Rõndame koos Hendrik Relvega Oleme parajasti oma rännakutega jõudnud Kesk-Ameerika riiki nimega Costa Rica ja eelmises saates jagasin muljeid Costa Rica keskosast. Need olid siis sellised mägised, vaat kus oli ka viljakaid, platoosid päris palju külasid ja teid, aga kohati ka ridamisi vulkaane ja nende ümbruses jälle hõre asustus ja palju metsasid alasid ja neil metsastele aladel on seal siis looduskaitsealasid. Ja sai siis jagatud neid muljeid nendest kaitsealadest seal, et milline see loodus seal välja näeb ja milliseid linde ja loomi seal kohata võib. Aga tänases saates rändame Costa Ricas nüüd uude piirkonda ja see on siis riigi idarannik. Seal on siis Kariibi meri ja hoopiski teistmoodi kliima ja loodusmägede asemel on siin levinud niisugused madaliku alad. Ookeani mõjul on õhk sageli niiske ja ka palju sagedamini tuleb vihma kui seal keskosas. Taimestik on jällegi lopsaka ja see kultuur, see on ka siin hoopiski teistsugune, kui seal Costa Rica keskosas. Väga selgesti on siin külades ja linnades märgata sellist Kariibi mererahvaste kultuurihõngu. Niimoodi kõlab siis ühe Kariibi varase muusikaloo algus. See on siis muidugi see rege ei muusika ja sellist muusikat. Me tõesti seal idarannikul, kuulsime juba esimeses külas, kuhu me jõudsime. Selle küla nimi oli tortuguerov. Tartu Guerrero hispaania keeles tõlkes võiks vähendada umbes kas kilpkonnade ala või kilpkonnade randa või midagi sellist. Ja nime on see paik saanud selle järgi, et siin on mäletamatutest aegadest olnud tohutud merikilpkonnade munemise rannad. Ja kui me sinna läksime, siis sinna Tartu Koeru külasse minek on ka praegusel ajal ikka täiesti paras seiklus. Sellepärast et sinna ei vii mitte ühtegi teed. Sinna ei saa sõita, aga sinna ei saa minna jala, sinna pääseb ainult paadiga ja siis me istusimegi paati. Ja siis, kui sõitu alustasime, siis alguses oli see jõgi, mida mööda me läksime, hästi, niisugune looklev üsna kitsas ja üsna madal. Ja ma vaatasin, et paadimees oli väga mureliku näoga ja ma sain õige pea aru mikspärast sellepärast et aeg-ajalt, et nagu paat nagu jõnksatas paigale tema põhi käis vastu jõe põhja. See oli liivane põhi, aga ikkagi täitsa selgesti kriipis põhja. Edasi me saime, aga paadimees pidi kogu aeg nagu heegeldama seal jões edasi-tagasi, otsima neid sügavamaid kohti. Ja kui sügav ta päriselt on, mina ei tea, kuidas sellest aru sai, sest kui ma ise üle selle paadi parda vaatasin, siis vesi oli seal täiesti läbipaistmatu, selline ütleme, kohvipruun koorega kohvipruuni värvi ja küsisin paadimehe käest, et palju siinse jõe sügavus siis nii keskmiselt anda ütles, et noh mitte rohkem kui pool meetrit siis keskmiselt ja vahepeal ka madalam. Ja see, ta ütles ka riskantne seis, et kui näiteks täna hommikul oleks juhtumisi olnud see jõevesi paarkümmend sentimeetrit madalam, siis me ei oleksid pääsenud edasi ja siis oleks päris suured jamad, sellepärast et Tartu koerosse pääseb küll aga siis hoopis teisi jõeharusid pidi ja õige suure ringiga ja aega kuluksid muidugi mitu korda rohkem. Aga paadimees oli tõesti osav, ta läks nagu ülesvoolu ja iga kord, kui nagu põhijõnksatas vastu kuskile, siis ta kiiresti tõstis mootori üles ja nagu paadi hooga nagu kuidagi suutis nendest madalikest nagu üle saada. Ja niimoodi riskantsemalt liikusime aeglaselt kuskil oma tund aega ja siis saime juba kergemalt hingata, sest siis jõudis paati sihukesele laiemale jõeharule. See oli ka sügavam, siit läks sõit juba kiiremini. Ma kõigepealt sõitis paatsis meie onnide juurde, kus me pidime ööbima, see ei olnud veel Tartu Koeru küla. Panime oma reisi kompsud seal maha ja siis läksime kohe kiiresti küla uudistama. Sinna läksime paadiga. Toona oli siis selline, et tegelikult saab sinna ka nüüd meie ööbimiskohast jala, aga teeme nii, et üheotsa lähme paadiga ja siis tagasi tuleme jala mööda ookeanikallast ja nii me siis ka tegime. Paadisõit ei olnud üldse pikk, Paat oli kiire ja vesi sügav. 10 minutiga olime seal kuskil külakai ääres ja astusime siis sellele küla peatänavale. Need olid päris huvitavad, Maialdadel sihukesed madalad, enamasti puust, mõnikord ka krohviga kaetud ühekorruselised eri värvi ja üpris tihedalt koos, nii et see peatänava ääres peatänaval üsna kitsas seal mõlemal pool olid siis kogu aeg need väiksed majad. Ja nüüd, kui Läksime mööda seda kitsast külatänavat, siis need inimesed, kes siin liikusid, need olid ikka täitsa teistsugused, kui me olime näinud nüüd varem oma reisisin Costa Ricas seal pealinnas San Hossees ja seal keskplatoodel. Et enne olime me näinud seda, et Costa Rica elanikud on peaaegu kõik valged inimesed aga siin olid ülekaalus pigem tumedanahalised, sellised mu latid. Ja eks me siis natukene ikka teadsime ka seda, et, et loomulikult põhjus selles, et see on Kariibi mere rannik ja aegade jooksul on siis nendelt Kariibi mere saartelt siia elama asunud inimesi mitmete lainetena erinevatel põhjustel. No sellest veel, ma räägin edaspidi, kuidas nad siia said, aga praegu oli ka see, vaata et enamik siinseid late on pärit ja maikalt. Ja miks just myya maikalt? No selle vastuse leidmiseks pole muud vaja teha, kui kaart lahti lüüa, vaadata, kus need Kariibi mere saared asuvad. Jamaika on lihtsalt Costa Rica rannikule kõige lähem suur saar. Ja õigupoolest on niimoodi, et selle tortuguero küla ümber praktiliselt muud suurt asustust ei ole. Siin asub üks suur suur rahvuspark ja selle nimi on ka tortuguero rahvuspark. Ja seal pargis on hästi tihe jõgedevõrk, seal on palju mereranda, seal on palju metsi, mis on tulvil siis troopilisi taimi ja loomi. Aga ikkagi võib-olla kogu selle rahvuspargi kese või niuke peamine väärtus on ikkagi need merekilpkonnade rannad. No maailmas on merekilpkonni selliseid suuri kilpkonni, kes enamiku oma elust veedavad vees, päris mitmeid liike, aga siin randades käivad peamiselt siis sest üks liik ja need on siis need rohekilpkonnad. Ja niimoodi maailmalaiuselt vaadates Tuguerot tõesti ainulaadne, see on siis kogu põhjapoolkera kõige suurem rohekilpkonnade munemist ala. Ja kui me nüüd sealt külast uuesti oma ööbimiskohta läksime, ütlesime, lonkisime juba mööda ookeanikallast ja siis me saime ka oma silmaga veenduda, et rohekilpkonni siin tõesti on liikumas. Me läksime mingi paar tundi ja täiesti ookeani ääres. Liiv oli siin ilus, aga mitte selline nagu meie oleme harjunud hele, vaid hoopis tumehall. See oli siis selline vulkaaniline liiv ja need lained, mis randa rullusid, need olid tohutu suured hirmsal mürinaga tulid randa, oli selge, et siin on just selline rand, kus läheb väga järsku sügavaks ja vot see on nüüd nagu nende kilpkonnade jaoks väga oluline. Sest need merekilpkonnad on sellised väga suured ja kohmakad loomad ja maismaa liikumisega suuri raskusi. Ja nii palju, nagu ma nüüd mujalgi maailma troopikas oli näinud, on siis ikkagi niimoodi, et, et nad lasevad nagu lainel kanda ennast sinna liiva peale, et kasutavad seda laine jõudu ära nagu hüppavad sinna liiva peale, siis hakkavad seal juba edasi komberdama ja toimetama oma kilpkonna asju. Praegu oli parajasti oktoobri lõpp, kui me siin olime ja teadsin lihtsalt selle järgi, mida olin lugenud, et tegelikult on kilpkonnade munemise aeg läbi. Ja ilmselt paar kuud tagasi oli siin täiesti niisugune pöörane kilpkonnade uputus. Aga ka praegusel ajal ikkagi näha, et mõned hilinejad olid ka ikka praegu oma elu tähtsamat toimetus siin teinud ja sellesse niimoodi aru. Et sealt merepiirilt läks otsejoones nagu ranna poole selline justkui väikese tanki roomikujälg. No see oli umbes sellise sellise läbimõõduga, noh, see oli siis muidugi sellesama rohekilpkonnajälg, tema kilbi läbimõõt on umbes nii meeter ja need jäljed läksid siis kõige lähemate põõsasteni ja seal oli siis tihti näha seda, et põõsaste ümber oli keegi nagu justkui liivasõda pidanud või midagi sellist, kõik liiv oli nagu pahupidi pööratud. Ja sealt pöördus siis see jäljerida jälle otsejoones mere poole tagasi, oli selge, et see ema, kilpkonn oli öisel ajal siin need käinud ja kühveldanud seal põõsastesse maa sisse, niisuguse üsna suure lohu munenud sinna kümneid mune, need ma olen näinud neid rohekilpkonnamune, ma olen näinud isegi munemas, aga mitte hoopiski siin, vaid kusagil seal Aasias. Need on niisugused nagu pingpongimunad endiselt pehme koorega niuksed, nahkse koorega ja siis need mitukümmend muna seal lohu põhjas, siis oli ta Luibadega selle jälle kinni lükanud Ratasandanud ja siis jälle ookeani oma päriskoju tagasi dad saanud. Ja huvitav on nüüd see, et see tartu, Koeru küla, tema nagu elada, siis tema eluviis on ütleme, viimase poole sajandiga muutunud täiesti vastupidiseks. Sest kusagil üle poole sajandi tagasi oli niimoodi, et siin tortuguero külas oli üks põhilisi sissetulekuid see, et püüti neid merekilpkonni, kui nad tulid siia munema ja müüdi nende liha ja söödi seda ka ise ja korjati ka väga suurel hulgal need kilpkonnamune, kaevati need pesad lahti ja, ja neid mõne siis söödi ka ise ja müüdi neid raha eest, teistele seal ei tähtis sissetulek. Aga siis, kui siia tehti looduskaitseala, noh, siis ju reeglid muutusid ja järsku oli see, mis enne oli nii traditsiooniline, rangelt keelatud ja seda teavad ka praegused Tartu Guerrero elanikud, et kui ikka vahele jääd selle kilpkonna munade korjamisega, siis saad kaela ikka väga kopsaka rahadele trahvi. Kui päris aus olla, siis mõnel pool ma nägin, oli see pesa lahti kaevatud, seal olid ainult nahksed munakoored järel üksikud, enamik mune kadunud, noh, kes oli siin tegutsenud, kas mõni inimene kohalik või, või hoopiski mõni loom, näiteks ninakaru, kes seda enam teab. Aga igal juhul munade korjamine praegusel ajal ei ole sellega rahva hulgas kuigi populaarne on täiesti keelatud. Ja teistpidi on jälle niimoodi, et, et siin need turistid, kes siin käivad, miks nad siia tulevad, nad tulevad ja sellepärast väga tihti. Et just näha seda kilpkonna randa öösel jälgida seda kilpkonnade munemist. Ja kui nad siin juba on, siis neid huvitab just see, et siin oleks neid kilpkonni väga palju. Ja savast sellel kohalikul rahval praegusel ajal põhiline sissetulek ongi ju turistidest. Ja ma arvan, et see on suurem ta enne oli nendest kilpkonnadest ja nende kilpkonna munadest. Nii et selle rahva suhtumine on siin täiesti ümber pöördunud endistest innukatest merikilpkonnade küttidest on praeguseks saanud vaata et sama innukad merikilpkonnade. Nõnda siis kõlab stiilne regei laul. See võiks samahästi kõlada kusagil Jamaical või võib-olla ka mõnel muul Kariibi mere saarel, aga samahästi Costa Rica idarannikul. Me kuulsimegi õige tihti, kui me liikusime seal mööda rannikut igas asulas kusagil see ei käi niimoodi ketras kuskil baarides või tantsupõrandatel. Ja kui need laulusõnu tegelikult kuulata, siis on ju kohe selge, et, et see keel, milles lauldakse, ei ole üldse hispaania keel, see põhiline Costa Rica riigikeel. See on niisugune imelik keel, siin on täitsa selgesti tunda selliseid inglisekeelseid sõnu, aga need sõnad on kuidagi ära väänatud ja moonutatud, väga raske on aru saada, mida need õieti tähendavad. Ja põhjus on nüüd selles, et, et see rahvas, kes siia tuli, kui ta tuli siia ju sealtsamast ja maikalt siis Jamaical kujunes sajandeid tagasi välja oma keel. No see oli tolleaegse istanduste ja orjariigiaegne keel, et lihtsalt need mustanahalised orjad ja nende järglased tegelesid siis valgetega sellist segakeelt. Nad kasutasid põhiliselt inglisekeelseid sõnu, natuke ka Aafrika rahvaste keeltest pärit sõnu. Ja praegusel ajal ongi ju Jamaika ametlik keelse niinimetatud kreooli keel. Ja selles keeles on lisaks inglise keele sõnadele ka näiteks sellise Aafrika rahvakeele mõju nagu AKni keel, keel, seda kõneldakse siiamaani seal Lääne-Aafrikas näiteks Guineas. Ja noh, eks see siis viitab sellele, kust need orjad omal ajal üle Atlandi siia toodud. Aga praegusel ajal muidugi, kui me läksime nüüd edasi totu koerust, liikusime sinna lõuna poole mööda rannikut, siis oli ikka seesamasugune. Kariibi mererahvaste hõng oli igas suuremas asulas. Rääkimata siis siinsest suurimast linnast, selle nimi on limoon, limoon. Noh, ega me sinna linna päris sisse sõitnud, meie reis oli ikkagi ju loodusreis. Ja me läksime ainult linnaservast riivamisi läbi. Aga see limonson tegelikult Costa Ricas suuruselt teine linn pealinna järel. Ja jälle kui teisest küljest mõelda, paljusid elanikke on 55000 praegusel ajal. See pole ju mitte mingi suur linn, künd võrrelda kas või Eesti linnadega umbes kui pärnusuurune. Aga Pärnuga võrreldes on sellel limoonil üks väga suur sarnasus. Ta on samamoodi sadamalinn. Ja see, et sadamalinn oli, seda me nägime isegi siis, kui me sealt linna servast läbi sõitsime, meri sinna paistnud sadam ei paistnud laevade paistnud, aga mõlemal pool tee ääres, tohutud laoplatsid täis merekonteinereid, nihukesi, suuri metallist kaste lugematustes kogustes. Need ootasid siin parajasti täitmist laevadele laadimist ja siinsamas limooni servas oli aeg-ajalt bussiaknast näha ka raudtee. No see raudtee oli ausalt öeldes roostes rebastega ja mitte ühtegi rongi siin ei liikunud. Noh, see oligi ajalooline raudtee, praeguseks seda ei kasutata, kuigi kasutati veel üsna hiljuti kuni 1991. kastani. Aga siis oli siinkandis üks väga võimas maavärin ja see rikkus selle raudtee ikka nii hullusti ära, keeras rööpad kõveraks ja purustas sillad. Et Costa Rica riigil ei ole olnud praegu jõudu lihtsalt seda raudteed korda teha. Ja võib-olla tal ei ole ka enam seda tähendust kui siis, kui ta ehitati. Raud muutis oluliselt kogu Costa Rica ajalugu ja see oli kusagil peaaegu praegusest kaks sajandit tagasi, kuskil seal 19. sajandi keskpaigas. Ja vot siin peaks nüüd meenutama eelmist saadet. Seal sai räägitud sellest, kuidas kujunes esimene Costa Rica valge elanikkond, et siin oli siis keskpluatoodel väga hea kasvatada, kohvi olid jõukad, kohviistandused ja inimesed elasid seal hästi. Põhiline turg, kuhu kohvioad viidi, oli euroop, pah, sinna viidi laevadega. Aga tol ajal kusagil siis 150 aastat tagasi oli seis selline, et siia, Atlandi poolsele rannale need kohviubasid ei saanud transportida. Loogiline on ju, et Euroopasse peaks minema siit Kariibi mere kandist siis Costa Rica idarannikut sittoni Euroopasse kõige lühem maa. Aga need olud siin vahepeal siis nende Istandike ja mere vahel olid looduslikult nii keerulised ja rasked, et seal ei olnud ühtegi normaalset teed, mitte ühtegi sadamat ja siis käis see asi niimoodi veeti need tohutud kohvikogused hoopiski Vaikse ookeani rannikule ja neid viidi niisuguste suurte härjavankritega lausa härjavankrite karavani täna, sest kohviubade toodang oli tohutu, kõik need haavandeid olid pilgeni täis kotte, kus olid siis kohvijoad ja seal laaditi need nagu Vaikse ookeani sadamas laevadele ja siis tuli laeval teha tohutu pikk ring üle terve Lõuna-Ameerika lõunaotsa pea kui sinna antarktilistesse vetesse välja, siis jälle mööda Atlandi ookeani rannikut põhja poole tagasi ja alles siis üle selle Atlandi ookeani otse Euroopasse. Ja muidugi oli väga loogiline, et oleks vaja sinna Atlandi ookeani rannikule ühte korralikku sadamat oleks vaja ühte väga võimsat teed, mis viiks otse sealt keskplatoodelt sinna sadamasse. Aga seis oli selline, et tol ajal kuskil üle 150 aasta tagasi oli Costa Rica ikkagi veel üsna vaene riik ja seal tee ja sadama rajamine nõudis nii kolossaalseid summasid, et sellist raha Costa Rica lihtsalt ei olnud. Ja noh, kui nüüd väljenduda tänapäevaste sõnadega, siis Costa Rica riigil oli vaja kaasata erasektorit ehk leida kusagilt keegi, kellel on kosmilisel hulgal raha, kellel on piiritult ettevõtlikkust ja kes ei kohkuks tagasi mitte ühegi raskuse ees. Ja selline mees leiti tali Ameerika Ühendriikidega omanik ja tema nimeks oli maine Coupé Keit. No mis mees Maynard Keit siis õigupoolest oli, kindlasti mitte sellise maailmavaatega, nagu need rastapatsidega regilaulikud nende laulus öeldakse, seal ju kui Aru saad sellest-inglise segakeelest, et täiuslik maailm on see, kus on hästi palju veini ja hästi palju ilusaid naisi. Unistuste maailm peab selline olema. Mainerketi unistused olid ka väga suured, täiesti piiritud. Aga need olid hoopiski teises suunas. Tema unistused keerlesid ikkagi ainult raha ümber ja raha ja võimu ümber. Ja Ta oli tegelikult väga teotahteline, väga praktiline, väga kohkumatu, väga hea organisaator. Aga tal oli ka meeletu piiritu ihalus selle raha ja võimu järele. Ja ta sattus õigel ajal õigesse kohta, sest siin oli parajasti selline hetk, et 1871. aastal oli Costa Rica valitsus sõlminud raud Käia sadama ehituse kokku selle keti onuga, kelle nimi oli Henri meiks. Ja Emmeiks oligi siis põhiline, nagu juht kogu sellel tegevusel aga tal lähemaks abiliseks oli kohe vaetud siis sugulased ja nende hulgas ka mainer kupper. Keit. Ja nüüd juhtus nii, et kuus aastat pärast seda lepingu sõlmimist, kui õieti veel raudteed polnud jõutudki ehitama hakata siis Henry meiks suri. Ja nüüd saigis Maynark heit selle ehituse etteotsa ja nüüd läks lahti tõsiseks ehituseks ka need ehitusraskused, need olid siin täiesti kujutlematud. Troopiline kuumus, troopiline niiskus, troopilised haigused, oskused, raskesti ületatavad madalikud ja mäed. Ja kui seda raudteed ehitati, siis esimese 25 kilomeetri jooksul praegu tagantjärgi öeldakse, et iga liipri kohta oli üks surnu, sest inimesi suri tõesti nagu loogu, surid ehitustöölised ja surid ka paljud selle ehituse juhid. Näiteks siin oli maine keti kaks venda, kes mõlemad surid sel ajal sealkandis. Ja töölised kõigepealt toodi siia Ühendriikide kogemuste järgi tohutul hulgal hiinlastest tööjõudu. No hiinlased on küll väga töökad, aga siin oli nende jaoks täiesti tappev kliima, nad surid niivõrd massiliselt, et raudtee ehitus jäi kogu aeg soiku, lihtsalt ei jõudnud nii palju hiinlasi juurde tuua, kui need seal kogu aeg suri. Ja niimoodi saanud jätkata ja siis ühel mingil ajal taibata, aga proovime seda teist jõudu, seda Jamaika rahvast, et et noh, et jamaikalased, onju esiteks harjunud troopilise kuumusega ka troopiliste haigustega ja nad on hästi vastupidavad. Nad on sitked ja väga töökad ja nii hakatigi siis toomas ja jamaikalased. Ja omakorda need jamaikalased tulid siin selle tööga päris hästi toime. No põhjus üks põhjus oli see, et nad olid tõesti kõvad töömehed ja nad talusid seda kliimat, Jane neid peaaegu talumatult elutingimusi. Aga teistpidi oli ikkagi ka põhjus selles, et Jamaical oli noh, täpselt sellel ajal seal kuskil 1800 seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel elu-olu täiesti välja tamatu, Jamaical valitses täielik vaesus ja ma ikka oli võimatu saada töökohta, mille eest saab vähegi normaalset palka. Siin raudtee ehitusel mingit raha ikkagi maksti. Ja siis juhtuski niimoodi, et siia hakkas tulema neid vaikalasi ikka tuhandete ja tuhandete kaupa. Ja läks 15 aastat, enne kui see raudtee sealt Sanhos seest sealt ja ma ikka keskosast siia limooni sadamasse välja jõudis. Limon i sadam oli ka selleks ajaks välja ehitatud ja hakkasidki rongid vurama. Ja selle Aja jooksul oli mainet juba ettenägelikult kaubelnud Costa Rica valitsuselt veel niisugused eriõigused, nimelt see, et lähema 99 aasta jooksul on ta ainuõigus oma firmaga korraldada kõiki kaubavedusid sellel oma ehitatud raudteel, seda esiteks. Ja teiseks oli ta kaubelnud siis Costa Rica valitsuselt välja mõlemal pool raudteed sellise noh, koridori või väga laia koridori mõlemal pool raudteed ikka kümneid kilomeetreid kogu raudtee ulatuses. Et see oleks tema eraomand, ta saigi selle oma eraomandiks. Ja nüüd, kui siis rongid hakkasid veerema kohvilastid läksid teele palju kiiremini kui varem, palju suuremas hulgas kui varem. Muidugi kasumid kasvasid kolossaalselt ja nüüd selle mõelaketi raha oli vaja ka veel panna suuremat raha kasvatama ja siis tuli talle see mõte, et tal on need suured tsoonid seal raudtee ääres maakan siin kasvatama banaane, sest kliima on banaanide kasvatamiseks sobiv. Prajaski tohutu hulga banaaniistandusi. Algul polnud selge, kuhu ta need tohutud banaanihulgad küll maha müüb, aga varsti selgus, et Ameerika ühendriikidesse see dessert banaalseid kosta, rikast sobis väga hästi. USA turg oli peaaegu põhjata, nüüd hakati siis sealtsamast limooni sadamast vedama laevadega banaane, Ameerika ühendriikidesse ja noh, sellest kasvasid veelgi Maynarketi tulud, need olid, ta oli ennegi miljonär, aga nüüd olid tal juba täitsa kosmilised summad kasutada. Ja nagu tõelisel raha mehel ikka, oli vaja jälle leida seda võimalust, et kuidas raha teeks raha ja siis võttis ta ikka väga suurejooneliselt ette, ta nimelt tegi samasuguse triki, kih kopeeris sedasama võtet nagu Costa Ricas järgmises Kesk-Ameerika riigis ja see oli Guatemala jälle samamoodi raudtee Kariibi mere äärde 100 ja siis mööda seda raudteed banaani-kohvi lastid maailma laiali. Ja sel ajal siis rajastasele maalse hiigeläri United Fruit Company, see oli tolle aja maailma kõige suurem banaane eksportiv firma. Ta varustas Panonidega mitte ainult Ameerika Ühendriike, vadki Euroopat. Ja noh, see Maynaketi võimalused kasvasid ja kasvasid. Tegelikult tema suur unistus oli, et ta teeb kokku Kesk-Ameerikast samasugused banaani riigikesed järjest. Aga paraku oli ta juba üsna vanamees ja aastal 1929 ta suri. Ta oli siis 81 aastane ja kui nüüd tagantjärgi mõelda, et see väga võimukas mees, kes oli pööraselt rikas ja kes muutis mitmete Kesk-Ameerika riikide ajalugu, et kas tema elu oli õnnelik, vot see on niisugune küsimus, sellele võib mitmet moodi vastata. Kindlasti äri edukuse poolest oli tema elu lausa triumf. Aga tema isiklik elu see vist ei olnud nii väga. Triumph, tema isiklikust elust on muide väga vähe teada, seda varjatakse üsna kiivalt, aga kindlasti on asi niimoodi, et tal ei olnud kunagi oma pika elu jooksul arvestatavat peret, kus oleks lapsed ja abikaasanaine, talgil oli aga lapsi mitte ühtegi. Ja kui ta siis lõpuks suri, siis algas tema päranduse ümber üks väga suur müstifikatsiooni. Esiteks ei teadnud keegi, kui suur see pärandus on, teate ainult, et see on kolossaalne. Ja see kadus, haihtus. Ja kuhu see pöörane rikkus siis pärandus õigupoolest kadus? Seda ei ole tänase päevani. Avalikult. No olgu selle Ameerika miljonäri Maynarketi pärandusega nii nagu on aga kindlasti muutis mees Costa Rica ajalugu ja väga oluliselt, sest siit sai ja alguse see Costa Rica ranniku Molottidest elanikkond, no tegelikult oli neid sinna imbunud ka varasematel sajanditel ja tuli ka hilisemal ajal aga põhisellele, Kariibi mere tumedanahalistele rahvale see pandi ikkagi just selle raudtee Jalymooni linna ehitamise käigus. Ja teiseks muidugi sai siit alguse see banaani lahenduste lugu, nii et see banaanikasvatus, selline majandusharu, see on ju tänase päevani Costa Ricas väga tähtis. Ja tema omakorda on kõigi maailmadessertbanaane tootvate riikide seas kindlasti kuskil kolme esimese seas. Ja kui me nüüd sõitsime mööda seda rannikut seal idarannikut, siis siis muidugi need banaaniistandusi, neid hakkas silma tee ääres kogu aeg ja meil oli muidugi suur huvi, läheks siis lähemalt vaatama. Tegelikult see ei ole nii väga lihtne, need kuuluvad erinevatele firmadele ja enamasti need kompaniid ei ole üldse huvitatud kellestki uudist, ajast ja uudishimulik, kust lausa keelatud nende territooriumile minna, aga noh, kui järjest otsid, siis ikka leidsime mõne sellise ja ja läksime siis vaatama, et kuidas need asjad käivad. No tegelikult see banaaniistandus, kuidas ta välja näeb, need suured üle inimesekõrguse taimed, lopsakad lehed, suured banaanikobarad seal peal, need olid mulle tuttavad ju teistest varasematest troopikareisidest, aga mõned asjad sain ma siin endale küll selgeks, mida ma enne ei teadnud, ma olin ennegi märganud, et banaaniistandustes on alati nagu ümber selle tohutu suure banaanikobara tõmmatud niisugune sinine kilekott. Ja ma ei teadnud, mispärast igasugu oletusi oli väga siin tehti mulle siis selgeks, et see on siis niimoodi, et need kotid, et lihtsalt hoiavad seda, küpsevad banaanikobarat, et sinna ei satuks mingisuguseid haigusi, vigastusi näiteks mingit putukahaigusi või seenhaigusi või mingid linnud ei tuleksin ründama. Ja teistpidi need banaanid on ju sellised, et need emasõied ei vaja üldse tolmendamist, nad on ise küpsevad. Sellepärast ei ole ju banaani sees, kas seemneid üldse? Ja see üks suur kobaras kobar kaalub ju kümneid kilosid? See on tegelikult väga pika küpsemisajaga, ta küpseb siin Costa Ricas kusagil üheksa kuud ja vot siis pannaksegi kohe, kui see kobar on kujunenud, pannakse sinine kilekoti ümber ja siis iga nädal vahetavad töölised seal koti juures silt. Ja seal sildi pealt on kogu aeg näha, kui kaua On sellel kobaral nüüd veel aega selleni, et ta on täiesti küps, noh siis üheksa kuud vahetatakse neid silte, üheksa kuud on see sinine kilekott seal kogu aeg ümber. Ja siis, kui on üheksa kuud täis, siis võetakse kilekoti ümbert ära, siis üks mees lööb Motšetega selle maha, selle kobaras on tohutult raske, teine mees võtab ta omale siis nagu õlale vaevu jaksab kanda, viib selle siis sinna vaguneid, siis seal on alt nihukesed vagunetid ja sellised väikesed rööpad nende rööbaste peal viiakse siis juba banaanid sinna laoruumidesse. Noh, ja seal käib juba siis see, et kobarad jagatakse väiksemateks kobaratega sellisteks, nagu meie siin oma kodus juba näeme, kui me oleme poest selle ostnud need hoolega ühekaupa, pakitakse siis niisugustesse pappkastidesse ja pappkastid jälle omakorda konteineritesse, noh, nihukest tohutu suurtesse metallist kastidesse ja merekonteinerit siis omakorda laevadele. Ja siin me saime teada, et, et tõesti, see on üks meeletult-meeletult suur ja viimase piirini nihukeseks tõhusaks muudetud antud majandusharu Se banaanide kasvatamine ja transport, et näiteks siin limooni sadamas on kohe hulgaliselt tohutu suuri laevu, mis on mõeldud ainult banaanide vedamiseks ja nendes on siis ainult need merekonteinerid ainult banaanidega. Jalad liiguvad pöörase kiirusega üle Atlandi ookeani. Sinna teisele poole on tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid ja ja see banaanilaev ületab ookeani kusagil kahe nädalaga ja siis jõuab ta kuskile Euroopa suurde sadamasse. Sealt omakorda jõuab siis kusagile siia Eesti banaaniladudesse. Ja siin siis juba nii-öelda äratatakse need banaanid üles, nad on laevas madalal temperatuuril, nad on täiesti rohelised, nad korjatakse seal taimedel täiesti rohelisena ja veel siia Euroopas sadamasse jõudes nad rohelised. Aga siis siinsamas Eestis juba töödeldakse etüleen gaasiga paar päeva ja vot siis nad nagu ärkavad, saavad oma viimase küpsuse ja sellise kuldkollase välimuse, nagu me oleme harjunud. Ja vot siis tulevad nad juba ka poodidesse ja, ja sealt siis meie kodudesse. Ja tõesti see on minu meelest lausa müstiline, kuidas kõik see asi käib, sest meie ostame siit banaane, sööme neid, igaüks jaksab meid banaane osta. Nad on taskukohased. Aga mõelda, et, et seesama banaanikobar, mille sa poest ostad siis kolm nädalat tagasi oli ta alles seal banaanitaime otsas, kusagil troopika lõõskavas päikeses. Ja kui palju peab olema tööd, kui palju peab olema inimesi, kui palju erinevaid tehnoloogiaid. Tohutu intensiivne tegevus. Et see salt Costa Rica istandusest. Nonii, kolme Nädalaga jõuaks minu kodulauale. Ja saigi see tänane saade otsa saderännakust mööda Costa Rica idarannikut palmide, kohiseva mere ja inimeste juures, kellest on selgesti tunda seda Kariibi kultuurihingust. Aga järgmises saates rändame veel ringi selles samas lahedas Costa Ricas. Ja seal ma tahaksin jagada oma muljeid Costa Rica metsadest seal palju kokkupuuteid põnevate konnade ja lindude ja, ja imetajatega. Need olid täis üllatusi ja neid üllatusi ma siis tahangi järgmises saates jagada. Rändame koos Hendrik Relve.