Tere päevast, olen Enn Eesmaa ja pakun teile tänagi võimalus teha kuulderännak aastate taha 70.-te lõpu 80.-te aastate algusse, mil Eesti ringhäälingus toimus paljugi olulist. Alustati mõndagi legendaarset seriaali ning esimesi tele ja raadiosaade vaateid hakkasid tegema Urmas Ott ja Raivo Järvi. Me tänase saateaegruum katab aastaid 1970 seitse-kaheksakümmend üks ning oluline osa tänastest juttudest on seotud Moskva olümpiamängude ning Tallinna purjeregatiga, mis mõjus toniseerivalt nii linnale kui ringhäälingule. 977. aasta jaanuaris alustas Lembit Lauri Eesti raadios oma tänaseni eetris olevat kirjutamata memuaaride seriaali. Tulevastele põlvedele on aastate jooksul talletatud hindamatuid, mälestusi inimestelt, kellel On olnud, mida meenutada. Üks selliseid oli aastaid vanima ning esimese teenelise ajakirjaniku austavat nimetust kandnud Vladimir Raudsepp, kes mikrofoni hoidis juba Berliini olümpiamängudel aastal 1936. Kuidas minust sai ajakirjanik? No mina, ma pean ütlema. Ma hästi ei usu neid memuaaride kirjutajaid, kes ütlevad, et nad juba varajases lapsepõlves unistasid sellest elukutsest millega nad tulevikus tegelema hakkasid. Kolledži üksikutel juhtumitel on nii, kuid et minust peaks saama ajakirjanik, seda ma igatahes ei mõtelnud, päriselt veel isegi ka mitte keskkoolipõlves. Minul tuli selle elukutse juurde asuda lihtsalt selle tõttu, et midagi pidi tegema. Oli nagu kavatses ülikooli astuda. Aga no selleks ei olnud eriti mingisuguseid majanduslikke võimalusi. Ja siis seisingisuse tõsiasi ees, et et hakkasin ajakirjanikuks. Vaadake niiviisi, et elasin Kureses linnas pisikeses nisuses. Kadaka pesakeses Saaremaal ja. Oli niisugune imelik vastuoluline sündmus, et üks minu kooliõde oli valitud mai kuningannaks, mäletan, et noh omal ajal olime kõik, keskkoolis olime ühesugused, nii lollid või targad, kui me olime. Nii et üks meist, järsu kuninganna tundus minule kuidagiviisi koomiline olevat ja ma kirjutasin sellest ühe loo kohaliku lehe jaoks. Sealt oli nagu oli arvata, et selle eest makstakse ka ja selle lehe nimel Saaremaa trükiti ära ja siis kuu aja pärast juba olin selle lehe toimetaja. Televisioonis esitas oma kirja pandud mälestusi ja mõtisklusi, nende aastate populaarseim eestlane maestro Gustav Ernesaks. Ühel õhtul rääkis ta vaatajate rõõmuks teisest rahvuse suurmehest. Paul kerest. Tähistati Paul Kerese kuuekümnendat sünnipäeva juhatasin seal meeskoori maletatest koosnevat neljakordset kvartetti. Perelgi Kerese 50 aastasele juubelile pühendatud pidulikul õhtul ja paljude teiste malesündmuste puhul esinedes oleme alustanud ikka traditsioonilise Aleksander Läte malemänguga. Rohkem malet puudutavaid laule pole. Eelmiseni panin, püüdsime neid kunstlikult luua teadvustamisega Eevalt avaöösse, ära kadus vanker, mürinal etturite koor Kuno ooperist Faust ja muud. Seekordne kogunemine kulges sootuks tõsisema sellistikus, kuid noor võib väga mehiselt kõlada. Meile kõigile on mängimiseks ja autod ühepalju nuppe 16, et kõik oleneb lõpuks ikkagi selles seitsmeteistkümnendast maletaja enesenupust, mis toob lavale värgi, poli, fonilisi põiminguid, kümnete käikude võrd, kaugele ettekavatsetud lõpuente. Kui mõtlemist igaks mänguks loeme veel pritsi, siis siin pole vastasel kätt antud võrdselt sõjariistu. Neid jaotab juhus mängu tehniline Kulki sootuks teine. Mõne kangelane mehe tööst kokkuvõtteid tehes armastatakse öelda, et temas oli 99 protsenti tööd ja üks protsent annet. Kerese puhul ei julgeks küll nii end väljendada. Sellise määraga oleks nagu kõik korras. Ande protsent on aga kindlasti sootuks teine. Kõik ei taha nagu 100 protsendi piiridesse ära mahtuda. Reaalse tulemuse Kuiteks keres oligi ebareaalne oma ebahariliku andekuse poolest. Tema puhul maksavad mingisugused teised seadused. Meie üks pluss üks on kaks, nagu tema puhul ei loeks mingisugune haruldane loodusest kaasantud kasutegur vääritsas kogu tema tegevuse temasse koondunud ande põimumine, sünnitaski tulemuse, mis on suurem kui kaks korda kaks, on neli. 1977. aasta märtsis tehti raadioteatris taas kord üleliidulist eetriajalugu. Kuulajani jõudis esimene Kvatro fooniline ülekanne, mida nägid ka televaatajad. Mikrofonide taga olid Marite kallasmajja, Eino rippus reporter Toivo Makk valmistus usutlemas rahalisi ja riiklik sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel oli noodi pultidele valmis pannud Veljo Tormise avamängu number kaks. Lugupeetud raadiokuulajad, mono stereojaak vadro raadiote juures, lugupeetavad televaatajad. Alustame esimest kvadrofoonilist otseülekannet raadioteatrist. Eesti televisioonile on see esimene otseülekanne raadioteatrist, mis Tallinnas on jälgitav kadrofoonilisena ja Tartus ning Pärnus stereofonilise heliga. Selleks soovitame neil televaatajaid, kel kodus on stereoraadio paigutada kõlarid kahele poole telerit. Tänane päev on Eesti raadiole ja meie kuulajatele mitmeti tähelepanu väärne ja huvitav. Uue näo on saanud seesama raadiomaja kõige mahukam stuudio stuudio number üks, nii nagu on ta kirjas tehnilises dokumentatsioonis. Kuid Me kindlasti kutsume teda edaspidigi raadioteatriks, kuigi on kadunud kõrged sambad. Ornamendid on juurde tulnud kõrgust. Akustilised plaanid ja kolm seina on membraaniga, mis helide tulva all võivad ka vastu vetruda. Korraga võib sisse lülitada siit saalist 60 mikrofoni valgust, nagu näete, on enam kui küll 130 rippia peegellampi, mida see raadioteater annab raadiotegijatele, sellest paluksime rääkida. Televisiooni ja raadio komitee esimene asetäitjal. Aado Slutski. No kõigepealt ma arvan, et osaliselt saab likvideeritud ruumi nälg. Et meie suurepärased kollektiivid, sümfooniaorkester kannab küll riikliku sümfoonia sümfooniakesse nime, meie koor, raadio, orkester saab oma tööd paremini korraldada ja mis veel tähtsam on. Me saame edaspidi palju rohkem head muusikat, häid salvestusi kindlustada. Ja see on vast kõige tähtsam. Dispunane tuli ja traditsiooni kohaselt tähendab see raadios. Vaikust saad. Kvatro foonia saadete tehnilise taseme eest vastutas teiste seas kaabo Tereping, kelle arvates polnud tegemist pelgalt kuuldegurmaanidele mõeldud pisut ebareaalse ettevõtmisega, vaid raadio arengule vajaliku etapiga, mis tuli läbi astuda ja kuulata, et siis edasi minna, mis sest, et mitte otse ainuüksi patrofoonia suunas. Kui see oleks olnud nüüd ainult tehnikameeste huvi ja hobi või siis ka niisugune mingisugune Tartus üritus, siis ei oleks sellest muidugi midagi välja tulnud. Aga vot Eesti raadios oli sel ajal üks niisugune väga huvitav seltskond. Algas asi muidugi peale vajalikkus kelleski, kes oli siis Eesti Raadio peadirektor, tollane Aado Slutsk ja Ado Slutski teened Eesti raadio ühes on, kahtlemata ei saa mitte millegagi seda võrrelda. Sellest on ilmselt ka räägitud ja üks võimalusi, kuidas, noh, niimoodi vaata rohkem ressursse, nii nagu tollal nõukogude liidus see probleem oli siis sa pidid välja paistma, sa pidid tegema midagi uut ja kõigepealt toetas seda asja Aados Lutsk, siis olid seal noh, Hannes Valdma, kes oli nii tehnik kui suur spets ist muusika alal ja helirežissööri alal. Kogu sihuke huvitav seltskond oli sel ajal koos, nii et ma ütleks, et küllap see on seaduspärane, et just seal seal olid need inimesed. No mina olin sel ajal labori juhataja ja seal stereoarenguga tuli siis ka selles mõttes üsna palju tegeleda. Et neil laboris tehti asju, mida mujalt ei olnud saada, tähendab paljud asjad tuli tehniliselt valmis teha põlve otsas, mäletan seda aega. Seda hästi, aga ütle, ava, miks Kvatro foonia ei ole siiski nagu lõplikult läbi löönud, ehk ongi selles asi, et kogu see mäng on suhteliselt kallis, tavakuulajale? No küllap siin on mitu põhjust, no ilmselt üks põhjusi on see, et tavaliselt ju selliste abistavate või noh, ütleme siuksed taustaks mõeldud nähtuste juures ega siis ma nimetaksin seda meeldiks, et klient ei tahagi seda absoluutset täiuslikkust ja see, see süsteem oli siiski tõepoolest liiga kallis. Noh, ütleme kui nüüd kodus kuulata näiteks Kodroo saadet ülekannet siis oleks pidanud ju selleks, et tõelist efekti saada oleks pidanud istuma, raadiot, ollakse siiski harjutud kuulama rohkem taustaks muidugi gurmaanid istuvad tõesti ja kuulavad ja naudivad ja väga hea kvaliteediga, aga see sihtgrupp osutus siiski suhteliselt väikseks ja kogu maailmas, nii tähendab see olnud nüüd üldsegi nii, et me siin Eestis tegime mingisuguseid lollusi, mida üldse kliendile või tarbijale tarvis ei olnud. Aga kogu maailmas töötati sel ajal välja väga palju erinevaid Kodro süsteeme, püüdine püüti neid müüa, ma ise siin Soomes käisin sel ajal noh, kogemuste vahetamise korras ja mitmel jõukal inimesel olid siuksed süsteemid kodus olemas. Aga noh, ega neid eriti palju ei kasutatud. Ja siis selgus, et tegelikult selleks tavakuulamiseks on stereo küllalt hea ja quattro, mida me siis proovisime. Sellepärast see siis tasapisi hääbuski ja hääbus kogu maailmas. 1977. aasta juulis sai Eesti riikliku preemia teeneline kultuuritegelane Mati Põldre, kelle tipptasemel töö hoidis aastaid üleval Eesti telefilmi mainet. Suhteliselt äsja oli esilinastunud Mati Põldre film Raimond Valgrest igavesti teie, mis leidis ka üleliidulist tunnustust. 1977. aasta sügisel hakkas telemajas liikuma tulevane Jetteni nime ainus rahvusvaheline telestaar, tollane Pedagoogilise Instituudi tudeng Urmas Ott, kelle esimesed eetrikatsetused ei läinud kaugeltki nii libedalt, kui tagantjärele oleks alustanud arvata. Iga algus on raske, erandiks pole isegi väga andekad inimesed. Ma arvan. Ma hakkasin majas käima. Ma arvan, 77. aasta sügisest, kui kuulutati välja televisiooni ajakirjanike kursused, kuhu ma siis astusin, sest ma õppisin parajasti Pedas ja mul seitsme materjali ees lõpetamine, nii et ma pidin tõsiselt mõtlema, tähendab, et mis minust edasi saab ja ma nägin endal ütlen ausalt, kui ma nägin seda kuulutusse, televisiooni lehesed, sellised kursused tulevad šanssi. Hiljem sain ma teada, et mind ei tahetud sinna üldse võtta. Absoluutselt selles mõttes, et vaadata ilmselt, et noh, niisugune kehkadi, vei, ülbe ja ennast täis ja ei ole tõsine inimene, siis tookordne nagu suhtumine kaadritesse oli teistsugune, kui ta on praegu sa pidid olema ju tagasihoidlik ja ja selle asja ma õppisin televisioonis hiljem olude sunnil väga hästi ära, kuidas mängida tagasihoidlikust. Kui sul on näiteks keegi, pakkus mõni toimetaja mingisuguse asjaga mingi pisikesi asja nii-öelda kolm sõna eetris. Pealegi ei saanud öelda, et ja et mis kell ja kui palju ma selle eest raha saanud vaid tuli alati neiu. Ei, ma ei saa sellega hakkama lasta ennast noh, niimoodi möllida oomist ja nüüd ma olen nii kogenud toimetaja, küll me selle asja ära teeme ja vot niimoodi ja siis läks, eks ole majas nagu jutt, et vaat niisugune tore tagasihoidlik noormees, aga kui sa olid noh, niimoodi pidasid ennast üleval, nagu sa oleksid tahtnud üleval pidada nagu oleks olnud see loomulik selles situatsioonis siis ta laul lauldud, siis läks jutt, et ülbe ennast teise sind ei võtnud enam mitte keegi mitte kuhugi. Kas sa mäletad ka seda, millal sa esimese eetri saate tegid ja millest see oli? Tead, sa, ma ei, ma ei mäleta, et need olid mingisugused jupid, mul ei ole selles suhtes mingisugust niisugust konkreetset mäletus, mälestust, aga siis ma käisin nendel nendel kursustel, see oli nagu kaks hooaega, kaks talve ja mingisuguseid ülesandeid meile seal kanti mingid aegluubi, lugu või midagi. Me pidime tegema, ma arvan, see on seotud kuidagi sellega, kuivõrd televisioonis tookord ei olnud meist nagu keegi huvitatud, et meil eetrisse lasta või, ja ma arvan, et televisioon ei olegi see koht, kus nagu proovida ja nii-öelda eks ole profiks kasvada, sa pead ikkagi nagu enam-vähem valmis olema ja vastama teatud tasemele. Siis mina suundusin raadiosse, meile öeldi, et proovige raadios midagi teha. Raadio siis seal on suur eeter, palju programme kusagile saada, eks ole, mingisuguse pisikesi asjakesi toimetaja ise ei viitsi sõita Antsla maa kutsekooli mingit lugu tegema seitsme rubla eest, siis sõidad, sina, no tean nii nagu need asjad käisid. Ja käisin ka neid asju tegemas ja, ja tegin, räägime kõigepealt oli see raha teise pärast, teiseks oli see mingi kuulsusejanu rahuldamine kahtlemata. Ja kolmas oli see ikkagi mingisugune võimalus panna mingisugused tellised sellesse müüri. Pean silmas karjääri, mida sa iseenda jaoks, eks ole ju laduma pildid loota, minul isiklikult ei ole mitte kellelegi, ma teadsin, et kõik see, mida mälus omada võin, see tuleb mul isiklikult kahe väiksed käega ära teenida, nii et mina töötasin äärmiselt palju raadios ja 79. aastal, kui ma lõpetasin Instituudi sain ma siis nagu televisiooni tööle ka tänu mingisuguste jamadega, sest et vahepeal ma arvan, 78.-st aastast alates oli mingisugune ebaõnnestunud diktorite konkurss, kuhu nad kedagi ei saanud. Riho mesilane oli, eks ole, reetnud sotsialistliku kodumaa kedagi lugema nii kava kui ka uudiseid. Ja siis Tõnis Kask kutsus mind ja tänu sellele tähendab et ma sain selle kutse, sain ma ka hiljem televisiooni tööle, kuigi mind huvitas rohkem näiteks niisugune töö ikkagi saadete tegemine, nagu tegid näiteks sina või tegi Mati Talvik või aga noh, ma ütlen veelkord, tookord tuli oma niisuguseid tõelisi eesmärke hoolega varjata, üldiselt ma arvan niimoodi ja ma ei usu neid jutte. Ma arvan, et kohad on alati. Oled koht, tuleb alati kätte võidelda, kunagi ei ole nii, et on täielik tühjus. Kuigi seda me võime omavahelises vestluses kedagi klassides öelda. No seal ei ole ju mitte kedagi ja nii edasi, tegelikult on kõik kohad alati kinni. Eesti televisiooni programmidirektor Voldemar Linstramile algas 1978. aasta algusest uus ajastu, sest meie kavast kadusid viimasedki kesktelevisiooni kohustusliku programmi jäänused. Infoprogramm preemia, kaasa arvatud. Olümpiaregatti lähenemine aga pakkus ringhäälingule muidki võimalusi, mida nii raadio- kui telemehed ka osavalt ära kasutasid. Probleem oli ju 70.-te aastate algus, kus võeti vastu kõrge otsused üleliidulist teleprogrammi preemia peavad kõik telekanalid oma võimsatel saatjatelt transleerima Eesti ainukeseks, kes siin seda otsust ei täitnud. Teistes vabariikides pandi preemia kõigi põhiprogrammi. Ja me näeme, et põhiprogramm, kus kelle käsutuses võimsatele saatjalt Kattis nagu kõige suurema riigi territooriumi. Meil preemia jäi Eesti televisiooni saatekava sisse, sest Eesti televisiooni käsutuses olid peamiselt võimsamat saatjat. Võitlus käis mitu aastat pretensioone esitati pidevalt, et me täidame siukest üldriiklikku ülesannet, ei tagavpreemia levi. Üle riigi igasse punkti sideministeerium tuli siin appi, pani väikse võimsusega paati küll Ruhnu, küll Kärdlasse kallastele ja ja Viljandi ja Võhma ja kus asusid vene keelt kõnelevad loomulikult teatud arv või siis sõjaväeosad olid ka, kes selle taga tegelikult Eesti piiriäärne tsoon siin nüüd sõjaväeosad, kes pidid tingimata sellel kellaajal nägema. Selleks ajaks siiski meie sideministeerium suutis neid väikevõimsusega saatjat nii paigutada, et mõlema programmilise levi oli peaaegu võrdne, ehkki me olime veel nelja protsendiga tegelikult ees, kuid 94 protsenti minu teada oli siis kesktelevisiooni esimese programmi Evi vabariigis. Ja tänu sellele me võisime nagu rahulikult oma programmi planeerida, sest paratamatult see ei olnud mitte ampri keemia, seal oli üheksas stuudio, teenin Nõukogude Liitu. Seal oli viis kuus niisugust üle liidrist ja mis olid kohustuslikus korras. Transleeritavat esimesel programmil või tähendab kõigile Nõukogude Liidu elanikel. Aga nii palju oli siiski kompromissi, et aktuaalne kaamera ei läinud otsekohe kella üheksaseks ehk kõige paremaks vaatamisajaks. Nojah, sellepärast, et Vabbe aegade muutmine ei tohiks toimuda üle ja ta nõuab teatud harjumuste ja pisitasa neid muudatusi sai hakata siis tegema ja see oli periood, kus me tegime ettevalmistusi siiski olümpiamängudest, sest et Moskva olümpiamängud olid tulekul. Linnasse oli kavandatud purjeregatt ja purjeregatti kultuuri ramm. Noh, põhimõtteliselt algas ettevalmistuseks see aktiviseerus olümpia nagu ideede vaimus. Taas jälle koostöö Soome kolleegidega meelelahutussaadete valdkonnas, see oli kord aktiviseerunud, kord jälle taandunud, kuid olümpia eel tuli jälle uus. Motiiv oli rahvusvaheliselt pommiprogrammide vahetusi ja see andis võimaluse taas Soome kolleegidega aktiviseerida koostööd. Üks nendest üksustest Enda tähti, olin kildatähti. Pärast olümpiat läks ta muutis nime, sõprust, linnade laulud kuid see kestis 10 aastat, nii et niisugune ühiskontsertide tegemine see pakkus mõlemale poolele huvi ja, ja nii pikalt ei ole me Soome kolleegidega teist särge teinudki. Oi veel võita. Avaid lõi ta, eks, kartmatu. Kes söandaks järele sõita, kes söandaks järele sõita? Tuletisliistu heita. Kas palee Hebdo ja lõhna on raske Beeta kui mõistus on läinud, looja? Žiguli ootab juba. Ega siis muud kui rooli puudukest juhiluba. Kuid mine ja selles Lea pigistab, söögu ajabki, joomarublane rindrublane ring. Ta praami. Sõbrad ümber haua, mõnel on silmad märja murrad, ei kesta aga kaua ja närtsinud peady pärja. Kalmistult Eevee linna aeglase. Ja seda räägib tuuleme. Toasaagal ühineda tubade abil ja piinas ei olegi põlu ja viina. Rock hotelli trummar Harri Kõrvits hakkas koos Raivo Järvi ka 1982. aasta detsembris teles tegema pikaajalist menusaadet kõige suurem sõber. Asutuste tänasesse aegruumi jääb Raivo Järvi esimene teleseriaal laupäeval koos isaga, mis tänase eetrimeistri tõi ekraanile alguses küll Uieda, kuid algusest peale üliandeka lastesaadete tegijana. Selle saatega me esimest korda nagu liikusime selles suunas, et lastega tegelemiseks on olemas ka isad ja, ja, ja nii palju perekondi on ju, kus on kas võõrasisa või ei ole isa üldse ja meil olime, me oleme tihti nagu poleemikat või probleemid silme ees, et kas on üldse eetiline teha saadet laupäeval koos isaga kui nii paljudele lastele kuule isa ja leidsime, et seal võib-olla see isa aseaine, kui me teeme seda positiivset rõõmsalt, aga ma tahaks õhutada kindlasti seda, et et mina olin siiski noh, ütleme nii 75 protsendi osas esineja ikkagi kogu asja väljamõtleja seeria ja ma julgen öelda, et ka minu nii-öelda teevee ema on, on Lilian Põldre, kes on teinud nii palju, suudad asjad, saated alates mõmmi aabitsast ja Entel tankerist ja lõpetades Leopoldiga. Oli sul ka mingisuguseid eeskujusid, kui sa hakkasid teleekraanil joonistama, no siin Põhja-Eesti lapsed ja ka täiskasvanud mäletavad hästi soomlast, pullitädid, kes, kes mõnusasti rääkis ja joonistas, kusjuures seal ei olnud kasutatud isegi neid telenippe, et vahepeal läks joonis kiiremini edasi, mida sina oled kasutanud ja, ja muidugi hästi sellepärast et muidu see võtab liiga palju aega. Kas sa vaatasid ka Külli tädid ja kus mingisuguseid mõtteid tuli sealt? Külile titt vaatasin, aga tema ma avastasin hiljem, sest tegelikult Soome TV pandi meile sisse, kui ma olin juba jah keskkooli lõpuklassides, aga üks minu eeskujudest, noh, eks me oleme ikkagi selle aja lapsed, oli, ma mäletan vene televisioonist ongi nii-öelda Budoosnik, kes koos Buratiinuga esines ja ma mäletan, et tema siis joonistas ja ja mul kuidagi oli nagu vaimusilmas. Vaat selliseks ma tahaks saada, aga, aga see joonistamise asi ütleme, et siiski täiesti juhuslikult sai mul tegelikult Ma juba siis, kui ma olin, kui ma ei eksi, kas teises või kolmandas klassis, sest et ma olin nagu Tallinnas esimese nii-öelda kohe algusest peale kunstiklassiks tehtud klassi liige ja meid toodi tollal veel vanasse raadiomajja, kus oli televisioon, tädi Rutti rattasse otsesaade loomulikult, eks ole, ja, ja, ja seal me andsime, siis ma mäletan puusütega, sest vildikaid polnud olemas ja vot sellest ajast tegelikult režissöör Tiiu Vahi ja Lilian Põldre mäletasid, nii et nii et noh, ütleme tutvuste kaudu, nii nagu see maailm tihtipeale koos püsib, eks ka mina nendel meeles olin. Aga, ja mis puudutab Külli täid siis siiamaani et Frylantslerina või näiteks Soomeski ennast esitleda tööd saada malat esitan ennast, et mina olen viron, teeveen Külli tädi, siis ela nagu soomlastel mingeid probleeme ja, ja võib-olla viimaseks nüüd kõige kaasaegsema kandi pealt siis näiteks Ameerika ja anglosaksi TVd vaadates võib-olla mis ta on selline noh, kes on ka nagu midagi sarnast, et ta tuleb, jutustab mingi loo, ehkki ta joonista nii, et nendele naela tutvustan aastat, ma olen nagu kohalik, mis talle osaks jumala eest, mitte suurtesse kingadesse astuda, aga noh, väga väike, väga kohalik, ütleme nii. Viis päeva pärast esimest Raivo Järvi laupäeva saadet algas ajurünnaku seriaal, mille peamiseks välja mõtlejaks oli hagi Šein, keda seni tunti peamiselt teleauditooriumi uurija ning telesarja kodulinn. Saatejuhi ja kaasorganiseerijaga. Ma olen teinud väga palju erinevaid saatesarju olen ma vist eluaeg teinud kogu aeg ühte ja sedasama saadet. Venno sündimist, ma mäletan väga konkreetselt enne seda üks Kalju Komissarovi saatesari noortest väga niisugune tähelepanu juurdunud sarja, ma mäletan, ma sain elektriimpulsi, ma õppisin juba tol ajal sotsioloogiat ja kuidagi vaatad niisuguse ühiskondliku mõtlemisega, et väärtusest, mis noortele inimestele nõukogude ajal oli, oli kõik täiesti niisugune alusetu ja pidetu ja mul jaotades jõudsime selleni, et noh, et mis võiks olla oma selles niisuguses Nõukogude masinas ja siis arvasime, et see kodukoht ja kodulinn ja nendest oma asjadest hoolimine ja ajalooga seos ja et võib-olla tekitab niisuguse mingisuguse väärtusbaasi, mida inimesed võiksid omaks pidada tühja selle nõukogude ideoloogia pealisehitusega ja sealt see idee sündis, et lähme siis, üritame seda oma kodu korda teha. Ja kodulinn on noh, selles mõttes seotud väga-väga just selle, selle ideestiku, samal ajal mina nägin, oli üks teine idee tutvustada vanalinna lihtsalt kultuuri ja arhitektuuriväärtusi ja siis need kaks asja said nagu kokku seal programmi nõukogus või kus iganes seda arutati, siis nagu hakkasime tegema nii et esimesed kaks-kolm aastat tegime Tiinaga koodi pärast Tiina arendus selle noh, juba väga suureks liikumiseks. Jah, sellest hetkest peale ja öelda, et noh, ma justkui nendes saadetes hakkasin tegelema mingisuguste niisuguste ühiskondlike asjadega ja selles mõttes on kodunenud mulle tähtis. Siis tuli aasta 78 ja menuraamatupidamise järgi 19. oktoobril. Bril läks eetrisse esimene ajurünnak, mis oli kogu selle suure teleliikumise Algus, mis tegelikult lõppes taasiseseisvumisega naja jälle sama asi niivõrd rumalalt ja jaa jaa, vastaselt ülesehitatud ühiskond ja niivõrd ütleme, pädetud arusaamised, sotsiaalsetest protsessidest ja minu enda sotsioloogia õpingud Tartu Ülikoolis ja noh, loomulikult nad viisid selleni, et kuidagi üritada seda seda seisundit ja rääkida olulistest asjadest. Sidusime sellele avaliku arvamusega, mäletad kõik need ankeedid, mis ringi käisid koos koos nende saated niimoodi, olgu siis alkoholismist või abielu lohutustest või haridusest või nii edasi, nii et loomulikult läksime liiga kaugele selleaegsete võimude jaoks ajurünnakuga oli kogu aeg probleeme, kuna need olid salvestatud saated otsa, ei läinud, sealt tuli ikka kamalute kaupu lauseid maha kraapida, kes oli agara väljavõtja, kas Eesti televisiooni juhtkond või need inimesed, kes olid nende selja taga? Ma ei oskagi seda ausalt öeldes öelda alati olnud niisugune tunne, et ütleme, televisioonijuhid ja maalingud televisiooni juht juba niisugusel ajal, kus ei istunud keegi sul kaela peal. Aga eks nad olid alasi ja haamri vahel ja ma mäletan väga hästi, kui Enn Anupõld kunagi ütles põhjuste üle, küsisin, miks ma peaksingi tegema. Ta ütles, et et tere, soovin, et ma kogu seda musta pesu keskkomitee musta pesu teie peseb. Et ma arvan, et kuna nad üritasid tegijaid hoida. Aga samal ajal nad ei saanud ka lubada totaalselt sõnavabadust, nii et eks me olime kõik ära õppinud. Kui mitte tõde rääkima, niimoodi see võimalik oleks. 1980. aastal sai Jaak Joalast esimese eesti popartistina teeneline kunstnik. Kogu rahvale jääb 1980. ennekõike meelde olümpiaregati vaata et viimsel hetkel hääbumisest päästetud Tallinna vanalinna ning rõõmutundega imeilusaks kohendatud piirita. Pärast aastaid kestnud ehitus ja ettevalmistustööd olid suveks peaaegu et valmis ning 20. juulil 1980 astus olümpiaväljakul mikrofoni ette regati korralduskomitee esimees Arnold Green. Lugupeetud, daamid ja härrad, seltsimehed. Eile avati 20 teised kaasaegsed olümpiamängud Moskvas mille poole on pööratud kogu spordisõbraliku maailma pilgud. Nüüd ootavad purjespordiaustajad olümpiaregati avasignaal oli täna siin kui neli aastat kestnud sportlaste ja olümpiaregatti organiseerijate mesilase uni. Usinus on kulmineerunud. On mul suur rõõm teid tervitada kõiki olümplady organisaatoreid, külalisi ja kodurahvast kõiki, kelle ta tänane päev oleks toime tulnud. Kinnitan teile, iidne Tallinn loodab teha kõik selleks, et eelseisvad päevad kujunesid spordi kuulsuseks. Olen veendunud, et kohalolek kaunistab meie linna. Tere tulemast. Võtan 20 teiste olümpiamängude purjeregati Tallinnas avatuks. Nii see oli olümpiaregatti mõjutanud boikoti ning väliskülaliste vähesust. Meenutame täna veidi tavatust vaatenurgast kahe tegusa ringhäälingumehe Peedu ojamaa ja Enn Anupõllumälestuste kaudu. Moskva olümpiamängud olid muidugi selles mõttes üks imeline aeg, et millised tohutud ettevalmistused olid tehtud meile ka siis boikoti aega, noh, välisajakirjanikke praktiliselt ei tulnud ja ja, ja mul on igavesti meeles, kui üks minu parimaid sõpru Soome aastatelt Pertti Palo hõima, kes oli Soome olümpiavõistkonna ülijuhtaja Moskvas ja Montrealis kui ühid nimega Pepsi teda kogu Soome tunneb. Et kui ta tuli siia ja, ja siis noh, Arnold Greeniga, nad on väga hea sõbra siiamaani. Ja siis Pepsi kutsus mind Viru hotelli varietees. Viru hotell oli ju reserveeritud ajakirjanike jaoks, hotell oli täiesti tühi. Ja siis me läksime õhtul sinna varietees, istusime ühe teise laua taga, istusid veel mingid mehed ja, ja me olime ainuke publike täisprogramm tuli meile kõik siis me täie täielik tühjus. Peedu ojamaa oli reklaamiärimehena boikoti tõttu eriti raskes seisus, sest temale tähendas kavandatust hoopis kitsamaks kängunud regatka otsest raha kaotust, kuigi andis Eesti reklaamfilmile ka võimaluse teletehnikat muretseda, mis hiljem marjaks ära kulus. Ei saanud enam pidama, trükkisime Roodsa suurtest ridades kõiki afissid ja ja meened kaasa minema väga ilusas värvi trükificolitsioonid selle maksja üsna palju selle eest. Ja seda. Ja me võisime ikkagi uut tehnika saada sel puhul ja ja selles mõttes me jäime tulemusega ikkagi täiesti rahul. Sealsamas õige meie need juba videomagnetofoni, millega võisin ringi jagada, sõitma ja ja montaazi. Kuid 1980. aasta olümpiamängude põhisündmused toimusid siiski Moskvas. Eesti Raadio meeskonnas tegi katkematut eetritööd ka Tiit Karuks, kellele olümpia-aasta jääb elu lõpuni veel ühel pool sportlikult põhjusel meelde. Esiteks muidugi olümpiamängud, kus me esimest korda Eesti ringhäälingu ajaloos saime teha siis erinevatelt võistlus paikadelt ja koha pealt reportaaže, üks oli kergejõustikustaadionil, üks oli näiteks ujulas või korvpallihallis, üks oli võrkpallihallis, üks oli sport võimlemisel ja siis oli meil Moskvas sellest telerist raadiokeskuses üks nii-öelda päeva saatejuht ja tema siis lülitas nii-öelda oma sisse juhatustega erinevad reporterid sisse ja see oli esimene niisugune ringsüsteem, kus me saime proovida ära selle süsteemi, milles tegelikult nii Eesti Televisioon kui ka Eesti raadio töötavad ja noh, teatavasti oli ilusaid hetki, Jaak Uudmäe kolmikhüpe kuldi Varstu kalkinsai ujumises, kulla Viljar Orsay kulla sai Mait Riismann veepallis kulla ja loomulikult, need olid ääretult ilusad hetked ja siis küsisingi, mida tundis Uudmäe enne Viktor sanejevi viimast katset ja Uudmäe ütles siis otse südamest välja selle kuulsa lause, et ma kartsin, et nad mõõdavad talle ära ja sellest tuli pärast pahandust mulle Jaagule ilmselt vähem, aga keegi Tallinnas olevat nimetanud seda isegi teadlikuks poliitiliseks provokatsiooniks. Kuidas aga nimetada seda, mis toimus Kadrioru staadionil jalgpallimatši ajal sellest aastaid läinud? Sellest on räägitud, sellest on isegi laule lauldud ja ka Tiit Karuks on ühe laulu sõnades sees. Kui sa nüüd aastal 2001 vaatad sellele tagasi, mis see tegelikult oli? See oli tegelikult olümpia-aasta lõpetuseks mõeldud üks selline lõdvestav üritus, see oli nali, tegelikult oli mõeldud üks jalgpallimatš kus mängisid Eesti Televisioon Eesti Raadio kuhu kutsuti ansambel propeller, kes oli tohutult populaarne ja kus hüppas hüppevõimsusele kõrgust mees nimega Raul Rebane. Ühesõnaga oli mõeldud üksmeelel lahutusüritus selle olümpia suve lõpetuseks ja paraku sattus see üritus 22. septembril ja me ei mõelnud üldse seda, et see on 22. september, Tallinna nii-öelda vabastamise aastapäev. Ja üsna tugevalt veel reklaami tegime ja müüsime pileteid sümboolse summa eest, sest ka staadioni üüriks tuli midagi midagi maksta. Ja meie üllatuseks kogunes staadionile umbes 6000 7000 inimest ja sealt siis kera veerema hakkas. Mängu võitis muide Eesti Raadio kolm üks mäletad ja siis propellerpidi mängima. Vaheajal ta mängiski vaheajal pidi mängima mängu lõpus, aga tollased tele-raadioülemused kadunud Raimond Penu keelas ansamblimängu ära. Ja see noori, kes olid staadionile kogunenud, muidugi ärritas, sest oli lubatud ja siis Patty mindia Osolini Olav Osolini publikut rahustama, aga kui sellised suured massid on juba ärritatud, siis on ju väga raske, väga raske neid rahustada sõnaliselt ja mänginuks propeller oma lood ära. Siis sellel õhtul poleks mitte midagi juhtunud. Järgnesid need suured noorte sündmused, eks ole. Ja see oli täiesti olust tingitud, et Eesti Tele-Raadio või Eesti NSV tollased tele-raadiojuhid sattusid paanikasse ja nad ei osanud massidega suhelda. Massidega tuleb pidada dialoogi, mitte keelata ära. Peanahka himustasid sellel ajal väga paljud. Kas sa mäletad ka neid, kes sind kaitsesid ja oli selliseid inimesi küll, kes mind kaitsesid? Näiteks kadunud Jüri Palma, kes palus seda asja mitte üle dramatiseerida? Meid kaitsesid isegi inimesed riiklikust prokuratuurist, tähendab, meid kutsuti prokuratuuri ülekuulamisele ja öeldi ausalt ära, et keegi tahab sellest mätsida nüüd ilmse poliitilise skandaali. Aga uurija ütles, et see on täiesti selge, et see oli sündmusteahel mis lihtsalt lihtsalt hakkas hargnema. Ja nüüd mõned, ma ei nimeta nimesid, kui meie praegustest isegi võib-olla elektrit joonelisem meedia prominentidest on väitnud seda, et umbes see oli Eesti uue vabadusvõitluse algus siis on lihtsalt mina sellist upitamist ei taha, sest tollel hetkel oli mõeldud lihtsalt meelelahutusürituse ja naljana mitte millegi rohkemaga. Arvad Gunnar, kallid Gunnar Luuna, David? Oma laulu Vanemuine. Haaratlikud vannitornis aeg oli igav, oota, nägi Sveni tulemas seal mööda mereranda, armad Grünberg Grünberg lunastanud välja ja sul on kodus mitu pilti manenevad. Armas Karuks, kallis, kahjuks ei saa aita ilma sülgitaletantšeri mind üle. Kaaraeg oli igav, oota, nägi jaskar tulemas seal mööda mereranda, farmad jumala kallid, jumala lõunast, daamid välja. Kaugelt suured sõbrad, pane nemad. Kaardistatud vangitornis aeg oli igav, oota läinud tulemas seal mööda mereranda armad talliga kannatuna daamid ja ta on ikka pikad juuksed, arenevad. Must Karuks, kallis Karuks kahjuks ei saa unustada paista andekas. Karm aeg oli tulemas seal mööda mereranda. Arvad lõka kallis kadunud daami? Sul on? Vaba Arnold Corp korruskoli, aita naturaalkitarri kanna Jechi muutuvat ja. Kärpeid. Tiit Karuksi õnneks vangi türmi ei pistetud, kuid talle määrati pikaajaline eetrikeeld, mis lõppes tippajakirjaniku lahkumisega Eesti raadiost. Kuid 1981. aastal sunniti erru minema ka olümpiaregati ringhäälinguhing korralduskomiteesse kuulunud Aados Lutsk. Detsembrist 1981 määrati tele-raadiokomitee esimeheks aastaid parteitööd teinud Allan kullaste, kelle olematu kogemus Ringhäälingutööst oleks viisakalt öeldes väärinud parteilist noomitust. Teledirektor Enn Anupõld suutis vaatamata kangutuste katsetele ja rangetele noomitustele siiski oma kohale jääda. Pealegi oli tal parteiline ülesanne viia lõpuni uued telemaja ehitus, mis üleüldise defitsiidi tingimustes oli väga vähestele jõukohane. Üles. Asi läks tõsiseks parteeriseks tugevdamiseks, noh aga hakkasid juhtima niisugused mehed, kes polnud elus siis ajakirjanduses olnud. Kes ei kujutanud ette, kes olid tubli parteitöötajad, kes kartsid ise otsuseid vastu võtta. Kõike küsiti suurest majast järele, kõiki venima, see oli tõesti üsna keerukas kärus. Mis puutub uue telemaja ehitamisse, siis annaksin põhimise raskuse siin kadunud Leiger Põldmale. Sest tema oli meil tõepoolest tõeline. Arktiline televisiooni inimene mitte ainult tehnika hankimisse, vaid vaid talul eraldi see ehitusgrupp, aga noh, mina olin ka kõigis nendes kui me ehitatega sõdim, kui nad vahepeal läksid minema ja ja me ei saanud neid tagasi. Ja noh, ma ikka osalise natuke selles Nädala pärast meenutame ringhäälingu aastaid 1982 86, mil lõplikult uus telemaja valmis eetrielu alustasid kõige suurem sõber Prillitoos kitsas king ja Urmas Oti teletutvus Eesti raadiusega kultuurikaja, raadiopühapäevaprogrammid ning hommikuga ja ringhäälingus hakkas tõusma Mart Siimanni täht ning vaatevinkli põhitegija Mati Talvik teenis Valdo Pandi nimelise preemia kuulmiseni pühapäeval, 28. oktoobril kohe pärast KUKU raadio kolmeseid uudiseid. On see ka Aga hingesiire?