Tere, olen Enn Eesmaa ja kutsun teid tänagi kuulda rännakul Eesti ringhäälingu lähiajalukku. Seekordne meenutuste tund on aga kõigist eelnevatest erinev ning enneolematu sest aastail 1000 987991 Saifata reaalselt põdura NSV Liidu väikseim Ast liiduvabariigist vabariik, mis logisevat liitu, et üksnes esimesena jõuliselt murendama hakkas, vaid sellest esimesena ka välja astus. Eesti esimene iseseisvumine 1918. aasta veebruaris toimus enne ringhäälingujõudmist. Me ei saa temale, seepärast on teine või täpsemini kolmas eesti rahva ärkamisaeg esimesena dokumenteeritud ka elama. Ja pildi kaudu, mida tänagi veel raske hinge liigutuseta taas kogeda. Need olid erilised aastad, mille ajakirjanikud tegid poliitikat ning poliitikutest said publitsistid. Rõhuv enamus tundise mõtles ühtemoodi ning tänu dollastele formaal ennekõike aga tõelistele liidritele suunati inimeste vaba tahe kuldselt küpsete teradena ajalooveskikivide vahele mis sedagi korda jahvatasid tõeks Me kõigi salaunistused ja südamesoovid, mida inimesed olid aastakümneid südames kandnud ükskõik kuhu elu ja saatus neid kaoli pillutanud Siberisse, laiavabasse maailma või jätnud sünnimaale paremaid päevi lootma. Tänaseks on tollased tited tosina aastaga kasvanud koolilasteks, kes kunagist vene aega ei saagi mäletada nende ning kõigi teistegi huviliste tarvis. Meenutame toonaseid sündmusi ringhäälingus säilinud eetridokumentide kaudu toimumise järjekorras sest sedaviisi on kergem taibata, miks saime vabadus võimalikuks just nii, nagu see tegelikult toimus. Alustame 1987. aasta algusest Moskvas vaevalt toetatud ettepanek rajada Rakvere kanti loodust karmilt reosta. Fosforiidikaevandus tõstatas Eestis rahvaliikumise, mille etteotsa asusid teadlased ning teleajakirjanik Johannes saare. Mureks oli põhjust küllaga, sest lisaks loodus hävingule torkas kaevanduse plaanis selgesti silma järjekordne venestamise taotlus, kuna suur kaevanduse tööjõud oleks loomulikult vana ning läbiproovitud stsenaariumi kohaselt nii-öelda vennasvabariikidest sisse toodud ning siis siia unustatud. Fosforiidikaevanduse avalik protest lahvatas üldrahvuslikuks liikumiseks 25. veebruaril 1987 Eesti televisiooni saatesarjas panda. Aastapäevad oli juhtinud Johanare Moskvas salvestatud fosforiidi kaevandamisega. Hästi kursis olnud Juri jamp oli seitsme minutiline intervjuu tõestas et Eestiga peeti surmtõsiseid Laane ning mis kõige kurvem Tallinnas püüti kuni viimse võimaluseni asja kinni mätsida. Kahjuks kuulus nende võimumeeste hulka tollane peaminister Bruno Saul. Tänu jumala saare leidlikkusele ja ülikiirele tööle jõudis jampoli usutlus ekraanile. Mis siis juhtus, on paljudele teada, seepärast räägime täna Ringhäälingu minevikku, meenutades rohkem sellest, mis juhtus Juhan Aarega. Me tundsime noh, niisugust giljotiini kergelt niimoodi küla peal seda jahedat terast ütleme ühelt poolt televisiooni juhtkond oli asetatud nagu kahe tule vahele. Üks tuleandja oli siis keskkomitee propaganda ja agitatsiooni osakond kes siis nagu televisiooni, et otseselt ei süüdistanud, kuid noh ei vaadanud just hea meelega sellele, et selle saate tagajärjel on ühiskond muutunud väga rahutuks. On hakatud igasuguseid petitsioone koostama ja, ja kirju läkitama. Ja nemad seal olid muidugi mures, et millega see kõik ükskord lõppeda võib. Teiselt poolt televisiooni juhtkond nagu sa tead ju oli ka alati teatud määral mures iseenda saatuse pärast ja ja et kes teab, mis nendega võib juhtuda, nii et ilmselt püüdsid ka ja püüdsid ka kujundada niisugust olukorda, et vähemalt näiliselt mind niimoodi pigistada ja pihtide vahele võtta, et siis mingisugusel hetkel võiks keskkomiteel öelda, et näete, avame. Me võtsime kasutusele abinõud. Ja üks niisugune hetk saabus 87. aasta aprillis, kui tollane tele-raadiokomitee esimees Allan kullaste kutsus mind. Või andis korralduse õigemini tulla kolleegiumi istungile. Ja, ja seal kavatseti arutada minu personaalküsimust. Ning oli aeg, mil oli juba toimunud Bruno Sauli pressikonverents, mis leidis aset 31. märtsil samal aastal ja kus punu Saul oli mind väga teravasti kritiseerinud ja kus keegi ajakirjanikest küsis, et mida ta Jonaardadel jah, see oli Toivo Aare, kes seda tõsis. Ja tema püüdis sellel pressikonverentsil väita, et ma olen toonud Moskvast valeinformatsiooni, et see kõik, mida Juri jampol rääkis, ei vasta tõele, et ma olen oma võimalusi kuritarvitanud ja vaat niisuguse valeliku informatsiooni põhjal on siis nüüd rahvas üles kihutatud. Ja et ministrite nõukogu ei saa kuidagi ja keskkomitee sellega leppida, et tegutseb selline ajakirjanik, kes siis rahvale Valeinformatsioon konid jagab surmtõsine süüdistus, Surtasin süüdistus püüti konstrueerida niisugune vandenõu, et süüdistada mind selles, et tegelikult ekraanil ei olnudki juri jampol kogule ja aga seda, et see intervjuu võeti videolindile ja see videolint saadeti Moskvasse, et oleks võimalik uurida. Kas on niisugust süüdistust võimalik konstrueerida. Et, et aru, milles oli mõte. Et kui on võimalik kuidagi moodi tõestada, et ekraanil see inimene, kes ekraanil on keegi muusööri juur, jampol, seon talle ka sarnane inimene. Aga te panite sellele inimesele sõnad suur ja ütlesid, et ta on see ametnik. Uskumatu ja et ta on see ametnik. Aga tegelikult te olete siin teinud teatrit, olete ühesõnaga kihutanud rahva ülesse ja, ja see väga tõsine süüdistus selle eest on võimalik, nii mõndagi. Tol ajal oli võimalik korda saata. Nii et ma tahan väita, et juhul, kui see intervjuu oleks tehtud näiteks raadiovahenditega täpselt sama informatsioon oleks võinud minna eetrisse raadius, kuid raadiolinti nagu sa isegi tead. Raadiolindi puhul ei ole võimalik tõestada nii täpselt, kes seal sul teine rääkija pool oli, aga õnneks filmimaterjal oli kvaliteetne ja, ja kõik oli ikkagi niimoodi. Tänud filmilindile, et sellist süüdistust konstrueerida võimalik ei olnud. Kui tõde fosforiidi kaevandamise ohtudest oli rahvani jõudnud, algas tarmukas tegevus. Nii tavainimeste kui teadlast tegi seas. Küllap paljud teist mäletavad Tartu Ülikoolis kolmandal aprillil toimunud fosforiidikoosolekut ning esimese mai rongkäigus kohustuslikule punasele vastukaaluks kasutatud tibukollaseid protestisärke käetudengite seljas mille rinnaesist katsid vormilt viisakad, kuid sisult räiged sõnad fosforiit. Tänan, ei. Protestivaimu väljendajaks jäi ka järgmisel aastal Eesti televisiooni saates Riiaal panda kuid toimus teisigi sündmusi ning alustati liikumisi, milleta vabadus poleks saabunud nii ja nii kiiresti, kui see tegelikult toimus. Augustis 1987 moodustasid endised poliitvangid eesotsas Tiit Madissoniga Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamise Eesti gruppi. Traagilise sündmuse 40 kaheksandat aastapäeva tähistati Tallinna Hirvepargis leinava Linda kuju juures. MRP A ja G-grupi tegevuse tähendust pole võimalik üle tähtsustada, sest tänu nende vaprate inimeste tööle tõestati maailmale balti riikide okupatsiooni jätkumise algpõhjusi ning lammutati Moskva poolt loodud nüüd Eesti ja teiste balti rahvaste vabatahtlikust püüdlemisest Nõukogude Liitu niinimetatud rahvarevolutsioonide ajal, mis kummaline küll, toimusid kõik ühel ja samal ajal ning kopeerimismasinast pärit makalt tõtliku käsikirja kohaselt. Temaatika rahvani viimisel oli Eesti ringhäälingu roll veel kasin sest tele ja raadiokomitee töötas kommunistliku partei sisulises otsealluvuses. See oli ka põhjuseks, miks nelja mehe sisuliselt revolutsiooniline ettepanek kogu Eesti täielikule isemajandamisele viimisest käidi välja mitte teles, raadios, rahva või noorte hääles vaid tollal siiski eeskätt Tartule mõeldud ajalehes. Edasi tagasi mõeldes oligi see loomulik asjade käik, sest toona osati tänasest palju paremini ridade vahelt lugeda ning ka näiliselt neutranud reaalses esiplaanis märgata mitmemõõtmelisi sügavusi, mis kohalike oludega vaid pinnapealselt kursis olnud käskijaile esmapilgul märkamata jäid. Üks imepõhiautorist, Siim Kallas oli aastal 1987 veel läbinisti meediamees. Ta töötas ajakirjanikuna ajalehes Rahva hääl ning oli menuka raadio mängum Nemo turniir. Saatejuht. 26. september 1987 muutis oluliselt kogume rahva lünka imeautorite edasist käekäiku, kellest tipptasemel jätkavad tänagi Edgar Savisaar ja Siim Kallas. No see oli niisugune aeg, milles kindlasti kõik, kes selles on osalenud, seda mäletavad ja niimoodi nostalgiliselt jaa, jaa. Ta on ajalugu andnud inimestele erinevaid võimalusi. Mina kogu aeg mõtlen seda oma vanemate peale, näiteks eks ole, kuivõrd halval ajal nemad elasid, kuivõrd halval ajal oli, oli nende niisugune loominguline selline maksimaalne võimekus, eks ole, teine maailmasõda, eesti okupeerimine, Siberit, kõik need asjad, et meile endise ajalugu muidugi erakordsete muutuste ajavõimalusega kaasa elada ja me kindlasti kõike meenutame seda suure niisuguse põlemisega, ütleme siis nii, no mis iseendast sellest sai nüüd 14 aastat siis jah, sellest ettepanekust, see oli jälle üks omaette suur etapp, aga kui sa rääkisid meediast ja siis siis kui, kuna asi oli niimoodi igasugune, ütleme mitte kõrve, vaid ütleme, suitsulõhn oli kõvasti õhusat jumalalt, kuuldused läksid, mingi niisugune asi on tulekule ja siis üritati seda mitmelt poolt nagu teistviisi lahendada, mitte avaldada ja nii edasi ja ja noh, Rahva hääle sedapidi ei õnnestunud, mina, kus ma ise töötasin, ei õnnestunud teda avaldada. Aga siis et see oli nagu õhus ja siis oli, oli, ma mäletan seda, et me ükskord savisaarega arutasime seda, et et minu, minu nagu kõige suurem hirm oli see, et me kirjutame ja sellest tuleb päris selgesti teatud rahandusseda ei märka keegi, aga läks küll teisiti, et märgati Coheni. Neil aegadel toimus märkimis väärset pea iga nädal 21. oktoobril 1987 toimunud vabadussõjas langenute mälestusmeeleavaldusel Võrus lehvis üle mitme aastakümne Eestimaa kohal taas kord sinimustvalge rahvuslipp, mis tähistas imeliste sündmuste algust, millest me kõik ühel või teisel moel oleme osa saanud. Ärksamad inimesed hakkasid ära kasutama väiksematki võimalusi suurte eesmärkide seadmiseks ning kuna malgatus aktiivsus oli leigeks muutunud ühiskonnast Laatu läksid mõnedki katsed läbi. Üks neist olulistest oli Eesti muinsuskaitse seltsi asutada vaatamine, mille liidriks valitud Trivimi Velliste oli aastaid töötanud ajakirjaniku ja saatejuhina elektroonilises meedias. Seepärast valdas temagi oivaliselt ridade vahelt rääkimise kunsti, mis värvikalt väljendus Velliste kõnes seltsi asutamiskoosolekul 12. detsembril 1987 Tallinnas. Kuidas siis ehitada oma seltsi? Kas peame püüdma kõik ühe mütsi alla mahtuda? Vaeva demokraatiates pole nii kombeks. Küll aga peaksime ilmutama üksteise suhtes suurt sallivust ja mõistmist tõsist hoovust suuta rakenduda vankri ette, mille nimeks Eesti muinsuskaitse. Seetõttu jälgima muinsuskaitse muinsuskaitset nõnda erakordselt tähtsaks, et tahaksin teda võrrelda kuningaga. Muinsuskaitse on tõesti nagu kuningas ta ei osale erakonna lööminguistan ülaltpoolt tilkondlike huve. Ta ühendab tervet rahast. Lendsõnaks on saanud Lennart Mere väljend, muinsuskaitse ei ole luksus, see on paratamatus. Muinsuskaitse on paratamatus selles mõttes, et inimene saab inimeseks jääda üksnes skulptuuris. Ja me kõik tahame kultuurina ellu jääda. Kuid kas. Meil ei ole mingit automaatset kosmilist parandamist. Me teame omakult purjes oma muinsuskaitse ise võitlema ja võitlema ennekõike tööga. Neid on rohkem kui miljon. Miljon võib peituda vääriku templi, väärika templi, kui ta 1987. aastal sai Ivo Linnast teenitult teeneline kunstnik, laheda olemise ja mõnusa häälega laulja oli otsekui koduõue pihlakas küpsenud rahvale omaseks meistriks, kelle kaasalöömist ja talenti vajati peagi veere lahutuslikest esinemistest hoopis olulisematel suurüritustel. Alanud oli väikese rahva suur ärkamine, mis ajalukku jääb laulva revolutsioonina. Tegelikult polnud see mingi muinaslugu muusikas, vaid ränk ja riskiderohke vastuhakk tollal veel väga kindlalt kaitstud võimudele. 1988. aasta esimesel ja teisel aprillil toimus Toompeal Eesti loominguliste liitude juhatuse avalikult poliitiline ühispleenum, kus jõuliselt ning argumenteerida tult avalikustati oht eestlaste peatsest vähemusse jäämisest. Oma isamaal. Seda tragöödiat suutnuks esinejate arvates peatada vaid radikad, kaalsed muudatused. Otsustavalt nõuti majanduslikku ja kultuurilist iseseisvust ning ülemõõdulise immigratsiooni peatamist. Otse öeldi välja, et nii partei liider Karl Vaino kui valitsusjuht Bruno Saul peaks viivitamatult tagasi astuma. Pleenumil valitsenud õhkkonda iseloomustab oivaliselt Lennart Meri repliik, milles tollane Tallinnfilmi toimetaja ilmutas lausa riigimehelikku suhtumist jätmata kahe silma vahele ka olulisi pisiasju. Mind alati natukene kurvastab, kui minu oma suurusjärkudes lähtume. Teise maailmasõja eelsetest hinnangutest. Ma ei armasta, kui Eestit nimetatakse väikeseks ja orjaöös vaevelnud Eestiks ja nii edasi. Lühidalt. Nii oleks ÜROs eilse seisuga suuruselt 55. riik territoriaalselt 59. riik oma rahvastiku poolest 172-st riigist. Ainult niipalju ma tahtsin öelda, Me teame Väikestes asjades püüdkem. Uut moodi mõtlemise ajal olla võimalikult täpsed. Ja ma tahaksin muidugi, Nad on meie väga lugupeetud Indrek Toomet selle kauni ja praegu kindlasti veel teenimatu. Kujundit kabinet. Kultuuri, loominguliste liitude kultuurinõukogu ei ole varikabinet ja ja. Ja ma isegi ei tea, kas ta seda olla tahaks. Aga Need on tõepoolest väga palju ja ma kasutan juhust lihtsalt selleks, et paluda, kas me ei saaks ühe masinakirjutaja. Loomeliitude ühispleenumist möödus vaid poolteist nädalat, kui Eesti televisiooni saates mõtleme. Veel jõuti rahvarinde ja legaalse opositsiooni kuldaväärt ideeni. Tollane saatejuht, hagi Šein kinnitab, et tegemist oli spontaanne. On see mõte, mitte eelnevalt kokkulepitud käikudega, mille lõppude lõpuks küll mingit olulist vahet polegi. Protsessi detailidest tähtsam oli resultaat, mis omakorda käivitas protsessi mis tegelikult ju tänagi veel jätkub. Ju ta oli siis sellel ajal ka üks niisugune platvorm, kuhu peale võis kogu see ütleme rahvarinde ja ühiskonna avamise niisugune pinge tulla, et noh, oluline oli valmisolek, see oli sisse oht ja mina ei otsustanud, et see koht on, selle hetkel otsustas Edgar Savisaar, kui ta selle ideega just selles saates välja tuli. Tõenäoliselt ei olnud Eesti telemaastiku mingit teist paremat kohta. Nii et jah, jälle tuli ju veel pärast juurtega veel nõukoda järgmise saatori. Üritasime kogu aeg niisuguste sotsiaalsete probleemide tegeleda ja olen isegi kuskil kahju, et ütleme praegu niisugust sedalaadi sotsiaalpublitsistikat on nagu väheks jäänutest. Et niisugust mõtestavat ühiskonnakäsitlust oleks noh, nii väiksel rahval ausalt öeldes vaja, et kena on niisugune informatiivne meelelahutus, kus faktidest tehakse noh, niisuguseid toredaid ja huvitavaid ja köitvaid lugusid ja, ja väga palju informatsiooni saatejuhid on eetris ja aga ütleme anda endale aru, kes rahvana oled, kust sa tuled ja kuhu sa lähed ja mida sa antud ajal tähendad ja noh, ütleme ka analüüsida südamist, see on nagu läbi käidud, et seda ütleme sellisel rahval, ma arvan nagu eesti rahvas on praegu nii väike ja niisuguses tõmbetuulte vahel on äärmiselt vaja ja mul on kahju, et neid mehi, kes seda suudavad, on ka vähe alles jäänud, sest ütlemisena ajakirjanike põlvkond kusagil juba 90.-te aastate alguses hakkas asendama niisuguste saatejuhtide, sõumenide ja programmijuhtide hõustide ja ma ei tea, mis iganes meeskonnaga rohkem näitlejaid, rohkem lauljaid, rohkem muusikuid, tuli saateid juhtima, see kõik on ju muidugi tore ja vaevalt et seda vältida saaks, aga aga niisugust tasakaal kadus ära, et jah, mälestused nendest ajurünnakust ja mõtleme saatest ja nõukojast mull seotud ennekõike sellega, et küll oleks hea, kui praegu oleks, mängis üritaks sama. Päev pärast rahvarinde idee avalikku esitamist toodi Tartus massiliselt välja sinimustvalged rahvuslipud ning Taaralinnas toimunud muinsuskaitsepäevadele kogunenud 10000 inimest püstitasid selle seltsi tõenäoliselt igavesti kestva massirekordi sest muinsustest rääkides mõeldi tollal üksnes ja ainult tulevikust. 10. juunil algasid Tallinnas legendaarsed öölaulupeod, meil kümnendik eestlasi laulis iidseid ja uusi isamaalisi laule, mida nii hästi oskas luua rahvuslemmikuks tõusnud Alo Mattiisen. Tollase mitteametliku hümni sõnade autor oli Jüri Leesment. Kasvõi. 1000 aastat. Ellu või? Orja. Öölaulupeod said kirstunaelaks teoreetilisele eestlasele Karl Vainule, kes oma emakeelt praktiliselt ei omandanudki. Moskva pangerdas EKP keskkomitee esimese sekretäri hiidlase Vaino väljas ega mida tuleb pidada Mihhail Gorbatšovi kaadripoliitiliselt helgeks mõtte välgatuseks. Väljase tulekahju punast minevikku oli noorem rahvas juba hakanud unustama, pealegi kattis kunagise ideoloogiasekretäri viimaseid tööaastaid välisdiplomaadi pool romantiline peiteloor. Tagantjärele mõeldes ei saanudki vist Vaino välja, sest paremat valikut olla siis nii. Tema Arnold Rüütel osutusid meesteks, kes vaatamata piiramatu yle võimalustele rahva vabaduse tungi ükskõik mis vahenditega maha suruda, ei teinud nad seda ometi. Vähe sellest. Nad panid praktiliselt oma pea panti, võtsid vastutuse enda peale ning viisid sotsialistlikust liturgiast pärit sõnavara, kasutades sihikindlalt edasi just seda, mida rahvas ootas ja tahtis. Kuulake, kuidas Rüütel juhatas sisse Vaino väljas eesistumisel toimunud erakorralise Eesti NSV ülemnõukogu kaheksanda erakorralise istungjärgu, mille sisuks pidi saama Nõukogude Eesti rahva konsolideerumine impeeriumit põlistama planeeritud NSV Liidu konstitutsiooniparanduste projekti toetuseks. Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel tegi aga seda nii et 16. november 1988 jääb igavesti Eesti ajalukku suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist päevana, mida paljud siinkõneleja kaasa arvatud, teab NSV Liidu lõpliku lagunemise alguseks. Eestimaa elanikud, nagu kogu NSV Liidu elanikkond tunneb muret majanduse mitteküllaldase arengu pärast vähe resultatiivset, on olnud poolikud abinõud majandusmehhanismi täiustamiseks. Seal takistanud takistab ka täna regioonide kompleksset majanduslikku arengut sellest tulenevalt kogu arengut. Olukorrast väljapääsu, Eestimaa elanikkond meie vabariigis välja töötatud regionaalse isemajandamise kontseptsioonis selle printsiipide Elle ellurakendamist liiduvabariikides oblastites, linnades, rajoonides. See osutub aga võimatuks võimatuks, kui ei suurene liiduvabariikide ja kohalike nõukogude organite osa majanduse sotsiaalse arengu juhtimises. Vabariigi isemajandamise printsiibi elluviimise teeb praktiliselt võimatuks konstitutsioonimuudatuste täienduste seaduseelnõu paragrahv 113 punkt seitse. Eeskätt on kõne all liiduvabariikide ja homsete üksuste õiguste laiendamine NSV Liidu ja nõukogude vabariikide pädevuse piiritlemisega detsentraliseerimise ta mitmete juhtimisfunktsioonide andmisega kohapealsetele organitele iseseisvuse ja vastutuse suurendamisega majanduse, sotsiaalse ja kultuurilise arengu ning looduskaitse valdkonnas. Selle tähtsa põhimõtte elluviimiseks näeb Eestimaa elanikkond liiduvabariikide suveräänne nõudmiste järgimist. Liiduvabariikide õigusi piirata kavandatav NSV Liidu kõrgemate riigivõimuorganite struktuuri muutmine. Valimiste protseduur. Ühe kolmandiku NSV Liidu rahvasaadikute poolt. Kongressi koosseisu valimine üleliiduliste ühiskondlike organisatsioonide poolt on suunatud keskvõimu tugevdamisele. NSV Liidu ülemnõukogu valimised ei ole enam otsesed, vaid kaudsed. Kuna Rahvasaadikute kongress valib ülemnõukogu nii võetaksegi, nii et võimalus vahetult otsustada, kes esindab nende huve alaliselt tegutsevas seadusandlikus organis. Oluliselt väheneb ka liiduvabariikide esindatus NSV Liidu kõrgemates riigivõimuorganites. Projektivad paragrahv 113 punkt 21. Erinevalt NSV Liidu konstitutsiooni paragrahvis 73 annab NSV Liidu ülemnõukogule piiramatud volitused liiduvabariikide õigusi piirata projekti paragrahv 116 mille järgi rahvuste nõukogu arutab vabariikide sotsiaalse ja majandusliku arengu. Rahvuskultuuri rahvussuhete küsimusi. Ei saa pidada õigeks, et Liiduvad riikidel ei ole õigust kindlaks määrata oma riigiorganite süsteemi nende tegevuse üldaluseid ning põhisuundi ning ühiskondlike organisatsioonide õiguslikku seisundit. Projekti paragrahvi 108 punkt kaks annab NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ainuvõimkonda otsuste vastuvõtmise NSV Liidu koosseisu küsimustes. Kehtiva NSV Liidu konstitutsiooni paragrahvi 73 punkt üks järgi NSV Liidu võimkonda ainult uute vabariikide vastuvõtmine NSV Liidu koosseisu. Sellega seoses muutub tühiseks NSV Liidu konstitutsiooni paragrahv 72, millega igal liiduvabariigil on õigus NSV Liidust vabalt väljastada. Demokraatia arengu printsiipidele ja õigusriigi loomisele ei vasta projekti paragrahv 119 punkt 13 millega NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumile antakse õigus vajaduse korral kehtestada. Erilised valitsemisvormid. Ei ole lahti mõtestatud, mida tähendavad erilised valitsemisvormi. Lugupeetud rahvasaadikud. Küsimus, mida praegu arutama hakkame, on tõesti äärmiselt tähtis. Seda ennekõike poliitilises mõttes. Tehkem siis kõik, et siin vastuvõetavad otsused oleksid igati põhjendatud ja õiged. Kogu Eestimaa kõik rajoonid ja linna töökollektiivide kodanikud saanud oma pilgud ja südamed meie suunas. Õigustagem siis nende ootusi ja talitagemini, nagu nõuab meilt südametunnistus, aus meel ja rahvaesindaja kõrge, kutsus. Arnold Rüütel kutsuti pärast Toompeal toimunud sisulist riigipööret kiirkorras Moskvasse. Gorbatšov tühistas Eesti suveräänsusdeklaratsiooni rüütlit, sakutati kõvasti kuid miljonitele vaatlejad nägid, et Saaremaa mees seisis kindlalt nagu rannakalju ning ei taganenud sammugi Tallinnas vastu võetud otsustest. Usun, et paljude teiegi arvates algas just siis Arnold Rüütli häälte kogumine pikaks, kuid sihikindlaks tõusuks Eesti vabariigi presidendiks. 988. aasta sügisel toimus ka Eestimaa rahvarinde esimene kongress. Aga vist kunagi teada, mida ja kuidas kunagi öeldi, palju tsiteeritud mäejutluses. Kuid tänu ringhäälingule on meil tänagi võimalus kuulata, mida tegelikult Edgar Savisaar kongressi delegaatidele linnahallis ütles, vaagida, kas kõne oli varjatult impeeriumimeelne või revolutsiooniline, mis on rõhuva enamuse arvamus. Savisaar seal oli koos oma meeskonnaga ära teinud tohutu ettevalmistustöö ning seepärast võis oma kongressi kõne alustada just nii, nagu ta esimesel oktoobril 1988 alustas. Võib öelda, et meie kõik rahva liikumisaktiiv oleme oma töö teinud. Oleme rahvarindega kaasa. Seda suurem on meie vastutus selle ees, mis ootab uut liikumist tulevikus. Pakun välja kolm peamist eesmärki liikumise tulevases arengus. See on kõigepealt ühiskonda uuendamine Eestis, mis väljendab läbi märksõnade suveräänsust, demokraatia, ime ja rahvuse areng. See on teiseks kaalu ja stabiilsuse säilitamine ühiskonnas tegutsevate erinevate poliitiliste jõudude suhetes. Teiste sõnadega ühiskonna konsolideerumine. Ja see on kolmandaks oma osa andmine ladu Nõukogude Liidu muutmisel demokraatlikuks riigiks maailma rahvaste peres. Mõelgem sellele, et meil ei jätkutarkust kaalukust, oskust ja tahet kannatlikult lahendada Eestimaa probleeme ning Eesti saab mitmete konfliktide allikaks. Siis võib see küll kaasa tuua kirjanduslike sensatsioon ja maailma pressis kuid mitte enam. Kasu sellest on kasu, sellest on ainult konservatiividel siin ja sealpool piiri. Siinpool piiri peatada uuendusliikumine sealpool piiri, et ära hoida Nõukogude Liidu majanduslik ja poliitiline tugevnemine. Tulevane Keskerakonna liige Erika Salumäe tegi 1988. aastal kuldseid, sõites souli olümpiamängudel, kust Eestisse tuli veel teinegi kuldmedal, selle teenis NSV Liidu korvpallikoondises mänginud Tiit Sokk. Kui siia lisada veel Allar-le Levandi pronksmedal Kälgary talimängudelt, oli eestika tippsportlikult valmis iseseisva riigina peatasandile taas ilmuma. Asi vormistati ametlikuks juba 1989. aasta 14. jaanuaril, mil taasloodi Eesti olümpiakomitee eesotsas Arnold Greeniga, kes samuti kuulub nende meeste hulka, keda vaatamata kõrgkommunistlikule minevikule tänagi teenitult rahva hulgas austatakse. Kuid pöördugem veel mõneks minutiks tagasi 1988. aasta novembrisse, mil vastu kaaluks Moskva-meelsele Töökollektiivide nõukogule asutati eestimeelne töökollektiivide liit. See oli mõttekalt kaval otsus, sest muidu oleks koguiseseisvumisliikumist hakatud süüdistama käputäie intellektuaalide ja luuletuste kirjutajate ettevõtmiseks. Töömehe sõnal oli Nõukogude liidus aga hoopis teine kaal vähemalt sõnades. Kuid alguses on väidetavalt ennegi sõna olnud. See oli meie Nende aeg ning nende arvamusega tuli veel tõsiselt arvestada. See selgub ka kohe eetrisse jõudvast helilõigust. Tabame arhiividokumendi 30. novembri kohal. Tallinna linnahallis kõnepulti astus tollase tootmiskoondise Estoplastpeadirektor. Mehise ütlemisega Ülo Nugis. Meil ei ole alust arvata, et selles saalis kõik need asjad nii ladusalt läheksid ja et ei võiks olla ka teisi seisukohti ja kogunisti stsenaarium paigast ära lähe. Sellisel juhtumil oleks all olnud see stsenaarium, mida me praegu käsitleme. See, mis praegu on töös mäng mille tulemusena me võtame oma seisukoha, mida te võite aimata. Nüüd mina küsin teie käest. Mõttekaaslased, mida me nüüd teeme? Nende raskete läbirääkimiste tulemustena, kus ühel pool olid nende tippjuhid ja siinpool meie vabariigi ettevõtete tippjuhid, sealhulgas ka mina leppisime selles kokku, et niisugune tegevus võiks toimuda. See on ikkagi selline kompromiss, mille tõttu täna mitte midagi veel ei looda. Ja võib-olla üldse ei looda. Nemad rikku, praegusel mängureeglid. Kellel on minu sõnavõtt, ei meeldi, ma kohe lahkun selle püüne peal. Ainult ma siiski ühte asja tahaksin teatada. Tänase kokkusaamise organiseerisid tootmisettevõtted, nende kollektiivide, nende juhid. Meie organiseerisime Kui teile ei meeldi see, siis öelge oma arvamus. Ja sellisel juhtumil jääb teie seisukoht. Siis meie lihtsalt lähme ja vabandame nende ees. Vaatamata sellele, mis me nendest mõtleme. Mängureeglitest tuleb kinni pidada. 1988. aastal tegi Eesti ringhäälingu ajalugu Urmas Ott, kes valiti sadade konkurentide ees, kes televisiooni populaarseimaks saatejuhiks Tallinnas. Tartu Ülikoolis oli see mõnelegi üllatuseks, sest teletutvuse kriitika ja retsensioonid polnud Eestis kaugeltki ülivõrdelised. Vähe sellest, tollane Eesti televisiooni programmidirektor Voldemar Lindström meenutab, et vaatamata loorberitele leidus Venemaalgi küllaldaselt neid, kelle arvates Urmas Ott polnud kaugeltki nii suur. Kui ta paljude meelest juba siis oli. Üleliidulises ajakirjanduses enneolematut diskussiooni ühegi Eesti televisiooni ja vaevalt ka kesktelevisiooni pole küll pädev seda otsustama. Niisugust diskussiooni Kuslytadaturnajagazetaplavda Komsomolskaja Pravda vestja Moskovski Komsomoletš osalesid diskussioonis kaunis. Kas saatesari Teletutvus on hea või halb? Kuidas on saati roll, mida tuleb küsida, kas see pärimuslike taotlus on põhjendatud. Aga see algas ka minema. Taas oli ma mäletan, ühel retsensiooni koosolek, kus avalikult öeldi välja, et see pole ajakirjandus. Ja seda tehakse halvasti. Nii et eks uute ajakirjanduslike võtete vormide ja ka isiksuste ümber, kes näevad mõningaid sündmusi-nähtusi teise pilgu alt, kui me oleme seda harjunud nägema. Eks see kutsub esialgu ikka vastakaid arvamusi. Ta tekitas kohutava lainetuse Eestis ja Eesti Televisioonis, tähendab siin oli kohutavalt palju tal vastaseid ja et see on ebakultuurne ja siin Tartus teesid ülikooli, ütleme seal mingi õppejõud, korrektor, masinakirjutaja spetsialiteediga, kes võtsid sõnaga saate sisulistes küsimustes erakordselt tigedad ja õigustatult pahased, et niisugune asi üldse eetrisse jõuab. Siis juhtustendab halb lugu. Ja ta oleks Eesti Televisioonis muidugi ära keelatud, aga ta jõudis saada Venemaal nii populaarseks, kusjuures Venemaal ma ei tea, et tal oleks olnud suurt niiskust. Oleks oponeeritud, jah, ma tunnistan üles, ma rääkisin Voldemar Lindströmiga ja see on tema andmeil absoluutselt, ma ei tea sellest mitte midagi, siis vastupidi, Venemaal läks kõik nagu läbi sulavõi, loomulikult televisioonis on alati kadedus. Saate printsiip on erakordselt lihtne võtta, kuulus inimene, pane kaamera nurka ja vestle temaga. Alati tekib küsimus. Miks ma ise selle peale ei tulnud. Vaatan mingisuguseid häid saateid kusagil, ma ei tea. Tekib minus täpselt samasugune kadedus, ma mõtlen, kurat, miks mina selle peale ei tulnud, ma teeksin seda asja ju palju paremini. Jobu seal, eks ole, see on iseenesest iseenesest mõistetav, Venemaal ei tekkinud sellega mingeid. Raske on hoida pinget ja minna ülespoole. Poolteist tundi järjest ja poolteist tundi on muidugi erakordselt pikk eetriaeg, see on erakordselt pikk ja tegelikult noh, niisugust formaati tänapäeval enam keegi ei teegi. See oli sellel ajal, sest pikemat videolinti, kui poolteist tundi polnud olemas, tähendab sellel lingil ära mahtuma, selles oli ka seal seal see probleem ja talid tegelikult tsenseerimata saade. Sest et venelased on erakordselt head rääkijad, sa ise tead seda nendega intervjuud teha nii-öelda riba algusesse riba lõppu ja asi igasuguste kupüürid, et ta läheb eetrisse erinevalt näiteks eestlastest, nii et mingil määral käib sinu kohta Urmas siis ütluse prohvet, palun. Absoluutselt absoluutselt, sest et ma ütlen veel kord, et mina tegin oma karjääri ainult tänu Moskvale oleks siin mitte midagi saavutanud, tähendab ma, ma nüüd saan aru, kuidas siin tuleb ennast üleval ülal pidada ja kuidas tuleb käituda ja ühesõnaga nüüd kui mul oleks, aga mis teha, seda siis ma ilmselt oskaksin seda teha küll, kellega suhelda ja ja mismoodi, kellele intervjuusid anda ja kuidas olla ja, ja nii edasi, aga tookord ma ei olnud sellest absoluutselt huvitatud. No ei ole huvitatud ka praegu, sest mul õnnestus absoluutselt tänu juhusele karjäär Venemaal. Kas sa käisid ka paljudel televaatajate, kohtume Jaama televaatajatega kohtumistel olema erakordselt palju käinud. Alates 88. aasta sügisest, kui ma sõitsin esimest korda pikale 45 päeva kestvale üksinda tähendab kestvale loominguliste õhtute sarjale. Siber, Kaug-Ida-Altai niisugused kohad ja seal oli mul kas selle 45 päeva jooksul midagi 75 kontserti või 75 kohtumist sealt ma olen teeninud raha ja rahale olen ma elanud, eks ole, nii-öelda siiani sealt ma olen teeninud raha ja muidugi see on ka erakordses erakordne kai. Sest kui sa seisad näiteks, ma mäletan, minu esimesed kohtumised üldse Harkovis 88. aasta kevadel. 4500 inimest, saal on puupüsti täis. Sul on esimene loominguline kohtumine, sul ei ole mitte mingisugust ei video ega mingisugust materjali. Sa tuled lavale ja saab poolteist tundi, peab päästma näiteks Ameerika filmides oma perse. Tähendab Ossa-le need inimesed on tulnud sind vaatama sireli buketid käes, tähendab, hirm tuleb peale, aga sa pead miskitmoodi, eks ole, sellest asjast välja tuleb mingit ainult orase ansambleid. Ainult leiab seal ma, mina ei käinud kunagi niisugustel mingisugustel, tahavad Eestis on, ma käisin seal kontserte juhatamas, et need esineb teile alla Pugatšova võivaleri löönud ja niisugust asja pole kunagi olnud. Need olid ainult kõik niisugused soolo, loomingulised õhtud. Absoluutselt, ja ma tegin neid ikkagi, ma arvan, 92. teisel aastal ka veel, tähendab, ja ma tegin neid ikkagi sadu ja selle aja jooksul ma olin põhiliselt ära ja ma tegin ikkagi kõik võimalik ka niisuguseid regioone ja käisin väga paljudes kohtades ja see oli isegi seal kaks kontserti päevas oli tavaline. Olen teinud ka neli kontserti. Tähendab, siis läheb juba asi, eks muidugi, rutiin, sest sa mängiks seda tegelikult nagu monoetendust. See ei ole mingisugust, kuigi küsimused sulle tulevad, aga naljakas, et nii-öelda nad, kui mitte, et sa mõtled neid välja, vaid nad kujunevad sul välja, tahes-tahtmata mingid stambid. Ja vot siis tekib küsimus, kuramus, kolmandal kontserdil. Sa ei suuda meenutada, kas ma seda juba rääkisin või ma rääkisin eelmisel või üle-eelmisel kontserdil, eks ole, aga erakordselt hea kool. Jaanuarist 1989 võeti Eestis vastu eluliselt oluline keeleseadus, mille kohaselt sai vormiliselt ju ikka veel Nõukogude Eestis riigikeeleks eesti keel. Veebruari alguses kuulutas Arnold Rüütel ülemnõukogu presiidiumi esimehena välja Vabaduse mille turvil tähistati juba sama kuu 24. päeval Eesti iseseisvuspäeva ning pikale Hermanni torni heisati määratu suure rahvahulga juuresolekul sinimustvalge. Loomulikult ärritas iseseisvumisprotsessi kiire areng nii Moskvat kui ka kohalikke impeeriumimeelseid, kes märtsist 1989 jõudsid niinimetatud interliikumise esimese kongressini. Õnneks jäigi nende vastupanu peamiselt jutu tasandile, kuigi vähemalt korra püüdsid nad tõsimeeli ka Toompead vallutada. Sealtsamast Pika Hermanni jalamilt aga algas 23. augustil 1989 maailmas ennekuulmatu kolme vabadusse ihkama rahva meeleavaldus mida ajalugu tunneb balti ketina. 600 kilomeetrit pikk kahest miljonist inimesest moodustatud katkematu kätekett sirutus Tallinnast läbi Riia Vilniuse, nii, andes kõigile rahvastele vaikivalt kõnekad tunnistust kolme kunagise riigi tagasipöördumisest planeedi vabade riikide perre. Sõnumi kuulutajate hulka kuulus ka Tõnis Mägi, kelle Koit seetõttu on neid aegu mäletanul võimatu liigutuseta kuulata. Nii täna, homme kui igavesti läheneva vabaduse koidukiired valgustasid 1990. aastal Eesti Kongressi ja Eesti komitee tegevust. Tunne Kelami poolt juhitud mõttekaaslased deklareerisid Eesti vabariigi kodanike tahet taastada juriidilise järjepidevuse alusel iseseisev riik. Samas suunas, kuigi mitte sedavõrd sirgjooneliselt, astus ka üsna vabadel valimistel valitud Eesti NSV ülemnõukogu, mille esimehena jätkas tööd Arnold Rüütlit. Valitsuse etteotsa asus Edgar Savisaar, kel tuli tegutseda üliraskes majandustingimustes. Poliitikas lisati aina tempot. Juba märtsist 1990 kuulutas ülemnõukogu välja üleminekuperioodi nõukogude vabariigilt Eesti vabariigile. Mais taastati ametlikult riigi nimetusena Eesti vabariik. Ajalukku heideti Eesti NSV sümboolika. Kiiresti kadusid Eestist ka kümned Lenini kujud. Samal ajal hakati taastama kunagisi vabadussõja monumente. Detsembris teatas Rüütel Moskvas, et Eesti ei kirjuta alla liidulepingule. Pinged lisandusid ka Lätis ja Leedus. 1991. aasta 13. jaanuaril algas Vilniuses Baltimaade vabadusvõitluse viimane vaatus. Õnneks viimane, kuid kahjux verine. Leedu teletorni juures hukkus 15 inimest. Samal päeval käis Tallinnas Boriss Jeltsin, kes kirjutas alla ühisavaldusele Venemaa ja Eesti suveräänsuse tunnustamise kohta. See üllas žest oli esimene avalik viidet tõsisele võimuvõitlusele Moskvas. Veel polnud impeeriumi vaim murtud. 20. jaanuaril ründasid Omaani likvideerijad Läti siseministeeriumi hoonet Riias. Ülekandes poolde Euroopasse jõudnud ägedas tulevahetuses hukkus neli inimest. Järgmisel päeval suutis Moskvas end Mihhail Gorbatšovi jutule sadadest konkurentidest hoolimata läbi suruda. Arnold Rüütel, kellele NSV Liidu liider isiklikult lubas, et Eesti suhtes jõudu ei kasutata. Õnneks oli Gorbatšov selle lubaduse osas sõnapidaja mees. Alates märtsist tagasi Eestimaal jälle korda. Politsei. Märtsi lõpus käisid Arnold Rüütel ja tollane välisminister Lennart Meri Washingtonis, kus kohtusid riigipea George Bushiga. Omaette kate võiks teha putšipäevadest, mil Eesti ja teistegi Baltimaade vabadus rippus juuksekarva otsas. Meie liidrite otsusekindlus ja putši meeste viinasegune jõuetus lõid 20. augusti hilisõhtuks olukorra, mis võimaldas rahvasaadikutel leida ühine keel ja meel Eesti komitee juhtidega ning kell 23 null neli välja kuulutada Eesti vabariik. Hääletustulemus oli fantastiliselt iseseisvusmeelne 65. Null. Kogu see ajalooline protseduur jõudis Eesti Raadio ja Eesti televisiooni otseülekandes Me kõigi kodudesse. Eesti ringhääling oli ajal loo tegijatest saateid tehes ka ise ajalugu teinud, mis ongi. Seen.