Ta lauludes on meie aeg Kõike lauludes on ka tema ise meie aja laulik, ta on seal kõigis oma kiindumustes, rõõmudes kaasa tundmistes, muretsemistes, naljatustes, liikumises, ajas ja ruumis. Sest ehk küll helilooja paneb oma viisid võõrastele sõnadele, peavad need väljendama ka muusiku enda mõtte ja tundemaailma sihte ning soove. Muidu laule, sünni. Veel pole kokku arvatud Gennadi Baderski Loomingu oopuste täpne arv ja kas seda päriselt teha saabki? Autoril endal läks juba aastate eest lugemine sassi siis kuskil 400 ja 500 vahepeal. Pärast seda aga on lisandunud vähemalt sadakond suuremat ja väiksemat teost. Kuid kirjutas ta neid ka Sahhalinil, Vladivostokis, Stavropoli Sotšis, rääkimata Moskvast, Leningradist või Eestimaa paikadest. Mis ime siis, kui kõik tema laulud võib-olla ei jõuagi Tallinna. Kuid tena rääkigem neist, mis meil olemas on ja tuletagem meelde helilooja elukäiku kahe iga inimese jaoks paratamatu piiritähise vahel. Need olid Gennadi Bodelskile teine aprill 1927, Leningradis 10. november 1983 Tallinnas. Oma mälestusi jagavad siin saates Gennadi Podolski õpetaja, Nõukogude Liidu rahvakunstnik professor Eugen Kapp, helilooja Hans Hindpere ning paljude laulutekstide autor Heldur Karmo. Ja mõningaid lõike lisame lahkune enda mõtete meenutustega, mis leitud arhiivi lintidelt ja ajalehe intervjuudest. Vaid 17 noorus, vaid, kes ees siin nüüd puu paigi ja ta on onu õlgede kaskede käes. Lib. Sime. Ants. Noore elu. Või kui pühad noorepile elus? Andsin või. Noore elu. Niisugune laul sõjast on rahulaul sõda ja rahu maailmas miljardite meeliköitev teema sai erakordselt suure kaaluga Gennadi Badelski loomingus. Vahest eriti selle tõttu, et kui tal endal oli aastaid 17, läks ta läände suunduva sõjatulvaga kaasa. Neid aegu on helilooja meenutanud. Oli 1944. aasta Nõukogude vägede hoopide all vabastati Eestis üks linn, teise järel. Elasin tol äreval ajal Rakveres. Selle vabastamise järel jäi sinna linna karnisonics 21. kaardiväebrigaad. Kuna olin õppinud akordionimängu, siis mängisin oma lõbuks kaasa Rakvere teatri orkestris mis koosnes põhiliselt Narva maha põlenud teatri pillimeestest. Esinesime kireva kavaga nii linlastele kui sõjameestele. Kui väeosa hakkas edasi liikuma, tegid sõjamehed mulle ettepaneku. Tule meiega. Poisi õmblasena, tundsin ma äkki vajadust rinderomantika järele. Jooksin koju, haarasin seljakoti, hüüdsin emale, et lähen ja olingi rongis. Tee viis meid läbi põlenud ja purustatud linnade ja lõppes Varssavist lõunas. Ühes väikelinnas Ostrov masoositskis oli oktoobri lõpp. Valmistusime esimest korda tähistama äsja kehtestatud suurtükiväepäeva. Seal lõingi oma esimese heri teose 21. kaardiväebrigaadi mas pidustustele saabuska marssal rokossovski. Kontsert möödus edukalt. Mulle on meelde jäänud, et marssal armastas väga muusikat. Siis saabus staabiülema kiri, milles ema tundis minu pärast muret. Ning väeosas otsustati mind koju tagasi saata, õppima, täiendama oma muusikaharidust. Tulen tulen. Tulen taas sulen. Niidumasin mind kutsub. See. See paepealne maa, minu kallis ema siin. Kord säras. Karm näitab See oli kusagil 1945. aastal, mina siirdusin Rakverre õppima laste muusikakooli ja hakkasin ka nagu tasapisi aktiivselt muusikaga tegelema. Pluss isetegevusega alguses pillimehena, hiljem ansambli juhina, siis mul oli päris palju kokkupuudet Gennadi Bodelskiga. Kõigepealt ma andsin talle omi noote, mida ma olin korjanud, ostnud okupatsioonipäevases. Saksas laagrid ja Kennaaditega huvitasid noodid. Ta uuris need paljud, ma käisin tema pool kodust ja siis ta mängis neid nagu käigu pealt või hoobilt lehest maha. Siis maksin, vaatavad vähe, vähe sellest, hästi mängib pühalooja, kuidas ta loeb lehte, tähendab, mängib nooti, maa, minul võttis tol ajal alles suurt vaeva. Ma alles hakkasin sellele teele minema. Nüüd nagu peetakse mind kapoleviga lehest lugejaks siis tema klaverimäng. Ta mängis väga hästi akordionit. Rakveres oja kaldal oli üks väike kohvik, kutsute seda kohvikuks. Ta mängis seal ühe väikese kapelliga Rakveres 45. aasta oli väga rikas pillimeeste poolest sõja ajal, kui Narva linn jäi tule sisse enne ta vabastamist nõukogude vägede poolt tulid väga paljud pillimehed sõja jalust ära ja esimene peatuspunkt, neil oli Rakvere väga palju kutselisi muusikuid ja Gennadi Bodelski juba järgmisel aastal suri 1946. aastal. Asutas väga ruttu, ta oli ka hea organisaator, väga väikeste valudega lõi filharmoonia filiaali Rakveres ja see oli piss päris täispikk bänd. Tol ajal oli siis niisuguseks võtmefilmiks muusikutele päiksepaistelise oru serenaad. Muusika ja Gennadi Podolski käis mõned korrad vaatamas ja lagu öeldakse käigult taastas orkestratsiooni, tähendab oma pillimeestele ja väga ladusalt nad mängisid ja need kokkupuuted Gennadi ka olid küllaltki tihedalt, sest ma hakkasin just kultuurimajas naisansamblit juhatama ja käisin tema käest nõu küsimas ja ta alati seda Andiza. Ja kuidagi ta suhtus minusse väga hästi. Okmi aastate vahe on minimaalne. Aga tema oli minule suur autoriteet ja hiljem ta alati nagu küsis, et kuidas sul läheb ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis ta oligi Rakverest kadunud. Juba õppis Tallinnas. Ta tulekut Tallinna Konservatooriumi mäletab professor Eugen Kapp hästi. See oli 40.-te aastate lõpupool, kui minu poole astus koos emaga konservatoorium minu klassi ja palusid, et ma kuulaksin noorukit kuidas tema muusikalised anded on, jätkas nad sobivatelt kompressiooni klassi astuda, küsin otsekohe, et kas tal, aga keskkool on lõpetatud juba? Ta ütles, kahjuks ei ole vahetanud paralleelselt, siis teeme niiviisi, et kui hästi läheb, siis te peate siiski lõpetama selle keskkooliga, tema mängis mulle ette mõningad soololaule ja klaveripalu. Laat näitasid head musikaalsust ja ta oskas juba päris ilusti klaveril mängida. Et mina isiklikult arvasin, katsume. Ja edasi Gennadi Bodelskenda meenutus. Ma läksin ikka improviseerimisega sinna eksamitele ja nimelt selles mõttes, et kui küsiti, kas mul mõni valmis töö on olemas. Ma ütlesin, et ma ei ole midagi endaga kaasa toonud, ma ei ole midagi kirja pannud, mul on kõik peas. Ja siis, kui ma eksi, Heino Eller küsis siis minu käes mida te siis tahaksite nüüd aga meile improviseerida? Palusin teemad, kui ma ei eksi, siis anti mulle üks rahvaviisid teema. Ja ma siis püüdsin oskustele arendada ja paistab nii, et nad olid jäänud seal. Improvisatsioonipraole. Õppis ta minu juures kompositsioonis aastatel 1949-st kuni 54. aastani mil ta lõpetas Tallinna konservatooriumi. Kuna tema ise oli hea pianist, siis ma soovitasin talle võtta diplomitööks klaverikontserdi, ta oli sellest väga huvitatud ja kui oli eksam läbi, siis kogu komisjon soovitas, et tema mängiks ka isiklikult seda teoska aktusel ja tat mängiski. Seal oli midagi Rahmaanerliku, kuid ka teatav niisugune oma iseseisev joon ka juba sees. Nergi laadi Bodelski looming kooliks minu arvates väga õiget rada mööda. Mina isiklikult soovitasin talle peale selle, kui ta lõpetas konservatooriumi kompositsiooniklassi, et ta lõpetaks ka klaveriklassi. No millegipärast nähtavasti elu, tingimused olid niisugused, et ta pidi leiba teenima ja leivateenimine võttis tal nii palju aega, et tema klaverit ei lõpetanud, kuid ta oli peaaegu valmis pianist. Gennadi Bodelski improvisatsioonianne ja ladus klaverimäng sidusid teda juba õpingupäevil meie raadioga. Küllap vanem kuulajate põlvkond mäletab tänapäevani tema toredaid vahemänge kontsertidest eri muusikapalade ühendamiseks. Ja vahest ka hommikuvõimlemise saatemuusika, mis pidi andma reipust kogu tööpäevaks. Ja peale selle oli tagasolistide saatjaks. Igal nädalal esinesid mitmed silmapaistvamad vabariigi lauljate seal ma puutusin esimest korda kokku Olga Lundi, Marta Rungiga, Aleksandr Arthuriga, Tiit kuusikuga, Karl otsaga ja ühel päeval astus stuudiosse üks noormees, noodid kaenla all ja naeratusega küsis, kus siin peaks Podolski olema, ta pidi mind saatma, ütles tervist, minu nimi on Georg Ots ja nii me siis esmakordselt sattusime nii-öelda stuudios kokku ja algaski ühe algselt meie koostöö. Ja see muidugi oli töötavaks etapiks, kus ma puutusin kokku tõsise muusikaga, tuli saata ooperiaariaid, siis romansse ja rahvalaule. Ja see oli võrdlemisi tugevaks niisuguseks nii-öelda ettevalmistuseks minu muusikaliste huvide nii-öelda mitmekesistumine seal ja ema tänuga tuletan meelde kõiki neid, kes mul oma abiga näpunäidetega olid tol ajal väga kasulikud. Mina tema pianismis peale seda kõige tugevamaks küljeks, kui ta saatis Georg Otsa ja Viktor Gurjevi nende duett ja siis ta oli kaua otsa, saad sealt. Siit vist tuleneb kõik see, et ta tundis nii hästi vokaale, mitte muusika mõttes, aga et see oli tal nagu sees ja olles ise mitte eestlane, ta oskas küllalt õigesti meile paljudele komistuskiviks olevatele eesti välde teleomas muusikas, oskas nendest karidest nii osavalt üle minna. Ja veel üks tema külge, mis oli mulle ka suureks eeskujuks, oli tema töövokaalansamblitega demagu lõi ansambel Laine filharmoonia juures, siis ta jättis nagu ilma juhita tol ajal väga populaarse naisansambli meloodia ja ma olin siis konservatooriumis lõpetamas, kutsusid mind sinna juhiks esimesed kokkupuuted, olid siis tema seadetega, noodikirjas tundusid nad mulle imepäraselt lihtsatela. Kuid laul kõlas väga puhtalt ja väga hästi. Ja lauljad omandasid nad hästi. Ei olnud niisugust probleemi, et laul siin või seal jääb mustaks ka hea keskpärane ansambel neid Gennadi Podolski seaded võis väga edukalt laulda maha, ta ei olnud need seadnud mitte klaveri taga harmooniseerides vaid sisemiselt iga häält tunnetades. Need hääled liikusid väga loogiliselt. Kes mäletab laine esimest, kui palju suurepäraseid džässiklassikast, küllalt keerulise harmoonia laule, kui ilusti need kõlasid. Kuigi kõik need nii-öelda kõrvaltööd heliloomingu vahel võtsid tublisti aega, ükskõik oli siis tegemist, kas mängimisega omaaegses populaarses instrumentaalansamblis rütmikud ansambli Laine proovidega või hoopiski ooperiaariate saatmisega andsid need toimingud heliloojale tublisti kasulikku tagasi. Võib ette kujutada, et tema looming oleks mingil määral teistsugune, kui mõni neist tegevustest oleks puudunud. Gennadi Podolski on ise tunnistanud, et ansambel Laine kujunes üheks tema töölaboratooriumiks. Samuti paar aastakümmet kestnud koostöö. Georg Otsaga andis tõuget paljude uute laulude sünniks. Laulude, mis olid kirjutatud otse armastatud laulja jaoks. Need olid ka lood, mis juba ületasid meie vabariigipiirid ning kui helilooja ja laulja vahele voolas toonela Jõgi avaldas Gennadi Podolski oma austust ja armastust Georg Otsale pühendatud sõnadeta lauluga, mille kandis ette riiklik akadeemiline meeskoor. Koorilaul on mind alati huvitanud ja seetõttu ma kirjutan alati võimaluse korral see tähendab, kui on vastav tekst olemas. Koorideleni hiljuti tekkis mul laul naiskoorile meri. Selle teksti autoriks on Tartu noor luuletaja Sulev Muttik. Laulan parajasti optimisel haridustööliste naiskoori kätes. Meri jõudis ka 1969. aasta juubelilaulupeo repertuaari. Võib-olla et eespool kõlanud sõnadeta laulukirjutamisega autor tahtiski eriti alla kriipsutada selle erandlikust teiste hulgas sest muidu on ikka sobiv tekst teda suunanud viisikera harutama. Tekst on mulle kõigepealt inspiratsiooniallikaks, sest teksti värskus ja tema huvitav vorm ongi tõuge andvaks jõuks nii-öelda uute muusikaliste väljendusvahendite otsimisel. Laul on seda huvitavam kui tema näiteks lahendatud, no ütleme, jõulises vormis, kus temal on olemas üks taas, millele ütleme, lisandub teine, mis on jälle kasvõi selle eelmise arendus või sellele eelmisele annab kontrastsemalt iseloomu või kui näiteks on tegemist lauluga, kus on salm ja refrään siis ilmtingimata tahaks refräänis leida niisukest hoopis kontrastsemalt ülesehitust, et ta oleks kohe nagu kontrastidel põhinebki. Just minu arvates see miskine, dramaturg, selline moment. Laul minu arvates tänapäeval on selline süntees, kus peegeldub kõige rohkem inimeste elu tajumine või siis nii-öelda tema suhtumine tegelikkusse. Selles mõttes inimesed on tänapäeval ka kuidagi mitmekesisemad kui varem näiteks tänu sellele, et raadio televisioon ümbritseb meid, laulud jõuad palju kiiremini rahva ette ja heliloojatelt tõepoolest tuleb mõnikord isegi pingutada, et elule järgi jõuda. Ja laulud on muutunud nagu teataval määral laeleheks. Noh, ajaleht, iga kord. Me loeme uusi sündmusi, kas kuuleme raadiost uudiseid või loeme lehest, mis on uuemat meie elus. Ja näiteks minu arvates ei ole mitte juhuslik see asjaolu, et mammi ehitusel tekkisid uued laulud, sinna sõitsid heliloojaid, kes koos luuletajatega viibisid nende löögiehitustel, kus noored on alati esireas ja oleksid täiesti võimatu just seda vaadelda kogu seda pilti ja seda keevat entusiasmi, et kirjutada laulu sellest kuidagi tahes-tahtmatult, kuuled juba neid erksaid rütme ja ja kas siis lennukis, tagasiteel või rongis kuskile rataste mürinat saatel juba juba tekibki sul mingisugune niisugune mälestus, ehk nii-öelda suveniir sellest kohast, kus kus parajasti käisid, et elu ise dikteerib ette Coheni pealkiri juba siis need juhuslikult mõnes ajakirjas luuletust või ostad jälle raamatukauplusest uut luulekogumikku autoritelt ja mõnikord on ka nii olnud lauljad pöörduvad palvega, et vot kirjutanud näiteks sellel teemal Tekstide autorite koguarv on Podolski lauludel väga suur, nii et intervjuudes üles loetud nimetamised ikka lõppesid sõnadega ja teised näiteks 1980. aasta augustis Rahva hääles ilmunud artiklis vestlus EKNi preemia laureaadi, Eesti NSV rahvakunstniku Gennadi Bodelskiga Kui algul oli tegu luuletajatel tekstide saamisega, siis nüüd seda muret enam ei ole. Igal nädalal tuleb postiga mõni laulutekst, mida poeet palub viisistada. Nii on aastatega kujunenud tihedam loominguline kontakt Lifošanini Jevgeni tolmatovski, Roberta Rostest, venski Igor Morozovi, Vello Ahma tuulina Leonitatarenko ja teistega. Eesti luuletajatest on minu lauludele kõige enam sõnu loonud ja vene keelest eesti keelde tõlkinud Heldur Karmo. Oratooriumi aegade hääl teksti kirjutas Arvi Siig. Ja nüüd olemegi koos Heldur Karmo oga, kes meenutab oma kokkupuuteid Gennadi Bodelskiga. Meie esimesed kokkupuuted olid juba. Ma ei mäletagi, kas 40.-te aastate lõpul, 50.-te alguses, siis kui Bodelski oli veel konservatooriumi üliõpilane sellest ajast hakkaski siis Meie töö peale alguses oli põhiliselt tegin ma talle originaaltekste. Aga hiljem siis, kui ta vahepeal pikemat aega oli Moskvas ja kirjutas väga palju lugusid venekeelsetele tekstidele, siis viimasel ajal jäi minu tööks nagu nende eestikeelseteks tegemine. Ja no muidugi originaaltekste ma tegin talle ka aga see juba siis vähemusse, muidu temaga oli väga-väga hea koos töötada, sellepärast et temas oli poeeti, oli temas tegelikult, eks, iga helilooja siis võib-olla ei ole seda, aga tema oli niisugune, et vahest kui ta väga väga heas tujus oli, siis ta kukkus värssides improviseerima ja need kukkusid teinekord päris päris vahvalt välja. Sellepärast kui tal midagi nende eestikeelsete tekstide suhtes öelda oli või siis oli tal täiesti konkreetne soov või, või parandusettepanek olemas ja ta pakkus kohe ise välja mitmeid variante, et kas teha nüüd niimoodi või teha nii või teha kolmandat moodi komponistina, ta oli tõesti nobe. Ma ei tea teist nii kiirelt, heliloojad nagu tema, ta võis mõnikord saada teksti kätte ja helistada tagasi umbes poole tunni pärast. Et nüüd on see lugu mul olemas, mitte üksinda viisi olemas, mul on siin klaverisaade olemas ja kõik, et ei ole muidugi veel paberile pandud, aga, aga nii peas on olemas. Vot niisugune eelmäng peaks tulema niimoodi, siis siit tuleb laul sisse niimoodi, mis sa arvad sellest asjast? Nii et see lausa õhust haaratud inspiratsioon, see oli küll erakordne. Aga huvitav, kas oli ka vastupidiseid juhtumeid, kus ta väga kaua otsisid enne sõnadele meloodiat, kas teil on teada mõni juhus? Ei, mina küll ei tea, näiteks kui ta suurvorme kirjutas, siis ta maadles tihtipeale nende kallal ja tegi ümber see oratoorium aegade hääl. Seda ta ikkagi kirjutas kaks aastat ja kuigi see ei olnud minu tekstile kirjutatud, aga ma elasin nagu seda kaasa seepärast, et ta tihtipeale ikkagi helistas ja mängis ette ja küsis nii arvamust, nii et tal oli küll niisugune. Väga kiirelt tuli see inspiratsioon peale. Aga ei saa siiski öelda seda, et ta oleks rahuldanud otsekohe selle esimese variandiga. Sest tegelikult ta oli ikka kõva töömees ja enne kui ta ise lõplikult asjaga rahule ei jäänud, ega ta siis seda enne käest ei andnud ka. Sadade laulude kõrval valmis Gennadi Bodelskilbiale aegade hääle veel teisigi suurema vormilisi teoseid, kantaadid, laul, vendlusest, laule õnnest ja laul kremlist oratoorium Lenindikul teel ning NLKP 26.-le kongressile pühendatud Oodoktoobrile. Komsomolipreemia tõi talle 50-st laulust koosnev tsükkel. Oleme sinuga revolutsioon, kuid ka väga palju preemiaid, tee temale viljakas osavõtt laulukonkurssidest nii meil kui mujal. Vaevalt et järgnev nimekiri on täiuslik, kuid vahest kõige tähtsamad konkursside võidud saavad siiski üles loetud. 1964 osavõtt Tšehhoslovakkia televisiooni ja raadio korraldatud konkursist laul, mälestused Prahast sai diplomi tulles 10 parima hulka. 1975 esimene preemia patriootiliste laulude üleliidulisel konkursil kooriteose igavene tuli ja kolmas preemia laulu komsomoli teatepulk eest. 1976 teine preemia üleliidulisel konkursil laulud tööst ja töölisklassist auhinnati laulu me teekond esimest preemiat sellel konkursil välja ei antud. 1976 konkursi võit festivalil Krimmi koidikud festivali pealkirja kandis KaPodelski võidulaul. 1976 preemia üleliiduliselt Loomingu võistluselt Riias laulu eest 70.-te aastate Kortša kindlased. 1977 mitte küll konkursi auhind, kuid Gennadi Podolski suurim autasu, millele kindlasti ka edukad konkursid kaasa aitasid. Orden, austuse, märk. 1978 konkurss moskvalauludele võistles 276 laulu. Igavesti noor Moskva ja kas teist kohta koos helilooja aktitškini lauluga esimest preemiat välja ei antud? 1979 auhind laulule olümpiatuled olümpiamängude auks korraldatud Üleliidulisel lauluvõistlusel Moskvas. Tema eluliste ja loominguliste põhimõtete sõnalist märgistust ei leiame ajakirjanduses kuigi palju. Neid põhimõtteid kätkevad laulud, mis on head ja ilusad. Kandmaks parimate inimkvaliteetide ideaale. Kui minu tuppa ei kostaks võõrad rõõmud ja mured kui minu tuppa ei kostaks võõras nutt ja naer kui oma uksed ja aknad ma luku ja riiviga suleks. Milleks siis mulle mu süda, mu laulud, mu aeg, selline oli üks ta lauludest. Selline oli ta elu ja loomingu juhtmõte. Kurval päeval Gennadi Boderski kõige viimase teekonna eel ütles EELK keskkomitee sekretär Andres Raag. Need sõnad. Ja kui laulude tekstide valik iseloomustab heliloojat siis selgi Mulleri luuletus oli kirjutatud nagu otse Bodelliski jaoks oli koos tema enda loodud viisiga justkui väike muusikaline autoportree. Haigus. Ja minu tuppa haigus. Võõrad. Ja muru. Põigustuks. Kui minu dub taigust Minu tuppa õigustaks võhivõõrad ja mure. Paigustaks. Inimesena ma ütleksin, ta oli väga-väga niisugune hea, vastutulelik, kui ta vähegi milleski aidata sai ja seda on teised ka rääkinud. Mitu, räägi üksinda oma kogemustest. Et kui temalt midagi paluda ja kuidagi viisigi tema võimuses oli, siis ta seda tegi. See oli üks niisugune, väga-väga tore joon temast, May tea kunagi, et ta oleks nii kangesti vihastanud, kindlasti tal niuksed omad momendid olid, kus ta ei suutnud ennast valitseda ja ja noh, eks need ole meil kõigil, aga tihti ikkagi oli niisugune asi, et miski asi võis teda vihastada, ei näidanud seda välja hiljem siis ütles, et pagan võtaks, et eks ikka natukene hinge täistegijaga. Aga tol momendil nagu, nagu ei, ei märganud seda. Tal oli alati kiirgust. Ta tuli vastu huvi, ta tuli heliloojate liitu, kus me kohtusime siis jutulise, ma Eila, tulin lennuki. Ma ütlesin, nüüd jääd kauaks siia väga kauaks. Tuleval nädalal lähen, siis oli pikk aeg, aga tihti oli veel lühemad. Alati oli tal kaasas hunnikutes laulutekste ajakirju ja ta ise on paljudes intervjuudes maininud, et tihti on tal lennukil kusagile salvrätiku peale kirjutatud. Visenud. Tihti ongi Visendi kõige aluseks hea inspiratsioon, millest siis paneelojal kujuneb töö käigus teos välja tal seda fantaasiasähvatust inspiratsiooni jätkus vist küll igale poole allveelaeva seda vist ei ole veel kirjutanud muusikat, mul on niisugune tulla. Tal oli oma märkmik olemas, kus ta iga tunni peal oli ära märgitud, kus ta peab olema, mida ta peab tegema. Ja teine asi muidugi see, et ega tema väga palju ei maganud. Talle võis helistada kusagil kell 12 öösel, ta oli veel üleval, ütles, et ma nüüd veel natukene orkestreerinud midagi teen. Ja siis järgmisel päeval, jah, ma tõusin juba üles, kell seitse olin ma laua taga, tegin jälle midagi, nii et võib-olla ta magas neli-viis tundi öö jooksul. No ma ei usu, et see oleks võib-olla igav päev niimoodi olnud, aga, aga siiski päris tihti sellepärast et et seda suurt tööd, mille ta ära tegi, mõtlen loomingulist töötlus, igasuguseid kohtumisi tema loomingu austajate ega üle terve nõukogude liidu sahaliinist kuni Saaremaani välja. Ja, ja kõike, mis ta ühiskondlikus korras tegi. Kui ta nüüd jälle võttis vana laine ansambli kokku ja seda juhendas ja ja kõike seda, seda suurt hulka lihtsalt niimoodi ei oleks suutnud ära teha, kui magada normaalse inimese moodi. Tema viimaseks tööks oli minu arvates üks huvitavamaid teoseid seal 210, samuti tuntud Nõukogude luuletaja Robstrostisteski luulele paar korda näitas mulle ja mängis. Tema mäng on alati väga vaimustav, ta oli väga temperamentne oma mängu juures, see haaras mindki ja need, kes kuulasid pealt, ma mäletan ka teised, kes kuulasid pealt minu juures kõlalised olid. Nendel ka väga meeldis, teos peaks olema lõpetatud Taal orgesteerimata ja sellesse organisatsiooni osas on vaja kindlasti väga Sead meistri kätt, kes oskaks selle teose lõpule viia. See on raske pähkel, sellepärast et eile loeb, mida ta ise mõelnud mida ta ise on arvestavalt prokstratsiooni, see siiski vist nähtavasti ikkagi jääb teostamata. Käsikiri on tema abikaasa käes praegu ja me loodame, et seda viiakse lõpuni. See on meie heleloata liidu, kuid ka minu kui tema endise õpetaja kohustuseks. Õhtuleht 1980. aasta 16. detsembril. Helilooja näitas Robertrostest venski poeemi 210 sammu mille autor Gennadi Bodelliskile kinkis. Teose pealkirjas mõeldakse auvalve samme Lenini mausoleumis igavese tuleni. Selle aineks on nõukogude maa kangelasrikka ajalugu. Gennadi Boderskylon poeemi põhjal käsil vokaal, koreograafiline kompositsioon. Kui kesktelevisioon selle kavva võtab, lisanduvad esitusse veel filmikaadrid, valgus, gammad ja nii edasi. Autori arvates ületab see teos oma mastaapsusega. Tema senise suurima tööoratooriumi aegade hääl. Muutub maailm muutub igal hetkel ja tema teiseks saamises on inimeste tulekud-minekud ja inimeste teod lõpetatud ning jätkamist vajavad. Pole kahtlust, et ka oratoorium 210 sammu jõuab esitajate kätte ning siis võib täpselt kokku lugeda, kui palju töid Gennadi Bodelski jõudis oma vara katkenud elu vältel luua. Ta elas kiirustades, kuid andis meile selle tõttu lausa uskumatult palju nii palju, et seda oleks küllaga olnud isegi kahe või kolme elu pikkuse jaoks.