Neil päevil täitub täpselt 55 aastat ühest küllaltki tähelepanuväärsest sündmusest Eesti raadio kaugminevikus või õieti ajas, kui meie raadio alles esimesi lapse samme astuda proovis. Nimelt toimus aprillis 1927 Tallinna lähistel üldse esimese orelikontserdiülekanne. Kujutlen hästi, milliseid tehnilisi raskusi pidid mu kolleegid helitehnikud nendel aegadel üritama edastada orelimuusikat toonaste seadmetega eriti just kasutada olevat. Tassisi mikrofonidega oli keerukam keerukas. Nimelt olid need häälekarbid suure metallrõnga keskele vedrude vahele riputatud eriliselt põrutuskartlikud söepuruga marmorplokid ühelt poolt, et isepäraselt tuimad vähetundlikud vaiksetele helidele ei tahtnud reageerida. Kuid teiselt poolt hakkasid moonutama vähegi tugevamaid. Kuid orel selle pillidünaamika on ju eriliselt avar. Nii võis sellise orelikontserdiülekanne anno 55 aastat tagasi olla helikvaliteedilt enam kui kesine. Ometi uudsus paelus enneolematu võlus ja üldse oldi neil aegadel kahtlemata õnnelikud kui kompi vale messing. Vedrukesele leiti detektori kristallil sobiv asend, mis kõne ja muusika piisava tugevusega kõrvaklappidesse võlus. Kvaliteet see nõue asetus siis sootuks kaugemasse tulevikku. Tehnilise nipi abil saan praegugi enam-vähem tõeselt modelleerida. Milline võis neil aegadel olla raadiovastuvõtja-ist kuuldav oreliheli. Meie nüüdisaegse stereo, foonia ja Haifii tehnika veeres osutuvad igasugused kommentaarid tarbel. Üks asi on selge niigi. Kuid siin ongi too organist, kes aprillis 1927 seega täpselt 55 aasta eest noorukese helikunstnikuna Estonia kontserdisaali pillide kuningale hääled sisse võlus ja need eetrilainete hoolde usaldas. Esimest korda meie kandis rõhutaksin veelkordselt. See muusika on meile hästi tuntud, kuid mitte organistina. Ta sidus ennast varakult Estonia teatris viljeldava muusika kõigi ilmingutega tehes seal aegade vältel kõike, mida parajasti tarvis. Balletirühmatreeningharjutustel klaverit, tampi vast repetiitor-ist kuni operetti dirigendina. Kuid peamise on ta andnud teatri peakoormeistrina ja nüüd juba poolteist aasta tosinat Tallinna konservatooriumi ooperiklassi õppejõuna. Ta on riikliku preemia laureaat ja vabariigi teeneline kunstnik. Kuulaja juba aimab, kellest ja kellega juttu tuleb. Tiiu targamaga. Kuidas siis tuli, et just teie sattusite esimese organistina ringhäälingusse? Võib-olla selle tõttu, et mul märtsi 1000 927. aasta märtsikuul toimus oreli õhtu Estonia kontsertsaalis ja seal võibolla mind kuulati ja kutsuti siis esinema. Kindlasti oli see raadiotehnika rahvale tollal ka niisama suur uudis, kui teilegi. Ja usutavasti enne seda ülekannet prooviti mitut moodi, kuidas seda orelit siis kõige parem on tolleaegsete mikrofonidega edastada. Proov tehti muidugi ja kaunis pikk proov toimus, sest see võttis aega, kuna seati mikrofone siia ja sinna ja kuidas kõige paremini see kuuldavus sõnavus oleks, kuidas see kõige sobivam oleks. Ja mina olin ka natukene siis läksin, ärritusin meeles, niisugune eriline tunne oli kui esinejat publiku ees, no see on juba tuttava asi. Aga siis ma olin siiski erutatud. Kuna ja selle peale mõtlesin, et, et see on võib-olla tuhanded nägematud kuulajad kes võivad mind jälgida, siis see tekitas teatootmist erilist ärevust. Esinenud ainult publiku ees ja nüüd korraga Sistusi hoopis eriolukorras esineda. Mul oli väga imelik ja isemoodi tunne. Asudes orelipuldi ta muidugi jah, kontsentratsioon olema väga-väga tugev ja, ja kõige rohkem ma mõtlesin ikka sellele, et mind võivad kuulda väga palju inimesi. Ja ja sealjuures nad on nähtamatud ja see tekitas ühe ei oska, et on mingisuguse erilise erutuse ja erilise ärevuse minust väga pikkamööda maga sellega nagu harjusin ja, ja võisin mängida ta selles olukorras. Kas on veel meeles too programm, millega te 55 aastat tagasi eetrisse läksite? Ma usun, et, et see oli kindlasti olin Bachi Tokaataja fuuga d-moll ja teisel naer valdi orelikontsert taamal. Siis mängisin heegelikud. Kuid pärast toda tähelepanu väärset esinemist, see tähendab üldse esimest orelikontserdiülekannet meie raadiolaineid asusite ju lausa ringhäälingusse ametisse organistina. Jah, see oli 30. aastal hooajal 30 31. Ja siis teie töö kulges nagu kahes lõigus. Üks oli osalemine tolleaegse pisikese ringhäälinguorkestri töös. Ja teine oli siis teie tõenäoliselt igakuised sooloesinemised juba orelil. Jah, nii see oli. Orkestri koosseis muudeti nii et selles osalesin õige vähest aega ja siis ma jäin ringhäälingusse orelisolistina ja esinesin steni kuu või viie nädala järski. Olid need raadiokontsertide ulatuslikud või või nii võrdlemisi piiratud ajaga. Ei, nad olid ikka lühikesed, nii 20 25 minutit. Tiiu tõrgemadi töötasite algul Estonia teatris organistina? Teatavasti ju operites ka orelipartii olemas. Ja nüüd tekibki küsimus, kus asus vanas Estonia teatris orelil. Seal asus päris tagalaval oli selline kõrvalt ja Astanud kohvikud, ma nimetaksin seda Müüripeal. Reaalne, mis oli, mille kõrgus, no ma ei tea, kaunis pikk redelit mööda, ma käisin sinna ülesse, seda mäletan hästi ja selle Astangu või, või muidugi pealse laius võis olla üks, poolteist või meeter, palun ära kõige rohkem. Ja siis orelipult oli muidugi hea mehhanism siis sinna kõrgendikule pagasi olnud, vaevalt et orkestrit kuuleb. Mängides mitte, kuni kuni hakkad ise mängima, siis on absoluutne vaikus sealtpoolt, tähendab kuuled ainult orelit. Ja et siis ansamblis olla, selleks oli dirigendipulti pandud kaks Taali käte jõud, mis, mida siis dirigent vajutas ühtlasi dirigeerides ja siis jalgadega andis märku ja selle järgi siis sai mängida, aga kuidas olid siis mingid märgutuled loikudesse ja kaks tuld olid punane tuli ja roheline. Ja siis kahemõõdulised taktimõõdud või nelja, ma ütleksin, need anti siis kahetulede järjest roheline, punane, roheline, punane, aga kolmemõõdulised, et anti siis ajasin ja kaks punast. Kunagi juhtus selline seik. Meil läks ooper loengerin. Ja seal on esimeses vaatuses finaalis orelipartii, mina hakkasin mängima ja siis algul dirigent mulle märku andis. Raimond Kull dirigeerisid, arutasid ja asi hakkes ilusti. Vale aga natukese aja möödudes hakkasid leegitika aeglasemaks minema, ikka aeglasemaks ja aeglasemaks, kuni märgutuled lõpuks lõppesid. Ja siis ma jäin, kuula, mis siis laval toimus? Ansambli oli niivõrd segamini, meil oli üks külaline, solist, kes nähtavasti ei kohanenud ansambliga ja, ja orkestriga ja tema. Teatri argipraktikas juhtub mõndagi ja eks see kõrvale põikeline mälestuste killuke teeneliselt kunstnikult Tiiu targemalt iseloomustab hästi tolleaegseid olusid Estonia laval ja lava taga. Kuid tuleme tagasi tänase uut möödunust saate põhiteema juurde. 55 aastat tagasi tehtud julge katseringhäälingu saates ka ehedat orelimängu edastada andis ilmselt tulemusi. Kuulamishuvilisi jätkus ja niiviisi hakkasidki sellest ajast meie saatekava ehtima ka vahetult mängitavad orelikontserdid. See oli tulus ringhäälingu Lägisest tolleaegne tosinameheline kammeransamblist kõla kogum, mida uhkutsevalt orkestriga kutsuti suurt muusikat ikkagi teha ei suutnud. Heliplaat raadiosaates andis veelgi kasinama kõla kvaliteedi kui otse mikrofoni ees esinemine. Ja nii saidki orelikontserdid rohelise tee. Palgati isegi koosseisuline organist nagu äsjasest vestlusest Tiiu targem, aga selgus ja kuulajaskond sai õigupoolest esmakordselt võimaluse tutvuda heas ettekandes maailma muusikavaramu suurteostega mis on kirjutatud orelile.