Nimekas laulja omal ajal maailma suurtel lavadel menukalt esinenud. Meie kandis nüüd juba sama hästi kui tundmatu unustatu. Ometi kandis maja Puiestee tänaval number 41 Tartus. See hävis sõjas mälestustahvlit, mis näitas, et siin sündis sina ida Jurjeskaja Peterburi Maria teatri ja Berliini ooperisolist, seal isegi lausa primadonna. Artur Lembast jäänud heliplaadikogust. Leidsin kaks seni mulle tundmatut teadmatut plaati, mis nüüd peavad ainsat Ena meieni tooma Zinaida Jurjevskaja kunagise kunsti. Muide, Jurjeskaja oli tema kui kunstniku pseudonüümi võetud kodulinna Tartu, see tähendab Jurjevi auks. Tegelik kodanikunimi oli Lentkin sündinud pisut rohkem kui 90 aasta eest. Lapsena mänginud päris korralikult klaverit. Lõpetanud Tartus Puškini nimelise Gümnaasiumi, hakkas ta võtma laulutunde. Esimene arvestatavam esinemine toimus siis, kui Zinaida Jurjeskaja oli 20 ühene ja too kontsert peeti Tartu Ülikooli aulas. Järgmine oli Vanemuises ja seda juhtus kuulma kuulus lauljatar Maria Mihhailova. Keiserliku ooperiteatrite toonane esisolist soovitas tungivalt tütarlapsel jätkata süstemaatilisi lauluõpinguid. Ja niiviisi saigi temast peatselt Peterburi konservatooriumi kasvandik professor, Almafoostremi õpilane. Õpetajaga ta ilmselt vedas. Alma Foost, rõõm oli olnud nimekas lauljatar, keda tunti, teati Põhjamaade ööbikuna laialdaselt. Võib öelda, et ka meie esimesi arvestatavaid ooperisoprani Estoniast Olga Mikk-Krull oli tõsi, mõnevõrra varem, kui Zinaida Jurjeskaja eraõpilasena samalt alma Foostremilt õpetust nõutanud. Mõni aasta tagasi ilmus ajalehes edasi Aino Martini artikkel uurimus Zinaida Jurjevskajast. Sellest loeme väga, hindas juureskajat Artur Lemba meenutades esimest kohtumist konservatooriumi üliõpilase Jurjevskajaga 1918. aastal Peterburi ühes töölisklubis, kus ta Jurjeskaja esinemist saatis, klaveril lausus Lemba. Juba sel korral paistis mulle silma see lõpmatu peensus ja sügav üle elatud tundmus, mida lauljanna väljendas oma ettekandmises. Ka edaspidi jäi Jurjevskaja kõige tugevamaks omaduseks ühes tema ütlemata ilusa häälega tema laulus see hääleaimamatu šarm, millega kunstnik nii jäädavalt oma kuulajaid kütkestas. Ma ei või unustada sügavat muljet, mida avaldas juureskaja minu laulu, miks nõnda valjusti, lõpufraasis oh surmav üksindus, õudne. Need sõnad on kirja pannud Artur Lemba 1926. aastal ühes Tallinna Ajalehes. Zinaida Jürjens pöördus oma hilisemas kontserditegevuses sageli eesti autorite loomingu juurde. Hollandis, Skandinaaviamaades, Soomes, mujalgi esitas ta Lemba, Artur Kapi ja saare soololaule. Pole üldse võimatu, et osa Artur Lemba varasemate aastate laululoomingust on kirjutatud ka Zinaida Jürjevskajat silmas pidades. Plaatidel tolle lauljatari ka lembot pole. Nii võtkem abiks Lindi hilisemast. Elsa Maasik esitab autori saatel ühe Artur Lemba romansi. Tähendab ühe nendest, mida kümneid aastaid varem kindlasti ka Zinaida Juryoska laulis. See oli Elsa Maasik Artur Lemba palaga. Hooajal 1919 20 oli Zinaida Jürjens, kajab Peterburi kuulsa ja traditsioonide rikka Maria teatrilaval. Tulid peaosad Jevgeni Anieeginis pada emandas Faustis deemonis. Nimekate muusikute kirjutatud arvustused olid ainult kiitvad. Nikolai streenikov märkis noortest jõududest, kes viimasel kolmel aastal on Maria teatris laulnud, tuleb esikohale tõstasina ide juuryoskajat. Ei keegi väiksem kui helilooja Alexandre külas on off juhtis tähelepanu noorele säravale kolmik tähele vene kunsti taevas lauljale Zinaida Jurjeskajale, viiuldaja lätsetsiil Johansonile ja pianist Nikolai Orlovile. 1921. aastal esines ta koos Fjodor Shalli apiniga kahes Rimski Kossakovi ooperis sat koos ja Pihkva lannas. Ja taas oli arvustus enam kui soosiv. Todasama Nikolai Strernikov kirjutas, et stseen Olgaga jääb kauaks meelde tänu Fjodor soli apini ja tema noore partneri Siinai Daiiulievskaja talendile. Ilmselt Jurjevka esinemine meeldis soli apinile, sest ta osales suure bassilaulja kontserdil mais 1921 saades jällegi kiita Rimski korsakovi laulude esitamise eest. Zinaida juhieskaja naasis Eestisse ja esines siin ligi aasta vältel Estonias Tatjana na, Tšaikovski Jevgenia niiginis ja andis kontserte Tallinnas Tartus ning külastas Karijat. Sügisel 1922 andis lauljatar Tartu Vanemuises lahkumiskontserdi, sest asus ulatuslikule turneele Lääne-Euroopa riike mööda. Talle aplodeerib Berliin esialgu kontserdil, mille andis kahasse pianist Nikolai Orlov Riga. Teisega tollest säravast noorest tähtede kolmikust vene muusikas. Üsna peatselt sai Jurjevskaja püsi angašemendi Berliini oopernhausis, kus paistis algul silma taastatianana. Edasi tuli mitu rolli ooperisopranite nii-öelda rahvusvahelisest standart repertuaarist, nagu Nymyyboeemis nimi, Osamad, hambato flais samuti Richard Straussi teostes uued kontserdireisid ja külalisetendused. Ta ei unustanud ka esinemisi mitmel pool tegutsevates eesti seltsides Berliinis, Pariisis, mujalgi. Juba küpse kunstnikuna võttis Zinaida Jurjevskajate õppi reisi Itaaliasse. Teda kuulsid Metropolitan Opera esindajad ja lauljad tarile. Tartust tehti ettepanek tulla New Yorki. Esimese lepinguga. Kuid selle lepinguga juhtus midagi katastroofilist. Dokument pidi kõigi lubaduste kohaselt juba ammu saabunud olema, kuid lauljatar ootas seda ikka veel ärevusega. Pikisilmi. Kolmandal detsembril 1925 oli tal ette nähtud esineda läitsigigewandhausis. Paraku ei kuulnud sealne publik enam ta laulu ja ka hilisem mitte. Ei tea, kas häiris lauljatari New Yorgi lepingu arusaamatu viibimine, mida võis ka seostada viisaka äraütlemisega. Igatahes sõitis ta lätsiga asemel Šveitsi ja kukutas enese Andermati kuradi sillalt jõkke. Saatuse pilkena saabus oodatud leping paar päeva hiljem. Postiolud. Mälestustahvel Tartus Maialgus sündis Zinaida Jurjeskaja kandis pealdist. Mäletage mind.