Tänase saatetunni külaliseks on pianist Peep Lassmann. Igal vestlusel peab olema oma tõuge. Miks jutu nagu alustatakse? Seekord oli peapõhjuseks suursündmus Me klaverimuusikas, see on öeldud ilma igasuguse irooniata, sest ei oskagi nagu meelde tuletad aastat, millal viimati mängiti sisse pianistide poolt sooloplaadid, tänav oli need pianisti kaks, Kalle Randalu ja Peep Lassmann. Ja sellepärast ma tahaksingi juttu alustada just nimelt plaadist. See plaat oli tegelikult juba 77. aasta kavas saadi publiku plaanis väga mitmetel põhjustel ei ta seitsme seitsmenda aasta plaanist välja ja nüüd siis lõpuks suure hilinemisega sõimes juunikuus plaadiga ühele poole, seal esinemises muidugi mingis teatud roll ka praeguse filharmoonia klaveriseisund, kuid tänu maestro Kurmeti suurele vastutulekule sai siiski sele pilin sellisele tasemele, et laadistamine sai teoks korraga siis nii randa kui ka minu plaat. Sellel plaadil on eranditult eesti muusika. Ühe poole peal on Eduard Tubina 10 prelüüdi mis valmisid tal 76. aasta sügiseks, seega enam-vähem värsked asjad nendest 10-st pildist, tõsi küll, jah, nendest 10-st Prüdistan kolm varem kirjutatud juba enne sõda, eks, 28. ja ja järgnevad kaks 34. aastal nendele Edasis lisas seitse uut värsket, löödi juurde ja saigi niisuguse tsükli. Nihukese tsükkel ei ole mõeldudki tervikuna mängimiseks, aga selle plaadi peale vähemalt tervikuna mulle tundubki, et nad ei ole mõeldud sisulise tervikuna kuigi üllataval kombel. Stiililt ei erinegi näiteks 34.-le seitsme kuuendal aastal kirjutatud põlv niivõrd palju, kui juhtum on üks, 28. aasta peale, nüüd järgnevatest aga sellegipoolest nad on kõik niivõrd omanäolised ja niivõrd terviklikud, iga prelüüd. Et ma ei taha sugugi väita, et on mõeldud just tingimata mingi veel suurema tervikupealsel Teises pooles on kaks lühikest suurvormi, üks lepiku muusikakohas Joona Sonata sonaadi taoline muusika ja kuulbergi sõnad üks, seitsme minutiline, üheksa minuti pikkune. Nii et meie sonaat on muidugi muutunud ajaliselt aga lühikeseks ja peale selle veel Jaan kohagolm, klaveripala mõlemad sonaadid, nii Lepik kui kui kuulbergi valmisid nii-öelda tellimuse põhjal mõlematult klassivendade kurss, kaastatelise, mõned paar aastat tagasi. Tarmo Lepiku klaverimuusika. Minu meelest ta vist ei olegi klaverile kirjutanud varem. Ta on kirjutanud küll klaverile, kui mitte arvestada päris õpilastööd variatsioone omaaegseid, siis aastat üheksa tagasi kirjutas ta veel ühe sonaadi taolise teosega sonaare, mis oli omamoodi põnev teos, nii et see ei ole küll temal esimene klaveriteos, kuigi ta põhiliselt jah, kirjutanud vokaalmuusikat. Kui nüüd võrrelda lepikute kuulbergi ja neid ju võiks ja peaks võrdlema ja siis nad on ikkagi ühe põlvkonna heliloojad, siis võiks mõlemal väga tugevaid külgi esile tuua, nad on küllaltki erinevad ja mõnes osas isegi võib-olla vastandlikud loova natuuriga kui lepiku muusika tundub olema isegi nagu väga organiseeritud, võib-olla totaalselt organiseeritud võib-olla isegi see, mõnele võib tunduda see süsteem seal liiga süsteemne, see kõik siis Kulbergi muusika väga fantaasiarikas ja tihtilugu on tunda, kuidas väga niisugused lühiaegsed, fantaasiavälgatused vahelduvad. See muusika on kirev, mis ongi üks muusika võlusid. Samal ajal tekib niisugune tunne, et korraldab tulevärgi, ta pillub oma ideid kuhjaga joonid, tal on siis nii palju. Aga ta nagu eriti ei tööta ühtki nendest. Osani vanatavastanatuuri küsimus. Ega seda ei saagi kellelegi midagi ette kirjutada, ta viljakas helilooja kirjutab väga palju ja ja tal on väga viljakas fantaasia ja nõuda niisugust absoluutselt täpselt väljatöötlus, seal puhul. Ja nüüd veel lühikommentaar Jaan koha klaveripalade kohta. Need kolm klaveripala on ühest pisut suuremast tsüklist välja valitud. Ja kivi töötanud 964. aastal põhinevad Eesti viisidel Urvaste Helletus ja setu lugu mõlemad kolmandaga, karakteersed janused, huvitavad lühipalad, eriti setu lup. Ning ka Urvastaja pisut suurema arendusega. Pisut dramaatilisem maks muutub, heledus ei ole kohanud väga mõnusad lood. Kui nüüd rääkida muusikast üldse, siis sinu repertuaari silmas pidades mängid sa väga palju just nimelt kaasaegset muusikat ja nii mõndagi sellest, mida nagu teised ei julgegi puutuda. Kuna ei ole nagu selliseid väljakujunenud seisukoht. Teeb no ma ei oska võrrelda, kuivõrd suur protsent on kaasaegsest muusikast teiste pianistide repertuaaris. Ma ei usu, et minuseni kuidagi on, kui ta on ka suurem, siis mitte nii väga palju, kuid teiselt poolt muidugi ma pean tõesti tunnistama, et ma mängin huviga kaasaegset muusikat ja küllap ta mulle nähtavasti lähedane. No ma olen mänginud jah, pisut rohkem Tubina teoseid ja muust, ühesõnaga kaasaegsest muusikast väljaspool Eesti muusikat on nagu suurem kiindumus Šostakovitši muusikasse, näiteks pean tunnistama, ei ole mänginud üldse Viini uue koolkonna teoseid mänginud, mis jäenja kindel, mitte niinimetatud põhiliselt kammermuusikat loonud kammermuusikat absoluutselt kõikvõimalikele pillidele koos klaveriga. Solisti ansamblist kuivõrd on need inimesed nüüd erinevad ja kuivõrd nad mahuvad ühte isikusse? Täitsa ühemõtteliselt vastata, sellele on raskem, need on siiski oma spetsiifikaga. Tähendab soolomäng ja tegelemine kammermuusikaga on siiski küllaltki erinevad. Muusikuid, kes varjamatult ütlevad, et nad on sündinud nagu justansamblistideks, nad tunnevad ennast hästi, teised ütlevad, et ei, et kui ma olen solism, ma tunnen ennast vabalt, ansambel mind kammitseb. Kuigi see on kahtlemata huvitav. Kumma poole peale sina kaldud või tunned sa ennast mõlemal pool hästi? Tõepoolest, see nii ongi, tähendab, siin on tegemist erinevate natuuridega, sellepärast et kaks ise asja olla laval üksinda, ilma kellelegi toetuseta. Siia juurde tuleb veel see erinevus võrreldes kammermuusikaga, et sa pead mängima peas kõik. Tähendab mäluküsimused ei pruugi iga inimene või oma mälu ja niivõrd usaldada tulla välja soolokavaga. Need kaks asja teevad muidugi soolamängu keerulisemaks ja peale selle nad puht inimese natuuris kohalt ei pruugi iga inimene suuta ennast allutada. Sest mingil määral siiski õigemini ei ole küsimus hallutamises, vaid arvestamisest, nad ei suuda alati iga inimene arvestada teise inimesega, ka vabadus mingil määral muidugi jah. Kuigi teiselt poolt jällegi üldse, kuna vabadus on tunnetatud paratamatus, sa sõidad kedagi mitte öelda kammermuusikas vähem vabadust oleks muidugi kongress, mis puutub minusse siis kui päris aus olla, on selge, et et lihtsam on laval olla just nimelt lihtsam. Kuigi muusika, musitseerimine ja muusika võib olla ju keerulisem. Jaa. Jaa. Aga on siiski lihtsam olla laval kammermuusikuna muidugi, rääkimata seal kontsertmeistritegevusest kui solistina. Ma ei usu, et ma nüüd niivõrd välja kujunenud kammermuusikuna turule, et ma ei suudaks päris soolot mängida, ma ikka loodan, et ma edaspidi ka soolata. Aga mitte ei taha öelda, et seenesaatja funktsioon, nagu tihtilugu lihtsustatult arvatakse, peaks olema pianisti kammeransamblist. No see on selge muidugi seal võrdväärset partiid ja kuna eriti muidugi sonaatides klaver oma palju keerulisema rikkama faktuuriga tihtilugu ta ei ole isegi mitte võrdväärne, vaid tihtilugu omandab isegi juhtiva positsiooni juhtiva tähendab nii teosed terviku kujundamises, võib-olla või arengus. Ta ei tohi muidugi kõlaliselt omandada juhtivat. Me isegi kuuleme öeldavat niimoodi, et esineb see see teine instrumentalist klaveri saatel. No siin on võib-olla tegemist mingil määral suguse sõnademänguga peaks siiski rääkima sellisel puhul mingit võrdsetest parteidest. Päris saate algul, kui oli juttu plaadist, siis käis läbi ka niisugune lauset. Klaveriga tuli enne hulk aega vaeva näha, kui sa plaat sisse mängitud, klaver vana ja siin ongi omaette probleem. Dirigent, kes läheb rollidele võõra orkestri ette, ei tea kunagi, mis teda ees ootab ja peab kohanema selle instrumendiga. Tähendab orkestriga, kes talle siis kätte antakse. Tal on selleks küllalt lühike aeg. Täpselt samas olukorras on ka pianist, läheb külalisesinemistele, kusjuures veel kurvemad sellepärast, et dirigent seal mõnikord minna oma orkestriga esinema. Pianist ei teadnud, missugune instrument teda ees ootab. Ja ta peab ennast selle järgi kohandama, kusjuures ka väga lühikese aja jooksul. Kõigepealt ma täiendaksin, sinu nimelt on olemas, oli üks pianist, kes sõitis ringi oma klaveriga. See oli menetleti Michelangelo teatud määramatu klaver küllaltki suurt tähtsust kontserdi õnnestumiseks või siis ebaõnnestus, sellepärast et vähemalt minul isiklikult tekitab iga klaver erisuguse tunde, mõne klaveriga võib saada küllaltki kiiresti kontakti ja mõne teise klaveriga ei saagi üldse kontakti, nii et selles suhtes me oleme kõik küllaltki keerulises olukorras, aga ega siis midagi parata ei saa. Kõige hullem on just see, et on asju, mida näiteks mõne instrumendi peal lihtsalt tehniliselt ei ole võimalik teostada. Näiteks mõningaid kõlavärvid, mis on nagu sisemise kuulmisega paika pandud ja ainuõiged ja lihtviisil neid sellel pillil ei leia. Jällegi kahe otsaga asi põhimõtteliselt nii peaks olema. Ja ma tean seda omast käes, seda nii on mitte ainult kõlavärvid, vaid ka mõni tehniline võte on mõne klaveri peal lihtsalt võimatu, kuid samal ajal nii palju, kui me ka ei ole kirunud kõik ühiselt seda praegust vananenud Stein veid. Meie filharmoonias käis mõni aeg tagasi meil üks prantsuse pianist, kes mängis oma kavas poolkava, oli deposiidi poolkõva Rahmaninovi ma ei räägi mitte puhttehnilisi raskusi tema jaoks esinenud klaverimängus. Ma tahaksin rääkida sellest, et ma ei ole üldse ilusas ettekandes selliseid kõlavärve ühegi pianisti käest veel kuulnud. Ta võis värvida kõikvõimalikes värvides klaverimuusikat just sellesama, aga kehapilli peal, nii et küllaltki palju siiski oleneb NATOsse, samast sisemisest kuulmisest ja füüsilisest kontaktist instrumendiga tõenäoliselt ka veel muidugi kasvatusest ja kultuuriõhkkonnast kasvamise ajal ta mängis ikkagi prantsuse muusikat selliselt. Marina oli juba küllaltki küsitav. Rahmaninovi mängida nagu Tibessiid, vähemalt meie jaoks on see väga võõras, aga siin ongi need laste vastuolu siin tõenäoliselt ei ole, sellepärast eks meil igalühel on omad nõrgad ja tugevad küljed. Ja sellel inimesel paistis olema just tugev külg külaline, kujundus, kõlameel. Ma juba ütlesin, et Rahmaninovi oli praktiliselt vastu võtmata sellises esituses sest et see ainult kõlameele peale välja minna lihtsalt on võimatu. Kusagil tahaks kuulda ka mingisuguseid pikki laineid suuri kulminatsiooni, mis tegelikult puudust, et ma siiski ei tahaks öelda, et siin vasturääkivusi on. Põhiliselt siiski instrument, määrab väga palju, aga oma, kui on mingi kellelegil tõesti mingit väga tugevad küljed, nagu on antud juhul sellel pianistina kõlameel, siis saab ka sellest üle. Ainult et millise hinnaga see muidugi on iga kord erinev ja üldjuhul väga kõrge. Ei tea muidugi jah, millise hinnaga see kontsert oli mängitud, ei oska öelda, on ju selge jah, et lõppude lõpuks on siiski seal kaks antipood pianisti värvis omavahel teatud määral võitluses, las jääb siis nüüd pianist peale või klaver peale, aga tähendab siiski juhtukkuse klaver peale. Ei samuti. Kontakt. Kunagi helilooja Lepo Sumera ka oli meil vaidlus, vaidlesime värvide üle ja siis tema väitis, et ei saa olla mingeid lemmikvärve lemmikkõlavärve ja ei saa kunagi küsida, et milline on su lemmikklaver. Aga täna ma tahaksin siiski päris tõsiselt sinuga pianisti käest küsida, et kas on võimalik küsida, on sul lemmikklaver? Ma küsiksin vastu, mida sa sellega mõtled, kas ühte konkreetselt klaverit või mingisuguse firma toodangut? Kui need tõepoolest näiteks ühe firma klavereid on niivõrd sarnased, et need võib nimetada koondnimega lemmik klaverit. Ma julgeks, tähendab, minu kogemused siin, selles meie suures maailmas on suhteliselt väikesed, et ma julgeks nii suuri üldistusi teha ja nimetada mingit kindlat firmat paljude firma toodang lihtsalt minu jaoks tundmatu näide näiteks ohver Austrias ja mahakontsert dollareid näiteks ei ole ma proovinud, kuid ma julgeksin siiski öelda olla trafaretne ja eelistada siiski ei meest kui õnnetu firmadest konkreetselt klaveritest juttudes meie vabariigis ma võiksin nimetada kahte klaverit, mille peal on alati väga meeldiv mängida, mõlemad on juhuslikult muuseas värvilt valged. Üks on kunstimuuseumi kabinetklaver ja teine on ülikooli aula. Ma olen kontsert, klaar mõlemad, meie Estonians, aga üllatus klaveralisult Tšeljabinskis, kui ma ei eksi ja omamoodi üllatus klaverile tõepoolest sel kevadel Tšeljabinski filharmoonia uhiuus Tein või mis isegi tähendab Steinway mastaapides paistis olema üks väga hea pill, selliseid meeldivaid üllatusi muidugi juhtub seina seal.