Tere sel hooajal oleme päevade saadetes rohkem tähelepanu pööranud Tallinna linnateatrile või selle eelkäijale Eesti NSV riiklikule noorsed trile. Mulje on koguni ette heidetud, et meil on ju teisi teatreid ka, kellest võiks rääkida. Aga põhjust tähelepanuks on tõepoolest, sest Linnateater tähistab sel hoo oma viiekümnendat juubeli, sünnib päeva. Ja just täna on see päev, mil 50 aastat tagasi toimus Jaan Tombi nimelises kultuuripalees Salme tänaval Eesti NSV riikliku noorsooteatri pidulik avaõhtu. Pidulik õhtu on täna ka Tallinna linnateatris. Sel puhul on meil täna külas teatri perekond, kelle kolm liiget on olnud või on läbi aastakümnete seotud noorsooteatri või siis linnateatriga. Isa Tõnu Tamm, ema Mari Lill ja tütar Elisabet Reinsalu. Kõik kolm on õppinud ühes koolis lavakunstikoolis ja töötanud ühes teatris. Tõnu Tamm lõpetas lavakunstikooli teise lennu 1965. aastal ja samast aastast kuni aastani 1976 töötas noorsooteatris. Mari Lill lõpetas lavakunstikooli kolmanda lennu 1009 168. aastal ja töötas noorsooteatris kuni 1977. aastani. Elisabet Reinsalu lõpetas lavakunstikooli 20. lennu 2002. aastal ja sellest ajast siiani töötab ta Tallinna linnateatris. Tõe huvides olgu öeldud, et mitte kõik selle pereliikmed pole teatriga seotud. Tõnu ja mari vanem tütar Katariina on arst. Tänases saates kõlavad laulud on noorsooteatri või linnateatri lavastustest. Mina olen Ülle Karu. Jah, ma olen küll nagu asutajaliige, aga ega ma päris alustamise juures ei olnud siis, kui lõplikult otsustati, et noorsooteater tuleb, siis ma olin Ungaris ja Ungarist saime siis teada, et teater on loodud. Tookord oli reis kolm nädalat, kuna mulle pandi eriala viis, siis tehti hädas ilmsel tehti siis mulle, kas mingisugune preemia komplekteeriti, niisukene, eestlaste trupp, seal oli siis mai murdma ja Lea Tormis ja millegipärast sattusin mina ka sinna punti. Mina tulin tagasi augusti lõpus Ungarist ja siis tulin Tallinnasse, kohver näpu otsas, teadmata kuhu ma üldse elama Rändvee, mis must saab ja läksid siis igaks juhuks sinna üles Toompeale lavakunstikateedrisse ja seal parasjagu käis mingi soov selle esimese programmiga. Panso vedas seda proovi ja liideti mind ka sinna kohe kavasse. Kunagi viiv armiga lugesime Kirjanike Majas Sütiste armutsüklit ja siis sealt paar lugu üldse tol ajal, kui me käisime teatrikooli seal viimased kursused, siis meie kursuse esines väga palju kirjanike vahel, tol korral olid need luuleõhtu populaarse väga populaarsed ja hakkasidki üldse need kolmapäevad ja kursus sattus neid väga palju lugema, vee inimesi võeti sinna ja see oli ka ilmselt üks põhjus, miks Panso esimene programm oli luuletustest. Elizabeth, kas praegu ka on selliseid luulekavu loevad näitlejad, luuletus väga palju, mitte kutsutakse raadiosse, mingisugustele, eriprogrammidele või, aga teatris ma mõtlen teatrisse ei ole jah olnud sellist luuleetendust, aga siin paar aastat tagasi ERR tegi ju ETV-s loeti luuletusi ja selline vahva ettevõtmine, aga tegelikult ma ise tunnen puudust, et väga palju noori huvitavaid luuletajaid on Triin tasu ja seal veel igasuguseid, et kelle luulet võiks ju lugeda ka praegu, et me ikkagi saime lavakõne sellisel tasemel, et luuletusi lugeda, aga ma olin muidugi täiesti vaatad ja pahviks löödud, kui meil oli siin mõnda aega tagasi linnateatrisse juubel, sellega seoses selline klubiline kokkusaamine, kus isa kursaõed Viiu Härm, Iivi Lepik lugesid luulet ja ma pean ütlema, et noh, millise jõuga nad kandsid seda mõtet. Ja lugesid luulet, mida nagu tänapäeval kandnud, et näitleja sellise sisendusjõuga suudaks luuletusi lugeda, et see oli väga mõjuv, kas tahavad näitlejad praegu lugeda luulet, tehke oma punti ja tehke luuleõhtu. Sel ajal tegite ju ka samamoodi, praegu ilmselt on väga vähe kuulajaid, sest elutempo on nii kiire. Nojah, võib-olla kindlasti klubiline üritus ja muid väljundeid ka igasuguseid Facebooki lehekülgi, kus ka praegu noored autorid ise avaldavad oma teoseid saab kindlasti ja ma arvan, et noh, kes siis veel, kui mitte näitlejad võiksid nagu seda teha tegelikult hea, see on hea mõte, et niisugune initsiatiiv üles võtta. Tol ajal tehti ja nõndanimetatud luulekonkursse põhiorganisaator oli teatriühing ja see oli kohe kas üle kahe aasta või lausa igal aastal olid need nõndanimetatud sõnakunstikonkursid, mitu etappi oli, kes siis pääses siis lõppu ja ma mäletan, kunagi oli veel Andres Ots, sinu kord. Andres Ots võitis ühe poja, sai, aga see ei kestnud väga palju aastaid. Aga meieaegne see luuletuste lugemine ja luulega esinemine tugevalt, Panso õhutused sellest, Panso võttis kätte meie kursusel, kuigi lavakõne õppejõud oli Vello Rummo, aga Panso võttis osa lavakõnetunde endale. Ilja pressis meitel luuletusi lugema. Ka see ei olnud Tõnu pressimine, see oli kuuekümnendad aastad, kus oli see luule kõrkus, kõik Paul-Eerik Rummo ja noortekassetid sellest tekkis siis oli suur luulebuum. Keskkooli tüdrukud lugesid luuletusi, praegu peaks õhutama uuesti lugema luulet. Praegu see nii massiline ei ole, nagu tollel ajal oli täiesti loomulikud, kõik luuletasid kuskil endale sahtlisse vähemalt ja lugesid luulet. Nii et seda kanti ette, tähendab ma mõtlesin seda pressimist, et Panso suunas teadlikult kohe meie lennu üliõpilasi luulet esitama, luulet lugema, sest ta ütles, et luuletuste lugemine On ele kantseim kunstivorm, mis üldse olla saab. Sõnateatris me tegime ühe liivi õhtu, kus lugesime liivi saatja, luuletasin, mina lugesin linor lauaga koos varju, teist peatükki oli meil otsapidi ka nagu õppeprogrammis, eks ole, et kuidas luulet lugeda ja mismoodi läheneda üldse luulele. Ja nii ta läks ja luule oli tõesti populaarne tol ajal. Nii ta oli, alguses ka noorsooteatris, loeti küll ja Panso ütles, et kui oli nääripeod, ühised teatri nääripeod, siis kõik pidid esinema luuletusega ja peast mitte raamatust. Põhimõtteliselt oli muidugi nalja sai seal kõvasti Kirjanike Majas käisime, siis me lõpuks muutusime laisaks, ei viitsinud pähe õppida ja. Just nagu niisugune väike lavaken kardinali ees ja siis etteütleja oli üks kõiki meie hulgast ja ükskord Salme Reek isegi oli etteütleja kardina tagant sosistas ette siis sellele, kes parasjagu esines, siis vahel juhtus niimoodi, et see etteütlemis Esinemine ise, nii et noh, seal nalja oli palju, aga muidugi üks nisugune kombekusse silm või kombekuse jälgija oli Anni Viidingu ema Linda Viiding ja tema vaatas isegi niimoodi, et kui noor inimene siin läks sest lugema, et kas tal oli ikka õiget värvi sokid jalas. Nii et kui olid punased sokid, siis pärast seda oli peapesu võimas, kõik pidi olema tip-top korras, lips ees ja õiged sokid jalas olev. Aga rohkem on meelde jäänud ikka niisugune õhin ja niisked peopesad ja ja see vabanemistunne, mis pärast esinemist oli? No ikka Kirjanike Liit istus iga kord seal saalis, siis Tseenpanisi. Ning kinni pandsid. Ei tea, mispärast, ehk kus nad koori mind kinni pandsid? Laulja nime mulle andsid. Nüüd nutab mu igatsus. Päike, miks kutsudika? Mu laul on Uiuta hall oo päike, miks kutsud ikka teed üles otsata pika? Sest ees on varbadest vall? Keskhelide hallis õudu, las seal kõik lõpmata lae keskhelide hallis õudu täis sõnade mõtte põudu. Et ujutus üksi. Jääb Elizabeth Reinsalu luges Ernst Enno halli laulu kitarril Andre maaker. Jätkame juttu Tõnu Tamme, Mari Lille ja Elizabeth Reinsaluga. Ma nüüd jälle pean ütlema, et ma ei ole nende avamispidu, sest olen pärast ainult pilte näinud. 13. veebruaril kooliteatri avamine, mina olin Kaliningradi oblasti põllu peale, kaevasin kaheksa alguses oli, oli vaja kirkaga külmunud tampida ja pärast oli muidugi soe muld ja ma kaevasin mulda ja juba tähed hakkasid särama ja ma viskasin ennast sinna loe peale, mõtlesin, et minu pärast tulgu mis tuleb, mina viitsisin enam kaevata ja kui ma sinna alla läksin, siis vaatasin korraks ülesse, siis ma nägin läikivaid saapaid kaeviku ääre peal. See oli diviisi komandör, vaatasin neid ja siis ta ütles, niisugused. Bush ju tõlkes, et aga mina teid ei lase ja mul oli siis täiesti selge, kuhu ta mind ei lase lasknud ning teatri avamisele, kuigi Eino Laks, kes oli tol korral teatri direktor, ta saatis küll igale poole, kus poisid teenisid, saatis siis kutsed, et palun vabastada antav paar puhkepäeva, aja naeratades öeldi mulle, aga mina ei lase. Ma tean küll seda, et kuna me teenisime enam-vähem ühes kohas, Tõnu Mikiver iga Tõnu Mikiver sai endale pingsalt linnaload. Tal tulevad ema või isa, tuleb ja Tõnu riskis. Ta oleks muidugi läinud kinni, kui oleks kätte saadud, riskis sellega, et hüppas rongi ja sõitis. Tõnu käis avamisel. Mari, sina ju jälgisid ka seda noorsooteatri algust, kõik sina oled siis tubli tudeng, kas paistis, huvitav, kõik see asi muidugi Me olime siis teisel kursusel. Loomulikult meil oli, kuidas ma ütlen, ma mäletan seda, et isegi kahju oli, et nende kursuses nemad said, selge, et meie lähme laiali. Selleks ajaks teises kursusele oled juba nagu üks mees või oli vähe ka? Veidi oli 15 tükki ainult ja olime nagu kokkuhoidlikud. Loomulikult käisime avamisel, ma mäletan isegi, kus mõistus ja alguse etenduse Tõnnid luulekavad, millega noorsooteater käis mööda vabariigikoole, sellepärast et deklaratsiooni suurt midagi ei olnud, kleidid olid neil ühtemoodi mustad ja mingi valgete kraes. 1000 ja küla rääkis, et see valge pits tegelikult kombineerida. Igasuguseid jah, erinevas eas aineid aga nägid kenad välja ja ma mäletan seda ja mina olin siis viimases klassis küdi lugesite sealt Kirjanike Majas kõiki neid luuleõhtutel, siis mina sain ka sinna piletid ja käisin siis oli üks periood, olite tüdrukud, kõik blondid, üksnes siis kõik olid mustad, isegi Viiu Härm oli mus lõik leitud tumedaks must periood ja eleperiood. Ja muidugi noh, ma tahtsin teatrikooli minna, siis jälgisin neid veel siis, kui ma koolis olin, siis me jõuaksime kui 800 salme vahet, kuna Salmes olid meil tantsutunnid ja siis kõik need alguse etendused. Kas sa noorsooteatrisse tahtsid minna? Sellepärast et Tõnu oli seal või? Sulle pakuti ka vist Viljandit tahtsin muidugi minna. See oli siuke värk, teisiti ei saanudki õli, britid abielus olla, korterimajas olema, siis said tööle siis valim määratud Viljandisse. Ja kui me abiellusime, siis sain ma noorsooteatrisse. Noh, see oli ikka suur asi selles mõttes, et kui sa said oma õpetaja tantsuteatrisse, siis kõik läks nagu lepase reega või ma ei oska öelda isegi osanud nina püsti olla. Soojad, ja nii, aga nii nagu mari õieti ütles, et aga mõne aja pärast see niisugune see väline uhkusse nagu kadus, ära see tunduski, loomulik, et see oli meie teater, meie kodu, meie siin töötame ja siis kohe algas majade jant peale ja kuigi ütles, et mõtelge, mis me oleme teinud, et me oleme toonud intelligentsi kalamajja klassis seal Salme tänaval mängisime. Tombi nimelises kultuuri- ja, aga oli tõesti jaama juures rahvas vooris sinna ja tagasi. Alguses elasime öösel Nikonovi tänaval endises ja praeguses suur tänaval siis kaks sammu koju põldu hullu, aga pärast pikad etendusega siis nii kiiresti seal grimmi maha ei võtnud, jooksnud siis oli üsna kole sealt minna, tegid hästi kiiresti siis kui juba mustamäel olime seal ruttu rahvaga koos. Nüüd on kalamaja juba kõlab ja noh, see nüüd viimase viie aasta jooksul on ta valgemaks ja mõju palju restaureeritud ilusamaks. Alguses oli ta tükk aega ikkagi üsna niisuke mahajäetud. Praegu on kõik ikka palju ilusam ja kenam. Ja kui mõtlema hakata seda, mismoodi Hamletit, mängiti, seda dolla kohta kuulsate võimast etendust, mille Panso lavastas tihtipeale sealsamas Salme kultuuripalees. Üleval korrusel oli jätsu kontsert ja kontserdil saatel Hamlet surgiks. Igal need tingimused neid nii väga roosad ei olnud. Hiljem läks juba natuke paremaks kui ka need konfliktid alguses selle muu kultuurielu ja noorsooteati vahel, kuidas kõike seda aega jagada tehtavaid, võrdlemisi jäigad ja isegi jõhkrat. Ma mäletan, kuidas Eino Laks teatri direktor näris tikku ja ohkas, ütles kurat nüüd peale, hakkame. Paar korda nädalas sai mängida ei olnud ju kõik päevad, nii et noh, neid kordimis tükke mängiti, oli ju ikkagi vähe? Kuus igat tükki siis ongi kaks korda võib-olla mängida. Ja see oli ka üks põhjus, miks Panso ja küla hakkasid otsima teisi mängukohti ju mängida ja raha tuua ja vähegi saaksid ka inimesed olla radikas. Ringreisid, ringreisid olid võimsad ja pikad, need olid ikka. Kõigil tuleb selline naeratus näole praegu vist hinnateatreid üldse ringreise, kui selliseid ülivähe ikkagi osade tükkidega tehakse, mõned tükid, mis võimaldavad seda, ütleme, lavakujundust on vähem või, või ta on selline nappima minimalistliku. Ja siis ütleme, kui on meil sellised tudengid majas nii-öelda külalistena, siis nemad sõidavad ka ikkagi ringi. Aga, aga jah, ma olen aru saanud tegelikult see nii-öelda seltsielu, mis kaasnes nende ringreisidega, see oli mind pold olemas siis kui mu vanemad töötasid noorsooteatris ja aga siis, kui nad juba draamas olid, siis loomulikult me käisime õega ikkagi suvel, siis kui mindi näiteks kuuks, lisaks sõitis Draamateater, ütleme Tartusse Pärnusse ligi kuu aega, nii laias laastus kolm nädalat ja siis me muidugi puhkasime, väga mõnus oli puhata koos vanematega ja neid tükke käia vaatamas. Oli ka muidugi nii, et me jäime vanemate juurde maale ja ema-isa oleksid ringreisile ka seda oli, ma mäletan tegelikult seda, kui ema isa töötasid noorsooteatris, seda aega ma tegelikult ei mäleta, sellepärast et aastane olidki naasta oma ei tea sellest selles mõttes midagi, aga nii palju kui ma olen ka oma praeguste vanemate kolleegide juttudest aru saanud ja, ja ema-isa meenutustest aru saanud, siis ikkagi need ringreisid olid sellised ja üleüldse elati rohkem sellist nii-öelda seltsielu ja käidi kolleegidega rohkem läbi, et töö oli tegelikult mingis mõttes teine perekond või kolleegid olid seal teine perekond, su kodu, seda tänapäeval peaaegu et ei ole või on vähem, inimesed teevad oma töö ära, lahkuvad, lähed, haara küllaltki palju ju tegelikult nagu ema ütles ka, et kohe ei võetud ju grimmi maha kiirustatud koju. Et küllaltki palju istuti peale etendust, arutati, kuidas meil läks üles mingisugused kondlikud, kunstilised filosoofilised probleemid ja ma pean ütlema, et ma tegelikult tunnen sellest puudust selles mõttes, et käidi ju kolleegidega läbi palju rohkem, kui praegu käiakse, et sellist kokku saada. Huvitavate inimestega on vähem, selles hirmsa salme kohvikus pärast etendust ikkagi oli suurem rohkem inimesi, ikka mingi alla aeti juttu ja joodi veini ka või konjakit kuidas kunagi, aga pärast ei saanud nagu hästi ükskaks müts pähe ja koju ja ma pean ütlema, et mul on olnud võimalus tegelikult ju enne teatrit töötada ka kunagi arvutifirmas, mis noh, ma ei olnud ka selle asutamise juures, aga ütleme päris algusaastatel. Ja ka seal võis öelda, et oli täpselt samamoodi, et see oli selline väike entusiastlikke inimeste punt ja palju rohkem oli sellist üksteisega läbikäimist, et see võib olla kuulubki mingisuguse aja või mingisuguse alguse juurde. Ja kui asi on juba nii-öelda rööbastesse, siis noh, see toimib ja inimesed elavad väga palju oma elu. Ja muidugi praegune aeg soosib ikkagi seda, et mis on ühtepidi ma mõtlen ka omaenda elu peale, see normaalne, mul on väiksed lapsed kodus. Ma teen oma töö ära, ma ikkagi tõttan. Et olla nendega koos pidi on see normaalne, mõistetav? Teistpidi midagi väga olulist on noh, on võib-olla ikkagi puudu selles mõttes, et selline kolleegidega läbikäimine on vaata sama oluline kui su oma lähedaste või sõpradega läbikäimine mingid asjad, mida saab arutada, eks ju, et mida seal päevasel ajal või tööajal ei aruta, sest siis tuleb tööd teha, aga et sellised töövälised koosviibimised no väga toredad olnud. See keeks kääkse ka ju nii, sa näed, vaatlik, ta laksaks, aga tantsu nii, mis jaks, Oiti, jookse siiski suplika ligipääs ja too tööle teega silmis Antsu või kui maks köitud korra järk peaks ta-le, kes läheb metsa, kes lakka, kes jätu ta vakka laudas ta lappas mäegi lauda aeg-ajalt kuulda, ainult Paide ei saa siin ära ja doosi saamamann näole õlle kupulata. Muidu. Rohkem ma ei taha. Kas nii ka meie taevasele ju nii ka üks sees ka ju ta? Uusi ka Sa. Kui mõelda tagasi selle alguste alguse juurde, siis tol ajal kõik nisukesed suuremad lavastused, mis tehti noorsooteatris, tundusid, et nad annavad sulle eluks midagi väga olulist ja põnevat ja tähtsat kaasa. Kõik meeles. Ja see, nagu see oli midagi erilist, kirjutanud üles midagi, sest kõik oli peas aastaaeg, kui palju proove tehti, kes lavastas, kesi küll küll pead, see ajalugu oli nii lühike. Mõtlesin, et ega see ei kao kuskile, aga need on jäänud ka pähe. Ja näiteks, kas või ma võin enam-vähem siiamaani meenutada kasvõi sedasama kuulsate Hamleti etendust. Mul on täpselt meeles, mida üks või teine mängis ja kuidas ta mängis. Kas sa tegid ise sõnaga kaasa? Pärast tegin jah, mind pandi ootamatult koosolekuosatäitja haigeks ja mulle pistis Panso hommikul teksti pihku ja ütles, nii, õhtul mängid. Ma mängisin muidugi. Ja minu partneriks oli siis muidugi Ants Eskola Eskolaga mängima laval ja see oli igatahes küll suur pabistamine, aga mul on meeles. Paaris kohas panin oma laulsid ja kuidas siis ants sind vaata sealhakatis, ta tuli mulle appi. Siis ta ütles mõned minu enda lauset, ütles ise ära ja siis ma sain jälle otsa peal, nii et mängisin ikkagi lõpuni seal. Aga mis veel, kui nüüd Marja Beta juttu kommenteerida, miks oli tol ajal niimoodi, et istuti ja pärast arutati maailma probleeme ja ühest või teisest lavastusest tulnud probleem? Me elasime ka kuus. Milasime noorsooteatri ühiselamus, see oli üks niisugune eestiaegne puumaja ja seal oli paar-kolm suurt tuba, mis olid siis vineerseintega siis väikesteks nihukese kurgasteks. Ei, no see ei ole selles kooselus olles koos nagu nuriseda, arutelud, aga see mind ikka alla koos kõikide inimestega, see oli tolle aja elu ka mitte ainult teatris, vaid tema inimesed tulid juurde siis köögis, siis räägiti, kõik, see on üks huvitav asi nüüd, kus võid vabalt rääkida ja äkki jah, jah, ja siis tuldi, köök, räägiti ja sõimati seda mine korda, sest see 60.-te 70 ei olnud see asi ju enam nii, mis oli viiekümnendatel siis oledki äkki te räägite anekdoote, värki? Kõiki, see oli elustiil, seda hoiti kuidagi kokku, mis praegu tegelikult ei ole nii praegu suhtlus palju, viisakam, kenam, aga mitte nii palju südamlikku, tollel ajal oli neli Sabeks, arutatakse maailma asju, vaja kirutakse valitsust, kursaga võin oma lennuga, ütleme kokku saame siis võib-olla mitte teatrisse üks väike, arutatakse probleem, et üldiselt näitlejad on ju sellised tundlikud ja ka ühiskonnatundlikud inimesed, et neile lähevad ikkagi paljud asjad korda ja ja ikkagi räägitakse ju sellest ka, mis elus toimub, aga nojah, lihtsalt seda võib-olla tehakse edenduse rajal, näiteks. Kogunetakse kellelegi garderoobi, minul on olla õnn koos teemani Piret Kalda FB-s päevaga. Ja kuna nemad on sellised, ütleme meie teatri naispoole pealt ka sellised kesksed kujud siis tihti kogunetakse ka, näiteks tullakse meie garderoobi, noh, Anne alati valmistab ja Piret nad alati toovad midagi, kuna etendus, nad toovad alati midagi head, näiteks laua peale panekuks, et noh, niisugused asjad nemad tegelikult hoiavad midagi sellist veel elus ja ma pean ütlema. Mul on vahel isegi piinlik, et ma ise seda ütleme nii palju ideedele. Ma ei võta süüa kaasa, vahel võtta nagu ülivähe, ma ei kvalifitseeru veel selliseks, nagu on jääman ja Piret Kalda selles mõttes. Mul on olnud õnn ja au nende pealt õppida seda kõike. Loodetavasti, kui kunagi tuleb mõni noorem inimene meie garderoobi, et siis ma suudan mingisuguseid traditsioone edasi kanda, et jah, aga see on kena, see on, see on endiselt Jahatsed, seda peab ütlema, et see on selline, mis liidab ikkagi inimesi, toit. Point liidab jah ja seal südamest eile ja see ongi tehtud, et ükskõik, mis põhjused need siis on, aga et lihtsalt võib-olla jah, et praegusel ajal võivad inimesed avalikult rääkida paljudest asjadest ja seda tehakse nii palju, et siis praegu lähevad vaidlema kõik, sest arvamused on nii erinevad, et lähevad sõbraks Riigikokku ja, ja võib-olla sellepärast inimesed ei tahagi olemas, siis hoian suu kinni, ta vastaline olla teisele inimesele, aga siis me arvasime enam-vähem ühtemoodi ja teadsid, kellega ühine vaenlane oli vaenlane nüüd on, ütleme nii kurb kui see ka ei ole, et nüüd on me võime olla nagu vend ja õde võivad üksteisel olla vaenlased, et noh, selles mõttes on see nagu natuke kurb. Meil on noorsooteatri algperioodil oli niisugune komme, et me elasime seal Nikonov ühiselamus ja siis sügisel, kui kokku saime pärast puhkust, siis peaaegu kohe esimesel, sel laupäeval või mis pääse parasjagu oli siiski viibi, Dixoni eestvedamisel tehti ühepajatoitu siis peeti suur potitäis hüppaja toitu siis et kõik koostavad süüa ja siis ükskord jälle Viivi tegija käis ikka kõik see niimoodi, noh, eks siis võeti natukene siis joovastust ka juurde ja käis ikka see botpallis ja noh, nüüd on valmis, pandi siis laua peale ja kõik ümber ja esimene asi, mis sealt ühepajatoidust välja võeti, oli tikkuda ikutega. Seepärast, et see gaasipliit ülevalt ikka seal ei olnud muidugi, see on ju nii hea, siis pidi ju käima ju ka mai rongkäikudes ja oktoobri vaimukas jõulupidu oli see. Las ta siis see oli oktoobrirevolutsiooni ja vale veskalegi võttis osasele punased särgid, olid, panime punased särgid selga, Jani oli Ungari anyway, siis õhtul meil siis kõik ja siis hommikul kõik ühisel rindel tulla laagriks siis sinna Kaarli kiriku juurde. Ja miilits ei lasknud meid läbi sellepärast et meie olime hiljaks jäänud, me ei saanud oma, ma ei tea, kus see kogunemiskoht oli seal mäetehnik mees ja me ei pääsenud enam edasi ja miilits ei lasknud meid. Aga kui noorsooteater tuli, siis me jõuaksime sinna. Olid ju üsna lõbusas meeleolu. Seda õudust ei elanud ja teisiti üle seesugune pidid käima, aga seal sai palju nalja. Ja siis me pidime niimoodi, et pöördusime siis Kaarli puiesteel ja sealt ülevalt alla niimoodi võidu väljaku ja siis oli noorsooteater, läheb pöördega sinna alla. Olid ilmselt mingit keskkomitee töötajat. Pärast seda hakati näitlejaid valima ja sa oled ka veel korra jõudsin, mina olen Tõnu ja hüüdnud lauseid ja enne said ainult parteimehed, enne käis Klooreni ja ma ei tea, kes. Siis on neil Draamateatris töötas ja kui Mati Klooren oli teatri direktor, mõtlen ise ka siis Mati millegipärast ei saanud tulla ja siis tehti mulle ülesandeks parteiline ülesanne. Kas sul olid siis loosungid nüüd loosung, elagu meie töölisnoored, naljaks. Igatahes, kohalikud ideoloogiatöötajad, need oleks infarkti saanud. Ma hõikasin kõva häälega, elagu partei 16. kongress, sest see oli see komplescu Stalin. Enamuse parte pillasin kinni, panin. Hõikan selle ära ja vaatan, mis asi seal kõik on näost kaamed ja kahvatut ja üks tädi tormas vil juurde, haaras, hakkas vaatama. Kõlab röövlite laul lavastusest lumekuninganna esitavad Elizabeth Reinsalu ja linnateatri koor, helilooja Olav Ehala. Täna on meil külas teatri perekond Tõnu Tamm, Mari Lilia, Elizabeth Reinsalu, kes kõik on töötanud või töötavad praegu kunagises Eesti NSV riiklikus noorsooteatris või praeguses Tallinna linnateatris. Nüüd on paras Eliisabeti käest küsida, no ütleme siis nii, et tunnista üles, kuidas sai sinust näitleja. Sa võitlesid päris hoolega selle vastu, õppisid tantsimist, õppisid reklaami ja töötasid igal pool mujal. Nojah, kuidas Panso lause on, et ikka veri viib selle rähnipoja puu otsa, et midagi teha ei ole, nii oli ja eks mu vanemad olid vist ammu selle juba maha matnud selle mõtte, et ikkagi on neil tütar, kes läheb normaalse elu peale, sa ise ütlesid normaal ja ma olen kõige kangekaelsem ja kõige jäärapäid mõne sul oli või sa võitlesid ise selle vas? Ena, eks seda ikkagi räägiti kooli ajal juba pakast mulle minu balletiõpetaja balletikoolis hakkas rääkima, et kas sa ikka ei taha ja ja mis oli minu jaoks tohutu solvang, sest mina tahtsin ikkagi tantsijanna saada ja, ja siis ta ütles, et tema õpilane Laine Mägi, näed, kuidas läksid, eks ole, temast sai ka näitleja ei anna ja et et ikkagi mine siis ikkagi teatrikooli ja noh, seda juttu tuli hiljem ka keskkoolis ja vanaema ja kõik, kõik kõik rääkis peale, me ei vanematepoolset survet, ma ei ole küll kunagi tundnud, et mind ei ole välja arvatud see, et tõesti lapsena, aga õde ka tegime mõnes draamateatritükis kaasa, kui oli lapsi vaja. Eks me ikkagi jõlkusin seal Draamateatris algteatrile. Aga mitte ülemäära palju, ma ütlen, et selles mõttes me, me ikkagi kuidagi saime hakkama, et me ei pidanud seal teatris ema garderoobis väga palju olema, aga noh, tulijate sulle meeldis sealse teatri õhkkond või? Pidid lihtsalt olema. Ei, muidugi meeldis. Ma pean ütlema, et see nagu ema isa rääkisid, et see noorsooteatri, et see oli loomulik minu jaoks, täpselt samamoodi oli see loomulik keskkond. Just hiljuti ma leidsin üles kirja, kui ma olin haiglas, ema oli kirjutanud kirja, et kõik tervitavad sind tädi-ita tädi Salme-tädi, Irja, kes oli Irja Aav. Kõik need, need tädid olid minu nii-öelda, noh, see oli loomulik. Kas ma olen pidanud seda kuidagi eriliseks? Ei, seda ma ei pidanud eriliseks, mu vanematel on selline amet, sest nad ise ei mütologiseerinud seda ametit ja nii oli. Aga jah, loomulikult Draamateater oli minu kodu ja ma olin seal printsess. Kui ema või isa olid proovis mängisin, kondasin kõik need valdused seal läbi. Ja isa rääkis enne sellest mingisugusest kergendustundest, mis tal oli pärast oma esimesi etendusi või siis lavale ülesastumisi, et lisaks oli samamoodi, kui me tegime esimese kursuse lõpul hakkasime tegema teisel kursusel, kui me olime, tuli see välja, oli Buratino Elmo Nüganeni lavastuses ja täpselt samamoodi see oli Salme tänava seal selles majas oli siis nii nagu emal-isal oli minu esimene laval olemise tulemus oli ühel samal laval on siis teame, et loomulikult ma sellele hetkel selle peale ei mõelnud. Ja üleüldse sellises vanuses teatrikooli teisel kursusel olles on kõik, oleme enesekesksed inimesed sellel hetkel sa oled ise kõige tähtsam, eks ole, siis ma loomulikult mõelnud, et see on kuidagi mingisugune järjepidevus, aga mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa hakkad selliste märkide peale mõtlema, seda nägema. Jah, täpselt nii, nagu ema isa alustasid Salme tänavalt, alustasin mina sealt Salme tänavalt ja kui Buratino tuli välja, siis järgmine tükk oli meil Vilde tabamata ime, mis oligi siis juba linnateatri laia tänava majas ja seesama loomulikus või kuidagi see tunne, et nüüd ma olen jõudnud mingis mõttes koju kui nii võib väljenduda, et täpselt seesama tunne valdas mind ka kuidagi mingisugune eriline kergendustunne, et see maja, need ruumid kuidagipidi nii olema, et ma seal olen. Ja ma ei mõelnud, et mis nüüd saab, vaat kui ma siia teatrisse ei saa. Enne seda ma ei mõelnud kunagi, et kui ma teatrikoolis ja mis siis saab takka Erki tunduvad need sammud, mida me teeme oma elus, mis kuidagi lähevad õigesse kohta, need tunduvad, et need pididki nii olema. Ja kui sa oled õnnelik, siis sa siis sa mõtledki, et see oled, sa oled õnnelik ja kui sa oled õnnetu, no vaat siis hakkad mõtlema, et mille pärast sa oled õnnetu, et keegi on selles süüdi või mingeid väliseid tingimisi tegu ridagi teinud, midagi valesti teinud, aga kui sa oled õnnelik ja sa oled mingis mõttes oma elu keskpunktis või selle tüüri juures, siis loomulik nii peabki olema. Mari kuidas oli, kui Elizabeth ütles järsku, et hakkab näitlejaks? Tema ei öelnud, ei olnudki. Õlle ütles seda ennekenaksil ikka vist ütlesin, kuule, ei no kus sa ütlesid? Olime koeraga väljas? No ma õnnitlen sind, mõtlesin, mis puhul noh, ta teeb ja eksameid. Ja teine oli õde Katariina tuli Tartust ja nägi draamateatri juures ainult seppa ja Ain Lutsepp oli talle Saudjal, noh, õnnitlen siis, ma ei tea, mis asja sa mind õnnitlen, ega mul ei ole mingit eksamit, ei õe puhul, tädid neid katseid üleval toomel Nende käest sai ju teada, sina rääkisid, ema olevat pidanud peaaegu vanniga vanni kukkuma, nii hull ei olnud. Aga tõesti, me olime ikka. Nojah, selles mõttes ma õppisin Tallinna Ülikooli, siis ta oli veel Pedagoogilise Ülikooli, sai ainult kodus enam instituut ja ma elavad kodus enam-vähem, olin kolm aastat olnud, ütleme ülikoolis üliõpilane, õppisin reklaami ja meediat ja loomulikult see mõte, et ma nüüd mingisuguse kannapöörde oma elus ma olin juba 22 k. Kõik olid ka kõige Nornulgi. Aga siin lavast, kui sa rääkisid Salme tänavalavast, siis meil tuli üks asi meelde. Kui me rääkisime, et seal alguses oli kõik niuke ikkagi viletsad need tingimused või asjad siis mina ei osanud seda mõeldagi, kas on hea või halb, aga ma olin siis veel noorsooteatris, kui Mikiver kutsus mind draamateatrisse mängima, ära jäta mind ja vot siis Draamateatris kõik see, kelle lava ja, ja maja ja kõike hoopis midagi muud. No ja siis läks palju aastaid möödas, olime juba draamas. Draama oli remondis ja pilvede värvid tulid välja Salmes. Ja no ma ei tea muidugi eriline oli see tükk eriline oli, see lavastus, erineb, oli kõik see, kuidas me tegime nii-öelda põlve otsas, mitte proovisaalis, vaid Viru tänaval mingisugune klubi seal, kuna seal oli see lavamärk nii vilets, siis me lihtsalt istusime, jõime kohvi, sõime neid saiu, mis seal oli ja kõik rääkisid oma suguvõsa oma vanemad Ta võis onude-tädide lugusi sõjast ja küüditamisest ja ära minemisest. Ja see oligi üks niisugune mälestust, mis ilmselt pani kõigile tööle kõik need Ma ei oska öelda, need mahlad ja paljud arvasid seda, et mis polegi siin midagi mängida, polegi. Kruvisid sinna salme lava peale läksime siis see oli vist Meide nädala, aga tükel valmis, nädal oli veel ja mingi üritas kätega polegi vaja, enam polegi midagi teha valmis, ja siis ma tundsin, kas need seinad või ava, see oli mulle nii, kuidas mõtlesin, nii armas. Nii mööda mind ja ma arvan, et see lava aitas mind vähemalt küll selles ja see on huvitav, vana ja vilets maja, kus polnud ruumi, kelle garderoobides ninapidi koos ja kõik. Aga vot ma ei tea, kas nooruse mälestus aitas sind või. Aga minul on jah, sellest väga sellised soojad mälestused. Kõlab kuu laul, näärilavastusest poolik tarkus, laulab Tõnu Tamm ja aasta on 1974. Ma on ju Tuuleva ma nii ka. Äge. Tulevad jutustama printside eest ja kuningakarjapoest. Talumeeste lasteaiast vägeva. Aga siinne eks kallid lapse narre jaoks õige. Et need printsi talume kuningad ja kaarius võiksid Juurde. Eks ju? Elizabeth, kui palju sa vanemaid laval oled näinud, vaatasid väiksest peale juba ja millal sa hakkasid tema näitleja pilguga? Ma ei oska niimoodi öelda, kas ma üldse vaatan neid näitleja pilguga või mis asi see üldse on, ma mäletan, ma käisin balletikoolis, tulin ära balletikoolis, siis tükk aega ma ei suutnud vaadata ühtegi tantsuetendust, ilma et oleks pööranud tähelepanu sellele, kuidas tantsija jalad liiguvad. Aga maaema või oma isa ja samamoodi ma arvan, oma tütart vaadata laval või oma last on ikkagi teistmoodi, et minu enda tütart. Mulle just hiljuti, et naine, anna andeks, kui sina mängid, et no ma ikkagi ei usu seda. Et noh, ma näen küll, et sa seal vihastad või teed midagi, aga see ole sina, tegelikult ma tunnen sind nii hästi. Et see on nagu kõige karmim kriitik, kes ülese meil saab olla, on laps, kui ta ütleb, et ei usu, eks ju, et noh, ma ei saanud öelda oma ema kohta, et kui Ma tean, et ma teda ei usuonju, et aga eks see on mingisugune ikkagi mingi eriline tunne, vaadata oma nii lähedast inimest pabistad nii paljude erinevate asjade pärast, kas tal ikka kõik välja tuleb, kas tal see tekst peas siis laps ka seda mõtled? Jaa, absoluutselt, muidugi raske on jah, ütleme, raskem on eraldada teda sellest rollist, mida ta mängib. Ma kujutan ette, et teised inimesed vaatavad teda teatrilaval tõesti seda tööd, mida ta teeb, aga vaatan teda ikka oma emana ja väiksena vaatasingi oma isana. Ei, see on teistmoodi ikkagi kui vaatad mõnda teist kolleegi veel. Aga kas sa vahel tunned endas emaga midagi sarnast või järsku ma ütlen, et ma teen sama asja samamoodi nagu ema ema ja tütar, et kastis on midagi sarnast? See on sellest hästi huvitav küsimus, et lisaTõnu pead, et kui ma olin parem disikka, tahad ju mõelda nii, et minus on oma omapära ja et ma ei taha, et mind mu emaga võrreldakse ja ja kuidagi noh, hoopis nagu teise kandi pealt mõtled seda, aga nüüd aasta aega tagasi vist, kui mängisime draamalaval Stoppardi laevahukku ja käis vaatamas Adolf Shapiro, mis te ütlesite sellise huvitava laused. Võtan sind, Elizabeth ja ma näen, et sa meenutad paljudes asjades oma ema. Su ema oli laval hästi vaat selline. Et ta ei olnud kunagi elus graatsiline, aga laval ta muutus eriliselt kraatsiliseks, et see graatsia nii-öelda avaldus selles rollis Adolf Shapiro sõnade järgi. Ja siis ma hakkasin alles mõtlema, et no ma olen ikkagi kogu aeg arvanud, et noh, mina olen kuidagi eriti graatsiline. Ei mitte selles mõttes, vaid, et ma olen, ma olen arvanud, et ma olen oma emast. See kõlab nagu imelikult, kui ma ütlen, et aga noh, teistmoodi, eks ole. Et see on nagu väärtus, mida ma pean nagu eriti rõhutama või toonitama, aga siis tuleb üks inimene, kes tunneb minu ema noorusest väga hästi. Rajal on uhke trollid tulnud ja ütleb midagi niisugust, siis ma sain aru, et see on nagu suurim kompliment, mida üldse võib saada. Ma arvan, et noh, me kindlasti oleme sarnased, sinna ei ole midagi parata, vaata sellepärast, et me oleme sugulased, koosnevad võib-olla näitlejatüübilt. Me oleme erinevad, et ema on selline tragikoomiline. Ma ütleksin, tragikoomiline anne. Aga minul nagu koomika pool on, vähem on ka ei tea, ma ei, ma ei oska öelda, ma olen vähe saanud, tegelikult mulle meeldiks väga, ma olen vähe saanud koomika rolli mängida ka. Sul neid koomilisi vanamutti on seal. Nii, aga Marin, nüüd räägi, kas sa tunned mingit sarnasust, ma ei oska seda sarnasust öelda, seda ütlevad teised. Aga see, nagu sa rääkisid, et oma ema on raske vaadata, siis ei ole hullemat asja, kui ma laskleval vaadata, see nii ilmus. Nüüd ma ei vaata sind enam nii. Kas sa nüüd saad elada? On meil ei ole ka enam ei ole, aga alguses oli, ma olen seda lugu rääkinud, kuidas, kui oli Elizabethi, oli seal balletikoolis ja pähkli kolmas iiri alma siin, jah. Lava oli pine, seal midagi eriti näha ei olnud, aga mina otsib, otsib kolmandad, tiirlevad niimoodi ja siis sama tabamata ime. Istusime vist kas esimeses reas ja see kana bee, mille peal seal niimoodi istusid, nii et ma tundsin, Elizabeth põlved olid võrdlusega Napeed, Elizabethi hingamist. Ma nii närveerisin, et ma teadsin tüki. Jumal tänatud, kui oleks olnud tükk näidend, mida ma ei oleks noh, nii-öelda teadnud, siis ma ei oleks saanud üldse tegevusest aru, siis ma nägin ainult last ainult ja kogu ja nii närveerisin peopesad või meie ja kusjuures Merle karusoo, kes oli tabavaid tiime, lavastaja istus niimoodi minu vastas siis ma vahepeal unustasin ära, siis vahepeal nägin, lihtsalt vaatab mind ka. See oli kohutav, aga praegu nüüd nii palju aastaid on möödas, ma vaatan täiesti natuke närveerin, kuidas läheb, või niimoodi. Aga mul mul ei ole enam seda nii-öelda paanilist Iraanilist ja kanaema hirmu. Aga kindlasti on oma emal vaadata dist. Minu ema ütles ju ka ikka mina, sind ei saa ju vaadata, lummaton sind ikka, ma näen sinus neid tuttavlik asju, mis on elus olnud või noh, nii et see on ikke loomulik. Aga õnneks minu laps ei ole nii karmid. Mulle öeldi, et ma ei usu sind. Ei öelnud. Nii Tõnu, kuidas siis su perenaised on, on midagi sarnast, niisu ei ole, sõime, raputasid. Mulle tundub, et see üks tütar ja teine on emal, loomulikult on äkki mingisugune Mui või äkki samasugune reageering, mille kellelgi äkki näed, vaatate, mari reageerib samamoodi või vastupidi. Aga mulle siiski tundub, et ei, et nende lavalolek ei ole võrreldav minu arvates siiski ikka üks on ühtemoodi. Muidugi hakkas, aga suudan veel liita mõlemil. Erinevad natuurid, mõtle, kui hull oleks, kui nad oleksid ühesugused ja erinevad reageeringud ja erinevad väljendused ei ole päris samasugused. Kuigi samas vaatad, tunned ühes ära natuke teist, teises natuke teist, nad on ikka erinevad isiksused. Vaata te olete seda tüüpi vanemad ei tahtnud, et lapsed läheksid näitlejaks. Aga kas oli ka see hirm, et kui nüüd Elizabeth astus lavakasse, ei, et see hirm, et äkki ta ei ole üldse andekas või kas te seda jõudsite selle pilguga oma lastesse vaadata? Ei, kui juba, siis ma teada sain, eks ole, siis juba pida, ütles siis tuli ju mitu vooru ja siis kui beta helistas ja ütles, nii et kohe-kohe ikka pole teada veel nimekirjad, millal pannakse ja mina ei suutnud enam kodus olla, siis ma elasin nii kaasa ja siis ma mõtlesin, et see on hirmus, nüüd siis ei saa ära siia tule, arvas, et keegi ei tea, kelle tütar mina ja tamme. Eriline keegi pole enne näinud, ma ikka teadsin, ma lihtsalt väga välistasin seda mõtet, härra tuli sinna ja siis sõitsin kuskile vene kiriku juurde ja helistasin, kuidas iiliti vises viilid ja jooksis siis siin nüüd tule, tuletõrje tuleks. Siis natukese aja pärast tuli tohutu jooksuga sinna vene kiriku taas sisse said, pidin sind unustama, andsime ja siin niimoodi, et pea rooli ja nutsin selli rõõm. Õnn ja rõõm, sest kui ma ise sain, ma ei mäleta. Lugesin ema tööle sinna luha tänavale, ühe jutiga. Aga nojah, ja siis oli mul küll hea meel, seda ma ei eita. Hakanud pärast mõtlema, et jumala tuleb, see tee kõik see näitlejad ees, mis kõik saab meie elanud, siis koosta, ei tulnudki kõhtu, voodi kõrval ei rääkinud, kuidas koolis oli, kui paati läks, ei või, kui hästi tee läks niisugust suhtlemist, kui ei olnud, ta elas iseseisvat elu. Ma arvan, et ma ei käinud väga pinda, et kuidas läheb koolis või Haapsalu ja mitte, et oleks ma võib-olla läinud peale keskkooli, võib-olla oleks rohkem olnud sellist, aga noh, ma ütlen, et ei ole olnud kunagi ka sellised vanemad, et oleksite sekkunud minu või mu õe valikutesse või õpingud, noh ma ei kujuta, eks ju, et oleksite midagi seal. No ma ei oleks küll kujutanud ette, et ma hakkan sind õpetama. Mitte kunagi hea meel. Seda võib-olla tuli väiksena ette, kui me koolis õppisime, pidi mingisuguseid. Mina olin selline suur etleja ikkagi, sõja ajal lugesin igasuguseid, tegin ise, kirjutasin mingeid ümberjutustusi loodusraamatutest, ma mäletan ja siis käisin seitsmendas keskkoolis, kui ma käisin selle Loitme kooriga esinemas küll igasugustel konkursite oli, mul oli karssonist üks pala, mida ma esitasin, Loitme koor laulis ja mina siis selles mõttes siis kuulasid küll Jandja laps seal, see oli teine hea. Ja mina ei õpeta, kui küsita. Tähendab see küll sa elus küll õpetad. Räim teati. Selleks emad ongi, et õpetad emad õpetavad elu ja sa tahad öelda, et sina ei õpeta siis lapsi? Ei, absoluutselt mitte. Kui tahad väiksed olid, siis käis komandamist. Asjad tuleb ära panna ja tuleb ma minna ja niuksed elu-olu. Kas vanemad kriitikat ka teevad sinu osade kohta ikka ütlevad tagasisidet nad ikka annavad. Üksipulgi mingisugust analüüsimist ei toimu, aga, aga minuga ei ole avaliga midagi, nii et oleks pidanud hakkama. Isegi kui öeldi olles ikkagi jätkaks, ütleb. Me arutame, ütleme selliseid üldteatri asju küll väga palju koos mõlemaga teiega lavastusi, mida me oleme näinud, see on teine asi. Õpetame sind, et võtta selle asja, sa tegid nii, et võiks teha nii? Ei, absoluutselt mitte, sest see on ju tema töö ja tema on teinud lavastajaga võitis 30 diapalju proove. Üks, kaks proovi-proovi ikka ja siis tuleb, ma ütlen küll, ei, tead sina seda ära niidee. Jah, püüad ikka vähem mõista, miks see või teine asi. Ütleme ka nii, et mul on olnud väga palju õnne selles teatritee meil on olnud ja sinna ei ole midagi, mul ka see on raske amet raske erinevatel põhjustel just mitte mitte selles mõttes, et kuidas see tekst teile pähe jääb, vaid seetõttu just ka, et näitleja ütleme, ei saa endale valida ise väga palju tööd. Aga sa pead olema valmis, kui see sulle siis antakse. Ema, isa algusaastatel noorsooteatris, kui minul, minu esimesed sammud laval samamoodi Adolf Shapiro öelnud, et teatris on väga tähtis debüüt, millega sa tuled ja see ongi, mida võib öelda õnneks mingis mõttes, aga et noh, see on ka vaieldav, et mis see siis on, kas on õnn, kas on oskus olla õigel ajal õiges kohas, on töökus, on see usinus, on see mingisugune neid on väga palju erinevaid põhjuseid. Algustee on läinud meil kõigil väga hästi ja see on suur Asima. Mul on selle jutu lõpetuseks, ma räägin ette, miks ma selle tahan lugeda siia. Hiljuti vaatasin praeguse lava kateedri õpilaste etendust Ekke Moor ja see meeldis mulle. See oli nii tore etendus, see oli väga hästi tehtud ja Aare Toikka meeletult ilusa mõttega lavastatud asi, rääkimata sellest, missuguses ruumis nad mängisid. Selle tulemusena ma läksin raamatupoodi, ostsin endale Ekke moori, paari ööga lugesin läbitsem raamat, mulle hakkas järjest rohkem ja rohkem tänu sellele lavastusele meeldima ja sealt ma leidsin ühe mõtte ja võib-olla see sobib meie tänase vestluse lõpetamiseks. Siuke moori mõte. Kuidas kõik möödu seirab sind läbi elu ja unenägude nakkus, su vari päikesepaistel. Mitte keegi ei taha maantee väärt sinust maha jääda. Mitte midagi, ei haihtu, ei millekski õhku. Kannad eilsed ja üleeilsed enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti. Täna olid meil päevade saates külas näitlejad Tõnu Tamm, Mari Lill ja Elizabeth Reinsalu. Mina olen Ülle Karu. Tänase saate viimane, laulan lavastusest Buratino, mida mängiti Eesti NSV riiklikus noorsooteatris 1978. aastal. Nimiosas oli Lauri Nebel ja Tallinna linnateatris 2000. aastal, siis mängis Buratiinat Priit Võigemast. Papa Carlo laulu kuuleme täna Karl kalkuni esituses. Helilooja Olav Ehala sõnad Juhan Viiding. Ega kõik ei aima, mis vanal mehel siis enne surma saab õnnistust, ta veider eluviis. Kuigi maalitud on kolle annab sooja tuli. Tean mu elutööd, nüüd jätkab poeg, mu järeltulija. Jõua kaugemale uni kor ka ei see hoone, et mul ükson tõdeni mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt peagi lõpetamas, olen oma luulude nakut. Ära pahanda, kui laul on liiga lihtne. Õpetlik. Kuula ära, sest me elu selles ilmas poole pikk. Jõua kaugemale kuni koor, kas sina oled mul ükson tõdeni? Mingi vale? Ei saa kustutada igavese tõsiluud.