Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja tänase saate teema ei ole ei üks konkreetne kirjanik, üks konkreetne tõlki, aga üks konkreetne raamat, vaid täna tahaks peatuda pigem nähtusel kui sellisel. Ja see nähtus, millele tänane saade ühendatud kannab tinglikult nime teise maailmasõja teemaline mälestuskirjandus ja selleks olen kutsunud endaga siia kõnelema kirjanik Andrei Hvostovi. Tere, Andrei. Tere, Peeter. Mulle tundub, et me mõlemad oleme me neid raamatuid omajagu lugenud ja ja mulle tundub ka, et Eestis on kindlasti raadiokuulajate hulgas samuti väga palju inimesi, kes on lugenud neid raamatuid veelgi rohkem. Vaadates seda, kuidas raamatupoodides on pidevalt ikkagi vaateakendel näha, kas siis Saksa poolel sõdinute või sakslaste mälestusi tunnen sageli hämmastust, et kes jõuab kõik need raamatud läbi lugeda, aga jõutakse, sageli jõuavad need raamatut ka raamatumüügi edetabelitesse, nii populaarsed nad on ja seda juba ikka viimased paarkümmend aastat ja seisis aiendiski mind, kutsume sind siia saatesse, et arutada natukene selle üle, mis fenomeniga meil on tegemist ja kuidas see fenomen meid mõjutab. Pean silmas seda, et ühest küljest on selge, et sedasorti raamatute ilmumine on mingis mõttes vastureaktsioon. Meil on siin endal laua pealgi nõukogude ajal ilmunud, siis teistpidi tendentslike teoseid tänapäeval ilmub väga palju siis nii-öelda omakorda teistpidi tendentsi, teoseid ja kokku peaks siis kuidagi mingid tasakaalustatud pildi ehk andma või siis mitte. Ja kui mõelda ka sellele, et kuidas tänapäeva päevapoliitikas on Saksamaa Saksamaaga seonduv küsimus sellest, kas ja kuidas me Saksamaad mõistame pidevalt üleval tundus mulle see teema täiesti aktuaalne. Aitäh saatesse kutsumast ma andsin oma nõusoleku hea meelega, sellepärast et ma olen seda tüüpi kirjanduse lugemise veteran, ma ütleks, et tõepoolest, sügaval nõukogude ajal ma juba juba lugesin neid asju kõiki neid raamatuid, mida, mida no sinu ettevaatlikus sõnastuses siis asendad tendentslikult sealt teisest servast, praegu on tendentslikult siit servast taga siis tendentslikult, teisest servast. Juba tookord, kui ma, kui ma neid asju lugesin, siis hind noh, nagu see hämmastas, et millest, millest selline lakkamatu elamus huvi, noh, tookord oli külm sõda, tookord oli nagu vaja mingisugune konstrueerida, selline on selline suur vaenlane. Konstruktsioon käis niimoodi, et kirudes Hitlerit ja saksa natsionaalsotsialismi, kui tookord fašismi, siis seostati sujuvalt ära Lääne demokraatiaga. Et see oli kuidagi selline nagu meetod inglastele ja ameeriklastele kunagistele liitlastele ja siis külma sõja aegsetele kõige kurjemad vaenlastele, sest noh, nagu nii-öelda koht kätte näidata. Ja sellepärast oli seda kõike väga huvitav lugeda minu jaoks tookord, kuidas, kuidas neid asju tehakse. Praegune Saksa sõjakirjanduse buum, nagu sa ütlesid, et see võib olla reaktsioon sellele kunagisele kunagisele liialdusena. Ma tahaks selle liialda selle nüüd siis nüüd siis paneme siis noh, nagu vastumürgiks sellise tugeva laksu teistsuguseid vaimsusega kirjutatud, kirjutatud kirjandust. Aga sellegipoolest, et siin on väga õige noh, nagu selline põhiküsimused, et miks üldse, miks üldse nii palju sellest kõigest räägitakse-kirjutatakse. Ja ma, ma jäin mõtlema sellele, et, et ega see ei ole tegelikult ainult selline noh, mingisugune Eesti, Eesti kirjanduselu või ma ei tea, mõttemaailma iseloomustav nähtus. Nüüd hiljuti sattusin lugema ühte suurepärast raamatut, Sherman Tšinius, mis on ühe ühe briti publitsisti tiiter otsani kokku pandud Telliskivi mille sissejuhatuses ta sedastab, olles ise Briti, Briti publitsist kui niivõrd kesksel kohal olnud brittide ajalooteadvuses Natsi-Saksamaa ta toob välja seal sellised näitajad, mille põhjal ta Tase tähendab väita, et brittide jaoks üleüldse Saksa Saksamaa ajaloo nagu nendele 12-le niinimetatud pruudile aastale taandubki mitte mingi muu asi neid rohkem ei huvita, kui ainult see. Ja meenutame sellist suurepärast seriaali huumori huumori nagu Forte Towers siis on kokku pandud üks, üks üks pingerida kõige naljakamate kõige mõju mõjusates sketšidest siis seal esimesel kohal on see sketš, kus võõrastama omanik püüab siis kuidagi leebelt või vastavalt ümber käia sakslastega, kes on sattunud tema, tema, tema majutusasutusse ja selle sketši nimi on Tont Merchandise loo. Ära maini sõda. Ja kuidas ta Brittina, noh, ta on täiesti obsessiivselt, kogu aeg tuleb selles sõjas juurde tagasi ja, ja sakslased hakkavad lõpuks nutma või vähemalt need naised, naisterahvad, kes nende hulgas on, et, et kuna, kuna kuna võõrastama, omanikes ei suuda millestki muust rääkida, aga need sõjast ja see sketš vendati 1975. Ja see raamat lugesin, et see siis Ta vaatab seda, seda olukorda Suurbritannias 2000.-te aastate alguses ja seal on edastatud, et see obstruktsioon alati olnud, aga see läheb aina hullemaks ja hullemaks tab huvitaval kombel, et kauge nendest sõjast võiks arvata, et noh, need asjad kuidagi vajuvad unustusse. Ei, nad muutuvad aina aktuaalsemaks. Ja see, Peeter, mida sa oled pannud tähele, et me siin Euroopa teises servas oleme briti saarte-ga võrreldes teises servas. Täpselt sama tendents, et siin ongi, tekibki selline suur suur küsimärk küsimus, et mis selle Saksamaaga siis nüüd lahti on? Minu küsimus tegelikult ei ole, mis Saksamaaga lahti on, või minu küsimusele, et mis meiega lahti ja näed, siinsamas laua peal on meil kaks värsket kirjastuse Grenoder raamatut. Üks on siis maailma ajaloo kõige edukama õhuässa Hans Ulrich Pruudeli mälestusteraamat. Teine on siis tuntud ja poleemilisi saksa kirjastaja ja ajaloo autori Rolf Mihhailise koostatud teos SS erikomandod, irlevanger, võitleja mälestused, kaks kõige uuemat raamatut siis sellest buumist nimetada võiks veel ju paljusid teisi, mis ilmselt teise maailmasõjahuvilistele Eestis on kõik ikkagi läbi loetud, olgu selleks siis Mariuse mälestused või sedasama Rolf Mihhailise eestlased Waffen-SS'is. Neid raamatuid on hästi palju ja mina ütleksin, et nende raamatute ilmumine räägib rohkem meist kui neist. Aga kui sa mainisid siin enne Suurbritanniat ja nende sellist obsessiooni, siis mäletan paar aastat tagasi käisin Helsingi raamatumessil. Soome koomiksimaa. Helsingi raamatumessil on alati väga suur koomiksiosa ja jäin seda uurima, sest et temasse põnevusega. Mis koomiksit seal on ja selle kohta, kui ma soome sõpradelt küsisin, et mis värk on seal ja see on meie uus buum, noh ja arvanud isemis buumist, ma räägin nimelt teise maailmasõja talvesõja ja jätkusõja, koomiksid, neil ilmub metsikult, need räägivad nii ajaloolisi lugusid ümber kui väljamõeldud kangelastega seiklused, räägitakse siis nii soome ajaloost kui teisest maailmasõjast laiemalt. Ja tõesti, see teise maailmasõja huvi näib, tõesti kasvavad, mida kaugemale sõda jääb, aga kas siin ei ole mitte see, et mida kaugemale jääb, seda vabamalt saab rääkida, kuna ei ole enam asjaosalisi, kes ütleksid, et ei, ei, see ei olnud nii. See on üks võimalik seletus. Aga kui me räägime nüüd sellest Eesti Eestis täheldatav buumist, mul on ammu selline kahtlus olnud, et et mingite selliste. Ma räägin praegu siin täiesti konkreetselt nendest mälestustest, mis puudutavad Eesti sõjaveterane vabadusvõitlejad või kuidas me seda nimeta siis eesti leegioni pataljon, Narva veterane, sinine sündmusi, sest mul on selline kuri kahtlus, et et seal on mingi selline katse oma sellist sisemist ebakindlust kas ravida või maha suruda. Ebakindlus selles mõttes, et kui nüüd peaksid saabuma samasugused karmid ajad nagu 40.-te alguses et siis kas ikka meie põlvkond või meie põlvkonnad suudavad olla siis samasugused murdmatu mehe meelega nagu, nagu nagu seal sinimägede põlvkond. Ja, ja mida rohkem selles kaheldakse, siis seda rohkem peab siis noh, ma ei tea, vastav vastavat kirjandust trükkima. Et see on justkui justkui nagu hingepalsam või niimoodi või. Neid asju lugedes kõiki neid kõiki, neid ma ei tea, kasvõi see Hans Ulrich Pruudeli raamatut, kui ma seda lugesin, siis ma nagu sain aru, et et vaat, kus ikka olid kõvad mehed tugevamad kui teras. Ja kui sa vaatad praeguses noh, seda seda priotode põlvkonda, rääkides sakslastest, kes isegi Kölnis, uusaastaööl noh, nagu ei suuda oma naisi kaitsta avadki ruudeli aegne põlvkond, et noh, nad oleks kohe käärinud käised üles, oleks selle platsi seal Kölni toomkiriku ees lihtsalt omanda raudselt rusikatega puhtaks peksnud. Umbes selline tunne, eks ole. No mul on kuri kahtlus jah, et, et et siis kui hoidku jumal, kui peaks siis juhtuma nagu see asi, millest siin viimasel ajal nii palju kirjutatakse, et 60 tunniga siin jälle mingisugune idast tulev teerulli nagu sõidab, sõidab meist üle, aga noh, siis on vähemalt kõik need raamatuid välja antud ja siis uue okupatsiooni ajal saab vaikselt istuda kusagil keldrinurgas, nagu lohutuseks lugeda kõiki neid suurepäraseid raamatuid. Kas nad oled välja nagu, aga ikkagi omal ajal me olime ikka vaat kui kõvad mehed. Odavalt, aga me räägime siin praegu sakslaste mälestustest, miks sa ütlesid, oot, me olime ikka kõvad mehed. Räägime ühe teise rahva ajaloost. Ja see ongi huvitav, see ongi hästi huvitav, et see ei ole üldsegi mitte ainult Eerik-Niiles Krossi kunagine avastas, et et Eesti peab ennast kuulutama ka teise maailmasõja kaotanud riigiks, kuna me olime Saksamaa liitlased rääkida Saksamaa rääkides Wehrmachti Waffen-SS-ist, me räägime nagu oma asjadest. Traditsioon on ka täiesti olemas. Ja noh, kogu see sõjakirjanduse puu, mis meil on, ütle, mille pagana pärast Hans Ulrich Pruudeli mälestused minu elusõjas pidinud ilmuma eesti keeles. Hüva, ruudel on tõesti selline lahingulendur mingit moodi jälle selline saksa sõjageeniuse eriesindaja, kes suutis teise maailmasõja jooksul teha 2300 lahingulendu. Üldiselt jäi ellu nende lahingulendude ajal täiesti dokumenteeritud, ta hävitas 500 Nõukogude tanki. Aga mis eestlastesse nagu nagu puutub, noh, et sakslastel on selline geniaalne mees või kirja vangeri komando, miks, miks pidi selle need, need meenutas, et siis nüüd tõlkima tõlkima eesti keelde? Sellepärast nüüd Pill pelgalt sellepärast, et noh, on pikalt räägitud, et, et eesti sõdurit ka seal Valgevenes mingis Novo krudoki nimelises linnas midagi tegid ja siis nagu, et on nagu kuidagi nagu lohutav on lugeda, et irlev angerjakomando seal sealkandis tegutsedes tegi märksa rohkem. Et noh, ma tea. Ma jään siin otsest otsest sellist nagu iseenda seostamist kuidagi kuidagi nende nende ülimalt efektiivsete ülimalt no võibolla võibolla üliinimlike võimetega nendega saksa sõjakangelastega. Et see, see kuidagi nagu see on täiesti ilmselge Mu meelest. No ja huvitav on ju see, et on ilmunud ka selliseid raamatuid, mis siis võib-olla eestlastele au ei tee, et kui mõelda, siis teda vist nimetati sõja ajal SS-i kõige kuulsamaks allohvitseriks. Ma pean silmas siis Leon dekrelli mälestused, mis ilmusid ju ka eesti keeles üheksakümnendatel juba kus ta ju kirub eestlasi ja ma mäletan, et siis ju ka raamatu retseptsioon Eestis oli selline mõnevõrra valulik, samal ajal seda raamatut kahtlemata loeti väga palju. Ta oli valulik, jah, ma mäletan, et nõukogude ajal muuseas nõukogude propaganda isegi IRL-i kasutas ära oma mälestustes ütleb. Siinkohal ta kirjeldab nüüd Emajõe rindel või noh, Tartu lähistel toimunud sündmusi seal ta sedastab, et siis eesti sõdurid nagu ei olnud üldse valmis kodumaa eest võitlema, kippusid nagu taganema ja põgenema ja vot seda Tegrelli lauset nõukogude ajal kasutati ära, et näete isegi fašistlik maid timukas või kuidas seda nimetati, et ka tema ütleb eesti rahvuslaste või natsionalistide kohta niimoodi väga kriitiliselt. Aga muuseas, nuts, kui sa siin mainisid Ottogaarios, tiigrid, poris draamat, mida ma kunagi lugesin hästi tähelepanelikult Sotogaarios igaks juhuks mõtlen siis, kellega on tegemist, tegemist on veel ühe saksa sõjageeniusega seekord sistankistiga, kes noh, teadaolevalt siis oma tiiger tankiga hävitas ka teise maailmasõja jooksul kõige rohkem vastaseid hanke 147 või midagi niimoodi. Ja Ottogaariusta siis oli see mees, kes 44. kevadtalvel oli alul seal Narva silla peal, osutas väga kõva vastupanu peale tungivale punaarmeele siis pärast oli tema temaga selline kahtlemata vaieldamatu teene oli sinimägede lähedal auvere kotis Auveresopis, õigemini siis ühe punaarmee rünnaku tagasitõrjumine, millega ta võib-olla päästis kogu rindeolukorra, võib-olla päästis kogu Eesti nagu tollase saatuse. Punaarmee oleks võinud tegelikult Eestist üle rullida juba 44. aasta kevadtalvel noh, ja siis üksiküksi üksik selline tankikomandör muidugi oma meestega neli, neli neli tiiger tanki, et nad siis nagu hoidsid kõige halvema ära. Kaarjas lugedes ma meenuta üldse eestlasi tähendab Eesti sõdureid rada, meenutab taanlasi, hollandlase muidugi sakslasi, eestlasi üldse meenuta kui ta räägib nendest lahingutegevusest. Ja siis hiljem, kui ta hakkab tegema oma raamatus, noh, mingisuguseid tagasivaateid, vaat siis korraga ta ütleb ja balti rahvaste sõdurid võitlesid ka niimoodi vapralt ja sa näed, et tegelikult on selle hiljem sinna sisse nagu kirjutanud, kasutades mingisugust, noh, ma tean mingisugust raamatut, brošüüri. Aga tema ise konkreetselt sellel tankileitnandina seal sinimägedes ta ta üldse ei meenuta eestlasi. Krell, ütleme ütleb halvustavalt kaariusi üldse ei ütle mitte midagi, kuid see ongi huvitav ja sellegipoolest neid raamatuid trükitakse, Eestis lähevad nagu soe sai. Sellegipoolest on omad mehed. Kaariuse puhul ikkagi ära ole nii tagasihoidlik. See raamat ei ole siis mitte ainult Eestis ilmunud, vaid on ka sind kui kirjanikku inspireerinud. Jah, tunnistan. Ma üks minu selline novellilaadne tekst, sinised mäed, kaks salongi kaariese mälestuste põhjal kirjutatud. Me võime siin arutleda jah, et, et see sakslaste sakslaste tegevust teises maailmasõjas nende tohutu efektiivsus, et kas see on see, mida me võiksime imetleda, edasi minna, et miks, miks see kõik kuidagi nii nii oluline või tähtis tundub olevat praegusele põlvkonnale kõigest sellest rääkimine? Ega, ega no ei ole ainult, ainult eesti fenomen jällegi kuidagi see saksa sõduri üle üle inimlikkus. See on ju paljude rahvaste juures kuidagi nagu jõuab jõuku massikultuurimängufilmidesse jõuab, jõuab raamatutesse. See on, see on huvitav, et jälle jälle, kui nüüd hakata mõtlema, et noh Õhtumaailma allakäik ja kui, kui mükuks. Me oleme siin muutunud, et nüüd ma ei tea, ei suudeta vastu võtta, mingeid otsuseid, ei suudeta oma piire kaitsta. Ei suudeta näidata mingisugust raudset tahet ja siis sa hakkad vaatama, et ja vaat, kus omal ajal ikkagi kõik sa raudne tahe, kõik see oli olemas. Minu mõte hakkas lõikama natukene teises suunas, nimelt selles suunas, et kellele siis kuulub ühe maa ajalugu. Kui Ottogaarias ka eestlasi ei maini ja ka tema mälestuste tegevus toimub Eestis, siis kahtlemata peaks selline raamatu meile korda minema. Ja aga see oligi põhjus, miks ma kaariuse mälestuste põhjal noh, selle selle ilukirjandusliku teksti kokku panin. Seal põhimõte mul oligi, et Eesti ajaloo võrandamatuks pärisosaks on kõikide selle, selle, selle maalapipinnal tegutsenud inimeste teod võib-olla ka mõtted. No vot ja siit nüüd vastupidises suunas on ilmselgelt hargnenud kirjastaja mõte kui ta otsustas avaldada SS erikomando tille vanger Mõitleja mälestustest, sest see raamat on varustatud ka tõlkija kommentaaridega, kus tõepoolest mainitakse ära, et lisaks sellele kurikuulsale partisanide vastasele üksusele Dirlevanger tegutses sealsamas Valgevenes ka üksuseid, mille koosseisus oli Eesti võitlejaid. Nii et sellega on siis nagu Valgevene ajaloo võib vist öelda kõige mustemad tunnid tehtud ka Eesti ajalooks. No ma kardan, et Novgorodi ja Pihkvamaal, kui seal hakatakse mingisugust sellist koha ajalugu kokku panema, siis sinna ka kirjutatakse siis Eesti idapataljonid. Ja see on mingi selline asi, mida meie siitpoolt vaadates siis nagu ei taha selle asjaga väga tegeleda. Aga siis ikkagi, et oleme sunnitud tõdema, et ajaloo puhul on ikkagi just nimelt kõige määravam selle sõna esimene pool, nimelt aeg. Me oleme täitsa rahulolevalt uhked selle üle, et Lembitu kunagi Pihkva rüüstas. Aga kui me räägime sellest, et Lembitu järeltulijad siis seitse, 800 aastat hiljem uuesti Pihkvamaad rüüstasid, siis me pigem tahaks vaikida sellest. Ja aga see on arusaadav, sellepärast et no me ikkagi elame tegelikult uue uue külma sõja tingimustes ja kogu see teise maailmasõjaaegse temaatika nagu välja haapimine, seda võib võtta ka, kui kui mingisuguse tiksuvat yksuva pommi mõtleme olemasoleva pommi kellamehhanismi taasaktiveerimine, sellepärast et noh, selles selles selles psühholoogilises või ideolooge maagilises sõjas, mis nüüd siin praegu käib nats vastaspool räägime euroga, Venemaast, eks ole, vastaspoolelt see siis oleks nagu kõiki neid asju ära kasutada meievastases propagandasõjas. Täpselt niimoodi sellesse muidugi suhtetaksegi siinpool. Aga samal ajal nagu sa ilmselt kindlasti tead, ka Venemaal ilmub ja seda teise maailmasõjaaegset saksa poole mälestuskirjandust massiliselt senna on ju ka kõik needsamad raamatut tõlgitud, millest me siin praegu räägime? Ja täiesti ja ma olen ka selle fenomeni peale mõelnud ja mul on üks võimalik seletus, ma ütlen, et see on ainult üks võimalik seletus, on see, et jällegi naastes mõttes selle meie lapsepõlve juurde kõik need nõukogude välja välja antud raamatut, mida ma ka lugesin siis need Nõukogude kindralite punaarmee kindralite mälestused, et see kõik oli kuidagi nagu rääkides vastastest, siis vastase noh, nagu pisemaks tegemine või temana naeruvääristamine. Et küll olid neil ikka halvad, halvad tankid ja küll need olid ikka täiesti sellised ebakompetentsed, kindralid, nad ise olid argpüksid sellised ainult sellepärast, et nende perekonnad Saksamaal olid gestaapo pantvangi võetud. Et kui poleks olnud seda hirmu, siis ei oleks nad seal rindel üldse mitte midagi. Ta saatnud sakslastest räägiti niimoodi. Ja see oli ka Nõukogude nendes nendes sõjafilmides oli seal noh, neid näidati üldse mingisugust samaväärsete diviisidena, Saksa sõdureid. Ja muidugi tekkis mingisugune tohutu meeletu vastuolu, et vene inimese hinges, et kui nad siuksed, Alaversetteviilid olid need meie vastased, siis miks meil ikkagi kulus neli pikk taastat nende võitmiseks ja miks selle selle võitluse käigus meie kandsime märksa suuremat kaotusi kui nemad. Ja sellepärast, et noh, et kui nüüd välja anda, siis ta vastaspoole, siis sakslaste mälestusi, kus tuleb välja, et kuidas nad tegelikult sõdisid, siis see paneb siis selle, selle kunagise vastase, keda nõukogudele väärist, et nüüd siis asetab ta siis nagu ta nagu sellesse õigesse mastaapi ja siis sellega ka omaenda võit muutub nagu suuremaks. Et vaat milliste tüüpidega omale sõdisime ja kõige lõpuks saime hakkama. Et noh, see on üks selline selline seletus, aga muidugi seal võib olla ka midagi muud. Seal on, see on väga hea seletus, aga aga see kuidagi ei aita meid, meid siin Eestis edasi, eks, et milline seletus see siis on, kas, kas, kas meie loeme rahuloluga neid raamatuid selleks, et tõdeda, et meie olime nagu nemad või et me võitlesime küll kaotaja poolel, aga need kaotajad olid tegelikult ikkagi väga võimsad ja nad kaotasid ainult mingisuguste nii-öelda mingi Fors massööri tõttu. No see on muuseas korraks tulles selle, et me olime nagu nemad meie, seda eestlased, ma tea, kas mina tohin seda öelda meie kas ma olen meie hulgas? Aga kunagi kunagi, kui ma käisin pataljon Narva raamatu esitlusel, siis seal seal keegi vana vana võitleja tuletas meelde kasvõi teise maailmasõjaaegseid sellest nagu ütlust, et üks eesti sõdur Marta kümmet punaarmee sõdurit ja viit saksa sõdurit tegelikult noh, nagu eisse surevad veelgi veel viis korda võimsam kui need üliinimesed kelle, kellel on need sõjamälestusi meil siin, need tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ma ei tea, kas see on ikkagi, mul on tunne, et see on nagu mingisuguse iseendas kahtlemise, mingi alaväärsus, kompleksi ületamine teine asi, millest võiks rääkida ja mis on minu meelest on nagu olulisem on see, et kas äkki on niimoodi, et et kui sõda on, ütleme ühiskonna noh, mingisugune äärmuslik seisund, kus ühiskond pingutab nii, nii kus ta jaksab elu ja surma nimel. Ning sealt tuleb välja siis selle ühiskonna tugevused ja nõrkused. Sõda, mis on nagu peegel või ma ei tea, miks see marker, mis näitab, milline see ühiskond on. Kas äkki need see sõjakirjanduse buum, kas äkki selle kaudu püüame aru saada, et mis asi see Saksamaa üldse on või noh, mis, mis see fenomen on? Miks on sakslased nii paganama efektiivsed olnud mitte ainult sõjas vaid ka teaduses, vaid ka majanduses? Siin võib, eks ole, noh juba filosoofia välja minna, et kõik üldiselt Euroopas olulised filosoofiat uuemal ajal on lihtsalt sakslased olnud nagu heliloojad. Et kust, kust, kust see kõik tuleb? Räägime sellest hetke pärast, kuulame enne muusikat. Me eile ja täna ka tükk aega arutasime, millist muusikat mängida, mis ei viiks meid liiga valedele lainetele ja sa valisid ühe täitsa toreda vana saksa sõduriloo, millel on väikest seos ka Eestiga. Äkki sa ütled paar sõna selle kohta? Selle laulu autor Walter Flex, poeet, saksa kirjanik, ta hukkus Saaremaal 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, läks siis esimese maailmasõja päevil. Ja Walter Flex, suurem osa sõjast oli siiski läänerindel, eksis võitlus prantslastega ja kunagi 1915.-le Roostal Flex oma mälestustes on pannud kirja, et oli selline sügisene aeg. Rindel oli parasjagu paus lahingutegevuses ja ta kuulis, kuidas üle kaevikute seal üleval kõrgel taevas lendasid metshaned, kes suundusid põhja, noh, nagu nagu sügisel metsas, mõned lennu ajal teevad sellist natuke nagu kaebliku häält. Ja sellist noh, tekitavad kuidagi sellise melanhoolsema meeleolu ja metshaned halli värvi ja siis Valtra Flexil tekkis tunne, et kuna Saksa sõjaväe üldiselt univorm on nüüd juba juba juba pikemat aega olnud ka sellist hallikat värvi ja ta oli enne sõda just oma oma väeosa oma kamraadidega ka liikunud umbes nagu metshaned ühest kohast teise ka põhjasuundades uutele positsioonidele. Ja siis ta pani sellised värsid kokku. Vilgend Raušentuuritsin, aht, metshaned lendavad läbi öö karjudes kõvasti ja siis ärge ärgem selline nagu manitsus, et olge ettevaatlikud, maailm on täis surma ja mõrvasid. Ja see viisistati ning, ning huvitaval kombel, et see laul muutus populaarseks mitte ainult esimeses maailmasõjas oled ka teises maailmasõjas ja tegelikult on praegugi Bundesseerija sõdurite hulgas populaarne. Ja ta on selline hästi nukker laul, tegelikult. Nii et kuulame siis saksa sõdurilaulu vilt Kenze Rausson, tursti naht, mille esitus, mida kuulame, pärineb 1936.-st aastast. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kirjanik Andrei Hvostov. Ja täna räägime teise maailmasõjaaegsest mälestust majandusest, rõhuga siis sakslaste Saksa poolel sõdinute meenutustel. Vahelduseks kuulasime ühte esimesest maailmasõjast pärinevat saksa sõdurilaulu viltgenseration, trusti naht. Ja enne seda tõstatas Andrei sellise toreda probleemiasetuse, et kui sõda on olukord, mis paneb ühe ühiskonna võimed proovile ja peaks justkui välja tooma selle, milleks ühiskond on suuteline, milleks ei ole siis äkki me otsimegi neid asju nendest raamatutest, vastuseid sellele küsimusele, et kes need sakslased siis olid ja kes nad ka praegu on, sest tõesti päevauudised on pidevalt täis ju Saksamaa küsimusi, küsimusi, mis, millest meie sõltume. Tihti ju tahame aru saada, kuhu see Euroopa Liidu juhtriik meid vedamas on. Ja tahes-tahtmata isegi kui sa sakslastele ei meeldi ja nagu me teame, väga ei meeldi, siis nende ajalugu ikkagi on nendega kaasas. Nii et meil on siis nüüd selline veidi provotseeriv küsimuseasetused, kas me saame neid teise maailmasõja mälestusraamatuid lugeda aru sellest, mis rahvaga on tegu ja kas me suudame seda, mida see rahvas praegu teeb? Õigesti hinnata, lugedes selliseid raamatuid? No ma siin isegi riskin öelda, et saame küll või võiksime saada see mõte liikunud niisugune et alustades üldse küsimus selles, et mis asi on Saksamaa Saksamaa erinevalt Prantsusmaast, mis on ikkagi hästi Unitaarseks riigiks tehtud oma rahvuslikku koosseisu poolest teda ei ole, kuid poliitiliselt on, on Prantsusmaa selline, noh, hästi-hästi Pariisi keskne alates suurest prantsuse revolutsioonist see ongi selline kontseptsioon olnud. Saksamaa on ikkagi selline liidumaade konglomeraat, ütleme niimoodi. Ja kui hakata vaatama, et enne teist maailmasõda ütleme isegi kuni teise maailmasõja lõpuni, et kes siis selles selles Saksamaa erinevate maade konglomeraadi juhtivjuhtoinas siis oli Preisimaa ja preisi. Mul on selline üks väga-väga huvitav moodustis, huvitav nähtus, mitte ainult Saksamaa ajaloos, vaid üldse kogu Euroopa ajaloos. Omal ajal, kui ma Tartu ülikoolis õppisin, siis aeg-ajalt ikka uuema ajalooloengutest siis tehti sellist nalja, õppejõud ütles, et erinevalt siis sellisest nii-öelda normaalsetest Euroopa riikidest, kus riigil oli sõjavägi siis Preisimaal ja vastupidi, sõjaväel oli riik. Nad Preisimaale, no see ongi selline nagu natukene klišeelik siis omaaegne reisima, et selline noh, selline nagu ühiskond nagu kasarmu alates siis seal juba nendest kuulsatest preisi sõdur kuningatest. Aga see on selle loo ainult üks külg. Loo teine külg on see, et Reisimaali kahtlemata 18. sajandil, eks Euroopa kõige modernsamaid riike selles mõttes, et et seal oli täiesti selline, noh, ütleme oli kuidagi tabatud ametkonna ametnikkonna, äraostmatud vabaduse, ülimuslikkuse seaduse, ülimuslikkuse, isegi isegi isegi kuninga isiku suhtes Potsdamis, tantsus, sihilossi ekskursioonile, siis teile kindlasti räägitakse seda lugu ja võib-olla näidatakse näpuga ka, kus kohas oli see veski, eks veski, mis tegi hirmsat mürinat, oli seal kusagil lossi lähedal ja siis see nürine siis nagu häiris kuninga rahuda, saanud magada. Et kuningas andis käsu möldrile, nüüd saab vanade oma selle äri kinni, et mitte mingisugust jahvatamist enam ei ole. Mölder olevat saanud kohtusse ja kohtus võitis kuningat. Ja see on sellised, tuuakse näidet, vaata, milline, milline selle seaduse täpne järgimine ja ilma mingisuguseid. Ühiskondlike kihtide ülimuslikkust tähele panemata mata valitses Preisimaal ja öeldakse, et selle seda sümboliseerib, et noh, ühelt poolt siis selline Euroopa esimene nagu õigusriik restaat teisest küljest nagu kasarmu, et seda sümboliseerib ka Preisimaa lipp, mis oli kahevärviline, valge väli ja mustväli kõrvuti. No Preisimaa puhul minu meelest on veel kaks huvitavat asja, mis tuleb ära mainida, esiteks see täiesti ilmne, aga vahel justkui eriti sellistes päevapoliitilistes ja antakonismile väljaminevatest vestlustes unustatud factice Preisimaad ei ole enam. Ja teiseks, et see Militalistlik Preisimaa võrreldes siis oma lõbusate pallidega tuntud Austria keisririigiga või üldse sellise mõnusa pea Vahemerelikku elulaadi poolest tuntud Prantsusmaa kõrval ei sõdinud. Austria oli katkematus sõjas türklastega ja prantslased leidsid pidevalt põhjuseid, et enam-vähem kõiki oma naabreid rünnata, aga preisi riik kui mõni erand välja jätta oma militarismi vaatamata ei kippunud üldiselt sõdadesse. Et noh, see ongi kogu sellel Preisimaa ajalugu või õigemini, selle retseptsioon on täis paradokse, et miks ta ikkagi on nii halvas kuulsuses, muuseas oli väga, väga õige tähelepanek, et Preisimaad enam ei eksisteeri, kusjuures Preisimaa nii-öelda ära kustutamine Euroopa kaardilt või muidu Euroopa nüüdis ajaloost toimus sõja võitnud riikide otsusega. See juhtus vist 1946. 47. aastal 46. aastal. Ta võitleb liitlaste Nõukogude liit kokku ja teatas, et Euroopa ajalugu on umbes. Ma praegu tuletan meelde Euroopa ajalugu sõdade ja kuritegudega tumestanud preisi, riik on nüüd lakanud olemast. Seda enam ei ole olemas, aga saadame laiali selle riigi, aga nagu selline Saksa ajaloolane nagu krahvinna Marion töönhoff oma lühikeses Preisimaal ajaloos ka mainib ära, et mingis mõttes oli tegu juba nii-öelda laiba mõnitamisega, et ega tegelikult Preisimaad enam ei olnud. Meenutame ka seda, et Preisimaa viimane peaminister oli riigimarssal Göring kelle enam-vähem ainuke funktsioon selles ametis oligi kõlav tiitel, mille varjus ta tegelikult ju tegeles Preisimaa kui mingis mõttes siiski natsionaalsotsialismi problemaatilisem võitluse lammutamisega. Jah, see on jälle jälle jälle selline, noh, kõik on täis vastuolusid, sellepärast et taaskord, kui kui Preisimaa oli selline Euroopa esimene õigusriik nagu niimoodi argumenteerida siis võimule tulnud natside üldiselt, no nagu selle selle pärandi või noh, selle traditsiooniga lammutasid aga tuleme nüüd tagasi kirjanduse juurde tuleme tagasi kirjanduse juurde. Nii et jah, et minu argument siis võiks olla see, et et kuna nendesse sõja memuaaride Sults selles kirjanduses vaid sealt, siis tuleb välja see preisi vaim. Kuna see oli selle saksa sõjamasina käigushoidja siis nendest raamatutest nagu saan aru, milleks nad olid võimelised ja miks nad olid selleks võimelised. Aga nüüd me hakkame äkki ju või sina juba hakkaksid nende raamatute põhjal tegema järeldusi tänapäeva Saksamaa kohta, kas see on põhjendatud? Siin on, siin on see asi nüüd, et tänapäeva Saksamaa mõistmiseks peab võtma arvesse, et sakslased kardavad kõige rohkem iseend. Kas mäletate, kes mäletab, et siis, kui Berliini müür oli langenud ja ta oli päevakorras, siis küsimus, et Saksamaa taas ühendatakse siis saksa vasakpoolsed ja üldsegi mitte ainult äärmusvasakpoolsed, vaid vaid üldse noh, sellised haritlaskond, et nende levinud loosung nii viisard loažhanud? Ei iial enam samad, ehk ühendatud Saksamaad, nad, sakslased ise, paljud sakslased kartsid, et kui me nüüd taasühineme, muutume taas hästi võimsate, eks, ja siis mine tea, millega ma jälle hakkama saame. Sakslane kardab iseennast. Olles, olles nüüd tige küüniline, siis tarvitseb vaid heita pilk päevauudistesse, et vaadata, millega nad jälle hakkama jahenenud. Antud hetkel nad on kogu selle jama kokku keeranud, vabandust, et ma niimoodi ütleme, nad on, nad on kas selle kokku keeranud seal jälle minu tõlgendus just nimelt sellepärast, et näidata, et kuivõrd me oleme muutunud, et me ei ole enam need, need omaaegsed, need need Hans Ulrich ruuderi või turudeli taolised, sellised sõjamaniakid, teie ei, me oleme sellest kaugenenud, ei ole enam natsid, absoluutselt mitte. Võib-olla Angela Merkeli nagu mõistmiseks tuleks ikkagi sellele sellele nagu tähelepanu pööratud siis, kui oli Kreeka finantskriis ja kreeklased olles sakslaste peale taga pahased, sest nende üheks lemmik selliseks tegevuseks oli Angela Merkeli kujutamine spetsiifilises uni vormis. Selliseid väikeste vuntsikestega nina all ja siis talle pandi see kõiksugu haakriste ja muud värki külge. Ja kõik hästi lõbus oli, hästi humoorikas, eks ole, eks meil gaasisin ajakirjanduses nagu taas taasesitati neid, neid kreeklaste plakateid, aga kui keegi küsinud, et mis Angela Merkeli hinges toimub, neil asja vaatab. Kui ma oletan, et ta ei olnud sellest absoluutselt vaimustunud, et ta oli võib-olla noh, nagu väga puudutatud, siis ma arvan, et ma ei eksi. Ja tema mõistmiseks, kui ta avas Saksamaa piirid ja laskis, eks ole sisse, kõik need, keda nimetatakse pagulashordideksis, ta täpselt käitus. Käitusid täpselt vastupidiselt sellele, mida oleks siis nagu teinud see isik, kellena teda kujutatakse. Aga samadel võitluslikel plakatitel, aga samas, nüüd nüüd pean mina jällegi vastupidiselt positsioonilt vastu vaidlema, et kui ma tõesti loen sedasama Mudeli mälestusi või neid Rolf Mihhailise raamatuid või, või ka sedasama fotogaariust, siis kõikidest nendest raamatutest leian ma tegelaskujusid kas siis autoriendana näol või kõrvaltegelastena. Kes on sakslased, kes teavad, mis on õige, kes teavad, kuidas õige saavutada ja kes teavad, et see, mis on õige, on õige ka teiste jaoks tuleb kuidagi tuttav ette. Täiesti. Täiesti ma olen selle asja enda jaoks kunagi niimoodi sõnastanud, et noh, rääkides siin jälle sellest suurepärasest raamatust saksa keel, geenius, Sherman siinus. Et sakslased ongi jah, sellega harjunud, et nad 18. sajandil olid väga suured filosoofid ja ja heliloojad, 19. sajandil väga suured teadlased ja väga kõvad majandusmehed 20. sajandil väga-väga head sõdurid. Ja praegu nad on väga-väga hea enesepiitsutajad, nad on alati alati olnud noh, nagu maailmaklassis, nagu täiesti kippus kõikides valdkondades. Et selles mõttes näiteks sakslastega vaenud hakata vaidlema, et kes oli suurem kurjategija, kas Hitler või Stalin absoluutselt Hitler, sellepärast sakslasi saagi midagi muud öelda. Muidugi meie kurjategija on kõige, kõige, kõige kõige-kõige nagu ainulaadse. Ja, ja ma isegi ei vaidle sellele enam vastu kunagi veel kümmekond aastat tagasi mul ma ka nagu osalesin selles Eestis rahvusspordis, võrrelda diktaatoreid ja siis noh, nagu me teame, eks ole, et meie traditsioon on öelda, et noh, et Stalinil oli ikka hullem kui vaadata ohvrite absoluutarvu ja aga nüüd ma enam sakslastele vastu ei vaidle. Tõepoolest tõepoolest enam vastu ei vaidle ja kui sakslased noh, nad on sellised sellised maailmameistrid absoluutselt kõikides asjades, sest selles mõttes ma üldse ei imesta, et nad on ka maailmameistrit praegu siis ma tea põgenike vastuvõtmisel alati kõiges kõige paremad. Ja tundub, et selleks, et seda märgata, ikkagi pead olemas selline inimene, kellel on mingi kokkupuude sakslastega, kes ise ei ole sakslane, ma jällegi pean silmas ikka. 2006. aastal ilmus siis KM 2005 Prantsusmaa kõige mõjukama kirjandusauhinna konkursi auhinna saanud Jonatan litelli raamat BMW Jaans, mida siis on eesti keelde tõlgitud, kui eume niidid, mõeldakse siis Kreeka saatuse jumalaid. Tegu oli siis elanikuga, kes on otsapidi ameeriklane ja teist otsa pidi leedu juut, nii et kahtlemata tema perekonna ajaloos on mingi kokkupuude sakslastega olemas olnud. See on raamat klõpsa, ühe väljamõeldud SAS'i ohvitseri-mina-vormis jutustatud elu looja räägib holokaustist väga süngelt, siiralt ja avameelselt. Ja teine autor, kes on mulle tundub ka väga hästi teise nurga alt väga hästi tabanud seda sakslaseks olemise traagikat on poolenisti ungarlane Timur vermes ja tema romaan toon tagasi, mis Piret Pääsukese tõlkes ilmus eesti keeles ka 2013. aastal. Nii et võib-olla, et sellised inimesed, kes Ma ei tea, kas siis traagilisel või koomilises moel on kuidagi sakslastega oma perekonnaga ajaloos kokku puutunud, oskavad mingeid olulisi jooni kuidagi kergemalt tabada kui neid autoreid, kellest me seni oleme rääkinud. Jah, aga see ongi see kõrvalseisja positsioon kõrvalseisja, kes on kuidagimoodi nagu asjaga seotud, aga samas nagu vaimselt võib-olla ta ei ole nagu ei tunne nagu kohustatust vaata et ma tahan oma rahvuse eest, no ma ei tea nagu alati hea sõnaga ostma või nagu kaitsma teda viimse hingetõmbeni. Täitsa kõrvalseisja pilk on alati väga tervitatav, tegelikult ütleme, kui me räägime ka Eesti Eesti eesti rahvusest, nüüd siis väga tervitatav on tegelikult see kõrvalpilk, mida no meile annavad sellised kirjanikud näiteks nagu Andrei Ivanov. Või siis Vello Vikerkaar, kelle, noh, sellised pumpletid olid omal ajal väga-väga lõbus lugemine. Kas tegelikult ameeriklane ta küll väidab, et on Kanadas sündinud eestlane tegelikult olnud ameeriklane ja ja, ja noh, see tema selline nagu tervendav, värskendav, vabastav kõrvalpilk. Eestlastele see oli, see oli väga tore. Seniajani on minu meelest natuke nagu vähe hinnatud on kõiki kõiki neid püüdlusi. Meil siin aga ilmselt siis, kui me neid ka noh, ütleme, heas usus kirjutatud mälestusraamatuid, mille on kirjutanud mehed, kes ise sõjas osalesid ja tegid seal siis rohkem ja vähem kiiduväärseid tegusid, et ilmselt neid lugeda, siis me peaksime ka ise sellesse kirjandusse, kui rahulikult suhtume, võib-olla mitte liiga palju järeldusi tegemata. Meil lugejana on vähemalt võimalus sellele kõrvalpilgule, mida autoril endal ei ole. Ja iga lugeja eraldi võttes kindlasti ongi ta loebki seda teost hoopis teise pilguga kui mina kui sina. Aga kuna meil oli jutt sellest, et mis see fenomen on, et neid asju on meil nii palju, ilmub et see annatanud natukene nagu tegelikult äkki peaks nende kirjastuste esindajatega rääkima, et kuulge, miks te trükite neid asju No minule üks kirjastaja, kelle nimega kirjastus muidugi siinkohal mainima ei hakka, ütles ühe korra väga lihtsalt, et selleks, kui ta tahab häid raamatuid trükkida kirjastades vahepeal peab trükkima selliseid raamatuid, mille müügiedust Kindel on nii, et tegemist on pesselleritega. Mitte alati, aga üldiselt võtame siin Pruudeli raamatul on siis rünnakule sööst vaid stuuka lennukit kaane peal ja selle Dirlevangeri raamatu kaane peal on siis raudristi ja teised saksa aumärgid. Noh, et kui raamatul on sellised kaanepildid, siis see leiab kindlasti oma lugeja. Ja see on jälle selline rohkem nagu rahvusvaheline fenomen, sellepärast et seda täheldati juba kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel. Et kui oli vaja raamatu edu müügiedu tagada, siis tuli see kaanepilt varustada ühe poolpalja näitsikuga ja kindlasti videole seal on kas mingi ESSi märg haakriistu saksa kotkas ja siis asi läks nagu, nagu soe sai. Poolpaljaid näitsikuid tundub, polegi enam tänapäeval vaja, et piisab, kui on mingisugused natsionaalsotsialismi või teisele maailmasõjale, osutavad. Aga muuseas, kui sa tuletad meelde omaaegne Mirabiiliasari nõukogude aegne grilleri memorandum üks, üks üks esimestest nendest raamatutest, mis selles sarjas ilmus kus siis kirjeldatakse natsikurjategija tagaajamist Lääne-Berliinis kunagi kuuekümnendatel aastatel ja ma mäletan, millised tohutu elamus on, mulle jättis selle raamatu lugemine grilleri taanduma. Ja kui ma pärast natukene London guugeldamise ajastu saabunud, hakkasin huviga vaatama, et mis mutt omal ajal noh, Läänes ilmudesse raamat, mismoodi ta välja nägi, siis seal oligi, seal oli mingisugune saksa kotkas, kus oli haakrist, oli sessi märg ja poolpaljas naine. Hästi lühidalt edasi, Anton, asi ongi selle raamatu sisu. Nojah, meil on siin laua peal ka siis Ervin Martinsoni haakristi teenrid tegu on, siis ma ütlen, et on teil 162. aastal ilmunud raamatuga Ervin Martinson oli KGB lane ja Eesti raadio töötaja. Ja selle raamatu kaane peal on siis ka üks selline. Ilmselt peab ess estlast kujutama must kuju, kellel on käes saksa automaat ja on näha, et tal on haakrist varruka peal. Ja, ja samuti on siin mingid Chiracil laibad kujutatud. Ja et ma lisan, et meil siin kohapeal praegu ei ole mitte üks eksemplar, oli meil kaks eksemplari, tuleb veel, tuleb välja, et minul kui Peetril on seal kodus täiesti raamaturiiuliival olemas, mõlemat pidi vajalikuks selle raamatu kaasa haarata. Ja ilmselt sellepärast, et noh, et see ongi oluline teos, et miks, miks, miks ta oluline on, et tea, kas seda on üldse võimalik selle vähese vähese saate aja jooksul nagu edasi anda. Ega vist ühte vastust me nüüd siin ei saanud, aga, ja võib vist nüüd kokkuvõtvalt öelda seda küll, et sedasorti raamatute ilmumine näitab ühest küljest jätkuvat huvi teise maailmasõja vastu, mis tuleneb sellest, et selle sõjakäik ja tulemused on jätkuvalt nii meie jaoks kui kogu maailmas poliitiliselt laetud teemast ja mõjutavad meie maailma nii-niisiis poliitilises kui kultuurilises mõttes kuni tänase päevani. Jah, ja mis puudutab nüüd ütleme eesti lugejate eesti rahvust siis alati on, jääb ilmselt noh, aktuaalseks nagu küsimus, et mil määral Eesti rahvusoli sellesse kõigesse seotud segatud, mis siis juhtus? Ja ma ütlen, et see isenda seostamine sakslastega. Et see on midagi niisugust, mille üle võib rääkida mitte ainult seoses kirjandusega, vaid ka filmikunstiga, sellepärast et omal ajal nõukogude sõjafilmides eelistati sakslaste rollides balti näitlejaid kõik vanema põlve, sellised eestlasest staarnäitlejad on kunagi mänginud Saksa ohvitsere ja ma mäletan väga selgelt, et tegelikult selle üle tundi natukene uhkust See oli uhkuse objekt ja see on meie jaoks ka identiteedi küsimus, nii tõsiselt ebatõsiselt, kui keegi seda võtta suudab. Aga Andrei, ma tänan sind selle vestluse eest. Siia saate lõppu, valisime siis üheskoos mängima ühe väikese muusikapala telesarjast Meie emad, meie isad, mida ka Eesti Televisioon on näidanud, see on siis paar aastat vana saksa telesari, mis räägib siis saksa noorte sakslaste saatusest teises maailmasõjas, täpsemalt siis idarindel ka sümpaatselt tehtud. Ja eks ka sealt tuleb välja see sakslaste eneseusk kõige halvemas mõttes. Nimelt need on täiesti veendunud selles, et keegi pole nii kuri kui nemad. Aga veel kord Andrei, aitäh selle jutuajamise eest, sellega Järjekordne loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja oleme taas eetris nädala pärast. Loetud ja kirjutatud.