Juhuslik amatöörsalvestis magnetlint peab nüüd taas kõlama panema ühe hääle meie teatrimineviku radadelt. Liina Reiman oli üks, neid suurkujusid eesti draamakunstis, kes andis vaatajale heldelt heroilisi ja karakterrolle, samuti neidmis ampluaas. Vahepeal asetusid. Pika tegevusaja jooksul kogunes vähemalt veerand 1000 osa lahendust. Aastaid tegutses näitlejatar ka meie põhjanaabrite juures. Liina Reiman sündis 1891. aasta lõpul Valgas raudteeametniku lasterohkes ning kirjandus- ja teatrilembelise peres. Esikimpulsi edasiseks lavatööks sai tulevane kuulus näitlejatar lausa lapsepõlves, kui lagi kodulinnas mingit isetegevusetendust. Edasine elukäik sai lõplikult kindlaks. Pärast Estoniat, Teie külalisetendusi ning teatrist jäägitult haaratud tütarlaps suundus Tartu Vanemuise direktori ja näitejuhi Karl Menningu jutule. Hooajast 1000 909910 oligi Liina põlde hilisem Reiman selle teatritrupis. Algul tasuta abijõuna pisirollides, peatselt juba kutselise ja palgalise näitlejana. Olude sunnil tulid hooajad Pärnu Endlas, siis juba Tallinnas, Estonias, hiljem Draamateatris 1925.-st aastast taas Vanemuises. Selleks ajaks olid õpilasaastad loovutanud koha küpse meistritööle. Sündisid rahvusliku teatri suured osa lahendused, nagu Yokaste Sofokles antiikdraamas kuningas Oidipus, Shan, tark ja kuninganna, Schilleri, Orleans'i neitsist ja marjast Juwartis. Rohkesti muudki. Talent oli avanenud. Selle talendi austajad olid üksmeelsed, märgiti, et Liina Reiman oli eriliselt mõju jõuline heroilistes episoodides. Näitleja ise meenutab oma mälestustes. Algusest peale võtsin käsile Schilleri, selle veetleva kuninganna tunde valangud ja fanaatilised protestid ebaõigluse ja vägivalla vastu mida tal vangina oli tulnud kannatada. Need olid nii ehtsad ja võimsad, et iga sõna oli nagu määratud või sunnitud tungima kuulaja hingesügavustesse. Kui kirjanik on marjati realiseerinud, siis mina näideldes idealiseerida teda veelgi enam. Nii nagu ma neil aastail muidki klassika kangelannasid. Idealiseerides näitlesin. Niiviisi vormiski Liina Reiman seda maailmadraamaliteratuuri varamu sur rolli ja näitlejapoolse sur rollina. Seega meie teatriajalukku läks. Peatselt kutsuti Eestis enesele nime teinud näitlejatar külalisetendustele Soome rahvusteatrisse kus etendust grill Barceri Safo Liina Reimanni ka nimiosas. Põhjanaabrid põllud kiitustega kitsid ja õigusega. Liina Reimanil on kõik suure ande voorused. Ta hääl on haruldaselt ilmekas ja nüansi astmik õrnast hingestatud, sosinal metalse Fortissimoni imeteldavalt täiuslik peaaegu niisama jõuliselt, hingeliselt väljendusvõimeline kui tehniliselt Virtoosne. Ja sellele vastab täielikult lavakuju, intelligentne tabamisvõime kunstniku poolt, mis tärkab sisemise jõulise elamuse lopsakalt pinnaselt. Ta elab osa iga ergu kiuga, iga veretilgaga, kogu südame ja olemusega. Nii kirjutas tähtsaim Soome ajaleht Liina Reimani esimestest külalisesinemistest. Vahepeal õnnestus näitlejatari hankida stipendium õppereisiks välismaale, kus täiustas veelgi kõnetehnikat ja süvendas osade analüüsimise oskust. Kuid 1932. aastal ootas teda taas soome teater. Erinevalt varasemast nüüd juba koosseisulise näitlejana kohustusega esineda soome keeles. Taas pakatasid ajalehed ülistavatest arvustustest. Maria Stewarti kohta kirjutati. Liina Reimanni käes moodustub osast kirgas teemant, mille tahkudest Hei, astub valgus üha uute ja imeliste kiirtena. Nendes kolmes vaatuses ta ilmutab suure kunstniku laia amplituudi ja loob naisekuju, mis saab kaua meeles püsima. Näidendirohked, dramaatilised efektid samaaegselt mõjusad ja ohtlikud teostata rikka transiga. Midagi teatraalselt ei ole märgata selles vahenditult tuikavast tõlgenduses. Mitmesugustele raskustele, millest nendel aegadel kodu lavadelgi puudust polnud, leidus järg Soomeski. Tampere teatri külalisetendus Turus pidi ära jääma, sest linnaisad keeldusid välismaalasest näitlejale esinemisluba andmast. Kõigele vaatamata tegi Liina Reimann neil aastail tohutult tööd, mille tulemus kajastus muidugi arvustustes. Need ütlesid suisa välja, et Reimanni lavakeel soome keel tatult parem ehtsate soome näitlejate omast ja võib nendegi suureks eeskujuks olla. Liina Reimann tuli tagasi Estoniasse, lõi jällegi uusi hiilgerolle, sündisid tema kehastatud Niskamäe vana perenaine korkilt Vassaseles Nova. Pelageia Niilorna taas Safo Miška jäi näitlejatärile viimaseks Triufiks koduteatris. 1944. aasta algusest jätkus Liina Reimanni lavatee taas Soomes näitlejana lavastajana, juhendajana, pedagoogina. Läti kiskus süda kodumaale. Ma armastan oma kodumaad, ma igatsen sinna, kirjutas ta Paul Rummo-le. 1956. aastal. Eesriie sulgus lõplikult 1961.. Suure juhuse läbi on meie kasutada mõned amatöörsalvestised meie kõigi aegade ühe suurema lavakunstniku esinemistega juba ajast, kui ta eakana raske haiguse küüsis vaevles. Ärgu häirigu meid. See, et üks täna tutvustatav katkenud on soome keeles. Vaatame möödada teatavast zoomi aktsendist, mis on aastatega lisandunud täiesti keelele. Selles pole midagi imestada, kui näitleja töötab kestvamalt võõral maal ja peab laitmatult esinema võõras keeles andma pidevalt maksimaalselgelt hääldust ja veelgi enam ka teisi just selles kõrgtasemelise meistri positsioonist õpetama. On loomulik, et eneselegi märkamatult ilmub nendes oludes ainuvajalik articulatsioon. Paraku emakeele ilu ja võlu arvel. Tore siiski, et säilinud on ka olulisi fragmente Liina Reimani Safo tõlgitsusest. Seega suur rollist juba Vanemuise Estonia päevilt. Andestagu kuulajad, sellel salvestusel esinevat tehniliste efekti. Püsivat lisa heli. Paremate ülesvõtet Liina Reimanni ka lihtsalt pole. Ei tule kui kunagi, armsad, külanud sulle mu kandle keeldiviis mille helinaid kihtisse kuulanud jättis isa. Särava vankreti sisse seadsid oma värblastes röömsemaid kaks musti tiibu. Hõljutades katsid taevast alla mäed. Ning sinna tulid. Ma eeldan, võluda armude võrgus kes on saku, kes sondvamassi. Pagepsi nühid, küll peasulid järvel, klõpsu andeid, pea anna neid Summi, kui hili armasta, armastas varsti. Luuletaja rõhu. Tee keskel alles nimetad seda omaks. Siin kus korraga kõik noorusunelmad ja kavatsused Juhan Liiv. Ma lillesideme võtaks. Ma lillesideme võtaks sind, köidaks sellega. Sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa. Taevas, sina võtaks, võtaks päikesesäraga, võtaks eha, võtaks koidu, sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse au siis vega ja köidaks sellega ühte sind, kallis koduba ja veres sideme, võtaks, võtaks venna süda, tema täkk. Mõnda elus jätta maha. Sind ei iial, unusta sinu ringi, olid kindlalt, kui ma vaevalt astusin. Sinu õhku, olen joonud. Eestimaa mul tööd mul laulu surnd, neid tuli juhtuleba kohvis iial öelda ma kuis täidad südame.