Kunstiliselt kõrgetasemelise tšellomängust Eestis saame tõenäoliselt kõnelema hakata alles seoses Raimond tööke tegevusega, kes pani kindla aluse tervele tšellokunstnike koolkonnale ja ka ise agaralt solistina esines Raimond mõnedel andmetel ka vandeeke, oli pärit Pärnust, kus ta Hollandist tulnud isa töötas metsaülemana. Truck õppis Pärnu gümnaasiumis. Huvitus muusikast nii tõsiselt, et 1888. aastal seadis sammud sihid Peterburi kuulsa konservatooriumi poole. Viis aastat õpinguid toonase kuulsat tšello professori Aleksandr verbilovitši juures andis töökali andekale õppurile eriliselt tugeva ettevalmistuse. Nii et Raymond lööki kutsuti hiljem juba küpse kunstnikuna täiesti konkursiväliselt Peterburi õukonnaorkestri solistiks. Muide, sellesse esindusorkestrisse koondati üle Venemaa ja kaugemaltki ainult parimaid jõude. Juba enne õukonna kapell-i koosseisu arvamist arendas noor muusik mitmekülgset tegevust. Et ta teine kodumaa Eesti ei suutnud tollal isegi ühele tippklassi kuuluvale soolotšellistile küllaldast tegevust pakkuda. Konservatoorium Ki Tallinnas polnud veel asutatud, tuli elatist hankida võõrsilt. Ta on õpetanud tšellomängu ühes Kaasani muusikakoolis ja tegutsenud kas vene keiserliku muusikaseltsi sealse osakonna õppeasutuses. 1916. aastal valiti ta Odessa konservatooriumi professoriks, kuid vahepeal puhkenud sõja tõttu ei saanud enam seda kohta vastu võtta. Venemaa suuremates muusikakeskustes, kus Raimond lööke agaralt kontsertidega esines, Peeti teda oma aja üheks paremaks tšello Virtoosiks. Sellest annavad nüüd aegade distantsilt tunnistust säilinud ajalehelõiked. Ühest loeme. Härra tööke on üks kõige parematest professor verbilovitši õpilastest ning üks tema hiilgavate muusikaliste traditsioonide kandja. Kõige enam teistest on temal korda läinud Verspilovitši suurt pehmet ja sulavatooni omandada ühenduses kauni tehnikaga ja ilmerica ettekandmisviisiga. Ja teisal juba ühe Eestis toimunud kontserdi kohta. Tšellokontserdid on meie kandis õige haruldased ja see on professor Raymond vööke teene, et vahendada meile tšelloliteratuuri huvitavaid teoseid. Raymond pööke hakkas solistina tegutsema õigupoolest juba grammofonieelsel ajastul. Hiljemgi olid kohaliku taadi turu ainuvalitsejateks peamiselt lauljad ja nende pakutava kõrvale jäänud, kuigi palju ruumi siis märksa vähem nõutavale, instrumentaalmuusikale ja kammermuusikale. Eriti. Seepärast polegi võimalust demonstreerida vanadelt plaatidelt kunstniku sooloesinemisi ja peame tänases saates, mis pühendatud Raimond tööke 110.-le sünniaastapäevale piirduma ta õpilaste esinemistega. Nimelt õnnestus 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui loodi Tallinna kõrgem muusikakool, hilisem konservatoorium Mihkel Lüdigi, meelitada Raimund püüke selle selle õpetajaks. Professor pööke juhendas Tallinna konservatooriumis eriala ja kammeransambli klassi. Nagu kirjutab Endel Lippus aastapäevad tagasi ilmunud kogumikus Tallinna riiklik konservatoorium polnud Raimond tõkkeerialapedagoogina eriti kursis metoodika küsimustega, kuid tugeva muusikuna oskas hästi välja töötada teoste muusikalist külge. Väga elav oli tegevus tema ansambliklassis, kus paljud õpilased töötasid tublisti üle normide. Professor Raimond tööke õpilastest nimekamad on laine Lister ja August Karjus kes saavutusrohke interpreedi töö kõrval on edasi viinud oma õpetaja rajatud koolkonda. August karjuse õpilased on omakorda olnud meie praegused juhtivad tšello kunstnikud Ivo Juul, Jaan Reinaste, Toomas Velmet. Paar semestrit sai professor Raimond pööke klassis õppida hilisem vabariigi teeneline kunstnik Martin Lee vald kauaaegne Estonia teatri orkestri kontsertmeister ja soolotšellist. Nojah, kui ma seda nüüd meelde tuletan seda konservatooriumi minemist siis esimene mulje professor pöökestori, tema oli niisugune väga soliidne muusikamees. Ja autoriteetne tema õppemetoodika. Kohe kui tunnid peale hakkasid, oli niisugune. Ma ei tea, kas minul oli siis enam-vähem see käte hoiak ja see kõik enam-vähem nii, nagu ta tahtis, aga tema juba eksamil selle järgi ta otsustas, et tema arvates on mul tehnika olemas, on vaja ainult välja tuua. Tema metoodika oli niisugune, et kõik asjad, mis ta mis läbi võtsime, kõik ta mängis ette. Kui midagi mõnikord talle näiteks ei meeldinud, kui järgmine kord sai tundi mindud, siis ükskord ma tean, oli niisugune asi, et ta ütles, et peaks parem olema. Aga kui ta tunnis ette mängis, siis. Ta ütles, et teie peate muidugi paremini mängima. No see pani nagu niisuguse kohustuse peale, et saagu mis saab, aga siis tuli lihtsalt enda naast välja püüda. Ja kui tundi sai mindud, siis ta istus klaveri taha ja. Läks kohe musitseerimiseks see osa, mis oli ette antud sai koos mängitud. Ja tagajärg oli muidugi see, et niisugust asja ei ole. Minu õppimise ajal. Rohkem ei ole üldse esinenud. Aasta jooksul nii palju repertuaari sai läbi põed. Praegu tagantjärgi mõeldes tundub see isegi uskumatuna. Kolm Altermanni kontserti ja viis Ronbergi kontsert, siis on kokku kaheksa kontsert. Professor Raymond vöökel oli meie muusikaelus kindel koht. Ta kontserteeris kahekümnendatel aastatel rohkesti huvitus heliloomingust, kirjutades kammermuusikat. Peterburis õppinud hollandlase sulest on ka mitmeid eesti rahvalaulude töötlusi. Lisaks oli ta liblika ja looduse uurija ning kirglik jahimees. Kuni 1940. aastani, kui ta enesejahipüssilask maineka muusiku elu kustutas. Raymond püüke harrastas agaralt kammermuusikat, mängis palju kvartettides ja triodes. Üks trio Hugo Süts viiulil Raimond tõlke tšello Li Anna Savitski, klaveril on esindatud ka kunagisel heliplaadil. Glinka pala kahtlus pretensioonitu pigem meeleolu kui kammermuusika laadis kirjutatud ja interpreteeritud pisiteos. Osutubki ainsaks hilisemaks mälestiseks meie kunagise kuulsa tšellokunstniku esinemistest.