Eesti nõukogude entsüklopeedia kirjutab haabjärv ja on sündinud 13. juunil 1914 Kaagjärve vallas. Surnud kuuendal veebruaril 1946 Tallinnas, eesti laulja, tenor. Esines aastast 1938 Estonia teatris aastast 1943 Salist osi Rudolf Putšiini poeeemm. Lenski, Tšaikovski, Jevgeni Anieegin Cavaradossi, Putšiini Tosca, pühendamegi oma tänase sarisaate Jaan Haabjärvele ja meie vestluskaaslasteks on siin Estonia teatriveteranid Linda, selliste Mägi, Vootele veikat ja laulja vend Ahto Haabjärv. Tema tuli Estoniasse ja mina tulin sügisel, läksin Vanemuisesse ja siis oli seal lasedki suvesoojus kokku. Ta ütles, et vot kui nüüd tagasi lähen või tuleb teha mul seda maiööd. Ma mäletan, kui ta laulis seda ja siis ma olin tooris ja tulime ju koos Jaaniga tähendab sina mulli kindlasti, mäletad ka? 38. aastal, siis olid ma ilmutu ägedalt vastuvõtukatsed, esimene esimene niisugune filter või sõel või tegelikult oli 140 kandidaati ooperi sinna koori ja siis sellest valiti teil välja, siis oli 40 ja sellest 40-st siis. On tema demoos läbi kukkunud, sest just Toised, mu tean seda asja tema muidu võeti vastu jah, aga siis autorooli, kutsun tema kõrvale ütelda teadet, et kõik ei lastud seal, istuti vastuvõetavad, aga aga häda on selles, et teadjad, tellid, jalad, Kõve patsid. Tõdemus ja mina ja tema kuidas saab olla, ma olin esimest korda kuulunud dutut, Jallai lagundatud lood, aga meie mehed oma vaheldub näidakis missugustel nüüd jalad on Jalg sirgeid, mootorid, selgem jalgu, et miks ta tõrvas tõrvasematuteksid maad maameeste pihustite mööda. Sirget ja ja siis no siis ei ole häda midagi. 38.-st aastast hakkasime siis meie Jaaniga kõrvuti, koos nägime need vaevade valgud kõik ära ja esimene muidugi esimene suur osa siis oli ikkagi poeeme. Ja see esimene õlates, kas puha meeste ansambel on ennem ei viitsi, siis? See oli haruldaselt, meil kukkus välja. Seal olid viljardi Jaan Hansen, mina ja naaber Melgukas haruldaselt välja, see kahevõitlusse. Alati rahvas pluateerislikumisele lõpetasime, seal oli meerime, mina, Haaber olen kahe keset ööd olid tangid, söetangid käes. Ahjuroog ja ta arvamusest ja seal tegi üldse kõik need fraasid, meil kukkus hästi välja. Kuidagi seal. Neue algab järvega, olime konservatooriumis Me käisime, trügisime seal ja aga siis jäi pooleli. Nii et võib öelda, et Jaan Haabjärv oli praktiliselt siiski nagu loodusliku andega, tähendab ilma erilise koolita oligi päris kindlasti. Sest tema kui tema, kui üldse ei teadnudki, tema mingi laulja on, aga tema tuli läks Tartusse Tartusse läks lihtsalt seal üks tehnikkolid, Kompus oli, ta läks, selle joonest tahaks, see oli umbes jõuluajal kevade sisse. Muidugi ta läks Tartu, seal sai sealt meeskooril, astus ka kohe Tartu laulumeeste selts või midagi taolist ja seal oli niitu polihääleseadja liidulises kuulat. Kuule, et poiss, et kas sa ei taha natukene masinatega aitan kodus ja origist hakkas, sai nagu tema õpilast, muidugi ta ei maksnud pedagoog, nii ta ütles. Ma ise aitasin. Sul on ilusad, et oota, ma panen natuke kohale, tead, poisil ei olnudki raha selle jaoks. Ja, ja siis oligi nii, et mõni kuulub kaks-kolm kuud tori seal. Ei, see oli Estonia, see konkurss. Ja nad hakkasid niituvaige kohe otsast peale, muidu tavaliselt lauluõpetajad võtavad need nii väike asi, võetas kätte. Tieto Pirital kohad, oksjon küll, võtame Rudolfi aaria. Hakkame seda ja selle ta õpiski ja esimene asi, mis ta üldse õppis, Rudolf aaria kaheta, sellega läks konkursil kahes toonis ja siin on, ma vaatan, Linda, selliste mägi on meie vestlusringi kaasa toonud ajalehe väljalõikeid arvustusi omaaegseid antud juhul Jaan Haabjärv Radolphana jättis kõigiti rõõmustava mulje. Haabjärv ei laula külmalt ja kangelt oma partiid maha vaid ta oskab seda ilmestada üsna hea mängulise leidlikkusega. Antud ossa sobista, eriti hästi oma noorusliku välimusega kandes endas meeldival määral poeediliku ekstaasi. See oligi läinud. Ja ma päris pean kohe-kohe, ma ei tea, kas magan natukene liialdama või aga me sobisime Jaaniga suurepäraselt, eriti põhjemis ta kuidagi köitis. Vot niisugune nakatus, oli nii, kui vaatasime teineteisele silma, nii oli kohe-kohe, me saame ühe teisest aru, kenasti. Ja see osa oli tavaliselt iseloomule sobistas lüürilise. Aga ma ei oska midagi ütelda, et jah, kahju on, et jaan nii varakult meie hulgast lahkus. Tema oleks sõna tõsises mõttes olnud rahvakunstnik, sest rahvast saab väga armastatud. Tal oli eriline, tal on eriline niisugune sarm või sarm või kuidas ta üteldakse. Kuidagi ta, ta ei pruukinudki, nagu ta lavale tuli. Nii, nii, rahvas oli juba vait, nii kui. Hiir, ega ta midagi ei teinud, häälega ta valus Talle vastab küll, mina nägin ühte samast juhust kontsert, ma ei mäleta, kus see oli üks Pärnus või siis oli see asi, et äkki tal läksid sõnad meelest ära. Oota nii, külmal külma rahuga läks klaverimängu juures, hakkab uuesti peale, tead, rahvas plaksutab. Saarest ei pandud pahaks, ei pandud maailma aplaus selle peale siis läks muidu korralitele edasist temal seda nagu närvi selle korda, kui tema teadis, et nutt, kas teed midagi, läheb viltu ja sellest, mida katki ei ole. See andis palju juurde. Nähtavasti tal oli juba looma poolt antud niisugune lavanärv, nagu öeldakse ja ilmselt mitte ainult lavanärv, seepärast et vähem on vist taolisi tenoreid kes nii vabalt käsitlesid oma kõrget registrit. Tal need üksikutki, heliülesvõtted, mis need säilinud on, mõned neist on plaatidele ümber kantud ja mõned ootavad seda järge veel. Need kõik tõendavad veenvalt, et, et tal oli tõepoolest erakordne niisugune loomulik looduslik materjal, käsutada. Kullake, maske. Menetlus, kus me esinesime, kas kontserdisaalisveolise Tombi klubis kahekesi Jaaniga laulsime ja kaks Nummert tegi ära kõva aplaus oli ja nõutakse lisapala. Elsa saatis, saatis peaaegu kõik asjad peast ja küsib, et mis heli, tõuste asi, käitjad. Taga umbes Antades neli, panin huupi jah, et laskemängija külma laulan. Tuli välja, et vähemalt üks poolteist toona oli tavaliselt originaalsus, pidan lault kõrgem, kui ta sealt ära tulid, ise hästi laulis ja aplause läbi ja tulid laenama, taheks. Kõrge oli niisugune imelik tundmus on Chris. Pärast veel saabas on küsimus originaal, siis võib-olla ka perearsti juures poolteist tooniandjad originaal madalam. Reedel ei lugenud ja tal on loomulik. Loomulik ajal oli lihtsalt võrdlasel õppida. Ma vaatan praegu seda poeemi kavasin. Ma mõtlen, et meil oli Jaaniga ikka väga raske dubleerida siin niisuguseid nimekaid näitlejaid ja lauljaid, nagu näiteks mini laulis liidi aadre. Jaa, jaa, dolfot laulis Martin Taras. Nii et meil oli võrdlemisi pähkel see, see dubleerida, selliseid suuru selliseid suunasid ja nii et ma mäletan ikka. Me läksime suure värinaga selle probleemiga välja, on selles mõttes Jaan Jaani kooli küll ka tore, temaga oli väga kindel laulda, teinekord on partner niiviisi, et hakkad nagu nagu kastma, et võib-olla läheb. Eriliselt temal isse niuksed lüürilised osad ja näiteks verd. Rahvalaulud meelsusele, mis olid kuidagi igatses volaadiga Mektorys suurepäraselt, näiteks kus seal, kus rukkiväli ja hõljub see, seda ta tegi kuidagi nii, ma ei oska ütelda, nagu igatsus tekkis oma kodu järgi ja ja oma omaal. Kajastas seda kõndi soovitavad tema tundeinimene jah, eks ta oli ju maapoiss maa poisse. Aga minule ja ükskord rääkis, et tema, tema suurem igatsus oli laulda roomiot Romeo ja Julia, tema niisugune soov oli noh, nagu ikka kõikidel solistidel tekkis oma soov laulda mõningaid niisuguseid Ma mäletan, kui ta üldse esimest korda laulis, siis oli tema, temal ei olnud algkooli algkooli teises klassis alles noh, vastu astuv väike poiss. No muidugi me tööd tegime juba saad isad, alustasime. See oli juba nii, tema oli siis juba seitsmeteistaastane, mina olen vanem paarikümne aasta siis. Meil on seal Telliskivitööstus või optika, mõisa juures tegime, tegime omal raha seal rohkem. No ja siis temal ikka hommikuda tõrje, siis mets kajas kohedat pani ikka lauluga alati alges hommikut ööd ikka lauluvedajad suure häälega panin, kostis kohe seal siis need kilomeetrid. Seal siis need esimesed lauluharjutused olnudki. Paistab küll, et tal laud, medal meeldis, lihtsalt. Mina. Näen.