Üks koloriidsemaid kujusid, kes eesti professionaalse muusika kujunemiskümnenditel kaasa lõi, oli Raimund kull. Peterburi konservatooriumi trombooniklassi lõpetanust sai alates 1912.-st 30-ks aastaks Estonia teatri dirigent. Lisaks juhatas ta sümfooniakontsert, et oli heatasemelise mereväe puhkpilliorkestri juht samuti puhkpilliorkestrite üldjuht, mitmel üldlaulupeol, Tallinna Kõrgema muusikakooli üks rajajaid ja hiljem professor Tallinna konservatooriumis. Lisaks veel helilooja, kes kirjutas populaarset orkestrimuusikat palasid sümfooniaorkestrile, eelkõige aga marsse puhkpilliorkestrile. Professor August Opmann omal ajal samuti üks Estonia teatri dirigente on mälestustes kirja pannud. Kull oli haruldaselt painduv, vastuvõtlik ja väga musikaalne. Ühe instrumendi käsitsemise selgeks õppimine ei valmistanud talle mingit vaeva. Ka keelpillid polnud talle võõrad. Orkestriharjutuste ajal liikus ta pultide vahel, parandas kuulmise järgi vigu, kui kusagil oli partisse viga juhtunud. See oli erakordset kuulmist ja meelespidamist nõudev toiming. Ja samal ajal juhatas kas õpilane või dirigeerimise õppejõud orkestrit. Nendel aegadel polnud muusikajuhi töö teatris kergete killast. Suurem osa tegijaist olid vaid poolprofessionaalid, ainult üksikutel varuks süstemaatiline muusikaharidus. Artur Rinne, kes Estonias kaasa lõi juba varastel kolmekümnendatel, meenutab. Muusikateraapias on dirigent A ja O eriti veel meie ajal, kus meil oli osa lauljaid, kes ei tundnud nooti ja osa soliste, kes lugesid välja üks, kaks, üks lehvik, lehvik või seal midagi tähendavat tema repliiki muusikalist repliiki ei tunnistanud. Miks nad ei tunnistanud orkestrile paigutatud lava alla, mis ta praegugi on ja praegu ooperilauljatel raske kuulda muusikalist repliiki. Ja sellepärast oli see diregendia vaatamine hirmus kale laadal Nad vaidlesid tohutult vastu, Hanno Kompus hiljem näiteks ka ei nooli sel ajal sisse näitamise mood väga tugev, igal pool ja suuremates teatrites on nüüd abi dirigendid. Abidirigent istus flööri kastis, et tööle, aga siis tal olid peegel. Ta juhatas täpselt ja näitas siis siis ei olnud vaja seal üle suure orkestri selle ruumi sinna dirigendipulti vaadata, kull oli väga osav sisse näitaja ja meil juhtus imelugusid näiteks ükskord see oli Rigolettot, ma olin juba debüüdi reguletava teinud ja oli üks harilik etendus. Pärast mängis hertsogit ja mis tal pähe tuli, saaneks, kordab ta jättis terve lehekülje vahele, sviidis mul ainult sealt alt kull üldis, loomulik mõte ja ma sain aru, kus peale tuleb hakata ja läks edasi ja nendele ütles pähe ja kokkuorkestriorkestriga naiste kuulekas. Tema oli kõige võimekam, kõige tugevam dirigentidest ja sattus oma eluajal kõige ebasoodsamasse olukorda, kuna ta tuli nii väiksesse teatrisse, ta ei tundnud kunagi mõnu sellest, et mis on näiteks vaagnerita juhatas avamerele kokku tehtud tema enda poolt väiksemale orkestrile väiksemale koosseisule saanud teised ooperid, Rigolettot oleks näiteks Eduard Tamme tehtud selles ka väikse koosseis jaoks siis ei olnud sellest suurt mõnu ja teiseks oli ka see häda, et pooled orkestrantide ei olnudki professionaalsed ja ise ta tassib, ta oli raske hoida ja ta tegi sümfooniakontserte ja käis juhatamas väljas valkjas käis ja Pariisis käis juhatamas eesti muusikat tutvustamas. Tema oli väga omapärane inimene, kõrge vagu natukene tuiates meremeeste mundris nägi väga hea välja nagu meremees, ta käis mereohvitseril, ta juhatas nimelt mereväeorkestrit, mis tal veel oli omapära, nii et, et tema ei võtnud Lile saadetisi vastu. Isegi oli ükskord piinlik, et Smetona ooper Realis kõike Chessi saaditusid saaki ta ei võtnud vastu, ise ta ei saanud sellest haruldasest minule lilli ei maksa tuua. Ta ei saanud aru, et see inimesi võib solvata. Huvitavad nii suurte inimeste juures on omada veidrused ja temal oli see veidrust ja oli ta sõjaväeline komme tervitada sõjaväelased. Tal oli suur niisugune kunstliku kaelaside, seda ta kandis musta arelikult ja frakiga valget, täpselt samasugune nagu must. See oli Raimond Kull. Vanalt plaadilt tuli taas meieni Aleksander Arderi hääl ja küllap oli sellelegi deemoni osa muusikalise lahenduse otsimise leidmise juures Raimund kulli teatri dirigendikäsi küljes. Teda jätkus kõikjale. Et jutujärg vanade plaatide nii jõudis, mis ka päris mõistetav toomehoidlast välja veel ühe. Näib, et omale seal on meie kandis tegutsenud keegi heatasemeline ksülofoni virtuoos. Temalt on säilinud mitu pala Raimund kulli seades. Ka rahvalik lugu tõmbadjuri sest kull oli läbi ja lõhki rahvamees. Muidugi on see lustakas lugu, vanalt plaadilt remont, kulli tegevusloos, midagi hoopis kõrvalist. Põhiline ala, kus ta helilooja ja arranžeerija-na kaalukama jälje jättis, oli puhkpillimuusika. Ta käe all oli esindusorkester ja eks see vajaska oma rahvuslikku repertuaari. Kullil oli kindel professionaalne alus Peterburi konservatooriumist tublisti fantaasialendu ja eks ilmselt ka tubli annus tahet olla silmapaistev. Päris hea iseloomuomadus, kui seda õigesti kasutada ja kull oma muusikutegevuses just nii toimiski. Ühesõnaga Meie nüüd juba klassikaks muutunud puhkpillipalad enamikus bravuurselt ja väljapaistvalt torkestreeritud kuuluvad just temale. Teatridirigendina oli Raimond Kull omapärane, avaralt interpreteerib ja tuumikut reljeefselt välja toov. Sealjuures detailidele ta erilist tähelepanu ei pööranud, teda võitles tervik lauljate juhtimises ning kontakti hoidmises. Lava ja orkestri vahel oli ta võrratu. Vootele veikat, Estonia teatri omaaegseid juhtivaid bariton Küll oli niisugune kindel mees väga toredalt, oskas sissenõudja Eila suurusestiga pani kohe niipeaaegu ja pealegi niisugune tundmiseni pikk käsi. Ja temal oli veel niisugune asi ka, kui mõni läks laval segamini või kuidagi juhtus seal neid juhtus väga tihti lõbusast, seal tulivad, et üks tükk Teise peale ei jõudnudki õieti ära õppida tõi lavale asi ja siis tema tegi niisugust asja nagu kuskilt, kas keegi eksis või midagi juhtus. Siis tema keerutas taktikepiga, orkester mängis seal midagi muud ka seal vahepeal, niiet päris hulluks asi kujunenud siis, kui sai selle õige koha kätte, siis panin laia seestigi teisse partsti, vot siis on see õige koht. Pull oli üldse tore mees, ta oli niisugune noh, ühesõnaga oma meest ei olnud uhke kedagi, muidu mõni tirisenti Need olid nii omaette, vahetevahel seal suurt ei rääkinud keegi, midagi väiksemate tegelastega kull seal igal pool. Ja siis. Hääli vaba, veel suur tantsumees. Estonia kõrval oli seal valge. Õhtuti tavaliselt orkester, mängis tantsu. Tehtmeks õhtuti tantsimised suur pummeldama, ta ei olnud nii, et oksal istunud või midagi seal napsu võtnud, aga lihtsalt tantsu pärast. Tema eri harastastele dirigeerimise. Liina Reiman, Raimond kulli abikaasa, on kirjutanud, et Raimond Kull oli väga seltsiv ja vaimukas. Seetõttu kuuldus ka alati seltskonnast, kus ta viibis. Lõbus naer. Tal oli tagavaraks lugematuid jutte. Sellisena mäletavad Raimond kulli kui inimest, paljud ta kaasaegsed. Ta oli avara silmaringiga palju lugenud vist iga teose kohta oma seisukohaga. Mis aga peamine, nagu toonased kaasalööjad ja arvustajad ühest suust kinnitavad muusikalavastuste dirigendina väga sobiv. Mulle on meelde jäänud mõni laval alatasa ette tulev keerukas situatsioon kui keegi on eksinud ja kõik ähvardab sassi minna. Sellest kõnelesid Artur Rinne ja Vootele veikat märkis ära ka Olga Mikk-Krull. Raimond Kull tuli alati välja võitjana. Kõigepealt oskas ta analüüsida olukorda, leida välgukiirusel optimum lahenduse Taavi kiskuva muusika vankri taas teele tagasi upitada. Olga Mikk-Krull oli varases Estonias juhtiv solist. Õieti juba aegadel, kui teater veel kutseliseks muutunud polnud. Temalt tellinud mälestuste hulgas on just selliseid killukesi, mis samuti valgustavad Raimund kulli imeteldavat kindlust. Teatri dirigendina. Lähme küll oli osavam dirigeerimises kull, oli ka väga vilunud. Seal oli nii, nii hakkaja pull, juhtus ükskord niisugune asi, läksid, õpper Paiatsid aialdsitma, laulsin tol korral esimest korda ja see väga lühikese aja jooksul pandi mind ära õppima. Seda osa. Ma tulin väsinult laeva pealt ja tegin oma proovi ära. Kuidagiviisi viis ja õhtul oli etendus ja. Ja seal on kaks kohta, kus üks ja peaaegu enne meil väga sarnased on ja need luud teinekord ära vahetada natukene. Ja mina tegingi seda kogemata. Ja nüüd jäin ise mõtlema, mis nüüd saab. Kas siin nüüd, kas ma nüüd kardasin seda, mis tuleb, mis pärast tuleb? Aga ma ei korranud midagi enam, ma jätsin vahele hoopis, ma ei julgenud, ta jäi vahele terve lehekülg. Aga kui korraga ma nägin algul vaatasin toda ta ta nühkis nii, nii hirmus kiiresti, nii hirmus kiiresti ja orkestriga Sangises sagistas seal kogu aeg, et ma mõtlesin, et nüüd ma tegin midagi. Ja pärast vaheajal ta tuli minu juurde partituur käes ja näitas mulle, vaat vaat siin siin tema, ma tean, kus oli, tean ja kui inimene üks korda ükskord on eksinud, sellesama koha peal ta enam ei eksi. Õppisin selle ora täiesti ära ja ei, ma olin talle väga tänulik. Ise ta naeris, ütles, et vaata, palun, ja seda meeles pidada. Rohkem kodus operetis ja operett istus, talle läheb palju paremini kui midagi muud. Seal ta sai oma temperamenti näidata ja temperamenti ja osavust. Raimond Kull on teataval määral tegelnud ka heliloominguga puhkpillimuusikat kirjutanud ja Marss. Ja, ja need olid omal ajal üsna populaarsed ja üks kuulus marssali talda, võttis rahvalauludest yhe mehe viisi üle. Ja see sobis väga hästi.