Tere, olen Enn Eesmaa ja kutsun teid tänagi kuulderännakule Eesti ringhäälingumaastikule, mida me kõik ühtviisi hästi tunneme, sest elame ka ise keskkonnas, mida Eesti ringhääling päev kujundab ning mõjutab. Tänase saate põhiteemaks ongi Ringhäälingu tänane tase ning küsimus, kas see on väärika juubeli eel ka tasemel, mis meid rõõmustab. Nädala pärast vaatame koos tegijate ning otsustajatega tulevikku ja kompame tänaste märkide turvil neid arenguid, mis meid kõiki ees ootavad. Alustame Eesti ringhäälingu ajalookogumisest ja säilitamisest, mis tarvis. Türil tegutseb juba aastaid Ringhäälingumuuseum. Selle direktor Juhan Sihver teab professionaalse kogumis- ja säilitamistöö tegelikuks alguseks. Aastat 1999. Kui alustasite 99. aasta novembris sisulise muuseumitööga, nagu te räägite, mis siis oli, kui palju neid varasid oli teil teada ja teiste käes? Kuna ta oli meil tollel ajal ainult Eesti Energia muuseumi raadiokogu, mille nad olid valmis andma üle Eesti ringhäälingu muuseum ja seal oli kõik ülejäänud veidi kuidagi tekkima. Ja tekkis nõnda, et kasutades ei kirjuta, kui rääkiva pressi abi avaldasime üleskutsed et meil on soov niisugust muuseumi teha ja kes meid aidata. Paluksime meie poole pöörduda ja, ja neid pöördumisi tuli hulga ja neid tuleb tänase päevani. See oli kuldaväärt idee selline muuseum asutada ja ka see on tõenäoliselt rohkem kui loogiline, et asukohaks valiti Türi. Aga siiski, miks just tüli, aga näiteks mitte Tallinn? No kõigepealt, idee kuulub Vello Lään ära. See asi ja Türi siis sellepärast ta omal ajal sans aastatel 1937 41 asus siin Eesti vabariigi peasaatja, mis oli masti poolest Euroopa moodsaim. Ja kui nüüd vaadata muuseumi poolt, siis selge on see, et tänases Eestis on ütleme, targem asutada muuseum, kus sellisesse väikelinna kui Tallinnasse, kus muuseum upuks lihtsalt selle suure elu ja teiste muuseumite vahel ära. Te olete muuseumina juba tuvastatav, kuid mitte päris veel ametlikult avatud? Jah, me oleme seni töötanud vot nii-öelda ajutiste näitustega ja me ei saa kurta külaliste vähesuse üle. Raadiovastuvõtjate, kaasa arvatud detektor, raadiote valik on teil üsna suur, lausa kadestamisväärselt suur. Kus kohas te kõike neid olete saanud, kas inimesed toovad meelsasti või teate peale käima, et noh, teil on pill, tooge ära? Noh, pealekäimisega ei tuleks see kõne allagi, selge on see, et et inimesed pakuvad neil meile järgi sõitma, oleme valimiskõigele ise, sest et hoidku jumal selle eest, et muuseum hakkab inimesele veel kulu tegema. Ma võin selle juurde öelda ainult seda, et paljud inimesed on suisa tänulikud nendele inimestele, kes sellise muuseumi asutasid. Sest neil on kuna vastuvõtja, mis on mälestusese, mille on ostnud nende isa või vanaisa ja neil ei ole seda kuskil hoida, neil ei ole seda kuskile panna ei ja muuseumi näol leiavad nad siis koha, kus keegi, kes on valmis võtma selle vastuvõtja ja mälestuse hoiule ja kes lubab hoolitseda selle eest hästi ja korralikult, nii nagu need inimesed on teinud. Ringhääling tähendab mitte üksnes raadiot, vaid ka televisiooni. Teil on kadele osakond siin olemas, kuigi mõnevõrra esialgu veel tagasihoidlikum, ilmselt on siis perspektiiv üsna suur. Ringhääling tõepoolest on nii raadio kui televisioon, kuigi paljud tahavad meid nimetada ikkagi eelkõige raadiomuuseumiks. Poolega me jaksame hakata tegelema siis, kui, kui raadiopool on vormistatud meie püsinäitusele, aga aga niisugune väike ülevaade telerite näol, et selle televisiooni vastuvõtmise vaatamise ajaloost on meil siiski olemas jah, alates esimesest väikese ekraaniga telerist kaabeeemm, mis Eestis müügile tuli, 55. aastal, kuni siis nende lampidega 70 kiloste värviteleviisorite nii välja. Lisaks raatidele on teil all külastajale näidata ka rahade lehti mitmest aastast aastakümnest. Millist ekspositsiooni teevee omate või kogute, mida võib-olla esimesel silmapilgul kohe ei märka? Jah, üks osa, mis need näitusel väljas on, on põhiliselt nii-öelda esemeline kogu päev. Peale selle on siis arhiivraamatukogu, kus tänaseks päevaks on olemas pea kõik aastakäigud ajakirjast või ajalehest, raadioleht ja, ja igasugu muud ringhäälingut ja tehnilisi seadmeid puudutavat kirjandust. Meil on fotokogu, mis täieneb küll paraku väga tavaliselt ja seda eelkõige siis fotode poolest, mis on tehtud enne neljakümnendat aastat, sest kogu ringhäälingu arhiiv koos Estoniaga ju hävis. Nii et kui juhtub meid keegi kuulma, kellel on kas või üks võib-olla. Enesele nagu vähetähtsana tundub foto, kus peal juhtub olema inimene, kes, kes seda naljana ringhäälingus töötas, siis maksime väga tänulikud, kui meiega ühendust võetakse, sest sest sest ka need inimesed vajavad jäädvustavast, mitte ainult tehnilised seadmed ja ka see, mida selle vastuvõtjaga kuuldi ja kuulati. Türi muuseumi idee autor Vello Lään on ringhäälingu ajaloo tõenäoliselt suurim asjatundja tänases Eestis. Omaloomingulise töö eest kuldmikrofoniga premeeritud raadioajakirjanik alustas ringhäälingu möödanik uurimist juba tudengina ning tänu sellele on meieni säilinud nii mõnegi alustaja elavas, sõnas välja öeldud mälestused. Lõpetasin ülikooli bibliograafia erialad, minu diplomitööks kujunes kirjandusringhäälingust ja siis ma hakkasin uurima, ühesõnaga ma pidin kokku panema, mis allikad üldse olemas on ja järsku ma avastasin, et pööraselt huvitav vaen. Ma ei olnud siis veel ülikoolis, ma alustasin nagu kaastööd, aga ikkagi ei olnud tõelised sedagi tabanud läbi ja, ja siis läksid silmad lahti ja siis ma leidsin, et ma teen kandidaadiväitekirja 68. aastal kaitsesin ja, ja siis mul oli juba kuni 40. aastal pilt olemas. Ma sain Ado Slutski käest hurjutada, ega see oli ajastu märk. Ta ütles, et miks ma ei tegele Nõukogude perioodiga. Et, et see oleks ikkagi, kuidas öelda, siis ma läheks, oleks neid pärikarva silitatud ja roheline tee. Vello Lutsar tegeleb, vedas Eestis nõrgenerioodiga, otsi tuletikuga taga, kes venelasi. Aga siis ma ütlesingi, et puu kasvab alt üles ja alustada tuleb ikka 1924 26. Ja minna edasi, sest tõepoolest no ikkagi nüüd Meieni on ikkagi kergem kui siis, kui ma ei oleks alustanud näiteks v Dolbreiga isiklikult kohtusin, vestlesin palju kordi. No ilma selleta. Ainus, mis ongi ültside mäe säilinud minu salvestus, noh nii et ma ikkagi õigest otsast Mari Möldre kui Joosep näiteks lindistasin Albert üksikuid ja oi, seal oli veel rida neid veterani, tänu kellele hääl on säilinud, aga seda teed läinud, kurb oleks. Ja õnneks on selliseid mehi jalad, et ei olnud, sellepärast et minagi olen käes, hoidnud seda raamatut, mille ma sinu käest sain mis anti välja juba vist peaaegu et viiendal või kuuendal ringhäälingu aastal juba ringhäälingus tehti kokkuvõtteid esimene ringhäälingu alma 1929, teine 1935, kolmas, 1944 ja siis pikk-pikk paus, vaat see ongi kurioosum, trükitingimused, rahad, kõik palju rohkem, aga millegipärast vot nii raadio kui televisioon peaks olema aastaraamatut, näiteks mis kogu maailmas on ju väga levinud, kus on, fikseerib leitud hetkeseis, aga ühtlasi ka vaat kõik need, mis me sinuga praegu räägime. Igast huvitavad juhtumised, veteranide mälestus ei olegi, kus need leiaksid väljundi täpselt. Kas sa teed ka mõningast koostööd hagišeiniga, kes televisiooni ajalugu ju päris päris põhjalikult uurib ja mul on siin töölaual tema, tema viimane käsikiri, mis just viimast kümmet aastat käsitlev ütlen ausalt ei ole. Me oleme vestelnud, tähendab, ja siis kui tema oli veel telepealik ja leidsime, et vot needsamad mõtted, mis meil praegu on, et tegelikult peaksid, nüüd on õige aeg, 10 aasta pärast me ütleme ka, et miks me ei austanud, siis jaga, tegelikult ongi, näed, kurioosum. Ei vii oma jõudusid kokku, vaid kõik teevad nagu üksikud. Aga see on tee, mida suudab edasi käia. Üks neist kunagi ringhäälingus töötanud veteranidest on Eesti raadio esimene eetritädi pilvi Toomendi, kellega möödunut meenutasime juba selle saate seeria esimeses tunnis. Täna kuulame tädi pilvi arvamust praegusest meediamaastikust, kuna tema tegi lastesaateid. Siis jõudsime üsna kiiresti multifilmide vägi valdsuseni, mida raadioveteran peab väikestele vaatajatele liiga koormavaks. Jah, nii palju, kui ma nüüd üldse olen juhtunud, nägema ma ikka last lapselapselast kõigepealt ikka olen vaadanud, sest saaks poissi vahetevahel siin see huvitav, et. Jah, on küll ikka üks hirmus tapmine ja taga. Viletsast välja nihverdada, aga väga ilusad olid ju need esimesed Disney tämbi ja siis lumivalguke ja kui ilusad need vot niisugused peaksid olema multifilmid kus tehakse neid kui kujud. Muinasjutulised kujud töötavad ilusasti nii naljakat, kuidas nad välja, aga sõbralikult ja mõnusasti ja, ja kaklemised on ka, nii nagu ikka lastegaksumise tonn prõmm, prõmm natukene ja, ja jälle läheb sõbralik lugu edasi, aga oleme. Kindlad, et lastega saab ikka paremini läbi heaga heaga muidu selge see ja üldse omavahelises olemises, onju, oli asju võimalik täitsa rahulikult korda seada, nii et et ei pea sind teisele kohe virutama niipea otsast. See pole üldse vajalik ja seda nad tõesti liiga palju. Seda vägivalda on liiga palju. See ässitab kohe lapsed, et no mis sa ajad, võtke viruta. Üks neist, kes täna lastesaateid teeb, onu Raivo võiks aga kindlasti palju rohkem tehasest, kord nädalas. 10 minutit on temasuguse meistri jaoks ilm selgesti liiga vähe. Veel pühapäeva hommikuti saadet, mis on jah, siis ütleme 10 minuti pikkune ehk ikkagi jutupliiatsit, sest aru ma olen saanud seda, et ei ole, juust, tähendab selle ise alavedajad, nagu ütleme, oli Lilian Põldre, ehk ma võin olla kunstnik. Ma võin olla, esineb kunstnik ja ütleme, sellise jutupliiatsi formaadis asja, ma vean välja ja tõesti ootan pikisilmi, kui ehk kunagi kohtuma mingivat sarnast sorti soojaga, kellega me saame midagi teha, aga praegune ilmaelu on, et olen siis ise selle väikese saate jupikese produtsent. Õnneks on mul väga režissöör Priit Hummer, eks ole, tõeline professionaal ja ajad on muutunud siis pildi pakun jälle kasvanud, suvel ta vahepeal natuke kõhenes vaatajaid ja, ja minu heaks meeleks ka täiskasvanud inimesed pühapäeva hommikul voodist vaadates tõesti seda jutupliiatsit vaatavad, sest Ma arvan seda, et praeguses maailmas, kus minnakse ja, ja pinnalisemaks ja küünilisemaks ja tihtipeale ei mõelda hea ja halva üle, vot just nimelt see muinasjutuvorm ehk toob alglätete juurde, nii et niipalju, et minusugune kunstnik nüüd TV-s jah, ilmselt üksi üle jutupliiatsi välja vea, selleks on vaja suuremat meeskonda. Kuidas sul see rahade tee algas ja, ja kuidas sa, kuidas sa neid saateid välja mõtled, ette valmistad, sest et nii palju kui mina seal aru annad, vist otsesaated sulle. Ja nad on tõepoolest otsesaated ja, ja selles mõttes on siin ka kitsaskoht, sest tegelikult sarnane saade arvan, mina peaks olema monteeritud, sest ma üritan nii-öelda jutu finantseerida nii, et taustmuusikast saada ja, ja, ja kõik, kõik see asi kokku mängib. Kahjuks kommertsraadiovõimalused seda lihtsalt ei luba, eks ütlen nii, et jällegi kui siis loodi esimene kommertsraadiokuku raadio Endal nagu kuskilt hingest käis läbi, et oh, kui tore oleks vot nende lõbusate poistega ühes kambas olla ja kui siis kuku raadio nagu tuli sellele mõttele, et võiks olla ka lasteformaat, siis loomulikult justamendi poisid, Toomas Lunge, Jaan Elgula, kes oli siis lätete juures, kutsusid siis minu kampa ja alguses me hakkasimegi tegema seda koos. Toomas Lunge kah. Ja ma mäletan, et nii naljakas kui see ka on, eks ole, ikkagi küllaltki vana teevee esinejana täitsa pabistasin raadiost, sest noh, teistsugune. Ja, ja hiljem kuna ikkagi ringreisid, viisid Justamendi nii palju sinna-tänna ja jäin ma seda üksi tegema ja nüüdseks kui öelda seda, et, et ma ma tõeliselt naudin, tähendab raadiosaate tegemist ja, ja ma olen isegi öelnud oma sõprusringkonnas, et mina istuks ainult vaat siin ateljees, kus me sinuga olemedeks raadiosaateid, sest tähendab ilmselt sepateerimis momente. Vaat nüüd tagaplaanil aastatega ja raadiosaated sünnivad, julgen öelda, et vot siinsamas ateljees kasvõi neid raamatuid vaadates kasvõi sirvides seda kuku raadio, kuulsat tähtpäevade raamatut, kus siis keegi on sündinud ja, ja mis ta korda saatnud raamatukogus kas või need Anglo entsüklopeediad, eks ole, mis annavad mulle mingisugust infi ja, ja kuidas iganes juhtub tõesti nii, et tihtipeale olen isegi raskustest, mida nüüd ja siis viimasel hetkel nii-öelda Heureka järsku lamp süttib, et vot sellest ma võiks saate teha nii, et ta mõnikord jäänud siis viimase hetke peale, tegelikult aga, aga julgen ja öelda, et, et raadio, et ma, ma tõeliselt naudin, võib-olla sellepärast, et raadiosaatega võid sa tõesti inimesena nagu kõrva sosistada, et jääb ära see niisugune noh siiski rohkem või vähemal määral niisugune Edeldud vorm. 1997. aasta mais tõi Maarja-Liis Ilus Dublinis peetud Eurovisiooni lauluvõistluselt harmo Kallaste ja Kaari sillamaa lauluga keelatud maa Eestisse kaheksanda koha. Sama aasta oktoobris asus Eesti televisiooni juhtima aastaajal sügis, tormina tegutseb Toomas Lepp, keda ühed algusest peale palavalt toetasid teised ja neid sai aja möödudes üha rohkem jälle tuliselt kritiseerisid Toomas lepast ja tema tegevusest ETV peadirektorina on palju räägitud. Enamasti on seda võimalust kasutanud lepa. Oponendid saab oma nägemuse välja öelda praegu Kanal2 uudiseid tootev Toomas Lepp ise. Kui mina tulin Eesti televisiooni 90 70. aasta hilissügisel siis oli Eesti Televisioon tegelikult kommertstelevisioon, nii nagu ta on, seda, seda ka praegu. Eesti televisioonil puudus omanikusuhe, tal ei olnud õigust vara võõrandada, need tulenesid nagu seadustest. Ja, aga mis peamine, tema programm siin oli. Originaalprogramm oli liiga väike, et õigustada nagu avalik-õigusliku ringhäälingujaama nimetust ja minu jaoks peamiseks eesmärgiks oli tol hetkel Eesti televisioonist teha siis tõeliselt avaliku ringhäälinguteenust osutav telejaam. Ja loomulikult suurendada originaalprogrammide arvu. Eesti televisioonis oli praktiliselt jäänud soiku tõsise muusika kajastamine oli väga vähe kultuurisaateid. Telefilm töötas longates ja kõik need, kui ma kandideerisin, siis ma need punktid ka panin kirja ja neid aktsepteeriti. Ja 97. aastal peadirektoriks saades asusin ma ka neid realiseerima. Esimene suurem sõda algas kohe selle reklaami kaotamisega, õigupoolest Tsee reklaamiga, vaata, mine avalik-õiguslikust televisioonis ronist oligi minu üks peamisi sellele kohale nagu viijaid. Ja kui tänapäeval või ka varem on olnud kuulda mingisuguseid süüdistusi, nagu oleks kellegi huvilistega tegutsenud, siis on see nüüd küll ei pea mitte kuidagi paika. Olen ma olnud ühegi parti ei nimekirjas, ei ole kuulunud Ühegi telejaama omanike ringi, nii et minu huvid olid väljendatud täpselt minu selle kandideerimise essees mida kõik võivad lugeda tänapäevale, täpselt, selle järgi maga, tegutsesin aga, aga meil on siiski minu arvates see, et see noh, näiteks rahvusringhäälingu loomise idee oli just siis, kui ma 97. aastal tulin, oli siis mu laual esimene asi oli saadetud Kultuuriministeeriumist. Praegu kattuv idee, mis siis, mis siis nüüd on nagu arutlusel olnud ja mis järjekordselt nagu sa tead ju riigikogust välja välja läks, kuigi valitsus oli ta sinna siis esitanud. Nii et see on järjekordne näide sellest, et laagrites midagi teha, aga tegelikult ei tule kunagi midagi välja ja, ja mingid huvigrupid ikkagi nagu saavutavad oma oma nagu saavutavad oma tahtmise. Ja kui mina 97 tulin, siis siis nagu mul mingisugust niisugust poliitilist survet keegi ei, ei avaldanud oma oma sõjaväega ega, ega ta mingit sundi 99. aastal toimus valitsuse vahetus, siis hakkasid need otsekohe toimuma. Nii et noh, ma arvan, et, et praegu kahjuks ikkagi keegi soovib kontrolli selle avalik-õigusliku ringhäälingu üle. Ja see on minu arvates kõige kõige niisugune paha endilisem kui, kui sellel organisatsioonidele Eesti televisioonile raadiol ei lasta tegelikult teha selleks, mida ta, milleks ta on nagu loodud ikkagi seda avalik-õiguslikku teenust pakkuma ja Eesti Eesti eluigakülgselt valgustama ja analüüsima. Üks oluline loominguline üksus, mis nendel aastatel paljude kurvastuseks eesti televisioonis kustus, oli stuudio Eesti telefilm mille mitmete väärtuste kõrval on igaviku ees suurim arhiivi tähendus, mis eriti videoeelsest televisioonist on ainsana säilitanud tollaste andekamate tegijate loomingut. Üks nendest, kelle kohta äsjaöeldu kõigekülgselt kehtib, on teeneline filmimees Mati Põldre. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis ma mõtlen, et mida siis ütleme, eestitelevisioon, televisioon teeks, kui, kui ei oleks eesti tele telefilmiarhiivi tollel ajal, ühesõnaga ei säilitatud ju ütleme. Läbi või televisiooni säilist olles ajast ütleme 60.-te aastaste õige vähe, see oli suurem osa ikkagi Eesti telefilm, eks. Võtame ainult ühe näite, Valdo Pant ja tema super sorry täna 25 aastat tagasi mitte ühtegi meetrit videolinti, sest seda veel siis ei olnud. Ja ometi on olemas sinu Telefilm võidu hind. Jah, jah, see on jah, kahjuks, ja emme, sa mäletad, sa oled ise seal osaline ja, ja kahjuks sellest keegi tollel ajal ju midagi arhiiv ei jätnud see kõik, mis oli see jäisena kuskile preesi tänava prügikastidesse, eks ju, sellest on kahju, jah, hirmus kahju mulle endale, praegu on iga igast kaadrist ja me võtsime tõesti palju materjali tolle aja kohta ütleks ikkagi vähemalt vähemalt kolm või kuni neli korda rohkem. Stuudios Eesti telefilm, ise tosin filmi teinud ja telepeadirektori ametit pidanud hagi Šein kuulub samuti nende hulka, kel filmitootmise kängumise pärast on südamest piinlik ning pisut ka kurb, sest vaatamata pingutustele ei õnnestunud tal Eesti telefilmi päästa. Tohutu kurb, kui ma hakkasin televisiooni juhtima nendele filmis 102 inimest, kui ma ära läksin, oli seal neli inimest tööl ja tähendab, et ma olen selle tegelikult oma kätega teinud. Aga tohutu raske südamega ja lihtsalt ressursse enam ei jätkunud. Nimeks enamik filmitegijaid siiski suutis kuidagi nendes uutes tingimustes säilida. Sellepärast ausalt öeldes süda valutab, et meil ei jäänud kogu selles niisuguses reorganiseerimise nõllus võimalust panna nii suuri rahasid, nagu telefilmide tegemine nõuab ja et seda saab isikuku kuivus ja rahade hankimine mujalt, see muutus koostöösaadete toimetusteks ja mingi osa filmide kiireid, neid alles, aga jah, kuna ütleme pean kunagi kunagi arveid klaarima iseendaga, siis need hetked, kui ma olen pidanud ütlema Mati Põldre, lõvi Rein Maranile, et, et niisugune regulaarne finantseerimine on otsas ja poisid, te peate minema turule ja leidma endale seal jõudu, et need olid minu jaoks üsna karmid hetked. Mati Põldre-le ei tulnud Eesti telefilmi lõplik hääbumine liiga suure ootamatusena, ta ise lahkus stuudiost juba varem ning läheb täna kinodokumentalistika uue tõusumer. Kuulge, aga ikkagi, Mati mis oli nagu viimane kirstunael selles Eesti telefilmi ja kas ta tuli nii ootamatult see see lõpp, et tegijad ei saanud isegi nagu kord ja kohus vastu hakata? Ei, see, see ei tulnud nii, äkki seal vahetasid ülemused ütleme, Haasma läks ära, tuli Tõnis Kask sendaja. Ka aeg oli, see aeg oli selline aeg oli niisugune, on ikka see, mis toimus pärast. Ma olin sealt teemal ma, ma läksin siis tegelikult ära läksin Freya film ja, ja siis, kui haagiseid tuli sinna ja kõige paremate tahtmisega hagi Šein oli ju tegelikult niisugune tore. Aga aga ka ma olen ikkagi võib-olla ma arvan, et ehk ehk pisut nõlgakene tähendab ühesõnaga ülemuse kohta, aga, aga ta ta püüdis juhtida ka telefilmi, eks nagu kõik seda haarata, täpselt nagu lepi, eks ma tõmbab paralleeli, tähendab ühesõnaga hagi on suur teoreetik ja, ja tõenäoliselt oli, tal oli ka tark nõuandja, ma arvan, Raul Rebane külla tollel ajal kohta, aga ma ütlen aega päris täpselt ei tea, mis selle, mis selle kirstunaelaks sai, eksju nagu kõik asi lagunesid, seal läksid kõik laiali tegijad ja kes kes, kes kuhu. Kes oma stuudio tegi, aga ma ei tea, ma tahaks, et see kasuks, aga ma ei ole ka päris kindel, et see see võtab kohutavalt palju raha. Telefilm kui selline, eks ju. See on kallis toota, ütlete headele Filma. Sarja suhteliselt on lihtsam teha, aga telefilmi ütleme, mõtleme BBC dokumentaalfilmid siis seal ettevalmistusega ja. Kulukas ette võtta? Ja ometi oleks seda tänapäeval nii väga vaja, sellepärast et kõigil kanalitel on ikkagi prevaleerimas kerge meelelahutus ja üsna suur pinnapealsus. Jah, aga, aga ma ütlen, et sulle ma mulle tundub, et noored poisid tegelikult Teevad huvitavaid töid, vähemalt huvitavaid katseid teevad, seda on tore kuulda, jah, on, on küll minul on, minul on hea meel vaadata, tähendab, oli üks niisugune seisakuaega, praegu on näha, et tuleb, tuleb uus põlvkond peale lennanud. Vaata, hirmus tähtis on see, et nad, et nad liiguvad, nad jäävad festivalilt festivalile. Nad näevad. Ja ma mäletan, ma olen, ütleme ju sõitnud läbi selle terve Venemaa ja kõikidel festivalidel, aga kõik need filmid olid ütleme, õige ühenäolised. Või noh, ütelda oli puhas propaganda ekse sisuliselt üks oli parem, et see oli halvem. Kes kuidas suutis? No ütleme, varjata, eks ju. Ja noh, leida mingisugune kujundit, eks ju, selles, aga ma ei ütle, et nad oleksid olnud halvad filmid, aga aga praegu on, ütleme niisugune teine aeg tehnilised võimalused, teistsugused, aga kui sul on nutitähendab siis siis on võimalik teha, ütleme ka väikeste vahenditega suuri asju. Ettevaatlikult optimistlik on ka hagi Šein, kes loodab, et Eesti filmidokumentalistika tugevale vundamendile on siiski veel võimalik rajada tulevikustuudiot. Pis uutes oludes jäädvustab ja mõtestab meie eluolu ja inimesi selle kõige keskel. Loomulikult dokumentalistika mingisugune viisuma ajast mõelda, kõnelda, analüüsida, Eestis on see alati tugev olnud ja, ja see, et seda nüüd nii vähe on ja selleks on vähe resursse, on loomulikult kurblikkusi. Arvan, et see on jälle midagi, mis on protsess. Me tulime kusagilt, kus olid suhteliselt soodsad võimalused tootmiseks ja jõudsime peaaegu põhja välja. Nüüd tasapisi ühiskonna arenedes jälle see niisugune. Avaneb see võimalus mõtestada dokumentaalfilmi vahel ma isegi veendumust dokumentaalfilm armastan vaat et rohkemgi kui televisiooni, sellepärast et iga. Tunnistamise kõrval on see tõesti võimalus süveneda ja asju põhjalikumalt analüüsida, kunstiliselt käsitleda. Nii et. Ma arvan, et see on aja juurde. Jõuame kunagi tagasi, ma loodan, vähemasti. Lisaks stuudio Eesti telefilm hääbumisele kandis tormakate muutuste turbulentsi sattunud Eesti televisioon veel teisigi inimkaotusi. Ootamatult lahkus ekraanilt nii mõnigi andekas tegija neist rahva seas menukaima. Mine ja oli Urmas Ott. Nii mõnigi küsis tollal ja küllap tänagi, miks. Täitsa sellele puudub niisugune ratsionaalne seletus, sest ühel hetkel tähendab mitte midagi ei ole juhtunud ja paljud inimesed arvavad, ma ei tea tänaseni, ma kuulan praegu jutte, et umbes ma ei tea, löödi välja või ma läksin ära mingisuguseid tülid, absoluutselt mitte, mitte midagi sellist ei olnud. Ühel hetkel järsku tunned, et sind ei huvita see absoluutselt mitte miski, sul on kõigest sellest kõrini ja ma olen tänulik Eesti televisioonile, mulle ühesõnaga vabanes. Ma ei saa öelda, et ant anti, vaid mulle avanes võimalus seal teha tõepoolest see, mis mind huvitas, mida ma teha tahtsin ja mul on hea meel, kui see on inimestele midagi pakkunud. Aga ma ei hinda ennast absoluutselt üle. Praegu seal mõningate inimeste suhtes avaldatakse arvamust, et noh, parem kui pant ja nii edasi. Minu taga ei ole kunagi olnud niisuguste kursusega kaaslaste. Niisugust aplausi. Koori, aga muide, kas sa oled ka selle peale mõelnud, et et omamoodi imelik, et alates Valdo Pandi, Rein Karemäest kõige suuremad ja säravamad tegijad vähemalt eesti televisioonis kui ka raadios ei ole saanud spetsiaalset väljaõpet, nad on kuidagi teistmoodi tulnud. Karemäe oli füüsikaõpetaja pant, samuti õpetaja, sinagi oled Pedast. Mati Talvik. Pedast mina olen Pedast, noh, ütleme nii, et võib-olla on asi selles, et me täpselt ei tea, kuidas tuleb seda asja teha ja sellepärast me teeme fantaasiarikkamalt. Tähendab, mina ei usu üldse, et see on niisugune asi, mida oleks võimalik õpetada, sest näiteks olin ma ükskord Moskva riikliku ülikooli ajakirjandusteaduskonna riikliku eksamikomisjoni liige. Ja siis ma vaatasin neid televisiooni töid, istusin seal kateedris tähtsa näoga ja osaga, vaatasin siis seal komisjoni liikmena neid töid, mis siis lõpetasin Moskva Riikliku Ülikooli kirjandusteaduskonna, nii väikese rahva jaoks oli see tookord, eks ole, noh, suurime Moskva ülikooli, see tähendab nii hämmastavalt nõrk tase. Et ma poleks lasknud mitte kedagi sealt läbi minu meelest need inimesed lõpetasid selle kuulsa MTÜ ajakirjandusteaduskonna, mille järele siin uhati, eks ole, ja õhati omamata absoluutselt mitte mingisugust ettekujutust, meil polnud sellest, mida nad tegema peavad, kuidas teha ja nii edasi. Mul tekib küsimus, mida kurat nad seal neli või viis aastat tegid. Et ma üldiselt ei usu. Ja ka Eesti televisiooni üldiselt ajalugu on rikas jah, nagu sa ütled näidete poolest Järva, et ülikoolis suudetakse õpetada seda, kuidas teha saadet. Alustame sellest, kes on need õpetajad, eks ole, kes on need õpetajad? Tähendab, ma ei kujuta ette, õpetad sa seal. Kas Talvik õpetab seal, Lähme õpetas seal reeglina need teoreetikud, eks ole, tähendab no ma ei tea, kõik on seal võib olla äärmiselt tore ja kõike seda teada. Miks koeral ila jooksma hakkab, kui stepsel seina pannakse, eks ole, aga no mis on sellel reaalse eluga? Küllap on seal sellepärast, et ainult vest, Einstein oli üks neist geniaalsetes teoreetikuid, kelle teooriad käisid praktikast. Jahialal tõenäoliselt kirjutatakse doktoritööd. Sinu pandi ja Karemäe tehtud saadete põhjal. Muidugi on olemas. Ka inimesi, kes on lõpetanud ülikooli või võib-olla nad saavad sealt, eks ole, midagi midagi sellist kohe teada. Meie empiirikutena, eks ole, läheme seal mitu aastat ja samamoodi näiteks, ega ma nendele mingisugustele, teoreetilistele küsimustele eraldi pole mitte kunagi mõelnud. Sa teed ikka mingisuguse intuitsiooniga mingisuguse kogemusega ja nii edasi, ainult siis, kui ma hakkasin kirjutama raamatut tähendab, tegin raamatuid, vaat siis analüüsides seda tagantjärele, tekkis nagu mingisugune teoreetiline süsteem ja arusaamine tagantjärele, aga ma ei ole ka kunagi tundnud, et ma noh, nii-öelda tegijana oleksin selle järele puudust tundnud absoluutselt. Urmas, mida sa praegu teed, kas sa praegu kirjutad raamatu? Ja Eesti teleekraanil saidi ei, absoluutselt mitte. Ma ei. Tähendab, ega ma. No öelnud seda, et ma absoluutselt mitte midagi mitte kunagi ei tee, ei minu arust, eks ole, aga lihtsalt noh ma nii-öelda ei tee seda, mida mulle praegu pakutud tähendab, ma ikkagi mul on mingisugune oma kujutlus sellest, mida ma olen võimeline tegema, mida ma millisel tasemel suudab teha, kui tulevad sellised pakkumised, on see alati läbirääkimiste küsimus. Täpselt samamoodi Moskvas, aga ma ei ole huvitatud praegu sellest, mida mulle on pakutud, selles on lihtsalt tõsi. Ja tead, tead kui head niimoodi kui mitte midagi ei pea tegema, kui sul ei ole mingisuguseid selliseid kohustusi lihtsalt olla kõrval ja, ja, ja vaadata ja mõelda nende inimeste üle, kes ütlevad, oi, aega on kohutavalt vähe ja vot seal on kohutavalt palju niisuguseid saateid ja nii edasi. Tead, ma olen olnud palju aastaid ja väga pikki aastaid niimoodi väga aktiivselt töös, kus mul on olnud, ma ei tea, ülepäeval lennuk ja mingisugused kohustused ja asjad ja, ja praegu see elu, mida ma elan, see rahuldab mind täiesti. Otsekui tõestuseks Urmas Oti teooriale tühjaks jäänud kohtade ülikiirest täitumisest sai eesti rahva uueks ülilemmikuks Vahur Kersna, kelle koostööajalehe ajakirjanik Mihkel Kärmase ning saarte režiimiga naelutab iga nädal telerite ette rekordarvu vaatajaid. Kersna naudib oma koostööd nihkega Toomasega ning ei mõtlegi esialgu sooloprojektidele. Temaga koos alustasime. Kas õhtune ekspress ja tegelikult kõigist nendest kirjutajatest oli tema ainus, kellel oli natukene rohkem huvi teha televisioon ja võib-olla rohkem soolikat ja mulle meeldis mihkliga koos töötada ja mulle meeldib senimaani. Me ei ole küll sellised sõbrad, kes päevad-ööd koos. Aga meil ei ole üksteisele vajaga midagi peale suruda või kaitsta oma ideid või respekteerima teineteist ja see on hästi tähtis, meil ei lähe auru üksteisele helistamise peale tööd ja nii palju kui jaksame ja selles mõttes on mihkli ka suurepärane koos tehtav, on teil ka mõningane töö vaatus või on teil sõna otseses mõttes aju rullakate siiski tulete, kui te mõtlete, et nüüd peaks seda tegema või on teil omad infoallikad ja hoiate mingil määral isegi saladust, et vaatamata kõigele on ta teie vahel mõningane konkurents selles selles saates, mis ei ole sugugi halb. See uskuma, aga tegelikult seda konkurentsi ei ole. Tegelikult me räägime üksteisele kohe, kui mingisugune idee või mingi, ent tekib, et kuule, mulle tuli selline asi ja teinekord, kui tundub, et see lugu sobib rohkem Mihkli ja siis ma ütlen, et sina, see, sest sulle sobiks rohkem ja vastupidi, tema pakub mulle mingisuguseid asju. Nii et selles mõttes on see pigem ikkagi suur toetus eetris vaatama, et aha. Et pingutame selle nimel, kes saab paremini oma loo realiseeritud. Mäletan sageli sinu saadet. Mulle on väga meeldinud sinu saatelõigud mida nimetatakse üheks kaadriks, kus pannakse masin käima ja sa lähed, käid, räägid kõrvalepõikeid täitsa saad ühe duubliga ära, teed sa selle ühe duubli jaoks mitu duublit. Mul on väga hea meel, et sa seda ütlesid, sellepärast et sinusuguselt Pealt seda kuulda on suur au ja ma pean tunnistama, et ma olen ise ka nende üle uhke. Mõned mulle tõesti meeldib seda teha, et üks mõte kestab järjest, seitse minutit, jäi ühtegi lõiget ja see on väga raske. See on küllaltki, ütleme jah, ta nõuab teatud oskusi. Ja tavaliselt on parim variant kuskil. Kolmas et ma mõtlen läbima, käin selle tee läbi, mõtlen, mis ma siin ütlen, kuidas ma siin reageerin ja siis teeme. Ja üle kolme variandi me tavaliselt ei tee. Nii et kolmas on see, mis enam-vähem. Okei, selle jätame. No see on ju hea suhe lõppkokkuvõttes, sest kui sa teeksid juba kaheksa korda, siis tuleks mingi liigne lihvitus ja silm juba läheks looja. Ei, kõigepealtnägija läheb hästi, saaled oma karjääri tipul. Kaugele sa ette vaatad, teed sa ka kahe aasta pärast pealtnägijat või mõõdad sa uuesti saatuse sellele Sullile suunamisele, mõnele uuele teele ja teele? Sa teed praegu siiski kahe mehe saadet, sa oled valitud kõige väärsemaks, kõige edukamaks telesaatejuhiks mitmel aastal järjest. Kas sa ei taha ka päris üksi teha midagi? Tõesti nagu hästi viimane uuring näitas, et meil oli keskmiselt saate puhul vaatajaid 412000. See on uskumatu, et see on uskumatu Eestis. Ja ma siiski usaldan saatust. Ma ei mõtle väga pikalt ette ja ei arutle selle üle, et missugust kunagi saab vaatama, et mis ta peale hakkab. Ma olen väga rahul selle seltskonnaga, kellega me koos töötama olen väga rahul, mihkliga ja seal natukene kergem teha ikka kahekesi. Sest sul on iga nädal on seal tunda aega originaaleetrit ja mõni nädal ei ole ju nii hea kui teine nada sa oled väsinud või lihtsalt asjad ei jookse või siis teisel õnnektseni. Taani on nagu paremini läinud sel nädalal, vahepeal teen mina rohkem siis need Mihkel rohkem et see on selline toetus, mida iga tegija vajab, sa tead, kui raske on üksinda teha saadet ja seal on kuskilt otsast väga kole. Et ka ei kipugi üksinda seda au endale haarama kaja ühe mehe saadet tegema. Kui vähegi võimalik. Eesti televisiooni programmijuht Ilmar Raag peabki tänase päeva tunnusjooneks põlvkondade vahetuse lõpuleviimist ekraanil ja selle tagamajja on tulnud uued inimesed, kel teletegemisest oma kindel ja enamasti veenev arvamus. See tähendab seda, et tööna tulnud inimesi, kes kes mõtlevad üheaegselt ja kes käsitlevad ka televisiooni Kaitses ka majanduslikus olukorras, aga minule muudatused, mis nüüd kohe-kohe hakkavad toimuma ja mis ei sõltu ainult Eesti televisioonist Edisoni saatusest need panevad ka selle, praeguse minul suhteliselt positiivse olukorra siin Eesti Televisioonis suure küsimärgi alla. Pean eelkõige silmas seda, et et kui kogu ülejäänud läinud maailmas toimub digitaliseerimine ja uute kanalite tuleke interneti areng sellises kohutavas tempos, siis selles osas on eesti v telekanalid tervikuna selgelt ana kristlikes mudelites kinni ja, ja see suur küsimus, mis ma ka Eesti televisiooni mõni kohta esitanud on see, et kuidas me suudame sellega sammu pidada, sellepärast et satelliidiga tulevad juba praegu Euroopasse kanalid kus neil ei ole vaja vajadust enam Euroopa seadustega kooskõlas olla. Ja niisama asi tundub ka praegu Eestis koos uue põlvkonnaga, kes, kes räägib juba võõrkeeli, neid, mis tulevad koos kaablikanalite või satelliidikanalitega. Ja ma esitan endale küsimuse, et millal toimub see meil, see otsustav migratsioon kuhugi mujale, sest kui, kui me hakkame haritlastest, siis nende seal juba miks muutunud arusaam, et Eestis ei ole kvaliteetajakirjandust? Sellepärast et Eestis ei ole turgu? Kvaliteetajakirjandust teha ja ma olen ka sageli mõelnud, et tegelikult kui, kui natukene laiemalt vaadata, kui ainult siinse kitsas meie oma rinne, et siis tegelikult konkurendid ei ole mitte erakanalid kontra, Eesti televisiooni erakanalid omavahel vaid erakanalid ja Eesti Televisioon koos kui üks osa rahvusringhäälingus, kontraülejäänud maailm. No näed reaalseid ohte juba suhteliselt lähedal. No reaalselt ohtu suhteliselt lähedalt, ma arvan, et ma isegi ei näe, sest lähima kahe kolme aasta jooksul areneb kõik enam-vähem enam nii, nagu ta praegu on. Küll võib juhtuda, et kanalid täpsustavad oma oma tegevust. Positsioneeritakse ennast ehk veidi teistmoodi kui seni vaiasati TV3 tegevuse puhul on näha, kuidas nad püüavad enam kasutada seda omanetfoegi iseloomu et kohapealseid kulutusi vähendada, selle asemel keskseid kulutusi suurendada. Eesti televisiooni puhul on, on jälle seda, et meil seljatagust ei ole, et me peame nagunii omad variandid kusagilt leidma, selles suhtes me oleme pigem sarnased kanal kahega oma oma nagu praegu praegusest situatsioonist situatsioonis, et me võime rääkida muidugi Eesti seisukohast. Vaadates kogudele maastikust ehk et meil on tegelikult on ju tähtis see, et kogu eestimeelse riieringlex eestikeelne mõte ja arendatakse eestikeelset kultuuri kui seda ei suudeta piisavalt teha, kui ütleme see televisiooni meediakeskkond ei ole selleks piisavalt sobiv, siis nii ehk teisiti see turuosa mingisuguste muude konkurentide ajendil kuivab kokku. Tohtu nüüd homme-ülehomme ma nüüd ei julgeks kusagilt näha, sellepärast et tundub, et nii kanal kaks kui TV3 on suhteliselt kaua otsustanud siin jätkata. Ja ainukene nagu lahendus või muudatus, mis võib tulla, on siis, kui seal on palju räägitud. Et kui majandusliku arenguperspektiivid Neile, kes on siis eelkõige vanemate, eelkõige ärimehed, muutub selgemaks, sellisel juhul saavad aru, et millised on nende piirid ja sellisel juhul võib võib rääkida sellest, mida on palju, mille üle on palju spekuleeritud, et kaks nädalat ühinevad, ostetakse üksteise poolt ära või midagi sellist. Sest puhtmajanduslikud tundub, et Eestis on ruumi sisenenud kahele kanalile. Maria ja Tomi rahula ja Peeter Pruuli laul Mere lapsed jäi 1998. aastal Birminghamis peetud Eurovisiooni lauluvõistlusel küll napilt esikümnest välja kuid Koit Toome sai esimese Eestit esindanud mees soolosolistina oma rahvusvahelise debüüdiga kenasti hakkama. Kala järelkasvuga on üldjoontes rahul ka teenekas spordireporter ning režissöör Tarvo villama, kes ise kunagi vahetas välja Heino Mikini. Afjotarbrussakovi. Villu manni meelest on tänased noored mõnevõrra küll teise motivatsiooni ja ettevalmistusega, kuid hakkama nad saavad ka tänapäeva karmides konkurentsi tingimustes. Sa oled mees, Tarmo, kes teeb praegugi veel spordisaateid ja ei ole mitte ainult televaataja. Aga ometi spordisaadete tegijad nii raadios kui televisioonis on muutunud, on peale tulnud uus põlvkond. Mis oma noorte kolleegide kohta ütled, saavad nad hakkama. Saavad küll halba ei ole nende kohta mitte midagi öelda. Võib-olla alguses, kui nad tulid, siis oli endale ja meie põlvkonnale natuke imelik, et noored tulevad ja mis meid pani imestama, et nemad ei olnud ise nagu praktiliselt selle spordi sees olnud, mida meie olime ütlemegi, seal oli tammaruuba ka. Me olime ise teinud sporti ja võib-olla selles suhtes oli meie nagu see spordis tundmine natukene teistsugune kui nendel. Aga samal ajal olid nemad võib-olla jällegi nagu Toomas Uba oli sisse toonud selle ajakirjandusliku oskuse ja Tartu Ülikoolis õppisid Osila ja teised noored, nii et nemad tõid nagu sisse jälle selle ajakirjandusliku poole ka väga tähtis televisioonis mitte et sa saad ainult seda informatsiooni edastada ja aga ei, mul ei ole selle noorema põlvkonna suhtes küll mingeid pretensioone, nii et pangavad haka. Väga sageli kuulajad-vaatajad kipuvad võrdlema meie spordireportereid, näiteks soomlastega ja sageli on nagu see lõpptulemus või lõppjäreldus meie meeste kahjuks, et meil on teadjad mehed küll ja statistika on õigesti paigas, aga, aga teisest emotsioonist nagu vajaka või ei pea sa seda üldse oli oluliseks, kuna pilt räägib ise enda eest. Vaat mina olen noh, niinimetatud vana põlvkonna mees selles suhtes, et mina seda hurraa maa hüüdmist eetris iiliti ei pooldanud ja eks ma ise oma korvpallireportaaži käigus olen saanud ka mõningatelt inimestelt nagu negatiivset suhtumist, et miks ma rohkem ei ela kaasa ja umbes et vihma rohkem hurraa, hüüa. Ava loomus on olnud selline rahulikkus kogu aeg ja samal ajal seal ma ei ütleks, et peab just kogu aeg niimoodi kõva häälega ja hirmsasti nüüd kaasa röökima kui saab seda teha natukene vaiksemalt, sest et tõesti televisioon on ikka selline, kus on pilt ees. Ja ma olen ka mõningate sõpradelt kuulnud seda, et jumal tänatud, et seal ei karju, et ma tahan pilti näha, et maale mitmelgi korral igal pannud hoopiski heli maha ja vaadanud ainult pilti, nii et vot see on nüüd kahe otsaga asi. Mõnele inimesele meeldib ema, mõnele tütar, nii et see on ka selle pildi vaatamise suhteliselt täpselt sama. Vaatajad on erinevad ja jumal tänatud, et ka tegijad on erinevad. Jah, seda küll. Tarmo Villomani kolleeg Tiit Karuks vahetas suhteliselt turvalise riigiraadio spordipeatoimetaja ameti Kuku raadio toimetaja saatejuhi kohustuste vastu. Ometi on tippmees oma otsusega rahul, sest tööpõld on lai. Otsekui eeter, milles Tiit Karuksi hääl ja saated levivad pea iga päev. Siin on mul ampluaa laiem poliitikast kuni hariduse, kultuuri ja spordile ja ma tunnen, et praegusel perioodil on mulle selline ampluaa vajalik, seal on näol lai naeratus, ma saan aru, et sa naudid seda, mis sa teed? Nojah, ma arvan, et töö ja hobi antud juhul langevad kokku. Kuku raadios on üsna karm töötempo. Kuidas sa vastu pead ja ka sinu teised kolleegid? No ma arvan, et kui inimene töötab alal, mis talle meeldib ja teeb seda, mis talle meeldib, kui ta on positiivses toonases toonuses, siis aitab ka füüsiliselt vastupidav kuku. Raadio deviis on raadio mõtlevale inimesele. Oled sa kindel, et te täidate need nõudmised? Võib-olla viimasel ajal on sellele diviisile raadio mõtlevale inimesele lisandunud üks, teine pool võib-olla ka raadioga mõtlevale inimesele. Millesse näete selliste raadiote tulevikku nagu all kogu on neid kauaks? Ma loodan, et on ja ma loodan Eesti meediamaastiku teatud eripärale, sest kukule on ennustatud hukku. Aga kokku on kogu aeg püsima jäänud. Kui midagi erakordset ei juhtu, jätkame Tiit Karuksi kodujaamas Kuku raadios nädala pärast saatesarja Ringhääling 75 kaheosalist lõpusaadet, mis jõuab eetrisse pühapäeval, 25. novembril, kohe pärast kolmeseid. Uudiseid, kuulmiseni.