Rudolf Jõksi elu ja töö on kulgenud, nagu ta ise tavatseb õigusega toonitada äärmiselt rahulikult ja vaikselt kuid ühtekokku omandab see küllaltki aukartust äratavad mõõtmed. See on elutöö ja elutöö suure tähega. Üle nelja aastakümne klassiruumis pedagoogina. Sellele lisaks veel rida aastaid Vanemuise laval ooperi- ja operetisolistina ning sellele eelnenud õpingud Itaalias Belkanto Kodumaal. Kuidas seltsimees Jõks, see tuli ette, sattusite nii-öelda muusikasse, kas tuli see kuidagi juhuslikult või olid selleks mingid alged olemas, no loomulikult häälematerjal, musikaalsus ja muu lauljale vajalik oli ilmselt teil olemas, aga kust tulised tõuge? See ajend? Eteist hiljem laulja sai. Armastus muusika vastu, see juba kuidagi tekkis minul poisikese eas sest meid oli viis venda, Neist, igaüks mängis ikka mingisugust pillikeelpilli. Ma mõtlen, muidugi isa olnud, mängis pasunakooris. Ja emal oli ilus lauluhääl. Loomulik, et selline olukord kodus, kus seal kui me eriti suvel, kui kõik poisid nii-ütelda koos olid siis tehti muusikat küll kitarri, balalaika ja härmannikuga. Muidugi mina kui kõige noorem ja kõige väiksem läinud ka kaasa. Ja siis mis mul kõige esimesi pille, mida ma siis mängima hakkasin, olin Härmulik nagu teda maal meil nimetati. No ja ja siis, aga Härmoonid minu. Teate mis ma võitsin seitsme kaheksa aastane olla oli raski. Ei jõudnud seda lõõtsa tõmmata noaga, kuna vanemad vennad olid jälle tublit pillimehed, eks nemad siis teatud, kuna siis tõida, tuli lahti tõmmata ja konna kinni suruda. Nii et minul ainult jäi üle liigutada sõrmi. Nojah, see läks meil päris koostöö läks päris ladusalt. Need, see oli nii-ütelda algus. Hiljem siis juba koolipõlves mängisin balalaika orkestris. Ja laulukooris kah pantida, Helen nagu oleks siiski rohkem häält olnud kui mõnel kaasõpilasel ja nii setu litsi peale. Sõjaväeteenistusse on esimest ilmasõda sealt vabanedes. Kui ma tagasi kodumaale jõudsin, tähendab, enne ma olin juba laulnud enne sõjaväeteenistusse minekut olin laulnud koos direktor August viiraga, tema oli minust huvitatud. Ja mina käisin käsitööliste seltsi kooris laulmas ja tema käis seal teed joomas. Ta oli suur teejooja, muuseas. Ja kuidas siis see kontakt meil tekkis, seda ma jah ei või öelda. Aga ta oli huvitatud minu häälest ja tuli välja nõnda, et temal üks tegelane, Need, kes pidi laulma vaatuselises operetis laule, linnuke, kelle oma see on, ma ei mäleta. Aga see tegelane ütles ära ennast selles osas, sest ta ei tahtnud oma armastatu ees põlvitada. Novira küsis minu käest, kas mina olen nõus. Mina, noormees muidugi kõige peale valmis ja siis nii. Võtsin selle osa üles ja siis sellega siis algas meie koostöödirektor August viiraga. Ja nii sattusid tegi esimest korda lavale. Aga kas selleks ajaks oli teil juba mingit laulualast koolitust olemas või või asusite laulu õppimisega alles hiljem tähendab nisuse süstemaatilise õppimisega hiljem tegelema. Sel korral, kui ma seda tööd algasin, ei olnud mul mingisugust hoolini, laulsin tants on oma nagu looduse poolt antud tolli, nagu nimetatakse, nagu nokk kasvanud, oli see õppimine köik see tuli juba hilja. Nii et ma tulin sellega kuidagimoodi võime, missugune kvaliteet või kuidas ta oli, aga igatahes tol korral tundus, et ma olin nagu väiksel viisil vajalik laul ja nii et natuke või siis vist rohkem olla, kui kõvast mõnel teisel nõia hiljem tuli juba viiraga koos töötada. See tulid lavale. Staap Kornist ja hiljem Kornevil lekkellad blanketi oma. Seal ma mängisin siis noort Grennaš. No see oli juba natukene nii nõudlikum osa aed ja ja see õnnestus mul nagu tol korral öeldi, päris hästi, noor poiss, mais, noor poiss ja siis see päris hästi sobis, siis me mängisime mitmel korral seda siiski. Mis tavaliselt oli nii, asjaarmastajate juures on see mänginud üks korda ja, ja rohkem seda enam ei puudutatud. Aga sel korral me räägime paaril-kolmel korral laulsime seda. Nii oli ja siis peale selle muidugi sõjaväest tagasitulekud. Vanemuises kuulutati välja konkurss, et on tarvis koorilauljaid palgalisi, sest ennemalt, kui Vanemuise laval palgalisi koorilauljad ei olnud. No loomulikult, kuna laulust ikka huvitatud tulin ja. Pesitsesid tahe, läksin ka Neuville, läksin kaasa, mind võeti vastu. Ja nagu mul hiljem Öeldi, et päris hea hindega. Nojah, see oli juba siis nii-ütelda. Puna juba maksti, palk, aga siis juba elukutseline. Siis olin üks aasta olin ma kooris. Hiljem aga juba kooris olles mal laulsin ooperis Traviatas Alfred meetod ja ma ühtlasi ka õppisin tartus alguses Hermin Hellati juures, hiljem Georg Starbersi juures Tartu muusikakoolis. Niisiis, kui ma juba solistiks sain Algas muidugi raskem ja intensiivsem töö tulid peale Traviata, tulid terve rida operett. Ja siis ma laulsin veel. Lenskit, Jevgenia, nii kinnisüldse kogu Vanemuise tööajal, mis ma olen seal mitmel ajajärgul olen ma laulnud umbes 10 ooperit ja 20 operetis. See on solkonnal. Kui ma olin alguses viis aastat, seal töötasin, siis oli peamiselt operett, aga hiljem läks juba üle rohkem ooperi peale. Liikmena tekkis minul ka tihe kontakt ja koostöö Juhan Simmiga. Mida ma mäletan, nii tagantjärele mõeldes tänutundega pean mälestama, sellepärast et ta väga osavõtlikult ja väga südamlikult ja nii-ütelda peaaegu võib ütelda, isalikult suhtus minusse ooperiosad, tol ajal tulid ka juba esimesed ooperit vanemasse, nimelt. Joosep Egiptuses. Jaa, Traviaator, aga peamine töö oli muidki operetiga ja seda need osade õppimine ja osade ütelda väljatöötamine. Seen lasus peamiselt Juhan Simmi, sest tema oli teatridirigendid. Kui nimetaksime, praeguse nimetatakse peadirigent ja muidugi ka abidirigent ka ühtlasi. Aga seda ei aidanud tal küllalt, tema võttis ka enesele veel kohustused, kontsertmeister, kohustused. Ja ta tõesti töötas enne ennastsalgavalt hommikul enne proovide algust ametlikku proovide algust. Tulime kokku ja eriti ma pean ütlema, mina käisin tihti, kus me töötasime, osasid ja ka pealelõuna jälle, kui tal aega jätkus, kui proovid läbi oli jälle ta töötas minuga. Nii et tema abiga ma sain need osad, mis mul seal esitada, tulin laululiselt läbi töötada. Ja selles mõttes olid tema küll väga oivaline inimene, kes alati abivalmis ja selle juures rõõmus oli, vahel ka mõni nali sekka ja isegi mõnikord natukene rasvasem. Aga see kõik kuulus asja juurde. 25. aastal avanes mul jälle võimalus sõita välismaale Itaaliasse. Seda võimalust muidugi ma kasutasin ka. Ja siis õppisin Roomas kuni 28. aastani. Sealt tagasi tulles kasvasin siis Tartu muusikakooli juurde teatrini teenistusse enam siis ei läinud. Ja esinesin ainult külalisena. Ja aga ennast otsekohe teatri käis sidunud, sest tol ajal oli viitsiks, tahad näitlejatega lauljatega, sõlmiti lepingud ja lepingud, iga aasta uuendad ninaga lepingut ei, ei sõlminud ja töötasin nii kui jälle ühte või teist asja oli tarvis laulda. Laulsin. Ühtlasi töötasin ka Tartu muusikakooli juures ja seal ma töötasin siis kuni oma pensionileminek. See on üle 40 aasta linna. Muusikakoolis no muidugi sel ajal jooks hulka noorem mees seal olin, oli esinemisi küllaltki palju. Kontsertidest, mõned isiklikud kontserdid, iseseisvad kontserdid, siis oli koori kontserditel soliist linna Neid oli palju ühte ja siis oli ka kutseid väljapoole Tartut ja nüüd juba keskustesse nagu Viljandisse, Pärnusse ja need kohad on kõik. Muusikakoolis siis kooride, häälesaajate ja ka individuaaltöö nii-ütelda eraõpilastega. Nii et tööd jätkus hommikust õhtuni. Maestro Jõks tean, et olete omal ajal rohkesti esinenud garaadios. Eks erinenud tolleaegsed raadioesinemised ja raadiostuudiot märgatavalt tänastest. Plaadistamine oli selles mõttes halb, et tol ajal ei olnud mitte linte, et kus võis peale laulud, sai jälle uuesti korrata, jälle uuesti teha, vaid need võeti jah ja seejärel lõigati välja, kus oli halvasti ja nii edasi. Aga sealt tuli tol korral vahaplaatide peale naerda. Ja need plaadid, mis vaheplaadid, maksid kaunis palju raha ja kui see juba rikk, kelleks oli juba suur kahju. Ja sellepärast oli plaadistamine vägagi raske, vägagi vastutusrikas. Nii et kui ikka ei vaadata sugugi hea meelega, kui midagi rikesel läks ja ei, kahte korda ei tulnud kõne alla, siis oli otsekohe uus plaat. Ja see vana enam ei läinud käiku, ma ei tea, mis temaga siis hiljem tehti, aga siia enam käiku ei läinud, pidi uus valutama? Sellepärast oli, ma tean, et väga raske. Muidugi juba minu ajal, kui mina laulsin, oli mikrofoni laulmine noh, hoopis nii paremal järjel juba tehnikas edasi mindud paremalt pidi laulma mingisugusesse nupurisse. Ja see oli kahtlemata Ta palju ebamugavam kindlasti. Aga sel ajal, kui mina laulsin, siis seal mikrofon ja see oli mutike, mingisugust riputatud sinna ülesse ja isegi kui raadios laulda, siis oli olemas aparatuur, kus olin olekenemis, näitab, tähendab, punase joonega oli keskele tõmmatud. Kas, kas ta näitas koda näitas ühele poole, ma nüüd ei hästi, ei mäleta, kummale poole siis läks juba liialdus pidi tagasi tõmbama, pidid sammu tagasi astuma. Ja kui jälle sinna õige koha peale said, siis ta selle punase joone kohale jäi, jäid siis silla laulma ja laulsin. Niipea kui tuli jälle mõni forte koht ja ja kõvemini läks, pidid jälle natukene tagasi tõmbama. Muidugi, see oli omaette, väga hea selles mõttes, et ta reguleeris ettekannetega ei tulnud mingisuguse mikrofon, ring mikrofoni plärisemise, mida sagedasti niin kõvade ja tugevate hääldi juures ette tuli. Seda ei tulnud, aga teisest küljest ta muidugi viis natukene ettekandest kõrvale, ta ei, võib-olla ei saanud niivõrd läheneda, aga kui sellega haridusid, siis sai ka ikkagi ära tehtud.