järgmisel hommikul keskkomitee büroole. Ka mina olen olnud seal keskkomitee bürool millega seoses Leopold Piip võeti maha. Ja siis Leopold Piip ütles, et ta tuleb sinna, aga tahaks olla, mitte üksinda seal laua taga. Kahekesi ta võtab ühe reporteri kaasa. Läksimegi sinna. Igatahes me olime selles suures saalis, kus ma olen hiljem korduvalt olnud. Istusid kõik need tähtsad mehed ümber selle hobuserauakujulise laua ja meil ees oli niisugune väike väike. Kaks tükki. Ja piip ütles, et, et valmistute kaitsekõneks tal oli tehtud tekst, ma natuke võtsin kaasa ka. Ja mulle kadeks tehtud. Läksime sinna ikkagi õitseb. Ja mis te arvate, seltsimehed, et nähtavasti tuleb võlg tuleb Leopold Piip välja vahetada. Ja mitte üks piuks ei Leopold Piip, Eimina tali maha võetud ja need ja need me käisime. Ja kadunukene. Me olime seal, s ma arvan, 16 või 15 sekundit, mitte rohkem, kõik vähemalt suvatseb välja kutsuda. Aga sina, Rein, nii palju kui, kui nüüd vaatleja mäletab, võtab sind ei ole kunagi seostatud selliste noh, tulekahju, punaste teemadega, sa olid sedavõrd kaval ja ilmselt ka niivõrd suveräänne tegija. Et sa oled vist suurem osa oma tippkari väärist teinud saateid, mida sa oled ka ise tahtnud teha ei mäleta näiteks seda, et Rein Karemäe oleks olnud oktoobripühade mingisugusel paraadil tohutult seal vaimustunud tekste andmas. Sa tegid alati natukene midagi muud ja siis sa hakkasid tegema ühel heal päeval hakkasid tegema tohutult palju telefilme. Teil pidi olema ja mul on üks lugu, meeles. Oli üks niisugune insener, kelle nimi on sika ja tema tegi, tegi kaasaskantava raadiomikrofoni, mille me panime basic Avee nimeks. Ja see oli niisugune kenake. Hästi, eks ole, mikrofon käes nagu sulge praegu on, eks ole ja andis sulle tahutava. Räägisin helli tuli igal juhul. Maja otsis sellel õnnetul oktoobri püha kivi, ma ei mäleta. Leppisin kokku, eks ole, ja lasi, läksin tribüünile veega, Ebutades tegid Käbiniga intervjuu. Jumal hoidku, kui ma tulin tagasi trepil, pannes rad nupule vajutama. Ei saanudki läbi minna, režissöör lammutalisem reserv läks kvartetiga kuskile mujale. Seda jama ei nähtud. Ja mõtlesin, et et vot see on nüüd see lõpp. Nähtavasti ei olnud mitte üks tähtis mees, ei vaadanud neid. Eesti raadios oli Leopold piibuga võrdselt täbaras olukorras Aados Lutsk, kes samuti püüdis oma alluvaid kaitsta ja säästa. Esialgu läks see tal piibust õnnelikumalt, sest Slutsk pidas vastu kuni 80. aastani raadioveterani ja suuresti ka sümbol. Heino Pedusaar mäletab, et Aado Slutsk oli mõistev ülemus, kelle juhtimisel asjad edenesid. Et ma mõtlen, et ta oli tõepoolest tolerantne inimene mõistev inimene ja tõenäoliselt, eks temagi pidi Kuidagimoodi veidi laveerima ühelt poolt olid need ranged nõudmised, teiselt poolt olid vajalikud vajadused just niisugune sõna kombinatsioon on hea, vajalikud vajadused. Ja juu tema vistika oskas leida mõnelgi juhul väga sobivaid. Eesti raadios jõudis 1966. aasta oktoobris kuulajani esimene järjejutt kuuldemäng, millest sai aastaid menukas ajaviide. Juba järgmisel aastal hakkas Eesti raadio osa võtma rahvusvahelisest kuuldemängude festivalist kuid 1967. aasta peamine raadio uudis oli siiski teise programmi vikerraadio käivitamine, mille otseseks läbi surujaks Moskvas oli Aados Lutsk. Ta suutis rahuldavalt vastata ka pealinna otsustajate loogilisele. Küsimusele, et miks on teil Eestis vaja luua vähem kui miljonile kuulajale veel teist esimesega konkureerivat raadioprogrammi rahvaarvult oleks see ju niisama mõttetu, kui teha oma programm ühele Moskva mikrorajoonidest. Ometi vikerraadio sündis. Aasta pärast läks eetrisse juba esimene vikerkaja. Slutski saavutuste tippu peab lugema ka Eesti Raadio arvutuskeskuse loomist ja selle grupitöö suunamist. Meie ringhääling oli vaatamata kasinamatele võimalustele jälle esimene kogu nõukogude liidus, sest Tallinnas hakkas raadio hüvanguks tööle raal suur samm. Edasi oli ka moodsa helibussi hankimine Tšehhoslovakkiast ning kõigile tegijatele Saiškodast aastateks kvaliteetse heliülekande võrdsana. Televisioonis tehti endiselt monosaateid kui helilise taseme poolest hinnata kuid liikuva pildi võlubani suurematki melomaanid unustama. Kui täiuslik oleks 1967. aasta telekonkursil oma täheteed alustanud ansambli kristallid flöödimängija ennekõike aga lummava häälega Jaak Joala jumala esinemine veel siis, kui lisaks mustvalgele pildile võiks vieda noormehe vokaali nautida ka stereo. Ojala keelse neis on oma saali sõpradena. Ei mõelda. Seda, ma usun, Bonjoraskeemid, miks meil siin pole siin kuid peaks leidma Eise ladusasti? Samal aastal algasid televisiooni värvisaated Inglismaal Lääne-Saksa ning Prantsusmaa ringhäälingus. Veel enne aasta lõppu suudeti samale tasandile jõuda ka Moskvas. Eestis hakati asjaga tõsisemalt tegelema alles paar aastat hiljem. Kvaliteetset värvipilti vajanuks hädapärast 1968. aastal eetrielu alustanud Leo Soonpää võrratu kunstiseriaal ars longa. Mannile oli tulnud järjekordne eredalt isikupärane erudiid. Kellesuguseid nutavad täna taga absoluutselt kõik raadio- ja telekanalid, kus kahjuks valitseb pealiskaudne meelelahutus, mida liig tihti serveeritakse tasemel mis 30 aasta eest poleks ilmaski eetrisse jõudnud. Ei, mitte poliitilise, vaid ennekõike ikka professionaalse küündimatuse tõttu. See mees, keda te siin näete, on Hispaania kunstnik Francisco Coya või nii, nagu teda tavaliselt biograafide poolt täie nimega nimetatakse Francisco veegoya illutsientes. Too viin lüksientes on tema ema nimi ja seda kasutas Coya üsna sageli, kuna isa oli tal kodanikuseisusest. Ma aga kuulus Aablisse ja ekskunstnik olnud mõnevõrra edev. Coya oma eluajal oli tuntud ainult Hispaanias väljaspool kodumaa piire nafta populaarsemaks ja tuntumaks 19. sajandi viimastel aastatel. Nimelt tol ajal ilmusid tema mõningat Ophartide seeriat nagu näiteks Loskapridžas. Ja see abortide seeria meeldis eriti kirjanikele, sest me näeme, et esimesed hoia, populariseerijad on kirjanikud. Siis kaunistasid veel teleekraaniga naisajakirjanikud, keda ei huvitanud seltskondlik jutuvada vaid ikka oluliselt elulised teemad, kes pärisid, vahel kandsid nõu kõige erinevamad del teemadel. Sellised kolleegid-konkurendid olid ekraanil Rutt Kare ja muide la Tõnisson, kelle saatesari nota bene oli ühtaegu asjalikuid ka meelelahutuslik. Rutt Karemäe tegeles sel ajal telesotsioloogiaga. Ometi tahtis ka tema ekraanile, kuigi tajus, kui raske on oma tippreporterist mehe kõrval ja suuresti ka varjus eetritööd alustada ning tuleb välja, et ta kartustel oli kaalust. Oli mingisugune, mis, nagu nüüd öeldakse ja ainult pikesitega Kessideaviks tegema hakata, mina olin ise televisiooni nõukogu liige, siis ma töötasin sotsioloogi ja mõtlesin, julgeksin öelda, et mina võiksid hakata. Ja siis läks, aga kui ma sain aru, et noh, et selleks, et kuskilt minu selja tagant välja pugeda tead, teljel on midagi väga teistmoodi ja ja see valdkond peaks ka olema väga teistmoodi ja siis ma tulin sellele heale mõttele, see nüüd oligi, et no nii-öelda pedagoogilise sisuga saanud ja aga ega iga või keegi üle oma varju ei hüppa. Eks ta selle ühedase me, millega ma tulin, ma arvan, selle juurde on, aga peaaegu jäi. Sest mul oli väga palju aega õppida kõrvalt säinja vähemalt, kuidas tehti. Kui palju vaeva nähti. Ja mul on nagu selleks kõigeks. Ei, see oli nagu, ütleme, mitmes laps peres on kõik teiste kasvatused ära läinud siis teda peale nagunii palju vaja ei lähe. Kas sa pole mõelnud kunagi nüüd viimastel aastatel teha veel midagi teles või raadios? Ei, mul ei oleks pähegi tulnud juba esiteks sellepärast et ma mäletan väga hästi kurba tõsiasja. Meie suhtlesime nendesse, keegi jättis, meie, ütleme kui nimesid kes olid enne meid ja kes kritiseerisid meiesuguseid tegijaid. Ja ütlesid, et Nemad on ka kunagi teinud, et nemad teavad väga hästi, kuidas neid ja see oli nii naeruväärne mestis kunagi ei tahaks olla selles rollis, et, et mulle naerdakse näkku, koha, tuleksin midagi pakkuma, parem ei lähe. Jah Meie neile näkku ei naernud, väga kasvatatud inimesed, tänapäeval nagu vabadus suurem. Aga see jäi mulle eluks ajaks meelde, kui midagi väga naerda. Kinnile võimalik suhtumine võtab neilt ära. Nii soovib ja isegi mõte midagi teha. Aga võib olla ka seepärast, et ma ei ole nii tulihingeline ajakirjanike kunagi olnud ja mulle nagu praegu seda tööd, mis mulle pakub rahuldust ja ja siis ma ei kipu ka ennast toppima, aga muidugi ma tegin jah, Mäkin ja mul on kahju, ainult et see enam ei edene nii kiiresti ja läbi sealt vanasti palju rohkem nagu päeva nägime, Krüptikul kasvavad aastatega. Meil on ka see tunne jah, et tol ajal ei osanud nõudagi nagu endalt nii palju. 60.-te lõpus oli teleekraanil ka hoopis tillukesi suuri tähti. 1968. aastal algas etapiline del dentel ning rahvas teadis kaua peast oma andekate laste nimesid nii nagu nende lahedaid laulegi. Esimese hooaja eriauhinna sai kolmeaastane Kristi Kuusk, kes oli tilluke ja armas otsekui jõuluehe. Ent muusikuteed astub tänase päevani. Küpsemale vaatajale algasid unustamatu horoskoobi aastad karehäälne Andres Vihalemm juhtis nappide kommentaaridega tihendatud saated kodumaise ringhäälingu kullafondi kuhu kuulub ka enamus horoskoobis kõlanud lauludest ning nende esitaja ist. Kui kedagi eriliselt välja tuua, siis, Horoskoobi esimene leedi ja suurim silmarõõm. Kuu aega pärast horoskoobi algust läks eetrisse esimene rahvusvahelistest mõjudest innustatud noorteprogramm kanal 13, milles lisaks siinkõnelejale alustas oma tänaseni jätkuvat teletööd ka Mati Talvik. See oli ju mitme inimese algus. Täpselt samuti oli Ivo Linna, kes esimese laulu laulis, minu teada üldse ekraanil sellesse. Ivo Linna, no ja vähesed teavad, et Mare Ilusa ema Merle hambre oli, seal laulis oma esimesed laulud ja kahju, et ta varakult pooleli jättis. Laulis enne seda ja ka pärast seda, aga ega ta siin teleekraanil nii väga tihedalt enam ei esinenud. Ei, mitmed maantee oli niisugune huvitav ja, ja mõningad momendid selles saates meenutavad nagu üks-ühele kuulsat BBC sarja redistati Go. Kuigi me ei olnud seda üldse näinud. Aga nüüd siin, aastaid ja aastaid hiljem, mitukümmend aastat hiljem olen ma seda ka näinud, seda mõnedki soomlased natsidest ja mõned momendid, kogu see stuudiokujundus ja jaa, jaa, see oli väga sarnane tegelikult, aga noh, mis me ennast BBC võrdlemine samasse aega jääb ju tegelikult ka duett-duell, mis oli tõenäoliselt sinu esimene telefoni. Nojah, sellega ja niimoodi ma olen nagu seal muusikafilmi siin stsenaristika ei saagi ennast nimetada nagu Libretist rohkem. Aga jah, me olime sealjuures ja eks ta sealt kasvas välja, need olid noored lauljad Jaak Joala, Ivo Linna ja, ja paljud teised ja noored muusikud, nagu nagu Olav Ehala ja Peeter I-le oli siis meil džässpianist ja ja, ja nii edasi, nii edasi. Kuna sa oled nii palju alustanud saatesarju ja neid ka väga edukalt lõpetanud peegelprogramm, käokava, mida iganes. Tagasi vaatad, milline nendest oli noh, nagu põhimõtteliselt esimene, kus oli näha, Mati Talvik läks noortesaadetest ja meelelahutusest tõsise teleajakirjanduse juurde. See läks üsna märkamatult, sellepärast tõsised nuudid tulid sisse tõepoolest juba Peegia programmis, see oli eetris 71. aastal, see oli nagu nädalalõpuprogramm eelkäija saatesarjal eelaegluubis eelkäija saatesarjale. Kasvõi vaatevinkel, mis alles ilmus ekraanile 85. aasta sügisel. See pool ja eks ma ole ju kõike proovinud, sina oled ikka nagu kultuuri valda enam-vähem jäänud, eks ole, ja kogu aeg seda ja see on noh, täiesti müts maha. Aga ma olen igasuguseid asju proovinud. Niisugune aktuaalne publitsistika on minu üks niisugune leib kanti või kuidas öelda? Siis ma olen teinud väga palju ajaloosarju ja õige mitmesuguseid eesti korpusest alates ja roboti järgmine pidin ringi tegema või muud sellist väga järsku läksid kõik need siit minema, kes oleks nagu seda temaatikat teinud ja ja, ja see niisugune endiste sõjameeste surve oli ka seal, auditoorium tahtis midagi ja ikka jälle ja ikka jälle. Mati Talvik kuulus 1969. aastal nende telereporterite hulka, kes tõid kogu rahvale koju kätte juubelilaulupeorõõmud laulud ja tantsud. Pea kommentaar. Mootoriks oli loomulikult Valdo Pant. Sama tööd tegi raadiost samasuguse iseenesestmõistetavusega Lembit Lauri, kes 26. juuni hommikul alustas laulupeo esimest reportaaži alljärgneva kuuldepildiga. Siin laulupealinn siin Toompea lossiaed. Kellaosuti on jäänud käia kahe minuti tee. Kaheksanda hommikutunnini. Ilm on selge ja soe, ehk küll natuke tuulene. Mõni helehall pilveke taeva all tunnistab, et küll vihma võib tulla, aga mitte täna. Need sõnad käivad esimese laulupeo hommiku kohta 100 aastat tagasi. Ka täna on ilm soe ehk küll natuke tuuline. Täna on taevas halli karva pilves ja kuigi 100 aastat on läinud oma teed ei jätku meil tänagi tarkust, et kindlasti väita, kas vihma võib tulla või ei. Me võime vaid loota, et ilm laulupeoliste halastab. Esimese laulupeo hommikul sel ajal vaatasid Tartu kirikutornidest Ilmamaavillastest lammustes mehed väsk, pasunad mängu valmis. Need olid Rakvere ja suuru mõisamängukoorid. Kell kaheksa kostis laulupeo linnas pasunakooride äratusmäng. Praegu seisavad Toompea lossi aias esimesest laulupeo linnast tulnud pillimehed ja vaatavad ilma, mõni seab noote, mõni kohendab huulikut. Vaskpasunad on mänguvalmis. Viivu pärast kostab äratusmäng üle linna. Üks aastasada, Eesti laulupidusid hakkab täis saama. Astume teise laulupeo sajandisse. Nüüd praegu selsamal hetkel. Kuid tollane eluolu ja töö polnud kaugeltki vaid lust ja laulupidu. Nostalgilist jälle ilupiltidele. Pakun nüüd vastukaaluks tõestisündinud lugu 1969. aasta detsembrist, mil ootamatult süttis kaasaegse Eestimaa esimene superehitus. Viru hotell. Kogemata kohale juhtunud telemees Tarmo Villoman käitus igale tõelisele ajakirjanikule ainuvõimalikul viisil kuid kohe kuulete, kuidas ja millega asi lõppes. Me olime just parajasti tööl, hakkasime töölt koju minema ja nägime, et hotell põleb. See oli juba omaette sündmus, sest et soomlased olid meelega välismaalased, ehitasid nemad hotelli. Ja kuulus oli ta juba ehitusjärgus 13 10. korrus, ma mäletan, see oli mis põles. Ja siis sähvatas nagu väikselt, et võiks ju arhiivi midagi teha ja teadsin, et televisioonimaja ka elab kohe meie operaator Asso Vahi. Keerasime auto otsa ringi. Sõitsime Asso juurde, ajasime ta ülesse. Sest see oli kuskil juba 11 12 vahel õhtul. Tema unistab, aga mis on, mis on? Noh, tuli võttis kaamera, läksime. Aga ega me kaugele suurt ei saanud minna. Alguses ma ütlesin, et võtame natuke kaugemalt, ütlesime sinna päris lähedale, lähme, aga ei, võtame ikka suure plaani. Lähme lähemale. Ja nagu me üle tee saime olnud veel sealt uksest sisse, siis olid meil juba mundrimehed kratist kinni haaranud, kes te olete, kes teid siia kutsus ja miks te siia tulite? Meie siis püüdsime rääkida, et teil ei ole siin omal midagi kaamerad, et me tahaks nagu jäädvustada niisugust asja. Ei, sellest ei olnud midagi. Pisteti metsis miilitsaautosse ja viidi miilitsajaoskonda. Seal meil siis kõigepealt tühjendati asfal kassett siis olime paar tundi seal kinni lasti mees siis hommikuks välja, ühesõnaga filmimaterjal kõik oli sellega juba riknenud, terve öö peeti kinni ja kell oli viis hommikul, kui ma siis lõpuks sealt minema saime. Tiga uuriti ja puuriti, et pehme ikka sinna läksime, no me püüdsime küll rääkida, et ajakirjanduse nii ja naa, aga sel ajal sellist asja ei olnud nagu praegu, et ajakirjandus peab igal pool olema, aga siis oli ta midagi uut. Kinnivõtjad ja ülekuulajad sind nägupidi ära ei tundnud, solid sisu eetrimees juba. Roht tundsid küll, aga nendel oli antud käsk. Ega nemad ei saanud seal midagi vastu, sest me kirjutasime isegi pikalt seletuskirjad kirjalikult ka. Ja tulemus oli siis selline Tasso, vahi kolm kuud ei võinud operaatorina töötada. Kusjuures samal ajal oli tal ka Valdo pandiga sari pooleli ja nad pidid sõitma Saksamaale. Välissõidud ei olnud sel ajal eriti niuksed, igapäevased asjad, nii et see jäeti talle ära. Mina ei saanud kaks kuud eetrisse. Ja Olav linnas oli üks operaator, kes ka meiega seal natukene rääkis. See sai veel kuuajase keelu, kuna tema nagu ei tunginud nii sügavale sinna sisse, kus meie läksime. Nii et agarus ei ole alati kõige parem asi. Kui seda minevikku meenutust pisutki täna päevastada, siis oleks CNNi kaameramehed ja reporterid 11. septembri terrorirünnakute otse-eetrisse andmise eest tõenäoliselt vangi pandud või koguni maha lastud. Olnuks neile ebaon elada ja töötada mitte tänapäeva Ameerikas, vaid 1969. aastal Nõukogude liidus, kuid mis me neist aegadest ikka takkajärgi kirume. Eestlane oskas ju isegi primitiivse orjaajal elunatukest ja töörohkust omale meelepärasemaks muuta. Ta lisas sellele veel tibakese nalja, vigurit ning lootis ja ootas endistviisi edasi küll jaanilaupäevale õitsile või ehale minekut. Hiljem ka valget laeva. 20. sajandi 70.-te aastate alguses vallutas raadioeetri lõplikult stereoheli esimesel ülekandel Estonia teatrist, mis jällegi oli ennekuulmatu kogu nõukogude liidus. Järgnesid kiiresti esimesed stereo kuuldemängud ning juba esimesest jaanuarist algasid raadios regulaarsed stereosaated. Heino Pedusaar mäletab, et lisaks talle ja ta kolleegidele võlgneme stereoheli alguse eest tänuga Georg Otsale, kes ühelt oma kontserdireisilt Soome tõi Eesti raadiosse paar vajalik stereoseadet, mis Pedu saarel ja ta kolleegidel võimaldas kiiremini edasi minna ning stereosaadetega eetrisse jõuda. Ühel sügisõhtul oli keskööprogrammi stuudios mikrofoni taga nende aastate säravaim teatrimees Voldemar Panso, kes kuulajatega jagas oma mõtteid näitlejatöö, välis ja sisemaailmast. Ja saalis on vaikus. Hinge võitav vaikus. Kõikide pilgu kiired on suunatud ühte fookusesse keegile üha enam tooli ega lauda ega mängijaid. Seal on südamevalud ja inimsaatused. Saloni pohh, rahvas, jama. Ta on kõik seal. Sest mängus sai elu ja laval sündis kunst. Hamleti suu kaudu. Kas pole hull, et siinse näitleja võis luulekire unekuju mõjul nii painutada hinge omal tahtel et sellest kõik ta nägu kahvatu, kas täis pisaraid, silmad? Ilme jahmunud, hääl murtud ja terv oleks sobiv ta kujud külmale ja kõik eimiskist hekk kuuba eest mis on tal hekk kuuba või tema EKuubale. Et nutab tema pärast. Nii imelik kui salgud näidki siin ongi nagu vormelis kokku võetud, näitab kunsti põhisi EKuubajeest. Nii painutada luule mõjul hinge omal tahtel, et sellest nägu kahvatub. Ilme jahmub ja silmad täitvat pisaratest. Ja tõepoolest, mis on näitlejale müütiline Hecuuba või tema müütilisele Hecuubale. Eimiski aga algab mäng. Ja täna õhtul antud hetkel saab Hecuubast kogu maailm. Eimiski puruneb kildudeks, kire unekuju mõjul kahvatab nägu ja näitleja puhkeb nutma. Hecuuba eest. 1971. aastal valmis uus raadiomaja seegi Aado Slutski omamoodi vägitegu, sest meedia huvi kaldus neil aastatel juba jäädavalt televisiooni kasuks. Ometi suutis tarmukas raadio direktor juhtivatele seltsimeestele selgeks teha, et miljonid rublad tuleks just raadio arenguks suunata. Tollal loeti raha pisut teisiti ning Slutsk saigi raadio inimeste rõõmuks oma tahtmisele. Pärnu reporter Feliks Leet pani siiski oma pealinnaskäikudel tähele, et üsna suur osa raadios neil aastatel töötanuist tegid häbemata vähe tegelikult vajalikku tööd, seda rohkem aga näilist, mis küll nõukoguliku tööstiil istus niisama loomulikult kui kaabu ülemuse pähe. Sama asja kurtis eelmises saates ju telemaja poole pealt ka Tõnis Kask, kuid esiotsa jätkus rublasid ning koosseisud paisusid. Seest puudus eestlase teadvusest veel tänapäeva inimesi painav ja alandav mõiste Tööpuudus. Ringhäälingu paremad mehed ja naised aga tegid tööd mitme eest, pealegi pingestas kõigi tegevus 1971. aasta augustis üleöö tekkinud ränkraske ning sisuliselt võimatu konkurentsi üle lahe naabrite soomlastega, kes panid püsti uue, 350 meetrise võimsa telemasti, mis võimaldas pooltel eestlastel vabatahtlikult täiendada Soome teleauditooriumi ridu. Peagi hakkasid paljud küünikud Eesti televisiooni kutsuma Põhja-Eesti televisiooniga ning kahjuks oli neil selleks ka mõneti õigus. Eestlane hakkas elama imeliku, meedia elu, tihti teati peast kõiki Soome vabariigi ministreid ja teisigi prominente, Eesti NSV tipptegelasi aga hoopis vähem. Sellist mööda ja viltu elamist jätkus kuni 80.-te aastate lõpuni mil tekkis uus lootus ja huvi omaenese elusaatuse parandamisest ning eestikeelne meedia elas ja töötas oma rahva pideva ning enneolematult heatahtliku huvi fookuses. See ülejärgmise saateaegruum. Täna lõpetame seitsmekümnendatel aastatel menuka Eesti raadio tippmeloodiate konkursil esile kerkinud lauluga verelilledest, mida sageli esitasid ka 1972. aasta maikuus alanud solistide telekonkursi kaks takti ette staarieelikud kuulmiseni. Täpselt sellepärast siis meenutame rahvusliku ringhäälingu arengut aastatel 1973 76. Mil juhtivale meedia tööle asusid Toomas Uba, Enn Anupõld, Raimond Penu ja Voldemar Lindströmi. Eetrist kustusid küll tippmeloodia konkursid, kuid alustasid Rein Karemäe, Ringliiklus, Lembit Lauri minimalistlik stopp. Interhagi Šein, maksimalistliku kodulinnasaated ning unustamatu meelejahutaja Eino Baskiniga eesotsas kuulmiseni. 14. oktoobril kell kolm pärastlõunal. See. On ta nüüd loota palun. Luule. Loodu. Metsa. On sõnu täis, õhku natuke ajama, oi oi, oi, kama sees tuhanded viime. Lilledest, pakitseb siili. Loon Ko. Stantonu männid vait. Tuulenuud koore oo, oksa pealt langeb vaid kiirgav päikesepisar kiirgab. Keset Pisa. On ta nüüd luuta, see. Nõnda nüüd nutta. Metsa. Sõnu täis. Kulad ka ja ma laseks, jäi. Sõnu täidis. Kulatkaja oi igaveseks jäi oigama sees tuhandete. Verelilledest pakitseb. Eesti Entsüklopeediakirjastus