Jälle on rõõm teretada raadiomajas Carleegi Veronika kruusi. Kuuekümnendad aastad läksid raadiomajas kuuldemängude toimetuse 70.-te televisioonis. Aga mis enne seda, seda paljud ei tea. No millist täna räägiksime, võib-olla kaugest ajast Tartu ülikoolist. Sinna ma astusin 35. aastal. Võib-olla, kui meenutada tolleaegset Tartut, siis tuleb esmajoones meelde, et ta oli väga värvikas. Nooruse linn. Ja ülikool andis talle omamoodi ilme. Mis teaduskond te läksite, kuidas see minek siis oli, me teame neid, nüüd on nii, et see suvi enne ülikooli astumist ja saamist on väga ärev. Tookord oli see niimoodi ülikooli saamine, et esialgu oli nagu tahtjaid vähem ja võimalus oli igale lüli, palju seal astuda sinna, kuhu ta soovis. Kuid hiljem, kui mina astusin, siis juba konkurents tihenes ja olid ette nähtud sisseastumiseksamid. Ma mäletan, et minul oli tarvis teha ajaloo eksam keskkooli kursuse ulatuses. Suvel eriti aega õppimisega tegeleda ei olnud. Ma vist töötasin ka sel suvel. Ja nii nagu ikka kipub jääma, jäi see ettevalmistus viimaseks minutiks. Mäletan just väga selgesti seda viimast ööd kus ma kordasin keskkoolikursust ja hommikuks jõudsin ka kõik ära korrata, isegi pisut varem, nii et sain ka natukene puhata. Kuid siis, kui kohale läksime, selgus, et eksamid siiski jäävad ära. See vallandas muidugi kõikides sisse astudes suure rõõmupuhangu. Ja isegi mäletan, et tollal ju pastapliiatsid ei olnud, endal pidid inte, sulle peab kaasas olema, mõningad tindipotid lendasid vastu ülikooli seina. Mina astusin õigusteaduskonda õieti, see kujunes ka võib-olla pooljuhuslikult. Kui nii oma huvide kohaselt valida oleks saanud kohe pärast keskkooli lõpetamist, siis ma vist oleksin astunud filosoofiateaduskonda filosoofiateaduskond, see tol ajal oli väga suur ja laiteaduskonda hõlmas endasse palju harusid, näiteks ajalugu, võõrkeeled, pedagoogika, eesti keel ja kirjandus, rahvaluule ja sealjuures oli ka igal sisseastujaid siis valikuvõimalus, millele tema tahtis spetsialiseeruda. Enamasti seda eriala, mida tema nii tahtis omale põhimõtteliseks võtta tuli valida kõige suuremaks ehk laudaatur ulatuses ja sinna juurde võista siis valida kas mõne võõrkeele või midagi muud või pedagoogika. Ja seda vastavalt siis tähendab kõige väiksemas ulatuses Aprobaator ulatuses siis keskulatuses cum laude akrobaat rullatuses. Ja sellele vastavalt koostada oma õppeprogrammi. Mis olid siis väljavaated, kui ülikooli lõpetada? Enamasti selles teaduskonnas eriti suuri väljavaateid ei olnud võib-olla kõige andekamad üliõpilased, need siis jäeti ülikooli juurde. Need võisid teadusliku kraadi taotleda, edasi töötada, aga teiste väljavaated olid siis enamasti kooliõpetajaks hakkamine. Tookord oli see suur õnn, saada kooliõpetaja koht kusagil. See oli peaaegu ükskõik, kas Tallinnas või Tartus või kusagil mujal mõnes väiksemas linnas või isegi maal või isegi kõige kaugemas kolkas. Lihtsalt koha saamine, see oli juba päris nii suur õnn, sest tööta hari see probleem oli küllaltki terav ja, ja see kollitas igat lõpetajat. Samuti oli ka õigusteadusega, ega siin ei olnud ka ette näha, et oleks võimalik kohe hiljem valida mõnda kohta. Aga see oli niisugune, noh, kuidas öelda. Üldharidusliku laiahaardelisem selles mõttes, et siin oli nii filosoofia, ajaloo, kursus, ajaloo kursus mingil määral. Ja selle tõttu ma nagu valisingi selle pealegi siin ei olnud tarvis pidevalt võib-olla alati kohal olla, seminare, kohustuslikke seminari oli vähem. Ja aega jäi nagu ka muuks rohkem. See üliõpilaskond tundus, algul võib olla väga ühtne, kuid kui sellesse sisse elada, siis me nägime. Ta ka teatud määral erines, jagunes ja kui nüüd nii kõige peamisi eraldusjooni tõmmata, siis võiks rääkida. Et üliõpilased olid organiseerunud, olid organiseerunud tollal korporatsioonides seltsidesse ja kolmas liik, need olid siis organiseerimatut ehk nagu neid nimetati metsikud. Mina läksin ülikooli või mitte kohe pärast koolipinki, vaid kas ta oli vahepeal töötanud ja selle tõttu ma kuidagi vaatasin natukene tõsisemalt ringi, kuhu organiseeruda, mida valida. Mul oli kavatsus võib-olla astuda sinna, kus varem olid olnud ka minu perekonna liikmed, isa, õed, see oli üliõpilasseltsi Ühendus. Aga just tollal muudeti see selts, mees seltsiks. Nii et see valik langes ära. Ja seetõttu mina siis jäingi nii-öelda organiseerimatuks ehk metsikuks. Võib-olla selle organiseerimise üks ajendeid oligi hilisema koha saamise võimalus. Nimelt valitigi organisatsioone tihtipeale vilistlaskogude järele oli enamasti nagu teada, et rohuteadlased olid nagu organisatsioonide arstis nagu mõnes teises ja vastavalt sellele siis astuti ka nendes organisatsioonides silmas pidades juba seda, et võib-olla hiljem on ka mingid koha väljavaated. Aga peale selle muidugi oli veel üks asjaolu, mis organisatsioonidesse laiemaid hulki tõmbas, nimelt korporatsioonidel olid värvid olid oma traditsioonid, mis olid nii küll enamasti üle võetud, võib-olla baltisaksa traditsioonidest. Ja see võis isegi mõnele maalt tulnud noormehele üsnagi nii ligitõmbav olla ja võis isegi ka temale hiljem saatuslikuks saada, sest organisatsioonides, eriti korporatsioonides tihtipeale tegeldi just väga palju nihukeste meelelahutuslike üritustega. Kusjuures alkohol ei olnud ka mitte just kõige viimasel kohal. Ja nii võis juhtuda Ki, et mõni üliõpilane vanemate kulul õppis, õppis oodati ikka tema lõpetamist. Kuni lõpus selgus, et isegi talud läksid haamri alla ja noormeest lõpetajat ei saanudki. Ma mäletan, tollal, see oli kolmekümnendatel aastatel lõpupoole, kui ilmus Tammsaare Ma armastasin sakslast, kus ta üsna teravalt ka nii räägib nendest üle võetud vurssi, kommetest siis see nagu tollal korporatsioonide hulgas äratas siiski teatud pahameelt ja ja kuidagi oldi solvunud, puudutatud sellest, kuigi siin eriti vast põhjust selleks ei olnud. Sest pilt kui niisugune oli üsna üsnagi paikapidav, võib-olla pisut varemast ajast, aga ka tollal ei erinenud palju. No peale selle olid siis seltsid, üliõpilasseltsid need muidugi välistele kommetele sellist rõhku ei pannud, aga koondasid ka enam-vähem üliõpilasi oma organisatsioonidesse, mis olid ka võrdlemisi kinnised, sest organisatsioonidel igalühel oli oma maja, kus käidi kuus. Väga palju tegeldi seal lihtsalt niisuguste meelelahutuslike õhtutega laulmisega laulmine. Ja see vastavalt ka see laulik, millest alguses tehti laulude õppimisega, see oli kui peaaegu obligatoorne nendes organisatsioonides. Ja see isegi võis muidugi noortele üsnagi hästi meeldida. Aga peale selle tahaksin puudutada kahte seltsi, mis võib-olla erinesid teistest organisatsioonidest pisut avarama vaimse struktuuri poolest. See oli nagu nad olid küll väikesed seltsid, aga nendel oli kuidagi nagu kindlam oma eriilme ja vaimsus, need olid üliõpilasseltsi Ühendus ja üliõpilasselts Veljesto. Muuseas ühendusse kuulus ka vilistlase Anton Hansen Tammsaare ja sealt. On väga palju tulnud välja just neid inimesi, keda me hiljem kohtasime 40. aastal ja 41. vastutavatel kohtadel. Nimelt ta oli nagu oma maailmavaatelt no kui nii väga laias laastus öelda pahempoolne, see ei tähenda sugugi seda, et taolist kindla marksistliku suunitlusega olnud, aga seal oli oma kindel grupp, kes nagu enam-vähem juba oli omaks võtnud marksistliku maailmavaate ja see nagu moodustas ühe tuumiku, sellest. Nii näiteks kui Hispaania kodusõda algas, siis just ühendusest läksid kaks üliõpilast paania kodusõtta mudelite poris konstant jupp ja Juhan Tamm. Esimene langes Hispaania kodusõjas, teine hukkus sõja algupäevadel. Ja mis puutub venestus, siis seal olid rohkem võiks öelda kirjanduslike kalduvuste ja huvidega üliõpilased ja sealt on tulnud ka meie hilisem kirjanduses tuntud põlvkond, kui nii võiks nimetada välja, seal olid Betti Alver, Heiti Talvik, on seal olnud siis August Sang, Kersti Merilaas siis Ott Kangilaski, kunstnik ja ühtlasi ka tollal asjaarmastaja lik luuletaja, kui nii võib öelda, sest iga Veljesto lane tegi mingil määral värsse ja neil oli oma niisugune väga lõbus suur album, mida nad nimetasid kõhuvaluraamatuks. Kuhu siis kirjutati, kui tuju tuli mingi vastav päevakohane luuletus sisse. Nii et ühesõnaga seal jah, harrastati niisugust rohkem nii. Laulmise kõrval ka võiks öelda improviseeritud juhuluulet. Teie jäite metsikuks, aga ometi need seltside uksed, olite jaks lahti, nüüd te nägite seda elu päris lähedalt ja ma käisin väga mitmel pool, ma käisin külas mitmel pool ja alguses nagu vaatasin ringi kuu astuda. Aga kuna onu ühendusse ma nagu liikmeks astuda andnud ja kuna mul oli ka juba natukene aega olnud järele mõelda enne ülikooli astumist, siis ma vaatasin, et kui mulle vastuvõetavam siiski eemale jääda, sest liiati kuna mul nagu kujunes kontakt nende üliõpilastega, kes organiseerisid muid üliõpilasühinguid, mis tegelesid nagu rohkem maailmavaateliste probleemidega. Ja kui nüüd puudutada neid organisatsioone meelde tuletada siis võiks nimetada alguses akadeemiline sotsialistlik küsing, mis oli vahepeal suletud ja mida meie siis püüdsime uuesti avada. 37. aasta lõpupoole ja hiljem 38. aastal uuesti, kuna just nagu ma nimetasin, see tuumik kes selle avamisega tegelast läks Hispaania kodusõtta ja 38. aastal, siis ta võttis juba laiema ulatuse ja hakkas tegelema. Meie eesmärk oli siis tookord nendel üliõpilastel et natukenegi võib olla maailmavaatelist selgitustööd üliõpilaskonnas teha, kuna nii üldiselt organisatsioonid olid nagu võiks öelda, rohkem seltsi elu edendajad. Ja siis püüdsime korraldada referaate nagu kogu iiliblaskonnale, muidugi mitte uskudes, et nüüd kõik nii väga kohe tulevad ja tormavad meid suure huviga kuulama vaideid järk-järgult suudame huvi äratada mõningate küsimuste vastu ja meil kujuneb mingisugune auditoorium ja mingisugune ülevaade üliõpilaskonnas, kes võiksid huvi tunda nende küsimuste vastu ja nii see siiski oligi. Alguses sai taaselustatud akadeemiline sotsialistlik ühing. Mõne aja pärast siiski suleti, kuna võib-olla torkas nagu silma meie nagu teatud ühe külgne suunitlus. Seda last mitte aga, aga noh, ühesõnaga mõningate referaatide teemad nagu äratasid kahtlust kus see paik oli, kus te koos käisite, Emmema sildid, kuulutused välja panite, tavaliselt me korraldasime oma referaatõhtuid. Me korraldasime Ülikooli audituurimidest peahoones rahunes, jah, need auditooriumid olid vabad õhtuti, seal võis kokku leppida ja siis viia oma üritus seal läbi, juhul kui ta vaba oli. Aga neid peeti ka mujal. Kus parajasti ruumi leidus. Ja siis oli ühiskonnateaduste klubi pärast akadeemilist sotsialistlikku ühingut ja samuti hilisem nimetus veel alkoholismivastane kultuuriühing, nii et silte tuli vahetada. Aga üldiselt töö siiski ükskõik mis sildi all see selgitustöö jätkus. Maailmapilt oli muutunud ka üsnagi ähvardavaks ja keeruliseks ja siis igasugune tegevus, mis toimus nii demokraatia avardamiseks. See nagu äratas huvi ja selle tõttu oli meil ka teatud määral nii nagu toetust ja poolehoidu meie üritustel. Ja võib-olla siin võiks mainida kõige suurema üritusena, mida me tookord läbi viisime, kolmekümnete aastate lõpul toimusid riigivolikogu valimised. Siis meie püüdsime toetada just ühisrinde kandidaat, et mis olid vastu seatud ametlikele kandidaatidele. Tartus olid neid neli. Ja kuna ta jagunes nii-ütelda, neljaringkonda ja selleks, et neile toetust saada oli tarvis selgitav lendleht koostada. Ja selle lendlehe me koostasime ja selleks, et ta nagu rohkem usalduse äratas, oleks vaja olnud, et sellele oleksid kirjutanud alla ka väga lugupeetud õppejõude, kirjanikud. Mäletan, et seisime ülikooli fuajees ja mõtlesime, et kellest me nüüd peaksime alustama, millisest õppejõust ja samas tuli Gustav suits mööda fuajeed. Ja mina kuigi palju ei mõelnud, astusin tema juure, näitasin seda teksti ja rääkisin, et mis eesmärk sellel on, endil tahaksime seda levitada ja toetada ühisrinde kandidaate. Ta luges selle läbi ja sõna lausumata kirjutas alla. Sellest olid minu kaaslased väga üllatunud, et see kõik nii kergesti läks. Ja pärast seda muidugi tõesti läks meil kergesti, me saime sinna väga palju allkirju, mäletan neid järglasi pööraselt, pöördusime Friedebert Tuglase poole ja tema allkiri seal figureeris. Ja küllap seal oli veel enam-vähem kõik. Need allkirjad, kes tollal Tartus tegutsesid. Meie kirjanikest ja ka paljudest õppejõududest. Kahjuks ei ole ühtki eksemplari sellest läkituses säilinud. Tol ajal nagu ei osanudki midagi kõrvale panna, neid jaotasime lihtsalt ohtra ohtrasti majadesse postkastidesse laiali. Ja loodame, et nad ka aitasid kaasa sellele, et tartus valiti kõik ühisrindekandidaadid. Kui meelde tuletada neid võib olla tolleaegseid kaaslasi ülikoolist siis eelkõige peaks rääkima just ühest kitsamas rühmitusest. Ja nad olid ka organiseerunud üliõpilasseltsi Ühendus. Seal oli Ilmar Kruus, Arkadi Uibo. Ja mäletan, et just meie kolmekesi nagu püüdsime ka refere plaatide jaoks materjali hankida, mida ühingutes ette kanti, Ilvar Kruus oskas vene keelt, oli selle iseseisvalt ära õppinud. Tal oli väga palju kirjandust ja siis püüdsime tõlkidega dialektiliselt materialismi kohta üht-teist. Tema tõlkis vene keelest meie siis Arkadi Uiboga, nagu püüdsime seda eestikeelset redaktsiooni teha. Mäletan, et kord Me isegi läksime vaidlema ühe tõlkeküsimuse üle. Ja hiljem nagu Arkadi Uibo andis mulle õiguse minu versioonile, aga siiski kunagi väga palju aastaid hiljem leidsin mingid märkmed üles ja tuli mul meelde, et vististi siiski temal oli õigus, nad pannud õiget terminoloogiat, vasteid tollal ei olnud jah, terminoloogiat seda tuli nagu leiutada. Aga mäletan, et et siis oli meil käsutada suur nõukogude entsüklopeedia ja veel üht-teist, millest me tõlkisime. Ja seal Harald Habermani pidas loenguid, väga huvitavaid loenguid ja samuti ka üliõpilased ise. Ilmar Kruus, Arkadi Uibo ise ka pidasid loenguid. Siis doktor Hiion, üldse, kui rääkida doktor Hiianist, siis tema nimi ise oli nagu kuidagi magnet, mis tõmbas rahvast kokku, tema pidas loenguid ka rahvaülikoolis ja rääkis moodsamatest vooludest psühholoogias ja tal oli väga suur kuulajaskond ja mitte ainult nii et see oli niisugune laiemale rahvale mõeldud, aga sinna Läks ikka kuulama väga paljud üliõpilased, kuna tema loengud olid tõesti huvitavad ja, ja väga nii kaasaegsed. Ja tema nimega seoses tuleb mul meelde veel üks suurem üritus, mida me tollal teostasime ühiste jõududega. Nimelt siis avati ju ka Tartu töölisteater ja selja algatajaks, eks olid. Peale nimetatud teiega Kaarel Ird, Epp Kaidu. Ja see teater töötas päris kenasti andis kolm etendust, mis mul päris hästi meeles on. Need olid Tamla, kõne raudne kodu, Mart Raua kirves ja kuu ning plaatolkreetset. Ja eriti on mul meelde jäänud Epp Kaidu näitlejana. Kuidagi ta vist nähtavasti oli niivõrd suge, Steve, need mul praegugi on tema osatäitmised üsna selgesti silma ees, see oli ka nii-ütelda üks niisugune suurem laiem üritus millest nagu peale põhi, milleks oli õppimine, millele sai nagu kaasa aidatud, noh, need olid küll niisugused võib-olla esimesed nihukesed sammud maailmavaatelise otsingute suunas, aga nagu hiljem selgus, et siiski mingil määral oli nendest nagu ka selles mõttes kasu, et oli nagu kontakt ka mitte ainult üliõpilastega, vaid ka õppejõududega. Teatud mõju avaldas tollal ka üks küllaltki oluline sündmus mille tähtsus alles tagant ilmseks sai, nimelt üldine amnestia poliitvangidele. Mille alusel siis tulid Tartu kaks eluks ajaks kinni mõistetud ja püüda ministriga vabastatud endist vangi Oskar Sepre ja Paul Keerdo, kusjuures Oskar Sepre oli veel üliõpilane, temal oli jäänud õpingud pooleli lihaga, ta oli oma vanglaajal nii palju siiski õppinud. Et see eksamite sooritamine oli tal sama hästi kui lapsemäng. Ta tegi kõik eksamid ühe aastaga ära ja sai ka oma diplomi kätte. Paul Keerdo, tema oli aastatelt vanem ja tema oli tol ajal siis ka Tartus kolmekümnete aastate lõpupoole. Teda võis igal pool kohata, kus ka meie liikusime. Tol ajal oli kombeks ka aeg-ajalt kohvikusse sisse astuda. Ta on kolme koopa kohvikut mis oli paar sammu astuda alla keldrisse. Ja siis seal oli küllaltki mugav kohvikuruum. Ja all käis Paul Keerdo, sest aeg-ajalt oli tal tarvis kokku saada üliõpilastega vahetada informatsiooni ja see pool tunnikest Vi tunnikene päeval kohvikus. See kulus nagu asja ette, nii et õieti nagu see hilisem tegevus nendes ühingutes see osaliselt juba toimus, võiks öelda nagu teatud määral ka tema kaasabil juhtimisel. Sest meil oli siiski oma temaatika mille Me püüdsime referaatides ette kanda ja tema nõu ja abi kulus ikka täiesti ära, kuigi see ei olnud kunagi tuntav, tema nagu püüaks kedagi õpetada või vaid see oli niisugune märkamatu heatahtlik juures olu. Sellisena on tema meelde jäänud just Tartu päevilt. Ja nii et see huviliste ring, kes ühingute tööd toetasid, oli küllaltki lai ja võib-olla sellest kõigest kuku on tulnudki mõiste Tartu vaim. Tollal oli see juba kasutusel, ma ei tea, praegu vist ka Rakronismina liigub ringi see mõiste aga ma ütleksin, et tol ajal tarvitati seda päris nii heas mõttes. Vähemalt meile tundus nii, et Tartu vaim ei olnud mingi mingisugune niisugune kollitav sõna, vaid vaid ikkagi niisugune, mis lisas väärikust sellele linnale. Ja kui ma nüüd hilisemale seal olen Tartus liikunud eriti pärast sõda pärast sõda, tundus see linn selle tõttu kuidagi tühjana, et ei olnud enam neid inimesi, keda ma olin nii kaljukindlalt harjunud Tartuga ühendama ja selle tõttu nagu ei suutnud harjuda. Aga nüüd, tänapäeva Tartu, ma vaatan, et ta on uus Tartu ja ühtlasi on ta ka endine Tartu, sest ikka on ta nooruse linn ikka liiguvad siin üliõpilased veel enamgi, siin on rohkem kõrgemaid õppeasutusi, siin on ka EPA ja täpselt samuti annab see kõik linnale ilmet, nii et ma mõtlen, et see hea tartu vaim liigub praegugi veel edasi siin nende vanade tänavate ja majade vahel. Ja mis tollal veel Tartule ilme andis. Tartu oli väga meeleolukas sügisel, kui kõik kokku tulid. Kuldsete lehtede Tartu toomemägi ja väga värvikas oli ta ka kevadel. Tartu oli vanade madalate puumajade linn, aga nende ümber olid kenad aiad, kus õitsesid õunapuud ja ta nagu uppus õitesse rohelusse. Ja samuti, kui Emajõgi siis lahti läks ja siis need süstad mööda Emajõge hakkasid sõitma. Ja paadikesega siis muidugi see kõik andis linnale niisukese erilise meeleolu ja ilme ja samuti võiks öelda, praegu võib-olla süstusid enam ei sõida, aga selle tõttu siis on ka. Selle asemel on siis nii, võib-olla laevad, mis sõidavad mööda Emajõge, saab ka väljasõite teha. Nii et jah, linn on ikkagi, ütleksin uus ja endine. Äkki on seesama, aga kuhu te alati tingimata lähed, aitäh, kui te Tartus käite? Toomemäel, ma katsun ikka alati ära käia. Seal ma katsun ikka kindlasti ja varem, kui oli ülikooli raamatukogu, siis seal siis sinna korraks sisse astuda, ülikooli peahoonest astun ikka ka korraks, siis hellalt kella alt läbi ja korraks või vaatan, kas seal on üliõpilasleht müügil, siis võtan selle. Ja no kui kohtan, siis korraks vaatan üle Tartu kohviku ukse, kas seal mõni lauanurgake vaba või mõni tuttav istub siis korraks peatun ka seal. Ja muidugi Need inimesed on tartus, endised, keda ma mäletan juba vanast ajast, kuigi kuigi sellest generatsioonist vast, kust mina pärinen on vähe, Tartus neid alles, aga siiski mõned on ja kummalati sisse astun, son Aira Kaalu kodusest demann, üliõpilane enam-vähem samast ajast. Tuttavaid nägusi kohatan väga meeldiv Tartus ja see loob niisuguse koduse õhkkonna. Et ajad siiski säilitavad ikkagi kasvõi selle vaimsuse, mis nagu uutes tingimustes