Tere olen Enn Eesmaa ja kutsun teid eelviimasele kuulderännakule Eesti ringhäälingu ajalukku. Täna meenutame aastaid 1992 96 mil Eesti meediamaastikule ilmusid esimesed jõulised erajaamad, kukkur, raadio, Ärtevee, Eeveedeevee ja kanal kaks. Riigikogu võttis vastu ringhäälingu seaduse, mille rakendus nüanssides tõusis terav konflikt mis läheb ajalukku telesõja nime all. Keeruline olukord ei ettearvatult kasu ainult Eesti televisioonile, mis mõneks ajaks suutis veel säilitada menukaima telekanali positsiooni. On hoopis iseasi, kas riikidel televisioon peabki kõige vaadatavam olema menukas reitingutest. Sootuks tähtsamaks peaks pidama selle kanali majaka funktsiooni, mida rahvas peab otsima ja tunnetama ennekõike siis kui midagi on riigis väga hästi või siis erakordselt halvasti läinud. Tuhandetel argipäevadel taandub elektrooniline meediamasside jaoks üha rohkem ennekõike siiski meelelahutajaks ning teavitajaks, kuigi seegi funktsioon peab teisenema, sest võlasuhtlevad uudiseid, proportsioone, reaalselt vajavad inimesed maailmaga interneti kaudu reaalajas, ootamata täistundi või õhtupoolikut, mil algavad uudistesaated. Seepärast hakkab taanduma ka vajadus uudiseid vaid edastada. Üha rohkem oodatakse uudisteemade taustu, arvamusi ja kommentaare saare, mida juba praegu pakub internet arvamuslehekülgede sapist, kuid vahel ka vaimukustest, rääkimata aastal 1992. Need teemad ja mõtted Eestimaal siiski alles liiga julged ning terve rühm meeletuid rüütleid tahtis alustada uut. Õigemini küll kord juba läbi käidud ajastut. Veel ringhäälinguteenust pakuvad rahvale eraettevõtjad. Esimene lokaal raadio Tartu Raadio juba tegutses, kuid see sündis koostöös Eesti raadio ning Tartu linna ja maakonnavalitsusega. Pealegi veel vene ajal, nagu täpsustab Vello Lään. Tegelikult alustasime Nõukogude Liidu ajal veel selles mõttes, et paberite ajamine ükskõik mis režiimi all, võtab mitu kuud. Nii et Eesti oli küll juba seisvunud, kui esimene saade läks, aga tegelikult tuli seda bürokraatiat lükata, noh, väga raske Uri, kuna palju segast oli ka, kõik alles sündis Eestis muudeti aga selles mõttes, et nüüd need kolm Eesti Raadio, Tartu linn, Tartu maakond olid üksmeelel, et vajan alustada, tähendab, see on kõigile selge eelkõige ette, igal juhul need raadiot tulevad. Ja ma olin käinud umbes 15 20. Euroopa riigis vaatamas, kuidas asi käib, aga Eestimaal olid seni noh, julgenud vastutust võtta, see oli see aeg, kus, et kes, kes on see, kes annab allkirja ja raha, kui sellist praktiliselt kah anti käivitamiseks. Ülejäänud pidid sa nüüd kauplema ja kirjamaja, sest ega reklaami algul ei olnud, meie töötasime mitu aastat, reklaami omad, olid aastaid Eesti raadio mees. Miks sa hakkasid seda lokaal raadiot tegema, kas seal oli midagi halvasti või, või sa nägid, et see uus variant on nii huvitav? Eks see oli tegelikult täitsa rumalus, Kunivad eas soliidne koht, Tartu stuudio juhataja ja nüüd järsku hüppab tundmatus kohas vette, aga mul on eluaeg meeldinud väljakutset, tähendab, et käivitada midagi sellist, mida Eestimaal pole tehtud. Ja alguses ma mõtlesin, et ma jään nagu, kuidas öelda, toetajaks, et noored mehed olid seal Hando Sinisalu näiteks need panevad asja käima. Aga kõik need kolm, kes nüüd olid, need asutajad, leidsid, et ma pean ikka ise etteotsa minema, et siis läheb asi käima ja tõepoolest väga huvitav kombinatsioon, tekkis minu kogemused ikkagi, noh, 609 160-st peale, see oli 31 aastat tollal ja lisaks looduslik siis noh, seal oli veel Urmas konserdnud. Ühesõnaga, noored mehed, keskis veel ülikool pooleli, tekkis uue kuradi vanad ja võib-olla sellesse löögijõud ka, me pidime kõik olema ka ajakirjanikud, lisaks sellele tuli kogu leiutada jalgratast. Pärast näiteks kuku tuli järgmise aasta kevadel, siis oli tal kerge meie käest Neist küsida juba, kuidas te seda asja, Tehite isegi kasvõi näiteks kantav ülekandeaparatuur, mille meie tehnikageenius Urmas Tooming ise siis ehitas, aga kuskilt osta midagi olnud seesama tähendas, et käisime Soomes Rootsis pulte või make või midagi tahes, Toomas sellepärast müügil ei olnud, praegu on imelihtne. Kui su raha mine bow, osta kogu kogu raadiojaam kokku, dolla tuli see praktiliselt põlve otsas ehitada õigustid, siis kuidas öelda headelt toetajatelt näiteks üles raadio aitas meid kõvasti selle tõttu noh, seda organiseerimistööd rohkem. Need ajakirjaniku roll jäi sellepärast ära jäänud. Veebruaris 1992 alustas Linnahallist proovisaateid esimene Eesti erakapitalil baseeruv raadio ja kuku, mis meediaguru Rein Langi juhtimisel hakkas pidevat programmi edastama juba aasta esimesel märtsil. Eetrisse oli siginenud tõsine tegija, mida oli kerge omaks võtta, sest kukkust kostusid kõrva mõnedki raadiost tuttavalt turvalised hääled. Kuid mitte see polnud peamine. Edu otsustas saadete kvaliteet ja programmi ühtlaselt kõrge tase. Kuku Raadio esimene peatoimetaja Erkki Berends teadis, mida tahtis ning õnneks olid pakutuga nõus omanikud. Meil olid. Orhideed me tahtsime teistmoodi raadiot teha, kui seda siiamaani oli tehtud ja see oli ka see, mis andis mulle üsnagi hea motivatsiooni mu kolleegide jaoks kellele tundus ka, et suures Eesti raadios olid asjad nagu paigale jäävad automaatvõimekust ja soovi teistmoodi teha oli. Paljudel. Ja nende inimestega oli tõesti hea koostööd teha, sellepärast et nad olid oma ala professionaalid nad tahtsid seda teha ja, ja noh, eks seal mingi teatav selline tõestamise moment oli ka kindlasti juures. Käivitus kogu see asi minu jaoks üllatavalt kiiresti ja üllatavalt kiiresti võttis rahvas sellega omaks. Noh, juu oli siis ka publikul tekkinud mingid teatavad uued nägemused raadiost ja selle tegemise võimalustest. Sest meie eesmärk oli tuua raadio kindlasti rahvale lähemal. Mulle stuudiost välja nii palju kui võimalik. Nii et me hakkasime raekoja platsi, kus me oma vahenditega saime ülekandeid tegema, hakkasime seda oma teiseks stuudioks, kutsume me väga tihti, tegime sealt ülekanded, ajasime seal inimestega juttu, korraldasime mingeid üritusi. Ja see kõik andis Adria pisut teise dimensiooni, kui tal siiamaani olnud. Teie deviisiks sai üsna kiiresti raadio mõtlevale inimesele, see on erakordne deviis. Deviis väljakutse. Kuidas sa suutsid seda deviisi välja kanda? Raadios noh, anname ka selle slõugani loosungi väljamõtlemise idee meie toonasele peadirektorile Rein Langile ja mulle tundus see väga pretensioonikas, sest me oleme nagu rohkem rõhunud nagu uudistada nende kiirustusele operatiivsusele. Nii et see tuli nagu lisandina tuli juurde, sest meie jaoks ka üsnagi rõõmustavalt kiiresti reageeris ka on Eesti Raadio sellele ka nemad muutsid oma maati, nad hakkasid oma uudised tunduvalt tihedamini eetrisse andma, neil tekkisid ka uued uued saated. Karmid, et iseenesest käivitas nagu pisut suurema ahela. Aga idee mõtlevast inimesest kogu selle uudislikkuse kiiruse juurde ja raadiopärasuse juurde tuua tekkisid seoses teemasaadetega, mille eestvedaja vaieldamatult oli, oli Harri Tiido ja tema poolt käivitatud nii sisepoliitika kui ka välispoliitikas vaat et ja noh, ju oli siis aeg soodne selleks, et ka väga paljud teised Eesti toonased juhtivad ajakirjanikud ja mitte üldse ainult raadioajakirjanikud liitusid meie. Et ega, ja sealt hakkas tõepoolest tulema natukene rohkem kui lihtsalt ainult kiiret uudist, seal hakkas tulema analüüsi, seal hakkasid esinema väga prominentseid inimesed ja see pani ka väga paljud poliitikud, just nimelt kukud kuulama ja sealt omapoolseid tähelepanekuid tegema. Täna me oleme aastast 2001, kas kuku, raadio on ka täna omade viisi vääriline? No ma usun, et küllap ta on. Kuid ilmselt on väga palju neid, kes sellele nagu vastu vaidlevad, et meie eetrist kadunud Harrise kõigepealt ja, ja väga paljud teisedki nimed, kes seal aegu tagasi on olete teinud, ma usun, et ikkagi enam-vähem, vastab oma oma diviisile ja võib-olla ehk on siin oma rolli mängimas ka noh, aeg ise. Sest need inimesed, kes tõepoolest tahavad raadios oma mõtteid avada nende jaoks on avanenud täiesti uued tehnoloogilised võimalused ja ja noh, võib-olla ehk on seda pisut passiivsemalt tehtud, ainult et võimalused selleks läbi arvutite läbitelefonide on, on võrreldamatult suuremad, laiemad ja kvaliteetsemad, kui need olid aegu tagasi, nii et mõningaid tehnilisi nüansse ju ei olnud mõeldavgi veel 92. aastal teha raadiot üritasime, kus tõepoolest ka mitmed telefonikõnet tulid sellisel moel läbi, et me võiks mõelda, arvata, oli ta inimene rääkis, aga praegune tehnoloogiline areng on sellele andnud väga tugeva tõuke ja praegune printsiip kuku raadio juures on rohkem juba see, et ka kuulajad ise hakkaksid oma eetriväljundi noh, kas alati õnnestub, see on teine küsimus, aga see võimalus vähemasti on olemas. Kuku raadioga ligilähedaselt samalaadselt stardi pakkudelt alustas 1993. aasta teisel märtsil ametlikult sündinud Reklaami televisioon Ärtevee, mille etteotsa asusid Toomas Lepp ning paljudele ootamatult ka Eesti televisiooni tollane peadirektor Mart Siimann, kes juba siis oskas teistest kaugemale ette näha ning muutuste tulekut ennustada. Aga tol ajal oli, oli väga pingeline minekuga paralleele tõuga tänase päevaga televisiooni ja raja raadio, majanduslik seis, finantseerimine ja mul oli mõistagi vahenditest puudu ja samal ajal ja turumajanduse võimaluste tekkimisega oli näha, et, et niikuinii tekivad kommertsteleraadiojaamad hakkasid tekkima ja et seal hakkab liikuma raha. Minu mure ja minu eesmärk minu kolleegidel oli, seisnes selles, kuidas kasutanud neid uusi võimalusi avalik-õigusliku televisiooni ja raadio heaks ära. Noh, tegelikkuses oli väga hea mudel Soomes töötav ringhäälingumudel, kus üks telejaam maksis tegelikult avalik-õiguslikule ringjaamale väga suurt tasu selle eest, et tal oli nagu monopoolne õigus reklaami müüa. Aeg oli see aeg, kui MTV-st sai, sai MTV3 ja ja neil oli leping Soome Ylesradio aga, aga Euroopa liitu astudes loomulikult läks üldise konkurentsile. Asi tekkis Soomes. Peame juurde ja tänu sellele on nüüd atrial küll valikuvõimalus suurem, aga üles radiofinantseerimine jällegi väiksem, et nii, et see mõjutas otseselt nagu neid rahasid, mida siis kasutada Soome avalik-õiguslik ringhääling siis oma vaatajate harimiseks ja teavitamiseks ja Eestis ma arvan, et oleks 92. aastal, kui, kui ka meie omal ajal Mart Siimanni ka niisuguse ettepaneku Mart Laari valitsusele tegime. Ja tol ajal oli ka ainult Soome televisioon oligi ju ainult selleks nagu mõeldud, et siis kommertsialiseerida see Eesti Televisioon, et Eesti Televisioon saaks teha oma oma nagu põhitööd ilma selle nii-öelda Pahareklaamita kinnitan praegu tagasivaates, oli õige, et me me lõime ühe eraõigusliku kommertstelejaamad, mis oli samuti seotud siis Eesti televisiooniga. Tol ajal see süsteem toimis, soonid, kui ma räägin sellisest sotsiaalsest või ühiskondlikust taustast. Miks ma ise ei jätkanud televisioonijuhina olles siis aidanud kaasa selle uue organisatsiooni tekkimisele, on siin, olid põhjused ka poliitiliselt, sest tol ajal toimusid üheksa, teisel aastal tehnilised ja need poliitilised jõud, kes valimistel võitsid ja oli, oli teada, et nad võidavad, need ei olnud need jõud, kes oleksid mind televisiooni on eesotsas näinud ja paratamatult oleks toimunud seal siis juhi väetamine seda ette nähes ennetasin seda ja kui minule antud aeg minu nimetamisaeg lõppes otsa, siis ma teadsin, et ma ei kandideeri uuele kohale ja kuhu mul ikkagi minna oli, tahtsin jätkata sama alaga ise ajakirjanikuna ajakirjandusjuhina läksin siis reklaamitelevisiooni etteotsa, nii et siin oli nii majanduslikku, sotsiaalset kui ka isiklik. Mart Siimanni poolt tühjaks jäetud ETV peadirektori toolil istus pärast pikaldase ja kohati dramaatilist valimisvõitlust hagi Šein, kelles on eriti õnnestunult pühendunud televisiooni praktik ja meie kandi tõenäoliselt andekaima teoreetik. Ma arvan, et iga inimene, kes kandideeris minuga nii esimesel, kui teisel korral oleks, oleks, Küllap sama hästi kandnud välja selle üleminekuaja, noh, ütleme ikka pöörase pinge. Et ma kunagi kellegile ütlesin, kui ma mõtlen, kas oli, kas Ülo Nugis, et 92. aastal võis televisiooni direktoriks valida ainult selle inimese, kellest kõige vähem kahju. Et noh, see, mida see koht tegelikult tähendas, on sellest oleks kunagi eraldi nagu kirjutada, sest ütleme sotsialismi-ist kõigesse kapitalismi ja konkurentsi üle tuua üks niisugune traditsioonidel ja ütleme Teatril kinol, poliitikal, ajakirjandusel põhinev organisatsioon on ikka üks põrgulik kõlas küll nii, et ma ta pääsesin küll ühe infarkti ja südameoperatsiooniga. Esimene sai ikka natuke rikutud, aga, aga noh, ütleme sel hetkel, kui televisioon sai mahajäetud 97. oli ikka täiesti noh, ütleme, liider, kanal ja ja raha, raha leeme ei olnud, kuigi raha oli kohutavalt vähe ja noh, see, mida tähendab televisiooni juhtimine, näitas järgmine aeg natukene, lased lõdvaks ja vabaks ja kohale niisugustes kohutavates probleemides, et ei teagi, mis edasi saab. Alates 1992.-st aastast on Eesti sportlased käinud olümpiamängudel oma riigi lipu all esimest portaalis Albervillis ning suvel partnerid Joonas. Nüüd said enam-vähem täisvõimsusega tööle asuda ka meie spordiajakirjanikud, sest alates Albervilli mängudest on koju edastatud raadio- ning teleotseülekandeid, mida koha peal kommenteerisid oma hallo mehed. Eesti raadiost sai esimest korda maailma tasandile Tiit Karuks. Koos oma Peegidega teles tegi sama tööd Toomas Uba koos oma töörühmaga, kuhu kuulus ka Tarvo Villomann. Meeskonnatöö tase tõestas, et vaatamata vähematele võimalustele suudeti hea et mitte öelda ennastsalgava tahtmisega saavutada tulemusi, mida ei pea häbenema ükskõik kelle või millega võrreldes. Me olime tõeliselt kadedad nendele vanadele kaladele, ütleme soomlastele, rootslastele, kellega me olime nagu siin võib-olla enne tuttavad natukene kui palju oli nendel mehi väljas ja kui palju oli meil mehi. Aga pärast tuli välja niimoodi, et ega nende saatemaht ei olnudki eriliselt suurem, kui meie oma. Nendel oli, eelarve oli noh, ikka mitusada korda suurem kui meie oma. Meeskondade arv oli paarkümmend korda suurem kui meil. Aga entusiasm oli võib-olla isegi see, mis meid ajas. Ja kui me käisime väljas aladel, kus oli eestlased, kes said nagu võimaluse või oli võimalus medal saada, siis need me tegime kõik ära, sest mina nägin ikka Erika Salumäe kullavõidu, nägin ära. Ja seal lähedal oli veel vehklemishall spermat käisime vaatamas etamas maadlejaid ergutasime ja partner toona häda oli muidugi ka selles, seal oli suvel selline kuumus mitega päevani tahtke välja minna 35 37 kraadi, siis oli seal rahvusvahelises teletsentris päris hea. Küllap sellepärast, et seal oli konditsioneer ja siesta või kuda nad ise nimetavad seda kolm, neli tundi päevas, kus nad üldse liikunudki. Meie saime 20 tundi, ütleme tööpäeva pikkus vahetevahel, aga keskmine oli niimoodi, et me alustasime hommikul kell üheksa ja lõpetasime kuskil kell 12 siis sõitsime veel koju ja noh, hommiku jälle jalule, ega seal suurt jah, puhkepausi küll ei olnud, nii et see kahe nädala möödudes tõmbas ikka päris sidruni moodi tühjaks küll. Alates 1993. aasta algusest sai Eesti televisioon osa kõigist maailmatasandi koostööhüvedest, sest ETV võeti Eurovisiooni täisliikmeks. Loomulikult kaasnesid selle privileegi kohustused. Neist mõned pakuvad tänagi pinget kogu kontinendile. Esimest korda katsetas Eesti Eurovisiooni lauluvõistlusel kaasa lüüa juba aprillis 1993. Jaanika silla oma debüüt oli veenev, kuigi meie jaoks veel mitte lõpuni menukas meenutuste seriaali kahes viimases saates kuulame uuesti neid laule, mis vahelduva eduga kuni viimase Triouphini välja esindasid Eestit eurotasandil esimene võistlus Andres valdkoneni ja Leelo tungla muretut meelt ja südametuld, mis Ljubljanas toimunud eelvoorus jäeti ilmselt mitme sama kandi riigi koosmängu tulemusel kolmandale kohale ning kokku juba 38. Eurovisiooni lauluvõistluse finaalist välja. 1993. aasta juunis anti välja esimesed Eesti televisiooni aastapreemiad Vollid. Neist peamised võtsid vastu Reet Oja, Urmas Ott ning parimaks meeskonnaks tunnistatud Aktuaalse kaamera peatoimetaja Enn Eesmaa. Kuid juba oli silmahakkavat tegevust alustanud. Paned teletäht Vahur Kersna, kelle tollane saatesari jah, show küll paljudele meeldis, kuid otsustajatele veel mitte eriti. Kersna sai niinimetatud musta Volli, mis tekitab õiglase küsimuse. Ehk tulid jah, show tegijad oma mitmete erilaadse seriaaliga liig vara ekraanile. Ma ei arva, et see jah, souli harali sultani täpselt õigel ajal õiges kohas ja sellest tema edu oligi. Aga tegelikult ma ise usun, et me panime koos Ivar villaga märgi maha saates stuudio pärastlõuna, mis oli 86. aastal ja see oli tegelikult päris alguse esimene tulek. Ja seal olin mina, oli Ivar ka, ma arvan samamoodi saatuse tööriist. Et situatsioon oli küps, laadisaateks tulid noored poisid vaatasid ringi või õieti vaadanudki ringi ja tegid ära. Ja samamoodi võib-olla kõigi ülejäänud saadetega ka, et et sa lihtsalt nuusutad õhku ja vaatan, et mis asi see on, mis saadid peaks praegu tegema. Ja siis keegi ütleb sulle kuskilt sealt, ma ei tea, kust vot niimoodi nüüd oleks aeg küps selliseks saateks ja ma imestan üldse, et minu tegemusi tegemisi siin, Eesti Televisioonis on, on niisugune küllaltki sile tee saatnud saanud küll kümnete kaupa käskkirju alguse poole, aga, aga kui kohad ma olen nagu ellu jäänud, vaid ma olen jäänud tööle, et ma pärast isegi tagasi vaadates imestan, et jumalatel aasta tagasi veel enne seda olekski olnud kindel king. Aga aga kuidagi ikka õigel ajal ma sain mingite asjade juurde ja neid tegema. Sinugi huvi oli, oli mõnda aega seotud selliste horisondi taguste põnevate lugudega. Millal sa äkki ära tabasid, et tegelikult siinsamas maa peal siinsamas Eestis siinsamas meie kõrval on niisama huvitavad lood, vaated veel huvitavamatki. Ma ikka armastan öelda, et ma olen tööriist saatuse kätes. Et ega mina ei taba nagu midagi, kõik otsustatakse minu eest ära, tehakse kuidagi minu eest ära ja ja ühel päeval lihtsalt selle ufo saate lõpetuseks. Põles meil võttegrupi buss maha koos viimaste materjalidega ja siis juhtkond arvas, et aitab sellest naljast nende teemadega tegelemisest, et see on natuke liiga ohtlik, siis ma sain puhata üks pool aastat. Ja siis kandis Lotus jälle järgmise saate muljet. 1993. aasta kesksuvel hakkasid Eesti meediamaastikul toimuma muudatused. Millesuguseid pole meie kandis kunagi varem kogetud. Kanalite vahel algas ennenägematult tõsine konkurents, millest tavaarvamuse kohaselt ennekõike võidavad vaatajad. On see tõepoolest juba ammu nii kuid alguses tekitas uus olukord vaatajat rohkem segadust kui nauditavaid tulemusi. 31. juulil 1993 alustas iseseisvat telekanalina tegevust raami televisioon Ärtevee kohe järgmisel vabal Eeveedeevee, mida selle asutajad peavad Eesti telemaastiku esimeseks erakanaliks. Kaks kuud hiljem jõudis eetrisse ka kanal kaks kuni jõuluni küll vaid nädalavahetustel. Ometi oli väikeriigi jaoks tavatu kommertskanalite rohkus sündinud. Sellest tulenevad raskused ja ohud ootasid alustajaid alles ees, mis ei tähenda, et erastuudiate sünd oleks olnud valutu. Algus oli väga raske, sellepärast et mitte mitte nüüd. Selle tõttu, et tuut asja oleks raske alustada või püsti panna vaid juba päris päris alguses ilmnes riigi tugev soov küündimatult reguleerida seda valdkonda. Alustuseks piirati lubatud reklaami mahtu, siis seati sisse täiesti absurdne oma loomingu maht. Siis mängiti nende litsentside ka igatipidi sohki ja see oli selles mõttes keeruline aeg, et see hirmutas välispartneri totaalselt ära. Välispartner hakkas esitama omapoolseid garantiinõudeid ja tingimusi ja see see oli, see oli väga keeruline aeg nendega läbi rääkida, et nad just läksid meie turule, nende investeeriksid siia. Lõpuks nad vähendasid oma investeerimismahtu ligi kolm korda, nii et mina kohaliku partnerina pidin siis jällegi selle tühimiku omapoolse investeeringuga täitma. Väga raske, me saime kõik nõutavad allkirjad lepingutele alles esimeseks juuliks ning järel sai võimalikuks ruumide rentimine, personali palkamine programmi sisseostmine ja programmi kokkupanek. Telejaama sisuline, alustame nii, et ETV algas. Alustas ühe kuuga üks, üks kuulus sellesse täiesti täielikust nullist üles ehitada telejaam ja minna esimesel augustil eetrisse. Ja kui konkurendid tere, ka Kanal2 võis endale lubada luksust ja hilineda eetrisse minekuga kuni oktoobrini, siis meilt oleks päris kindlasti litsentse ära võetud. Kui me oleksime kasvõi päevakorra hilinenud Eeveedeeveeaa aastase tegutsemise järel siiski juba nii tasemel, et tema jooksvad kulud ja tulud olid tasakaalus, ehk siis see raha, mis tuli reklaamist, siis sellega sai katta kogu tegevuskulud. Muidugi sellest ei piisanud veel eelmiste perioodidega kahjumi katmiseks, investeeringute taastootmiseks aga siiski telehingas. Ka vabalt ja auditooriumi suurus oli tegelikult enneolematu, sündis 540000 inimeseni Arv, millest praegu võivad vaid unistada, kõik Eestis tegutsevad telejaamad kokku. 1994. aasta 19. mail võttis riigikogu vastu kaua ette valmistatud ringhäälingu seaduse mis ometi polnud kaunikene. Esimese ringhäälingu nõukogu etteotsa valitud Rein Veidemann meenutab, et seadust mõjutati nii vasakult-paremalt kui ülalt ja alt ning pärast saadigi tulemus, milles oli juba sisse kirjutatud tulevaste konfliktide pärm. Paraku oli tõepoolest tegemist väga suure kompromissiga ja, ja selle kompromissi taga omakorda oli, oli siiski suutmatus leida niisugust konsensust Parlamendi sees ja suutmatus mõista seda, et. Eesti vabariigis on avalik-õiguslikul ringhäälingul täita siiski ühiskonna integreerivat rolli aga see tulenes asjaolust, et selleks hetkeks oli erainitsiatiiv tõepoolest tõusnud juba lainetama, piltlikult väljendudes, mis tähendas seda, et liiga palju huvisid või väga palju huvisid erahuvisid oli juba tuul ja kõik tahtsid seda oma pirukat haarata. Ja seetõttu loomulikult. Eesti Televisioon oli see põhiline koht, kus siis need erahuvid põrkusid. Kas oli tõsiselt arutlust sel teemal, et anda erakanalitele võimalus, kui mitte nii suurele hulgale kui lõplikult juhtus? Nad alustasid, kuid kõigil oli väga suuri probleeme. Kas oleks võinud seda vältida, kas oleks saanud seda vältida? See seisukoht, et anda kogu reklaamiturg erakanalitele ja, ja eestitelevisioon jätkaks kas ja maksualusel või mingi kindla kokkulepitud finantseerimisskeemi alusel oli täiesti olemas ja ometigi Eesti televisioon ka ise sel hetkel ebakindel, et ta kartis seda, tema käes olevat võimalus suurt šanssi ära anda. Ja seetõttu noh, oli väga suur vastasseis ka Eesti televisiooni enda poolt, kes, kes tegelikult põhjendas kogu aeg, et et seda avalik-õiguslikud teenuse osutamine, see seal ei ole midagi selle vastu, kui ka reklaam seda toetaks, nii et seal just nende nii-öelda Võetud tegelikult niisugust väga kindlat suunda sellele, et vaat nüüd me lepime kokku, et tõepoolest kas kehtestame siis elektriaktsiisi kaudu inimeste kogu ühiskonna osaluse avalik-õigusliku ringhäälingu ülalpidamisel või siis rahvuslikus tulus teatud protsent eelarvest mis siis kinnitatakse viieks aastaks stabiilsena teatud kasvuprotsendiga, noh, see kõik vajus sinna kuu ja tulemuseks oli tõepoolest, et ringhäälinguseadusesse kirjutati sisse väga palju vaieldavusi ja võimalusi, mis käivitasid lakkamatud rebimised küll ühelt ja teiselt poolt ja mõttetu rivaalitsemine. Eveedeevee poolt vaadates polnud Ringhäälingu seadusel vigagi. Viktor Siilats meelest ebaõnnestub totaalselt hoopis seaduse rakendustes. Ringhäälingu seadus iseenesest oli täiesti okei, aga selle seaduse täitmine oli täiesti valikuline, mõned pildid seda täitma väga punkt-punktilt sõnas sest, et muidu oleks litsents ära võetud ja selles hirmus elas siis kogu aeg vete vee, kuna seal ei olnud poliitiliselt allutatud mitte ühelegi rühmitusele. Ja teised telejaamad nagu riiklik televisioon ja nagu kanal2, nemad võisid suhtuda sellesse seadusesse täiesti loominguliselt. Ja seda nad ka tegid näiteks krevette veoles alustanud oma kraamiga selliselt, et oleks hakanud näitama lihtsalt vanu Tallinn filmi filme terve programmi jooksul siis oleks meil sellest sündinud hulka pahandust. Samamoodi pidi ETV väga täpselt jälgima, milline on Eesti partnerite osakaal telekanalis välispartnerite osakaal mille peale konkureeriv telejaam lihtsalt vilistas. Ja, ja seal oli üsna üsna mitu muud nüanssi, kus kus see, kes soovis. See võis sellesse seadusse suhtuda väga loominguliselt. Minu arust praegu mõlematele jaamad sisuliselt rikuvad seda seadust. Kuid ega erakanalite tõusuga lakanud Eesti raadio ning Eesti televisiooni areng. Pärnus alustas tegevust Eesti Raadio Pärnu stuudio toimetaja Viktor Kaar. Neeme arvates oli tollane otsus õigeaegne, kui mitte teravamaltki väljenduda. Minu meelest oli viimane aeg seda teha. See idee on sündinud jah, ilmselt. Juhan Virkuse peas koos tolleaegse Eesti raadio peadirektori Heikki Haldre, ka nemad sele. Stuudio lõid siia Pärnusse. Kuidas enne stuudio avamist jõudsid Pärnu uudised ja teemad eetrisse, kas Felix Leetu ainus arvestatav tegija Felix leedi vahetas välja aasta enne selle Pärnu stuudio avamist, Juhan Virkus, nii et nemad ka järgemööda tegid seda tööd siin Pärnus ja ilmselt oli see ikka päris raske, sellepärast et lindid tuli vaata läbi releejaama sealt Pärnu televisioonimasti alt kuidagi üle, ma ei tea, kuidas see süsteem täpselt töötas, ma ei ole seda ise näinud. Meie töötasime juba siin. Aga, ja ma arvan, et et need tööd, mida nemad tegid, tegid aktiivselt ja tegid päris palju Pärnust siit lugusid läks üle. Aga noh, praegu muidugi on maht ikka kõvasti kasvanud ja siit kõike kõik kidele, raadiokanalitele, eesti raadiokanalitele, nii raadio kahele vikerraadiole kui ka Vene toimetaja on meil siin tööl Pärnus Radel neljale. Milline on praegu teie tehnika tase siin? Tehnika tasemel, aastatega muutunud? Muidugi mina tulin siia tööle, esimesed kohalikud uudised hakkasid siit Pärnu eetris kõlama 95. aasta märtsis. Ja sellest ajast ma olen siin olnud alguses lepingulisena. Seal me lõikasime kas siis makilindi peal vana sure makiga või siis minidiskid tulid juba sellel ajal juba siia, meile, Pärnusse, aga nüüd on kõik arvutiga. Kas teete saateid ka kohaliku raadiovõrku või kuidas teil üldse Pärnu raadioeeter on praegu jagatud? No sagedusel. Me töötame raadio kahe sagedusel 102,3 megahertsi. Siin on neli korda päevas kohalikud uudised. Aga Me siin veel peale selle. Klassikaraadio jaoks on minul näiteks kolm talveperioodil iga kolme kuu tagant üks tunnine saade. Vikerraadiosse teeme lõikekultuuriga klassikaraadiosse helikajale, meil on kaks toimetajat ja juhataja juhataja Toomas saldada, no on nädalas vähemalt korra on vikerraadiohommik. Siis ta loeb, siit ka raadio kahe lühiuudiseid pooleseid. Nädalas korra vähemalt. Selline koormus on riigi ringhäälingus, hakati tõsiselt tegutsema ka olnud aegade ja tegijate töö säilitamiseks. Eesti televisioonis moodustati ETV ajaloomuuseum, mille hingeks ja eest seisijaks sai suurte kogemustega telemees Voldemar Lindströmi kellest paremat kandid tahate, selle tähendusrikka töö tegemiseks olnuks vist võimatu leida. Praegu me istume siin selles muuseumitoas materjali on väga palju, ka sarved, et enam-vähem on sul tänaseks päevaks pilt selge, mis üldse on olemas. Noh, hakata kaardistuma, sest et esialgu on tegemist selle käia nii ühiskondlikus korras või, või see away huvist asja vastu, et midagi, mis on meil kogunenud, aga väga palju on juba kaotsi läinud, et ehkki televisioon on väga noor meediaala ja kui tahan ka öelda kunstiala teised kunstid on ju pikka ade traditsioonidega ajalooga. Et tulevastele põlvedele nagu ei jää midagi Aku, ega see pilt praegu eriti rõõmustav. Üht-teist õnne on õnnestunud nagu koguda võib-olla kõige kõige väärtuslikum. Valdo Pandi koduarhiiv õnnestus tuua siia telemajja. Muuseum on ääretult vajalik ja just peaaegu et viimasel hetkel sa hakkasid seda tegema. Kas sa näed ka huvi Eesti televisiooni tippjuhtide hulgas ühelt poolt ja kas sa näed ka oma võimaliku sinu töö jätkajad selles majas? Loomulikult vana vastu tänapäeval erilist tuubi ju inimestel ei ole. See on mõistetav. See muutub võib-olla arusaadav mõistetavus alles aastate pärast. Teatud võimendusega Me märkvelad sinu toas ei ole arvutit, kuidas sa neid materjale siis praegu kokku sead, oled sa ikkagi veel pastaka ja perfokaardi tasemel? Paraku nii muidugi ja. Nii on juhtunud nii, et ega see arvutisse viimine peakski olema esmane ülesanne tänapäeval. Praegu on käsiposti postipoisi tasemeni. 30. aprillil 1994 jõudis Eesti Laul esimest korda Eurovisiooni lõppvõistlusele. Tablinis jäigi Musta aia leelo tungla nagu merelaine vaatamata Silvi Vraidi südil esitusele siiski veel üsna võistlejaterivi lõppu 22.-le kohale. Kuid sellest päevast oli Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse kaardil. Eesti raadios jätkas laulude ja helisalvestiste otsimist päästmist Heino Pedusaar. Kollastest saatesarjadest olid menukamaid, nii suurkujusid eesti muusika möödanikust kui heliplaadi sajand. Ühel 1994. aasta sügisõhtul tõi Pedusaar kuulajani haruldasi ülesvõtteid Eesti rahvusmeeskoor jalg aastatest, õigemini isegi veelgi varasemast ajast. Kui Eesti rahvusmeeskoor oma suurt juubelit tähistab võiks olla kohane, kui pöörduda Meiegi oma saatesarjas selle kollektiivi, esinemisloomingu jäädvustamise heliplaatide poole. Avapalaga seal muide omamoodi disco, graafiline haruldus, astusime restrammi sünnieelsesse aega. Laul ise on plaadile pandud kollektiivi Hellase Jaroslavlis 40.-te aastate alguses tegutsenud Eesti kunstiansamblite meeskoori ettekandes Gustav Ernesaksa juhatusel. Niisiis sõjaaegsest Eestist vaadates teispool rindejoont. Maestro enese loodud. Ta pidi algselt kandma pealkirja Eesti, olema peab vaba, kuid kardetud natsionalismi ilmingute vastu. Valvsad ametimehed nõudsid selle muutmist. Nii tunti teatigi kaua seda laulu Real Jürgi mars. Võimalik, et mingist formaalseosest johtuvalt esmaettekanne oli toimunut seoses parajasti selle ülestõusu aastapäeva tähistamisega. Sõjasuitsudel. 1995. aastal sai vikerraadiost raadio esimese programmi nimi ning aasta lõpus avati kauaoodatud digitaalmontaažikompleks muusikafondi võteteks juba järgmiselt. Aasta alguses valmisid esimesed enda toodetud CD-plaadid Ave Maria ning kevadel ka eurolaul 96. Sellel teiste konkurentide seas uhkeldas Priit Pajusaare ja Kaari sillamaa kaelakee hääl. Maarja-Liis Ilusa Ivo Linna. Kenas esituses jõudis see laul Oslos esimese kuue hulka, teenides väärika viienda koha. Kui soovi ja huvi, kohtume selle meenutustesarja viimases saates täpselt nädala pärast, siis räägime paljude tänaste tegijate ning otsustajatega Eesti ringhäälingu praegusest seisust ja veidi ka homsest päevast sest miski ei seisa paigal. Kui aga miski rajast ja oludest suuresti sõltub, siis ennekõike just ringhääling, milles praegugi on teravaid vaidlusi tekitavaid probleeme. Kuulake saate seriaali Ringhääling 75 lõputundi pühapäeval, 18. novembril kohe pärast KUKU raadio kolmeseid uudiseid.