Tantsija ja koreograaf Märt Agu. No kui segamatult olete saanud siin elus oma eesmärkide poole liikuda. Või olete ikka pidanud hakkama saama paljude takistustega? Eks neid takistusi ei ole olnud omajagu, kui need takistuseks saab pidada, et pigem oleks toredam neid kutsuda äkki väljakutseteks, et igal medalil on mitu külge igas plussis on midagi negatiivset ja igas negatiivses on midagi positiivset, et tuleb alati näha, ma arvan, medali teist külge, kui see esimene külge ei meeldi, sulle nii väga, et nii nendest takistustest või väljakutsetest läbi närida tulekski. Aga kas siis olete reaalselt ka niimoodi suutnud alati rõõmsafilosoofiaga kõige peale vaadata või on ikka ikka päris kõvasti pusimist? Aeg-ajalt olnud jah, et eks see vist käib natukene eaga, et enam ei ole ka esimene noorus, et ma arvan, et see on kõigil, nii, et nooremas eas Lähme läbi kivimüüride ja tõenäoliselt mingi hetk, kui on saavutatud mingi elukogemus, kellel kunas hakatakse rohkem mõtlema ja analüüsima nende asjade üle. Minul võib-olla see kiiks käis läbi seal ütleme 2006. aasta paiku, kui mul reaalselt elus mitu traumat järjest juhtus, ükskord sai jalg täiesti katki, libisetud või kukutud Tallinna vanalinna tänavatel, mis tõmbas ikka vaiba päris korralikult alt ära, et noh ja see ei olnud ka niisugune asi, millest toore jõuga väga läbi närida, kuigi tegelikult nooruse uljus ja julgus oli see kindlasti mingis mõttes, et ma nii kui natukenegi liikuma sain, hakkasin kohe jälle trenni tegema ja ennast üles töötama, sest see tagasilöök oli ikka päris tugev. Tänasel päeval ma kindlasti analüüsiks seda rohkem ja võtaks võib-olla filosoofilisemalt ja annaks rohkem puhkust, kuid tollal aga samas olime ikka minu nii-öelda võib-olla eluliselt füüsiliselt, võib-olla kõrghetkeliselt aiadet. Tundsin, et olin võib-olla suutelinegi jõuga sellest läbi närima, et jah, et mida aasta edasi, seda rohkem näed ju asju, kõrvalt suudad analüüsida, et et proovidki, võib-olla filosoofilisemalt kõigele läheneda. Olete pidanud hakkama saama ka legendaarse Mait Agu pojana. Kui nüüd kõigepealt võtta seda, et kas ma olen Märt Agu või ma olen Mait Agu poeg, see on huvitavalt eluetappides mind nagu saatnud, et ütleme oma esimesed sammud pärast isa kaotust. Ma arvan, et ma ise tahtsingi olla nagu Mait Agu poeg. Siis mingi hetk, kui ma hakkasin natukene juba pead tõstma ja kael kandis juba nagu erialaliselt, et siis tahtsin nagu taguda rusikaga vastu rinda öelda. Ei unustage see Mait Agu siit eest ära, et ma olen ikkagi Märt Agu. Et täna ma ei tee sellest numbrit ja selleks, et näha midagi, peabki olema võrdlusmoment. Olete piisavalt enesekindel ja nagu juba enne sai mainitud piisavalt küpset täiesti rahulikult suhtuda sellesse, et teid võrreldakse Mait Aguga ehk ütleme siis te olete selle ületanud endast, te olete saanud hakkama vot selle sisemise väikse protestiga. Ma arvan küll, aga isana ja õpetajana on ta minu südames olnud esimesest päevast peale. Täna olles ise õpetaja, siis ma lähen igasse tundi selle mõttega, et, et ma tahan, et minu õpilane jõuaks elus minust kaugemale. Ja mina pean seda enda jaoks nagu kõige tähtsamaks motoks, millega üldse hommikul üles ärgata. Ja mul mõlgub peas, et mu isa tõenäoliselt oleks tahtnud sama asja. Te olete Tallinna tantsuakadeemia looja märg tagu, tantsukooli kunstiline juht ja õpetaja ning Tallinna tantsuakadeemia rahvatantsurühma Upsar kunstiline juht pluss veel suur hulk kõikvõimalikke jooksvaid asju. Kuidas sellise koormaga hakkama saate? Ma sõitsin täna siia, mul on armas väike auto, BMW diiselmootor mis on mind pannud mõtlema siis selle peale, et diiselmootor on üks truu asi. Kui seda käimas hoida, nii kui 100 puhkama paned, nii ta hakkab väsima, ehk siis ma võtan ennast ka nagu diiselmootoril töötavat kuju, hommiku tõmbame aga selle starterist käima ja kui taevakene läbi, siis paneme garaazi korraks puhkama. Et tegelikult jõudnud täna sellesse, et hoida oma organismi oma tegemisi aktiivselt töös, on kordades lihtsam kui kogu aeg pendeldada üles-alla-üles-alla ja selles mõttes, et eks neid väljamõtlemise uusi tegemisi tuleb iga päevaga juurde ja vanad mõned taanduvad natukene ja aga õnneks olen tänaseks vist jah, närinud ennast eestlaste südamesse või hinge, et et neid õpilasi ja inimesi, kes minu poole pöörduvad erinevate murede ja projektidega jätmas, kas ma saan aidata ja toetada, et neid ikka on ja selles mõttes ütles, et kes teeb, see jõuab eesti vanasõnadest. Noh, ongi nii, et et kui ma ideed, siis ma ei jõua ka, et selles mõttes tulebki teha ja tegelikult kui sa kogu aeg teed, siis sa märkamatult panedki tähele, et oh, kui palju on ära tehtud. Ja viimasel ajal ma olen hakanud mõtlema sellele, et kadunud vanaisa ütles alati, teen niisuguse lause, millest ma lapsena kunagi aru ei saanud iga päevaga järjest rohkem ja rohkem saal ütles, et kui midagi teed hästi ja meelega Laiskus, teie ei talu, see tähendab seda, et iga jumala päev piitsutada, et ennast ka või ei ole sellist vägisi enda käimatõmbamist iga jumala päev rõõmsahhasardiga jälle tormate oma kohustusi täitma olete tippvormis, kõik on suurepärane. Või on täis ka natukene selliseid inimlikke nõrkusi, et vaat ei ole alati nii, hüpersuper. On ikka, eks need ole igas inimeses, küsimus on see, et kuidas neid välja näidata ja kellele neid välja näidata. Mis nippidega te siis ennast ületate ja ikkagi käima lükata? No alati on kõige toredam mõelda, et kellelegi on kindlasti veel halvemini. Niisugune tüüpiline eestlane. Jah, raske on alati loomulikult hommikul üles ärgata, kui sa kella kolmest-neljast alles magama saad öösel seitsmest uuesti, see on ju niiviisi juba paned siin neljandat, viiendat kuud järjest, et siis võib-olla tõesti muutub natukene raskeks. Aga samas kui nendest kõikidest väikestest rõõmudest ikkagi sealt ka osa saada, noh ongi, et. Ma lähen isegi hommikul, kui ma kella kaheksaks tunniks kooli lähen ja see ilm on sombune ja need õpilased on veel lõbusamad ja nemad on ka pahurad, et nad on pidanud ärkama kell pool seitse ja siis veel emad-isad on käskinud voodeid teha ja süüa pudru ja siin nad üldse ei taha, selle asemel tahaks olla veel teki all ja siis loivab läbi selle lörtsi ja vihma kuhugi koolimajja halli võimlasse, kus siis veel õpetaja hakkab käskima midagi siis tegelikult. Ma tahan loota, et iga õpilane, iga kord minu tunnist ikkagi läheb jupike rõõmsamalt minema. Ja kui ma tahan seda mõelda, siis ma suudan seda ka teha. Ja ma arvan, et iga inimene suudaks seda teha. Mina tantsin läbi elu, ma tantsin 24 tundi ööpäevas ja minu arust on tore tantsida, magan öösel magamistants hommikul hambapesu tantsu, siis pudru söömist, tantsu, siis kohvijoomist, tantsu ja nii edasi päev läbi. Ja minu arust Me kõik tantsime. Elutants on selle asja nimi, jah, mida te soovitate neile inimestele, kes mingitel põhjustel ei saa tantsida, me kõik saame tantsida. Minu õpetustees kõlab järgnevalt, et tantsust On ainult viis kuni seitse protsenti füüsiline lähendav, vaimne, ehk siis õige tants hakkab elama nii tantsija kui vaataja silmis siis kui süda ja hing Kaasa tantsivad. Tihtipeale ei ole vaja teha meeletult suuri liigutusi selleks et teiste südamesse oma liigutustega pugeda. Need võivad olla minimaalsed, aga need peavad tulema hingest ja südamest. Tantsida saab ka mõttes just nimelt.