See on suhteline mõiste. On need, kes kinnitavad Ilus küpsiga. 16 aastaselt aga kohkutakse. Issake, nii vana ja kaheksakümneselt täiendatakse üleolevalt poisike. Olgu nüüd kuidas on, aga sellesse ümmargust ka astus tänasel päeval ka ilmad, Sykeme mees, kes väsimatult on hea seisnud selle eest et meie kirjanduse palgejooned oleksid tänapäevasemad selgemad. Seda on Sikene teinud pioneeri ja Loomingu toimetajana Kirjanike Liidu juhatuse liikmena ja parteiorganisatsiooni sekretärina. Seda teeb ta Kirjanike Liidu konsultandina ja oma loomingu põhiajal proosas. Meie raamaturiiulil seisavad kolm Ilmarsikeme raamatut. Teekond algad näoga tuleviku poole. Mõlemad on jutustuste kogud ja publitsistlik. Ikka ja alati on Ilmar Sykeme tundlikult ja südamega reageerinud elule kuma ajale. Olgu see siis kolhooside asutamine või kolkakülla elektrivalguse toomine. Kohtla-Järve Tallinna gaasijuhtme ehitamine, kui noorte osavõtt uudismaade ülesharimisest. Kirjaniku kangelased on tavalised tööinimesed ja neist oskab ta pajatada sundimatult, koduselt muhedat, nalja sõna sekka poetades. Ziggy mäel on selgelt silma ära nägemiseks, mis ja kes peavad meie elust kaduma, mis ja kes on, jäävad väärtuslikud tänases ja homses pärskendagemgi korraks vana tutvust sigema jutustustega ja lööge lahti kogu näoga tuleviku poole. Katkendi jutustusest kauge sõber esitab Aksel Küngas. Eerik oli kohal pool tundi enne seansi algust. Tinahoone välisuks oli veel suletud. Möödus minutit 10, siis avati. Eerik ruttas kassa juurde ja nõudis piletit. Kas dokumentaalfilmi jaoks, küsis müüja, kõhn naine? No muidugi. Oodake veidi, praegu olete ainuke, kes tahab vaatama minna. Kui rohkem ei tule, jääb etendus ära. Eerik ehitest laitmatult õlgu. Etendus jääb ära. Mis nali see on? Palju siis peab olema inimesi. Vähemalt 20. Erik sammus fuajees rahutult edasi-tagasi. Tuli vanem naine, küsis piletit. Ei müüdud, paluti oodata. Kui naine kuulis, milles asi, lõi ta käega ja lahkus. Tulid kolm poissi, vaatasid üle tühja pimeda kinosaali ukse, arutlesid pisut isekeskis ja kadusid jälle tänavale. Küll on lugu. Filmi näidatakse Tallinnas alles esimest korda. Vaatajaid pool. Tõepoolest ei taipa. Veel sisenesid kaks koolitüdrukut, üks neist küsis pileteid müüa, ütles, et oodaku veidi. Tüdrukud jäid ootama ja omavahel soosistlema. Kell on 12, hüüatas piletimüüja ja vaatas kassaluugist välja. Ainult kolm inimest, kas rohkem pole? Pole näha, siis jääb kahjuks etendus ära. Kuidas siis nii, imestas Eerik. Vihastas luugi ette. Kolmele inimesele ei tasu filminegata, vastati. Miks siis etendus välja kuulutati? Ägestus Eerik Est tsirkus siin tehakse. Tüdrukud hakkasid naeru kihistama, neile tegeeriku ägedus, nalja keeratsid, siin pole ometi midagi naerda. Tõsine asi, korralagedus. Siis tuli kõrvalruumist keskealine mukitud naine. Kuidas tsirkust rühmas müüa Eerikule vastuseks ja osutas tulija poole. Eks küsige direktorilt. Eerik küsis uuesti, miks filmi näidata. Kuigi on ju välja kuulutatud. Kinode rektor hakkas vuhinal selgitama. Ei näidata sellepärast, et pole vaatajaid ja vaatajaid pole sellepärast et kes on koolis, kes tööl. Miks siis planeeriti reedele ja südapäevale? Enne oli pühapäevaks planeeritud, siis paigutati ümber paigutati ümber. Pühapäeval näidatakse mägijärve saladust. Miks? Sellepärast et mägijärve saladus on põnevam. Selle järele on suurem nõudmine. Selge, mis? Kas esimene kevad ei ole põnev? Ma ei tea. Kui vaatate, küll siis näete kus ma vaatan. Võib-olla meil võib-olla mujal. Naise vastused olid nipsakad. Võib olla Osata seelik. Naine pööras selja, ei pidanud vajalikuks rohkem vastata. Säärane poisi juhtu mehehakatis teeb ennast hirmust tähtsaks. Nõuab ja parim, nagu revident tegelikult tühine kollanokk. Kui Eerik kino fuajeest väljus, oli ta tulivihane nägu õhetas ja käed olid higised. Paul oli kirjutanud igasugu lahakustest, saamatutest, asjameestest, see on seal kaugel lagede stepis, uudismaal, kus elamist tuleb otsast alata ja kõike sadade kilomeetrite tagant vedada. Sellest, et seal tekib takistusi ja viperusi võib kuidagi aru saada. Kuid siin suures linnas, kus kõik peaks käima ja liikuma nagu kellavärk. Siin leidub mugavaid ja eluvõõraid inimesi, kes toimivad mõtlematult ning hoolimatult. Korralagedus, hoolimatus. Paul kirjutab, kuidas nad uudismaadel jäära ootajaiks kritiseerivad, nõuavad ka tema. Eerik peab praegu midagi ette võtma. Ta tuli äkki heale mõttele. Ta läheb noorte ajalehe toimetusse, jutustab seal sellest, mis temaga praegu juhtus. 10 minuti pärast oli Eerik ajalehe vastutava sekretäri aasta 30. asjaliku mehe lihtsas kabinetis ja algas oma juttu. Kas te kirjutaksite ajalehes väikese artikli? Kuidas nüüd öelda, Ühest siga segadusest. Eerik jutustas katkendlikult ise näost ühetades jutustas kogu äsja juhtunud loo. Täiesti segadus, noogutas vastutav sekretär, ulatas Eerikule sulepea ja paar paberilehte ning ütles. Pange see kõik paberile. Mina, inimeste seelik, nagu ma aru saan, olete te vihane? Ausalt öelda olen küll. Siis on kõik korras. Iga teine, kes teie jutu põhjal kirjutaks, teeks seda leeve asjalikkusega. Teie ise aga kirjutate sellest ägedalt ja ägedalt ongi tarvis niisugusest asjast tilgutada. Kahju, et ilmastik emäe, luuletused lebavad laialipillutatult sõja-aastate ajalehtede ajakirjade veergudel ja pärastsõjaaegses loomingus. Kino oleks neid kokku koguda tühiste kaante vahele oma Etti raamatukeseks. Seda enam, et õige paljud sikke mäe luuletused ja laulutekstid eeskätt Boris Kõrve riviisistuses on saanud väga populaarseks. Meenutagem kas või sedagi särtsakat laulu. Ma ei tea ühtegi kaasmaalast, kes poleks lugenud tõde ja õigust. Ja kui te tahate minna romaani tegevuspaikadesse, ei teame teile juhatada ühtki paremat teejuhti kui ilmaschickene. Tema kolmandat raamatut, kirjad vargamäelt. Pikema ise on sealtmailt pärit, on ta ju väärt vanamehe Pearu üks järeletulijaid ja tema suhted tõe ja õigusega ning romaani autoriga algasid kirjasõnas juba siis, kui ta noorukina saatis Anton Hansen Tammsaarele kirjaniku monumendi avamise puhul südamliku kirja. Sealtpeale leiame tikime sulest ikka jälle midagi seoses Tammsaare vargamäega. Ja raamatus kirjad vargamäelt ongi kõik need luud leidnud ühise nimetaja. Kui võrgeldasikene kolmandat raamatut kahe eelmisega siis märkame selgesti, et on tunduvalt arenenud vaatlemis oskus. Esitus on muutunud elavamaks, värskemaks ja rahvapärasemaks ning Sikene mõnus jutupuhuja anne ja muhe huumor on üpris sobivateks saatjateks Vargamäe luule ja tegelikkuse. Mail. Siin Vargamäel küsib iga kirjanik endalt kas ma olen kirjutanud niisuguse südamevärinaga, et lugeja süda hakkab kaasa võnkuma ja helisema. Ja miks ei ole ma teps mitte seda teinud ega suutnud. Vargamäe on igale kirjanikule enda kontrolli ja läbikatsumise paigaks. Vargamäe mail Kültija külvati selgi kevadel tehti uusi plaane, kavandati uut ja hoogsalt edasiminekut. Ma jälgisin kõike seda avasilmi. Ma jälgisin inimesi, kes kõike seda tegid ja teevad. Inimesi, kes on täna pisi natukene eilsest paremad ning kes tahavad homme veelgi paremad olla. Nüüd ma leian enda mõttelt Huvitav ja rikas elu ootab Vargamäe noori ootab noort Pearut, kes esimesi aastaid koolitarkust kogub ja ootab tema kolmeaastast vennast Madist keda nimetatakse naljatades sauna Madiseks ja kes on Vargamäe noorim ning Aga räim, turistide juht. Kuidas küll erineb nende ja nende ealiste elu ja saatus kunagiste Vargamäe noorte omast? Aga edasiminek ongi meie elu, põhimine, seadus. Edasi see on tänapäeva inimeste lipukiri ja loosung vargamäel. Ilmastike mäest kui kirjamehest oleme menüüd mõndagi pajatanud. Aga kui inimesest ja seda külge tahaks alustada kirjaniku enda suu läbi öeldud sõnadega seda enam, et lugu minu kodukoht on kirjutatud päris noortele lugejatele, kes on Ilmarsike mäele oma aitäh võlgu õigi mitmetes etmete mõnusate lugemistükkide eest. Sündisin esimese maailmasõja esimesel talvel Järva- Madis aleviku lähedal otsa talu saunas. Isa oli Tallinnas vabrikutööline, aga kolis sõjasügisel perega maale sest juba hakkas linnas tööpuudus ja elukallidus ennast tunda andma. Saun. Minu esimene eluase ei olnud kuigi suur kaks tuba ja köök ning selles elasime kahe perekonnaga. Tule sõja karmidel aastatel kaotasin ma isa ja õe isa mobiliseeriti tsaari sõjaväkke, haigestus seal diisikusse ja saadeti ennast koju ravima. Isa ei saanudki terveks, suri õde, suri läkaköhasse. Jäime emaga kahekesi. Elukohta vahetasime vastavalt sellele, kus tema suutis hõlpsamini tööd saada. Ema oli õppinud õmbleja, aga õmblustööd leidus napilt. Tuli taludes tööl käia ning seegi töö oli juhuslik. Nõnda rändasime edasi me Järva-Madisel Hageri ja Tuhala külas ning elasime kitsalt üheskoos sugulastega niisamasuguste juhutöölistega nagu emagi. Sõjajärgseil aastail algas inimeste maad linnades ja eriti Tallinna voolamine. Loodeti Tallinnas paremat ja tasuvamat tööd leida. Tulime meiegi emaga Tallinna, olin siis seitsmeaastane. Elama asusime Kopli linnaossa, siia jäime päris pikaks ajaks. Koplist viis koolitee nooressikeme kloostri tänavale omaaegsesse Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Sama teed tallas veel üks meie kirjanike pereliikmeid ja nimelt Ralf Parve. Seltsimees parve ilmasike mäega söövad teid küll õige ammused mälestused. Jah, me oleme koolivennad. Mina muidugi olin keskkooli esimeses teises klassis, kui tema oli juba viimastes klassides, oli abiturient aga mäletan teda väga hästi, sellest ajast mäletan teda kui isikut ja muidugi ka kui kirjameest. Sellepärast tema oli üle kogu meie kooli kõige kuulsam kiremest tol ajal. Aga mis teid Hilje lähedaseks tegi, kas oli see siis juba kirjaniku kutsumus? Õieti võib-olla ajakirjaniku töö. Ei, ma ütleks, et me püüdsime ühe ja sama maja katuse all kokku 1940. 41. aastal. Ilmar sideme töötas tollal Rahva hääle toimetuses. Mina toimetasin ajakirja pioneer, seda trükiti samas majas. Kas hiljem ka teie sõjamehe teed ristusid? Harritustusid küll. Ma mäletan, et 1942. aasta sügisel ma tulin haiglast sattusin tagavarapolku ja mul on muidugi suur rõõm kohtade seal. Ilmarsike mäega. Hiljem muidugi puutusime veel mitmed puhud kokku juba mõlemad olime juba mitte enam tagalas, vaid juba väeosadega rindel. Ja mis teine tema sõjamehepäevade kirjatöödest võib-olla hästi selgesti meelde on jäänud. Decima kirjutas palju luuletusi, muuseas, nüüd ilmusid rahva hääles sõjasarves väeosade ajalehtedes ja võib-olla üks niisugune omamoodi juba trükiharuldus on üks Zika mäe poolt sõja ajal välja antud trükis, mis kannab pealkirja mitte lendleht, vaid laululehti ja, ja mis bilanss ehk see oli niisugune väikeses formaadis tõesti niisugune laululehesuurune trükis mille sisuks olid Ilmars ikam enda luuletused. Kusjuures ta need ise oli ladunud omaenda käega küljendanud ja muidugi ka tõmmised teinud seda trükis ikka me ainult 21 eksemplari, nii et muidugi tänapäeval ma ei tea, kellele need veel säilinud võiksid olla, niisuguseid trükiseid igatahes minul on ta alles tänapäevani. See sisaldas kuus luuletust. Algas avalauluga olematule, tulematule, luuletuskogule ja lõpes lõpulauluga Adolf Hitlerile puuris urisemiseks. VTMS Paul Kuusberg. Teie sõjamehe tee ilmastikenega on vist kõige tihedamini ristunud mitte ainult rindel, vaid ka rin tähelehtede toimetustes. Seda küll, nii nagu mina, nii võitles ka Ilmar Sykeme eesti rahvuskorpuses. Me kuulusime ühte diviisi ja ühtemoodi. Tegime tööd ka rindeajakirjanduses. Mis päeval ma just täpselt sõja ajal Ilmar sigemaga tuttavaks sain, on raske öelda, igatahes enne seda me ei tulnud. Aga nüüd tagantjärgi mõeldes näib mulle, nagu oleks ma olnud kogu sõja aja temaga hästi tutt. Kuid tõenäoliselt oli seepärast Veliki Luki lahinguid. Ja kõige tihedamini me puutusime kokku juba sel perioodil, kui mind määrati tasuja toimetajaks, väikese diviisi ajalehe toimetajaks. Tema kirjasaatjate hulgas äratas tähelepanu kohe üks väga niisugune tagasihoidlik, vahetevahel omaette, muheleb mees, kelle nimeks oli Ilmarsikene. Mõningaid tema sõnumeid ajalehtedes ja luuletusi. Ma olin ennegi lugenud, nüüd saime siis paremini isiklikult tuttavaks. Tema kuulus tollal 920 esimesse polku. Ja oli tasu jälle väga niisugune aktiivne ja agar kaastööline. Õieti mul on jäänud meele niisugused mõned momendid, kus tema kaastöö kulus toimetusele otse marjaks ära. Mäletan näiteks Narva vabastamise puhul kirjutas Ilmar Sikene väga operatiivselt ja, ja peaks ütlema väga siira ja toreda luuletuse vabanar. Võib-olla kui seda luuletus nüüd tagantjärgi vaadata, siis võib see tunduda mõningal määral ehk deklaratiivne või kui ta kuidagi nii jah, sellel oleks üle võib ju kõrge kunstinõuete kohati üht-teist ette heita kuid tol ajal täitis täiesti oma funktsioonid ja mis peaasi, nii ausad ja toredad otsekohesed luuletused meeldisid hästi sõduritele. Palume Aksel küngast eta meile esitaks Sykemäe luuletuse. Nad põletasid sauna. Metsatukka tuulevarjus viltu vajunud, sünnisaun Nõlvak punas Maasik marjust laius aia suuline laul üle lageda ja laane. Võõralt. Mehelt kuulsin eile ringi rüüstav vaenujõuk tungis kodumetsad eile. Enne lõõmas heina. Rõuk. Pärast Saunse põles maani. Verest Rosket püssikava suunas metsalise käpp, katkes aken, lapse aabits, üle läve õue õõtsus väikemehe madal samm. Samalt lävel tuppa lõõtsus sakste saagiahne suu mööda nurki nuuskis kaapis. Ahjupaistel talveõhtul mõtteist mõlkus väike pea ahjus miin, mis puruks lõhkus mälestuste kauni rea. Süütas tühjaks tuhmid, maja. Suure kurjakuhja keskel viltu vajunud saunajutt. Lisan tasu arvetesse sellegi ja vannun, et mõõdan neile nagu vaja. Ta avaldas veel tasulisi teisigi luuletusi teisigi luuletusi, millest jälle on meele on jäänud tema tore ja ehtsa meeleoluga kirjutatud luuletus Tallinna vabastamise puhul ja, ja muude sündmuste ajal eriti mulle on jäänud üks pilt meelde, et temast väga raskete Kuurama lahingute ajal. Ma mäletan, ma sattusin polku, kus tema töötas selleks, et nii-öelda materjali hankida ja võrdlemisi juba juba eesliini lähedal nägin ma üht puude vahel ringi liikuvat sõjameest, automaat seljas, kelleks oli Ilmarsik. Tema oli nimelt niisugune mees, kes oma materjali kogunud, mitte ainult ütleksime teiste suude kaudu, vaid lahingute päevil armastas ta ise olla allüksuste juures. Ta kirjutas sellest ja nendest meestest, keda ta tundis, kelle tegusid ta võis, võis vahetult kogeda. Ja eks see ole kandunud ju ka tema hilisemasse pärastsõjaaegsesse loomingusse. Se vahenditus. Kahtlemata, sest Ilmar Sikema on üks neid autoreid, kes oma materjali aine ammutab neist juhtumitest, mida ta ise üsna hästi teab neist inimestest, keda ta põhjalikult tunneb. Kerget väljamõtlemist pole ta kunagi armastanud ja sellest ka tema looming üks tugevaid külgi. Nende tõepärasus. Ja kui sõduri sinelid seljast võeti ning rahuliku töö juurde asuti, kus siis teie, seltsimees palve uuesti sikke mäega kokku saite? 10 oli pärast mobiliseerumist Rahva hääle toimetuses. Mina hakkasin toimetamas sädet. Muidugi sõjajärgne periood, ega meil ajakirjanduse kaadrit palju ei olnud ja ma hakkasin kuidagi ikka peibutama, et tuleks üle sädemesse jäidenjoussi. Nõus sõja natukene, muidugi oli tegemist ka selle asjaga ka lõpuks ikkagi meil õnnestus see, et me saime Sykeme sädeme toimetusse ja töötas ta seal hulk aega kooliosakonna juhatajana. Hiljem hakkas toimetama ajakirja pioneer. Pioneerist läks Ilmar Sykemäe toimetama loomingut. Talumegi ajakirja kauaaegsed töötajad Karl Kivi rääkida juubilari toimetajatööst. Oli tore toimetaja temaga oli lust koos töötada sest ta töö juures sind ei seganud, nagu sa vahel mõnel ülemusel kombeks. Kui loominguinimene, ütleksin ma veel nii palju, et kõige tõetruum aportry. Tänasest juubilari stallab Ralf Parve Loomingu detsembrinumbris. Kas seltsimees parv ei tahaks ka meie kuulajaid osakesega sellest kirjast tuttavaks teha? Väikese lõigu võiks ette kanda. Sinu viis on juba kord niisugune vaikselt seonad oma rohkeid kohustusi, aga koormat endiselt. Ja kui küsida, kuidas su enda loominguline töö edeneb, nagu seda hiljaaegu tegin, annad kõheleva vastuse, kas ta ikka läheb, eks tasapisi püüan midagi ka otsa, lisad ülesannete loetelu, mis parajasti täidad. Sinuga on hea koos töötada. Oled kohusetundeline ja südamevalu taia, täpne ja aus. Saan seda väita isiklike kogemuste põhjal sädemepäevist, kui sinu õlgadele nii palju langes. Alati võis kindel olla, et sa alt ei vea midagi tegemata või laokile jätta. Küllap on seda paljud teisedki ammu taibanud, sest egas sind muidu alatasa mitmel pool rakendataks. Veel üks kena omadus on sul julgus välja ütelda oma arvamus. Kuid ikka nii, et see, kellele ütled, ei solvu. Tead seda vaikselt ja vabandades, aga ometi otsejoones, kui neid ütlemisi tarvis ei lähe, võib sinuga lahedalt mõnu ja põhjalikkusega kõnelda kirjandusprobleemidest, maast-ilmast ja inimestest. Üldse saab sinuga kõige üle avameelselt mõtteid vahetada. Sealjuures pole sama arvamuste peale suruja, vaid võtad kuulda ka teistpidiseid seisukohti, kui need on asjakohased ja veenvad. Seepärast pean siiralt tunnistama, et sinuta oleks meie kirjanike kollektiiv tublisti vaese mehe hea mõistva ja toreda seltsimehe võrra. Südamega on Ilmar Sykem alati suhtunud meie kirjandusliku järelkasvuküsimustesse. Mida arvab selle kohta Anton Vaarandi. Kessige mäega kaua koos töötanud? See oli võrdlemisi tähelepanelik noorte autorite vastu ja tal jätkus visadus tihti üsna palju raiskate aega selleks, et tutvun põhjalikult kaastööga ja kui siis eriti noortega jutt oli nutta, autori jutt oli siis oli see väga ettevaatlik, taidanud solvata ja see on muidugi noorte algate juures eriti oluline sesse Anadolu noortele üsna palju julgust juurde ja ühtlasi ka niisugune ettevaatlik nõuanne see ongi, võeti see, mis annab kah ühtlasi konkreetsed ja niisugused päris head mõtted selles, kuidas oma loomingut edaspidi. Aga mis teie arvates on noortel sikke mäelt õppida? Kõigepealt teatud visadust ja ja siis austust üldse omaloomingulise töö vastu enne hoolega kaaluda ja siis selles asuda, aga ega siis ikka ei ole eriti viljakas, aga siiski ütlemata haarab sule jäta siiski. Sel juhul, kui, kui tal on midagi öelda ja etama, tunneb neid otseseid vajadusi. Seda, mis meie ajas on. Kuna mega juubilari endale tahab oma tervitused üle anda, tuleb meil Loomingu toimetusest üks korrus ülespoole minna kus on pikem töökamber teisipäeviti ja reedeti, kui ta annab noortele proosa ajal konsultatsiooni. Nii, seltsimees Sikene, lubage teile kõigepealt juubeli puhul õnne soovida ja mitte ainult meie raadio poolt, vaid ma usun, et meiega ühinevad kõik meie tänase saate kuulajad. Suur aitäh õnnesoovide eest aga juubelid on üldse ühed kentsakad päevad ja ei oskagi midagi ütelda. Kurb ja rõõmus tunne on ühtemoodi. Kurb sellepärast, et aeg läheb koledasti edasi ja rõõmus sellepärast, et ta on lihtsalt hea meel, kui sinust hästi räägitakse. Kellele see ei meeldi? Meie jõudsime ta üht-teist ära rääkida tehtud töödest. Aga mis teoksil on uut, seda me veel ei tea. Eks elukogemused ütlevad niimoodi, et ega tegemata töödest ei maksagi rääkida. Ja teoksin ei tea, teoksil, asjad peavad enne valmis saama, ehk siis nendest juba rääkida ka, nii et ei oskagi nagu midagi ütelda. Jah, romaaniks seda vast saab ehk nimetada. Käsil on praegu üks pikem proosateos, mille pealkirjaks on pandud selged silmad. Tahaks selle ikkagi üsna pea, nagu öeldakse, katuse alla saada ja eks siis näe, küllap edaspidiseks on ka kavatsusi ja plaane.