Me elame kiiruste ajastul, pole veel mahti, jalakäija aina sõidame. Pole aega järele mõelda, aina teeme, pole hoopiski aega naabrimehega enda üle nalja visata. Laadimise aegunud, ammu möödas. Nüüd ainult laseme. Vastukaaluks vaene aeg-ajalt midagi rahustavat. Kas või põhjale, metsade, flegmaatilist, kohinat, tedre, linnu, sabasulgede sahinat, mõtteid elust, Mil tunteni, kolme kellaaega, päevatõusu, keskpäeva ja loojakut. Vajame kas või muinasmuhedust. Meie aja linnamehele on väärtuseks saanud männivaigu lõhn. Metsloom, puhkeajal, kalajärv, pohla või mustika vaid metsa all. Ja selle puudumisel ka karedad õue minnes sõna, mis seda meenutab. Lõõgastuge. Meil pole muresid. Raadio roheline silm paitab meid, pole kiirust, puhkame ja kogume jõudu. Liigume ajas mõni sadakond aastat tagasi geograafia siia ja sinnapoole Soome lahte. Jumal lõi aja, aga kiiruse kohta ei lausunud sõnagi, ütles Mikko. Kui ehitada kolmandat korda, käskis kaevule minna. Ei ole minu mood kaua vaadata, ütles jussi ja laskis kuuma raua käest lahti. Ei kiirust pole tarvis mujal kui kirbu tapmisel. Siingi ainult kinnivõtmisel. Ses majas polegi, muudkui üks suur kiirus, ütles värske sulane, kui ta saunalavalt alla kukub, kus mõni hädases madalas kaevus olla, ütles slaidile eakas, kuivaks jäänud tubakut otsima. Ei hädalist midagi, ehkki ei tea augus. Kui aga patsil jalg peal nii kiiret ei jõua, maast saadik sülitadagi niigi Irede jõua varestki muuks kui linnuks nimetada. Ta abi saad, aga mitte söömaajal, ütles box, kui peremehe hobune jõkke kukkus. Kiire, kui küünalde kastmisel. Tubakas piipu ja järele, ütles vohmaste poiss, kui hunt lamba ära viis. Tean küll, et jumal sulle kätte tasub, aga mul pole aega nii kaua oodata, ütles pois vihamehele kõrvakiilu andes. Külvana kurjal on kiirus peal. Rattulasen papi valimised ja porison Laat. Venitab, nagu oleks viimnepäev käes ja selge juba õhtupoolik. Ja kuidas näeb välja üks soomlane, keda riiu puhul lahutab teises soomlasest ainult surm või politsei? Vöökohalt õlakas ütles karjapoiss eemalt kõrtsimehe poole näidates. Pole seal rohkem pehmet kohta kui keel ja seegi kahest otsast lahti sell, silmad nii kõõrdi, et pisarad tilguvad risti. Nii suur suu. Praegu on kaks korda edasi tõstetud, muheleb, kui voorimehe hobune, tõkkepuud, aga tüdruk ilus tilluna sõjahobu suurena. Näo järel nägusat naist jalgade järel sirget meest. Soolase suu on poolteist korda ümber pea. Nüüd keeras Justina nina ette. Ei enam paista kirikut. Naise võtmine ja meheleminek on igale rahvale suurt õnne ja tühinat sülitanud mitte ainustki välja arvatud, mida arvatakse nende asjade käigust põhjanaabrite pool. Mille peale see härd muule loodabki oma suurtele sarvedele? Hull on 40 leeke ja katteluse moor üks viiendat kümmet. Kui seitse rätsepat ei kaalu kokku viit kilo, pole tegu tervete meestega ilma kasukata. Mehel on tuul alati põhjas, ei õitega sääski, Ram taevasse kuulu vars, hobune ja vanapoiss, need on mõlemad natuke äkilisem. Hoia naissõnast või vihmaussisabast ikka jää tühja peoga. Kas midagi muud polnud metsast koju kanda, kui oma tühja pugu? Taad surev talu hävib, ehit sureb pasla paelpuru. Parem sea tuhnimine sügisel, kui mehe künd kevadel Võttes oli õunamari pidades pihla Kurg väetab laisa mehe põllu. See kiidab naist, kel muud veolooma pole. Aitaks jumal tänu alla saaks tüdrukuid, haugutame. Piiga peab niisugune olema, et õunad põues ära küpsevad. Esimene armastus ja esimene lumi jäävad harva püsima, aga ju nad Perakuti ikka käivad, ohkas vanatüdruk lumesaju ajal. Neil on nii soojad suhted, et tina nööp sulab vahel ära. Kõik teavad soomlase pikka meelt, tema laiskusest pole aga keegi kuulnud. Katsus pakasega käsi kõhu peal hoida. Taevast ei tule kookospähkleid, vaid lund, vihma või virmalisi. Aga tööga ikka tasa ja targu. Visanud haldja vankumatu. Hull kõlbavad ka hullust peast kuhugi tööhull enam mitte miskiks. Sooma lainen, Sano ega kedagi vaevata kahe pahaga tööga ja naljaga tööle minnes seajalad koju tulles koera jalad. Täpne töö nagu lutika poomine. Ega see poomine olegi miski, aga see kaela otsimine. Isa oli õhtuse unega, ema hommikusega poju, vaene oli mõlemasse läinud. Mees on oma toiduga siis ära teeninud, kui ta korraks aknast välja vaatab. Ei palja lusikaga kaua ela kui kirvest ja labidad appi võtta. Täpne töö, kui põdranahast sussi tegemine. Sajab nii, et tubane töökee passi mets, tarbepuid täis, ainult et iga mees ei tunne neid ära. Mis teed, tee tõrvaga, kes tegi, ei tõrvanud. Tee tõrvaga nagu sulane, ennevanasti, puulusikat siinse vigur ongi, et näed kuu kohta, liigne laast on kasvanud. Seal on pöial keset peopesa kasvanud suur kirves ja väike lusikas. Seep see eluraskus, see nii vilets nuga, et ei saa mustlastki ärkvele. Ära karda, et all põllu võtab, kuigi vilja viis kirub kui kiviku kündja kraav, põllukuningas, sõnnik Hiiumaal. Riik peab olema terav nagu hambauis. Hooletu lüps joon kui katkise põhjaga rahakott. Kui järgedega sõidad ilma kirumata, pääsed taevasse ilma õnnistamata. Peremees, sööd kuu teenija puhastagu ja sulane sõitku, siis võib eluga rahule jääda, mõtles veohärg. Valge hobune ei vaja suvel kella ega talvel talli südamest saadik laisk nagu naabritaadi veohärg. Kui majas muud halli tõesti ei leidu, siis võta kits. Kõike see inimene ka enne surma peab nägema sarvedega koeraga, ütles kerjus. Kui kits talle väravas vastu tuli, ei seeganna kaua ela, kes kodus sööb ja mujal muneb põlema hääleliselt heinapuudusel tapetud, ütles peremees kevadel lauta astudes, kes õngitsedes elab, see kiidudes sureb harvase härg linnas tagasi tuleb suur sõnn sootumaks. Pagandule papita toime sepata, mitte tuul, puhunud tuult või sellegi eest, ütles kapten ja viskas marga merre. Kaupa teeb hädamees, vaatab pealt. Kus mina pidin teadma, kui härg ei teadnud, ütles värske sulane pärast teelt eksimist. Küll sõit edeneb, kui piits oma ja hobune teise. Võta leib maast, mitte teised suust. Ei kahel vaesel lasta kaua riielda, tuleb nälg ja tapab mõlemad. Pane või sahvrisse, piim kaevu ja leivatainas kerkima. Tule kohe tagasi, ütle seid, kui veski tiib ta õhkudestes. Teised läksid hästi, aga üks tuli nähtavale, ütles mustlane hobust rahutades. Hoia sabois hobus, ütles mustlane jõkke kukkudes. Kõike omatehtud peale hobuse, ütles hämmelane laadal. Oih, heldene aeg, kes meil nüüd tööd teeb, kui mina niisuguseks jäängi, ütles Hoaga lahte mees esimest korda purjus olles. Kaks kõva meest, viin oja jussi ja jumal, kui esimene ei külvanud, siis ei näi kasvatanud ka. Geensakas räägi, ütles vanakurja äkki, et vaadates kui on päripidi, ei seda keegi vea, kui on nuri, ei seal keegi, istu. Papil on kuus päeva vaba ja seitsmes hingamise päev. Nii kuiv suvi, et muud ei kasva, kui võlg. Rehepapi palusin ja rehelinegi tuli, ütles apoli. Kui kaksikud sündisid. Siga annab põrsale kärsa isa pojale ameti. Kui mehel on meeld ja kukel keeld, küll siis talu korras püsib, lase mehel maja ehitada, küll küla nime eest hoolitseda. Ei see veel ole mees, kes tööd otsib. Mees on alles see, keda töö otsib. Mõni sõna selle kohta, mida soomlane saunast arvab. Saun, vaese inimese apteek kibujagu leilimehe peale ja siis veel Joosepi osa. Küll värske ihu kannatab sama välja, mis kuivanud seinadki. Saunas ollakse nagu kirikuski jumala ees alasti ja inimesed omakeskis. Mõni sõna kohvist, mille valmistamise kohta arvab soomlane, et panem vähem vett Saatoril tuleb kummuli keerata, ütles Taneli. Kui kohviuba kapi alla veeres. Niisugune kohvret räägi seitset keelt. Maitseb küll, aga maksab kätte, ütles puuraiuja tulelt võetud kohvi rüübates. Ööga maa kohvi pärast tulin perenaise kangast vahetada. Tema paneb see perenaine veel uue kohvi tulele või kiidan asjata, mõtles rändkaupmees. Mulle aitab Pealt küll, ütle siis, kui perenaine kohvi piima segama hakkas. Oleks seda nüüd vähemgi võinud olla, kui kohe terve tassitäis, sõnas sulane. Tänu meeli. Mida arvab põhjamaa mees papist ja kirikust? Papp on nagu teeviit, näitab, et sinna, aga ise jääb paigale. Ise teab, küll, aga küsib, vastas pruut laulatuse ajal papile. Köster on jumala töö. Papiks tehakse peksuga, mis saarlane kirikus teeb, magab ja näeb silkunes eesti ukse, vana kuri papigi paja kaanel. Norskab kui Riho taid jõuluhommikul kirikus ja ajab kõik teisedki üles.