Koole. Helilooja Jüri Reinvere kõneleb teemal. Kultuuride komme väsida. Loeng on salvestatud Berliinis, Eesti kohvikus ja äär. Minu taustast võib-olla alustuseks niipalju, et need, kes ei tea. Ma olen Eestis kasvanud täiesti eestikeelses perekonnas, küll aga ma läksin 18 aastaselt juba Eestist ära ja elasin kaks aastat Varssavis, Poolas, kus ma õppisin muusikaakadeemias. Ja see oli veel selline aeg, kus üldse ei olnud mitte mingisuguseid telefonisidemeid, ega midagi sellist ei olnud, ma elasin poolakate keskel täiesti Poola elu. Ja poola keel oli ka mul tõesti ainukene selline keel, kus mul ei olnud isegi aktsenti nii. Poolakad ei saanud aru, et ma ei ole poolakas. Seda mul ei ole õnnestunud hiljem enam korrata. Tere, ma elasin 15 aastat Soomes hoopis ja pendeldas väga tihedalt ka Rootsi vahet, nii et tegelikult ma elasin sellist Rootsi Eesti-Soome topelteluviisteist aastat ja nüüd elan siis juba 10 aastat Berliinis. Enam-vähem neil päevil saabki 10 aastat täis, just Merkel oli just äsja kantsleriks varitud, kui mina siia kolisid. Peale selle, et ma tunnen Poolat ja Soomet ja Rootsit küllaltki hästi olen ma oma perekondlike sidemete kaudu küll juba minevikust küllalt hästi Venemaad ja Inglismaad samamoodi. Nii et nende ühiskondadega mul on olnud alati niisugune väga tihe ja väga suur side ja mul on alati olnud just see õnn ja võimalus õppida neid ühiskondi tundma seestpoolt niisugusena, nagu need ühiskonnad on ja mitte sellise ütleme näiteks tavalise eesti üliõpilase kogemuse kaudu, kus ütleme näiteks käiakse ainult eestlastega läbi ja nii edasi. Samuti, mis ma täna räägin, on ühesõnaga Sibeliuse akadeemias õppinud Sibeliuse akadeemiast saanud oma diplomi. Pärast kümneaastast ränka koolitust sain diplomi heliloomingus ehk siis kompositsioonis. Me töötasime küll koos muusikateadlastega, ma ei ole teadlane ja seetõttu andestatav mulle niisugused öised kerged Impressionistlikud, kõrvalepõiked ja üldistused. Ma olen alati ise nautinud seda oma olukorda, näiteks kui ma ajakirjanikuna olen tegevuses olnud, siis mul on alati olnud hea meel, et haa, ma ei ole teadlane, et ma ei pea ennast nii palju argumenteerima ja ma võin endale vabadusi lubada, mida teised ei või. Aga no see on muidugi alati väga tinglik ja ka näiteks Sibeliuse akadeemias, kus me siis teadlastega koos õppisime, tähendab, heliloojad, teadlased millegipärast alati ühes samas rühmas. Siis nägin ma väga hästi seda, kuidas teadlasi grillitakse ja kuidas neid õpetatakse. Täna me oleme ühesõnaga, Berliinis siin kohe põhja, raudteejaama kõrval, meie kõrval on siin müür meie kõrvale müüri muuseum. See on just see koht, mis on väga kuulus sakslastele selle poolest, et siin oli müüris selline koht, kus majad asetsesid ida poolel, aga aknad avanesid läände ja see on just see kant, kus väga palju hüpata akendest välja. See on ka seesama koht, kus kaevati see üks kõige kuulsam tunnel Berliini müüri alt läbi. Ma just kontrollisin veel täna hommikul, et kui palju inimesi pääses siit sellest kohast Berliini müüri alt läbi, neid oli 30. Kes siis enne, kui nad üles anti, siit põgenema pääsesid Siim omal, muidu oli ka ju väga kuulus kirik, mis asetses ise ida poole peal, aga uks oli lääne poole peal ja kogudus oli lääne poole pealt ja selleks, et kogudus pääseks armulauale, pidi ta enne käima läbi passikontrollist. Sellele kohale on ehitatud nüüd üks mälestus kabelsioon siit jää ääres, ma kujutan ette, üks paar-kolmsada meetrit võib-olla. Miks ma seda räägin, on sellepärast, et ma tahaksin natukene selliseid stseene või lavakujundus tekitada, et ma olen siin paar oopereid kirjutanud viimase aja jooksul ja mõtlen võib-olla alati viimasena ajal niisuguse lavalise ettekujutusega, ma tahaksin mõningad niisugused stseenid ette maalida, mis võib-olla hilisemas jutus natukene kasuks tuleb. Berliin umbes 100 aastat tagasi täpselt enam-vähem 1914 oli aga hoopis üks Berliin, mis nägi välja täiesti teistsugune. Ta oli veidi selline tume sinakas väga raske Preisilik, väga paljude tänavate ja pule paartidega. Sellist segadust ja kaost, mis tänase Berliini juurde kuulub üleüldse, tollal oli väga vähe Berliini kuna vaade oli vägagi homogeenne, peaaegu selline, millisena me Pariisid tänapäeval tunneme? Berliinis elas viis miljonit elanikku tollal ja noh, nagu selliste arvamuste kohaselt palju rohkem kui viis miljonit kuni 10 miljonini välja. Nad arvavad, et siin elas ka illegaalselt. Isegi viis miljonit on praegu palju rohkem kui see, mis siin tänapäeval elab. Ja näiteks see, kui suur keskus Berliin oli 100 aastat tagasi, sellest on meil Berliini elanikele väga hästi aru saada sellest täpselt samamoodi nagu Peterburis või Moskvas on siin majas kasvanud sissepoole sisehoovide hooned, mida on järjest rohkem juurde juurde ehitatud, selleks et järjest juurde kasvavat elanikkonda majutada. Meil on alati niisugune tunne, et Berliin 1914 oli üks väga selline lõbus Berliin kuid me ei saaks seda niimoodi ainult ühekülgsema sellisena näha. Kui me ajalooliselt vaatame seda aega, siis siin mängib väga palju kaasa see, et millisest rahvusest sa oled, mina eestlasena olen no enam-vähem sellises vaimus üles kasvanud vähemalt, et esimene maailmasõda oli üks avamäng teisele maailmasõjale ja teine maailmasõda oli tõeliselt kole. Aga esimene maailmasõda oli enam-vähem, nagu ma ei oska öelda, normaalne, võib-olla mingis mõttes esimene maailmasõda ja meie jaoks igatahes kaugele ja meie jaoks ta on märgistatud mingisuguse vabanemise õhkkonnaga märgiga. Näiteks ma tean, et nii sakslastele kui ka inglastele on esimese maailmasõja tähendus piss vastupidine. Samamoodi prantslastele isegi näiteks, sest esimene maailmasõda oli nende jaoks see aeg, millal maailm tegelikult lõppes, see maailm, millisena nemad Inglismaad tundsid või millisena nemad Saksamaad tundsid, see lõppes. Ja pärast seda on toimunud ainult üks allakäik, milles siis oli ka üks selline vahevaatus nimega teine maailmasõda. See oli väga suur purunemine, mis 1914 aset leidis ja purunemine, millest inimesed tollal veel üleüldse nii selgelt aru ei saanud, nagu meie praegu sajaaastase perspektiiviga seda taha vaatame. Ja on täiesti mõistetav, et näiteks inglased suhtuvad esimesse maailmasõtta vägagi valuliselt ja tähistavad kõik esimese maailmasõja sündmusi erilise tähelepanuga. Samamoodi näiteks poolakatele on väga valuline punkt see, et nemad oma kuningriigi kunagi kaotasid ja tegelikult kogu Poola ajaloo käsitlus mingis mõttes toetub endiselt sellele traumale, mis toimus aset siis Poola jagamisega. Berliin 1914 oli siiski linn, kus oli tekkinud, eks, vägagi omas mõttes, niisugune umbne õhkkond oodati nõndanimetatud pikka sajandi lõpu pika sajandi all, siis käsitleti kogu üheksateistkümnendat sajandit ehk siis sajandit, mis algas prantsuse suurest revolutsioonist ja lõppes siis esimese maailmasõja puhkemisega. Ühiskond kogu Euroopa oli muutunud küllaltki raskeks ja seda inimesed tundsid väga selgelt omaenda õlul. Sellest näiteks on kasvõi kirjanduses väga suuri jälgi kõik raamatut nagu Kafka protsess või Thomas Manni Võlumägi. Kõik tegelikult tegelevad sellega, et nad arutavad lahti seda, mis toimus 19. sajandil ja mis selles valesti läks ja mis on tekitanud selle umbõhkkonna, mis siis alles esimese maailmasõjaga puhkes. See on maailm 1914 nüüd maga, hüppaksin hoopis kuhugile mujale. Ja see oleks lihavõttesaarele. Kus ma siis olin käesoleval suvel natukene üle nädala. Ma ei olnud küll mitte ainult lihavõtte saarel, vaid ma olin ka prantsuse polüneesias, ma käisin seal küllalt palju ringi ja siis sealt reisisin alles lihavõttesaarele prantsuse Polüneesia Sis kuulub Prantsusmaale, aga on üks osa polüneesias. Ja ma ei oska isegi öelda, millised eelootused mul olid selle reisu suhtes küll, aga see pilt, mis avanes, oli väga selge tahhidi ja kogu prantsuse Polüneesia oli nagu mingisugune selline tohutu elu ja tav elurõõmus ümbruskond kus mehed-naised magasid palmide all, tegid suu lahti, banaan kukkus suhu, see ei ole isegi mitte metafoor, vaid see enam-vähem olini. See meeletu elunauding ja elujaatus ja elu aktsepteerin, mis seal valitses, oli esiteks asi väga nakkav, aga teiseks oli ta väga tore vaadata, sest see oli midagi täiesti teistsugust, mida meie oleme siin Euroopas õppinud hindama. Seejärel sõitsin maha ka lihavõttesaarele, ma isegi ei teadnud, mida sealt ees oodata. Aga see, mis seal avanes, oli üks tõeline selline surmamaastik. Seal valitses mingisugune selline tohutu surma lähedalolu. Selleks peab natukene nüüd lihavõttesaare ajalugu teadma, et seda kohe hoobilt mõista. Meil on näiteks kõigil selline ettekujutus, et lihavõttesaar on täis neid kuulsaid kujusid, mida me televiisorist raamatutest näinud oleme. See ei vasta tõele, neid kujusid on küllalt vähe. Õige tõsi on hoopis see, et saar oli kunagi neid kujusid täis. Praktiliselt kilomeetri järel oli Klaani mingisugune järjekordne perekond endale püstitanud kujude rea, mida siis kutsutakse Ahuks. Need aga kõik olid purustatud kodusõjas ja juba kaugele enne, kui eurooplased sellele saarele tulid. Praktiliselt haaran täis varemeid, nende kujude varemeid, kivihunnikuid ka masendavad kivihunnikud igal pool siin-seal. Varemed on igal pool ja need kujud, mida meie teame, neid on tegelikult ainult viis või kuus kohta kus need on siis püstitatud. Et kujud, mis on aga püsti pandud, ei ole pandud mitte lihavõttesaare elanike enda poolt, vaid neid on tegelikult kaks instantsi seal püstitanud maailmakuulus tuure, Heyerdahl oli siis esimene, kes neid hakkas seal uuesti püsti ajama pärast kodusõda, see tähendab seda, kui eurooplased sinna saabuvad 1722 ei ole seal midagi püsti ühtegi, kui õelad vist on ainult kivihunnikud. Heyerdahl saab esimesena sellise ideed, et mõnel nendest ahjudest võiks taastada küll aga Heyerdahl, aga üks asi, mida ma lihavõtte saarel väga ise imestasin, oli päriselanikke suur viha heer tali vastu, sellepärast et nemad olid selle nagu läbi elanud. Heyerdahl samamoodi katsus saada Nobeli preemiat iga hinnaga ja kasutas lihavõttesaare selleks oma eesmärgiks ära ja selleks tal oli hirmus häda, mõned kujud vähemalt püsti saada. Need, mis on seal püsti saadud, neid saare päriselanikud peavad enam-vähem selliseks külastamiseks või plasseemiaks. Teine suur rivi, mis on püstitatud, mida ilmselt me kõik teame, vähemalt fotodel näeme, tunneme ära üks, 15-le Moay rivi. Selle on aga püstitanud jaapanlased selleks, et saada reklaami. See oli üks Kompanii grana firma, kellel läks väga halvasti, aga kellel oli niimoodi, vähemalt mulle räägiti kaheksa miljonit ülemäärast raha. Nad kasutasid selle selleks, et nad püstitasid ühe rivi, Ahud püsti, see on ühes väga huvitavas kohas. Ahu Ahu on selle nimi, kui on, eks ole, neid kujusid mitu reas. Sellepärast et see on just läänerannikul ja mitte ainult, et kodusõja käigus tõmmati need kujud alla vaid neid kujusid hävitas veel omakorda tsunami, mis tuli maailmas siis seni kõige tugevamini registreeritud värisemise ka, ehk siis suur Tšiili maavärisemine 960 ja see samane koht on just avatud Tšiili poolsele rannikule ja tsunami tuli ja praktiliselt needsamad kivihunnikud, mis meil oli kandis veel sadu ja sadu meetreid sissemaa poole. Ühesõnaga endiselt lihavõtte saarel valitses enne eurooplaste tulekut siis juba vägagi kaugele. Vene kultuur? See on üks peaaegu müstiline või selline fantastiline saavutus, sest et kui mõelda seda, et, et seal ei ole praktiliselt naabreid kõige lähemal. Ma naabrini, mis on siis Pitke nii, saar on 2000 kilomeetrit. Kui mõelda, et kuidas Polyneeslased siis lääne poolt saabusid ja oma navigatsioonitehnika olid nii kaugele viinud, et nad suutsid 2000 kilomeetri pealt veel aimata, et maa on kusagil olemas, et seda tasub üldse otsima minna. Sellest ma nägin ise Tahiitil küllalt palju veel jälgi, sest et seal on seda Polüneesia kultuuri küllalt palju säilitatud ja nad on selle üle väga uhked. Kuulsate navigeerijate perekondi kaardistati omal ajal nii nagu meil kuningaid, sest nendest sõltus kogu kultuuri või siis selle ühiskonna edasine käekäik, kasvamine selle tõttu navigeerijad olid selle ühiskonna kahtlemata suur niisugune keskne element, mille kaudu see kultuur üleüldse enda alalhoiu instinkti ülal pidas. Kui kaugel see kõigest maailmast on lihavõtte saar, seda ma kuulsin ise nahal selle kaudu, et ma seal olin ratsutamas ja ühel hommikul mul oli natukene seljavalu ja ma ütlesin oma sellele hobuse, mis ta nimi on eesti keeles hobusehooldajale niimoodi, et, et mul on seljavalu ja ta kiskus mind kohe hobuse seljast maha ja ütles, et haige seljaga sa ei lähe kohe mitte üks miil ka siin ratsutama, sellepärast et meil on küll vahepeal haigla. Aga see ei ole mitte väga hea, kõige lähemad reaalsed inimesed, nii nagu tema kõige lähemal, normaalsed inimesed on 4000 kilomeetri kaugusel, nii et ära hakka üldse mitte proovimagi. Nüüd hüppaks hoopis kuhugile mujale Gröönimaale. Gröönimaa ma käisin ka, eks paar aastat tagasi, kui ma sinna läksin, siis inimesed küsisid minu käest, et kas seal üldse on poode, poode, seal oli nendest ma kohe räägin, aga mis oli väga huvitav, oli see, et kui lennuk maandus, ma läksin Reykjavikis sinna siis kui lennuk maandus, stjuardess teatas, et olge valmis, vaadake, kas on stardiraja kõrvale abiks jääkarupere, et võib-olla te näete neid. Aga mis mind hoopis kõige rohkem seal kurvastas, vapustas oli see, et kui ma tõepoolest siis läksin poodi, sest selles külas oli pood, siis mis oli poest saada, olid Taani sügavkülmutatud õunakoogid. Ja, ja see samane asi oli võrdluses sellega, kui ümberringi oli näha, kuidas Eskimate kultuur oli purunenud, ümberringi peamine elanikkond, seal olid ju eskimod. Ma palusin ühel kalamehel ennastki viia ühte eskimo peresse. Söögi oli üks väga huvitav reis, sest et mind veidi paadiga kaugele eemale tavalistest, noh, ütleme isegi turistiradadest. Ja Mulle näidati näiteks vanu tupillake Tubilak on üks nende selline kultusese, mis toob nagu peresse kaitset kurjade vaimude vastu ja mida ennevanasti tehti surnud lasteluudest. Ja mulle näidati veel neid tubli lakke, aga need olid kõik peidetud kappida sisse ära, sest et nad seda väga tugevalt häbenesid. Neil olid tehtud küll seal põhjapõdrasarvest mingisugused turistidele müüdavad esemed aga nende kultuuri häving, seda, mida ükski mode kultuur oli olnud. See oli igal pool tunda ja selle asemel need olid asendatud visuaalselt lihtsalt selle kogemusega, kui ma läksin poodi ja mitte midagi muud osta kui praktiliselt ainult neid Taani sügavkülmutatud õunakooke just Gröönimaal. Ma nagu mõtlesin selle peale kõige esimest korda võib-olla niimoodi tõsiselt, et kultuur on habras. Et kultuur ei ole mitte mingisugune tugev ja iseenesest mõistetav üksus, mis ise ennast kuidagi haldab vaid kultuuri ülalpidamine on tegelikkuses mingi üks väga suur tarkus nõudev töö. Umbes Ma läheksin nagu makrost, hüppaksin mikropeale üle, et umbes samasugune nagu ühes perekonnas rahu ja õigete valikute tegemine või oma laste eest hoolitsemine. Teemal kultuuride väsimine siis üks selline kultuur, mida me kõik teame, mis on nii-öelda kokku varisenud, on Rooma ja see on ka selline, mida on väga palju uuritud ja me tunneme ise rooma pilti küllalt hästi ja me näeme selle jälgi igal pool Roomas või üleüldse Itaalias liikudes. Ja mitte ainult Itaalias, me näeme seda igal pool Euroopas, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, samas Rooma allakäik, eks ole, oli üksis ehk meie jaoks kõige olulisemaid, kui teada tumm tugevamaid ühiskondlike Collapse noh, näiteks numbrites, see väljendub selles, et paarisaja aasta jooksul Rooma elanikkond väheneb pooleteistkümnest miljonist 15000-ni. Ühiskonnauurijad on väga agaralt uurinud oma allakäigu murenemise põhjused ja neid on meile enam mastiga koolist selge, et meil ei ole muide nii selged lihavõttesaari samasugused, aga näiteks lihavõtte saarel oli samamoodi ühiskonna uurijaid, kõik seal kohaliku küla pubid täis, sellepärast et ühiskonnauuringutes lihavõttesaare mudelit kasutatakse väga palju selleks, et ennustada Tulevikku tsivilisatsioonide käike, teda peetakse nagu selliseks väikeseks mikronäiteks selle kohta, mismoodi skulptuur tekib ja mis teda viib siis selleni, et, et ta hakkab alla käima mingisugusel põhjusel ja lõpuks maandub kodu sõjasse ja hävitab kõik omaenda suured saavutused näiteks siis need kujud. Oma allakäiku on ühiskonnauurijad siis ühesõnaga väga uuritud ja neid murenemise põhjuseid on ütleme näiteks kas või viimase paarisaja aasta jooksul üles loetletud tõepoolest sadu või vähemalt kümneid ja kümneid on loetletud seda, et Rooma allakäigu põhjuseks oli liiga suur kasvamine liiga suur moraalsuse langus, kultuuriline väsimine, barbarite sissetung on otsitud juba paljugi kaugemaid põhjuseid, näiteks on loetletud seda süsiniku hulka, akveduktides oleks seda põhjustanud kuidagi rahvaste rändamine või sõjaväe hügieeniast. Uurijad samas aga kahevahel, sellepärast et ühtset ja katvat seletust selle kohta on leida peaaegu võimatu. Ja uuemal ajal oldakse järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama ka ühiskondliku muutumise faktorile, sealjuures et miks on järsku muutunud probleemiks see, mis oli ühiskonna üks tugevusi oma kasv ei tekkinud, mitte, roomas alles lõpus või allakäigu ajal. Rooma sõjavägi oli samamoodi tugev peaaegu algusest peale, see oli tema edu üks tagatisi moraalsuse kohta. No ebamoraalsust on alati, ma ei usu, et selles nüüd mingisugune uudis oleks kellelegi. Ja ükskõik, kes seda siis nagu ei uuriks või kirjutaks või niimoodi, kui seda kõike mida kirjutatud, läbi kammida siis lõpuks kukub see pall ikkagi kuhugile sinna kultuurivaldkonda, kus siis otsitakse neid esimesi põhjusi, miks hakkab üks skulptuur väsima. Akadeemias mind ei lastaks üldse edasi rääkida, enne kui öeldakse, et palun, defineeri väga täpselt, mis asi on kultuur või ütlesin, et ma võin heliloojana endale mõningaid vabadusi selles suhtes võtta. Olen natukene vaadanud seda muidugi hästi palju ja hästi erinevalt defineeritud, umbes nagu sõna armastust selle sisse on arvestatud, millal ühte, millal teist aga noh, näiteks need, et edasi minna, mida mina selle all mõtlen toetudes natukene sellele, mida siis on eelpool juba kirjutatud. Kultuur on inimese loodu, see, mis ei tule loodusest ning selle kvaliteet suhtes vaimse ja majandusliku arengutaseme ja heaoluga, ühesõnaga kultuuri eesmärk on mingisugune alalhoiu ja kasvuprintsiip sealjuures alati. Aga selle juurde kohe ja tänaseks väga vajalik on see, et kultuur on ka ühtlasi vaimsete normide kogu millega luuakse ühiskonnale eetiliste moraalsete ideaalide koodeks, mis omakorda juhib ühiskonna praktilisi samme. See tähendab ühiskonna eneseregulatsiooni, majandust, haldust ja ennekõike siiski probleemide ja kriiside lahendus võimet täpselt nii nagu igal perekonnal või igal suhtel täpselt samamoodi ühiskond makrotasemel siis koosneb sellest, et millised kriisid ette tulevad ja millised uued väljakutsed ja millised olukorra muutused tuleb. Iga edukas ühiskond ja iga edukas partnerlus kasvab nendest välja ja suudame need lahendada ja kohe, kui tekib ebaedu, siis neid enam lahendada ei suudeta ja kas siis suhe muutub millekski muuks või ühiskond midagi muuks. Tänapäevane kultuur, see, kus meie praegu elame 2015, tänapäevane lääs näiteks siin Berliinis või Tallinnas või ükskõik kus, siis õhtumaade kultuuri sees. 2004 ütles Ameerika filosoofia kirjanduskriitik George Steiner, Tanglil prantsuse päritolu, aga Ameerikas oma karjääri teinud, ütles selle kohta niimoodi, et kus on Saksamaa täna Ta ütles, Saksamaa on väsinud, surmväsinud ja mispärast? Sellepärast, et liiga palju on Saksamaal ajalugu. Steiner jätkas, ütles, et mitte ainult Saksamaa ei ole väsinud, vaid Euroopa väsinud. Euroopa keskriigid on väsinud iseendast väga-väga sügavalt väsinud. Ja väga raske on leida mingeidki selliseid tulevikuperspektiivi, mis võiks teda sellest väsimusest lahti raputada. Momendil liiga kaua kestnud, uuesti väga pikk, rahumeelne ajajärk. Liiga kaugele on ühiskond arenenud juba sellises suunas, mida ei ole suudetud sõdadega mingisuguste looduskatastroofidega korrigeerida. Kui näiteks nüüd mõelda selle peale, et tänapäeva koopa ja lihavõtte saar või mis iganes milliseid selliseid paralleele võib tuua meie praeguse ühiskonna ja minevikku sellise allakäigu sees olnud ühiskondade vahel siis tekib mingisugune selline loetelu, ma ei ole siin lugenud kokku mingi viis, kuus sellist punkti, mis võib olla põhimõtteliselt ühised nendele kõikidele. Et ma olen kõige esimeseks nendest ise siin enda jaoks üles loetlenud, täiesti sellel ei ole mitte mingisugust põhjust, ma ei leia, et, et see on kõige tähtsam, aga see on lihtsalt olnud asi, mis mulle esimesena tuli pähe. On see, et populatsiooni jõuetus muutusi tõeliselt tahta. Ja kui ühtlasi tahetakse, siis need toimuvad alles hirmu ajendil. Näide selle kohta, kuidas elanikkond on nagu jõuetu muutusi, tõeliselt tahma minu arvates. Eesti Ma elan siin, Saksamaal, ma elan vägagi, mitte eestikeelset elu, ma räägin eesti keelt väga harva. Muidugi jälgin Eesti ja Soome ja Saksa meediat iga päev aga sellegipoolest on väga palju suuri erinevusi selles suhtes, mida noh, ütleme näiteks näiteks eestlane kogeb, kes elab eestikeelse meedia vahe või Eestis. See perspektiiv mul puudub, ma saan seda ainult sõprade ja perekonna kaudu. Aga üldine pilt, mis eestist valitseb minu jaoks, on alati see, et kohutavalt kritiseeritakse oma ühiskonda, oma poliitilist süsteemi aga samas tõdetakse seda, et igasugune muutus on mõeldamatu. Ühesõnaga olukorras ei või mitte mingisugune asi muutuda. Soome on teistmoodi, Soome on üldse kasvanud teistmoodi. Soomlastel on üks täiesti teine arusaamine oma riigist ja riigi eesmärgist ja seda, mida neil näiteks üks riik peaks inimestele andma ja mitte andma. Aga see, selline jõuetuse tunne on tekkinud ka soomlastesse viimase ütleme üks 20 aasta jooksul, võib-olla natuke vähem 15 aasta jooksul pärast igatahes Soome seda suurt majanduslikku kriisi hakkas tasakesi soomlaste kõnesse imbuma. Ja soomlased on just sellises seisukorras, et nad on võimelised ennast liigutama ainult hirmu ajendeid. Soome riik on väga läbi põimunud erinevate hirmudega ja me näeme seda nende poliitilises maastikus selgelt ja väga ruttu, kui näiteks kogu see Perussuomalais, et või siis tõeliste soomlaste ärkamine ja nii jõuline sissetulek ühiskondlikku ellu ei ole mitte midagi muud kui see, et soomlastel on lihtsalt hirm tuleviku ees ja selle ees, et mis ees ootab. Üks selliseid kultuuride allakäigu eelseisvaid niisuguseid faktoreid, mida isegi kõik uurijad nimetavad, on killustumine ja tõelise sideme puudumine killustumine või ühiskondlik kindlustamist, sõda jälgida väga mitmel aspektil, näiteks me rääkisime siin Berliinis 1914 või Kafka protsessis, näiteks mis räägib küll Austria-Ungarist, aga siiski väga hästi kirjeldab seda aega. Killustamise võib mõelda väga palju erinevaid asju, võib mõelda seda, kuidas eriala line selline mitmel erialal töötamine korraga on äkitselt mõeldamatu ja inimesed ainult tegelevad mingisuguse, väga oma kitsaasjaga moodi. See puudutab mitte ainult inimesi, vaid ka instantse ja üldse kogu ühiskonna struktuuri vajalikke institutsioone. Et kõik suudavad tegeleda ainult oma asjaga ja infovahetus nende asjade vahel on nagu väga puudulik. Ma usume, eestlased, mõistame seda väga hästi. Sellepärast et noh, näiteks kui Eestis oli täiesti mõeldav see, et inimene võis töötada mitmel töökohal samal ajal ja see on isegi kuni tänapäeval nii mingil määral mõeldav siis Soomes on see olnud juba ammu-ammu täiesti mõeldamatu nähtus. Iga eriala on niivõrd kindlustatud ja niivõrd täpsuseni raamitud eriala suhtes valitsevad täpsed normid, mismoodi sa pead olema koolitatud, millise kadalippude tee sa pead läbi käima, et, et selles ametis üleüldse olla, olgu see siis haiglas instrumentide pesemine ainult siis Soomes näiteks tunneb seda fermentatsiooni kohutavalt üks asi, mida mina ise oma elus tunnen kõigi nende riikide ja rahvuste vahel ja nende keelte vahel, kus ma elan, iga päev on see, et mul on järjest rohkem selline tunne, tõelist rahvusvahelisust ei ole Euroopas ja tegelikult rahvusvahelisus isegi ma ütleks, on just viimasel ajal vägagi tugevalt kängumas kultuuride või ütleme nüüd näiteks riiklike-rahvuslike kultuuride oma vaheline diskussioon on vägagi puudulik ja vägagi pealiskaudne. Ja näiteks nagu öeldud, 15 aastat elanuna soomlaste eestlaste vahel, ma võin öelda, et seal puudub teineteise mõistmine täielikult. Mida siis veel rääkida on niisuguste suuremate hüpete puhul nagu eestlased ja sakslased või, või ma ei tea, eestlased ja inglased. Üks põhjustest või üks selline element, mis ühe väsiva kultuuri juurde tekib, on kultuuri tardumine ja teatav sisu, kriis või sisu puudumine mida asendatakse väga tihti elamuste otsimisega, mis selle sisu all ma mõtlen, midagi sellist elatavad kogevad igapäevaselt arenevalt elumis ühe fugana läbiks argipäeva. Selline pika argipäevase elu tajumine on minu arvates väga selgelt asendunud hoopis mingisuguste väga eredate ja lühikeste momentaarsete elamuste otsimisega mille antine roll on natukene elavdada mingisugust sellist argipäeva. Selles võib täheldada, et erinevad kunstivormid kõlavad väga erinevate elu, mina olen, eks ole, ma tulen siis klassikalise muusika poolelt ja meie oleme nagu väga harjunud sellega, et meie ajad on tegelikult nagu möödas. Kui mina käisin koolis kaheksakümnendatel, siis just hakkas klassikalises muusikas läänes mitte küll veel idas, aga Läänes peale see, et kohutav publikuga madu ja see vajadusetus selle kultuuri järele. Meil siin Berliinis on sellest väga raske rääkida, sest et siin on hoopis teine olukord. Kui mingisugune keelpillikvartett otsustab, et ta mängib Püha Risti kirikus siin pühapäeval kell 18 Pramsiteist ja Schumanni esimest kvarteti, siis võib enam-vähem kindel olla, et Saalam kuidagi 80 protsenti täis. Katsu seda teha näiteks mõnes Wanda või müürmäe kirikus Soomes. Kirik on täiesti tühi, seal on ainult kvarteti enda perekonnaliikmed ja mispärast sellepärast et inimestel puudub lihtsalt selle järgi tegelik vajadus. Kirjandus elab seda läbi murdub ja neil on vägagi, mis ma vaatan siin ümberringi jälle niimoodi täheldades üldiselt sõprade kolleegide kaudu külm higi otsa ees ja mõtlevad, et kuidas nende kogu see struktuur võiks üleüldse veel ellu jääda. Sellepärast et nemad on nüüd saabunud sellesse olukorda, et iga ära sureva lugeja kohta ei teki enam uut lugeja tasemele või nagu ennevanasti oli, et surnud lugeja peale tuleb 1,26 uut lugeja tasemele. See on nüüd muutunud ei tule isegi mitte null koma viit, vaid see, kes sureb, see sureb ja uus põlvkond ei tule enam lugejatena peale või see on nii marginaalne täitsa kogu sellele kirjandus business-ile ei avalda mitte mingisugust mõju kõige paremini kunstide vallas. Minu arvates läheb visuaalsel kunstil ja seda eelkõige sellepärast, et me oleme irdunud keelest ja me mõtleme meie tänapäevases Lääne ühiskonnas väga visuaalselt. Loeme infot visuaali kaudu ja piltide kaudu ja me ei viitsi enam endale niivõrd palju lugedes ja mõtete ja sõnade kaudu asja selgeks teha, kuivõrd me oleme võimelised pilkselt igast fotost või mingisugusest tühisest plakatist kõik vajaliku info välja lugema. Üks väga hea näide on see, mida ma usun, me kõik Berliini eestlased, teame, on see läbisõit läbi Poola Eestisse autoga ja nähes neid lõputuid reklaamisilte, mis seal valitsevad, mis on tihedalt täis lükitud teksti. Kuna ma saan sellest tekstist aru, siis ma loen sealt välja alati selle põhilise info, mis meie juba oleme ammu õppinud, tähendab ma tahan sellega öelda, et, et seal on nagu see protsess veel natukene tuleb meile järele. Nemad ei oska veel visuaali nii selgelt näha, nagu meie seda juba loeme. Kui on mingisugune meie jaoks seal niimoodi, et kui on mingisugune Adidase reklaam näiteks kusagil üleval, siis on kolm triipu ja me saame selle kaudu juba kõik selle info kätte poolakate jaoks see ei ole niimoodi, nemad peavad kogu info veel sõnades saama, sest nad ei oska pilti lugeda. Pildi oluline informatsioon on nende jaoks lihtsalt poolik. Nii et seal nagu valitseb selline vahemuusikal, läheb siis nagu kõige halvemini kirjandus praegu käib seda muutust läbi ja visuaalsel kunstil on, seda on näha ka näiteks visuaalse kunstimaailmas näituste avamised ja kõik sellised vägagi külastatud ja vägagi selline, kus inimesed tulevad, sellised inimesed tulevad kohale, kes väga hea meelega läheksid, võib-olla veel kirjandusfestivalil, aga nad ei läheks ealeski enam klassikalise muusika kontserdile. Sellest näiteks on väga selgelt seda puha. Kokkuvõtteks nagu selle protsessi kohta ma olen siia kirjutanud mõttelise ühiskonna järk-järguline kadumine ja selle asendumine ühe tasapinnalise narratiiviga. Üks väga hea näide veel selle kohta, kuidas asendub ühe tasapinnalise narratiiviga meie koguse mõtlemise vorm on Ameerika uudistevoog ja mul on endal näiteks üks väga hea sõber või sõbratar, ta on noor, 20 aastane ja ta on pärit Oklahomas ja ta on ise üles kasvanud just selle ameerika. Meie jaoks me oleme sellega harjunud, aga tema tuleb just selle uudistevoog keskelt ja lihtsalt aduda ja näha seda, et mismoodi tema maailmavaade on niivõrd teistmoodi kui meie oma ja ennekõike selle kaudu, et tal puuduvad oskused mõista iga uudise erinevaid aspekte samaaegselt tema jaoks ei ole üldse see mõeldav, et et uudisele või ükskõik, mis uudist ei oleks, sellele võib ka vaadata teiselt poolt või et, et seal on olemas ka vastaspool ja sellel vastaspoolel on mingisugused oma arvamused ja tahtmised ja tujud. Vastupidi, ta näeb ainult seda ühte tõde ise, seda väga täpselt teades. Aga seal on lihtsalt niisugune minule praktiliselt selline igapäevane kogemus selle kohta, et kui erinevalt me oleme kasvanud selle meedia keske. Üks järjekordne põhjus, millest on vägagi palju räägitud ja räägitakse Saksamaalgi praegu väga palju on poliitilise eliidi eemaldumine tegelikkusest. Üks väga hea näide minu arvates hoolimata sellest, et selle kohta niipalju kirjutati vasakule paremini, oli siiski Ukraina konflikt. Ja eriti see, et kui vähe pöörati tähelepanu eriti jälle põhja, tähendab ma mõtlen Skandinaaviamaades, Rootsis, isegi ka Balti riikides sellele, et kui kiletantlikult Euroopa uniooni poliitika selles suhtes ise käitus ja kui kohutavalt palju oli selle kriisi, ütleme näiteks kõige verisemad ajajärgul õhus niisugust. Ma ei oska öelda, mis eestikeelne õige sõna oleks niisuguseid hästi spontaanselt ja mõtlematult poliitika tegemist. Ühesõnaga mingisuguste väga impulsiivselt mõtete ajail normati kohe midagi jälle teatama või midagi tegema. Niimoodi kindlasti lahendada raskeid kriise ja ma leidsin, et kogu selles Ukraina kriisis tegelikult Venemaa ja USA Pentagoni kreml tõmbasid uud nagu siga oma nöörist taga ja lasid sellel kõik rumalused teha, mida nad ka väga-väga-väga virtuaalselt ära kasutasid oma eesmärkide. Et ainukene kaotaja minu jaoks selles konfliktis oli lõppkogudes Euroopa unioon. Inimeste hirm on kolossaalne tänapäevases Euroopas. Kõik teavad, et midagi saab muutuma järgmise 50 aasta jooksul, aga keegi ei tea, kuhu ja mismoodi ja keegi ei tea, mida ka teha. Selles tegevusetus olukorras on ka mingisugune selline aimdus olemas, et kriisi külge peaks haakuma, aga kindlasti mitte ise, vaid see peaks kusagilt ülalt poolt saavutatud olema, ühesõnaga keegi teine peaks selle meie eest ära tegema. Ja lõppkokkuvõttes see tähendab minu jaoks seda, et ühiskonnas on hävinenud terved instinktid, Need instinktid, mis siiani on funktsioneerinud hästi. Ja selles ma näen väga selget analoogiat sellega, mis toimub näiteks omas või mis toimus lihavõtte saarel. Kuidas ühe ühiskonna sellised väga selged terved instinktid näiteks lihavõtte saarel tõesti toimus, oli see, et nad kulutasid oma loodusvarad kuni lõpuni, nad raiusid kogu oma metsa maha ja neil ei olnud võimalust seda enam kuskilt juurde saada. Tähendas kohe seda, et, et nad ei saanud enam laevasid ehitada, see tähendas kohe seda, et nad ei saanud kalu enam merest. See tähendas seda, et nad pidid koguma toitlustuse ümber ehitama ja saar oli praktiliselt puitvarades nii-öelda lage. Seda ma justkui ma rääkisin sellest, et seal on väga palju uurijaid siis ka, et kuidas ühiskonnad loodusvarade hävinemise kaudu ennast lõpuni ajavad. Seda on lihavõttesaare puhul just vägagi palju uuritud. Selle iseenesejalgujäämise ajalugu Euroopasse alguspunkti on vägagi palju katsutud juba täpselt määratleda. Aga ikkagi enam-vähem see langeb kuhugile pikka sajandi keskele, siis ühesõnaga 19. sajandi keskele. On üks rahulolu, üks väga pikaajalise rahulolu algus. See on Euroopas, kus siis kodanluse talupojad lõpuks ometi on saavutanud stabiilse siteedi. Näiteks lihavõtte saarel, aga omakorda rahulolu oma saarega tähendab sidemete katkemine ülejäänud Polüneesia, aga me ei tea täpselt, mis näiteks viis siis lihavõttesaare elanikud selleni, et nad otsustasid, et nad ei soovi enam mitte mingisugust navigatsioonivõimet ülal pidada, aga see juhtus, Nad kaotasid välismaailmaga praktiliselt igasuguse sideme, kuni siis eurooplased tulid. Kristluse kriis hakkab euroopas enam-vähem samal ajal kui kunsti moderniseerinud kusagil 1850. aasta paiku roopast tõstab, peab mentaliteet, et kunst peab religiooni üle võtma. Kuid selle vägagi ilusa ideoloogia trambib tööstuslik revolutsioon kohe jalge alla. On öeldud, et ühed, sellised esimesed näitud selle kohta, mis kultuuri allakäiku tähendavad, on see, et kui kultuur muutub nostalgiliseks mis tähendab seda, et hakatakse hindama oma minevikku rohkem kui ma tänapäeva, mis tähendab seda, kui kultuur hakkab järsku hindama eksootikat, kui ta püüab omaenda tänapäevast järsku välja sammuda. See tähendabki seda, et kaotatakse side tänapäevaga ja muututakse akuutse olukorra suhtes tuimaks ja elatakse mingisuguses illusoorses tegelikkuses. Sellest tekib kõigest kokku siiski mingisugune kriis ja see kriis peaks nüüd olema see, mis peaks midagi vägagi tulust olema. Aga ta ei ole enam sellest kriisist nagu ei tulda välja, sest ei, ei ole enam päris ei, ega asjadel pole enam nende õigeid nimesid. Seda rohkem inimesed väsivad nii ühiskonnale kui ka üksikisikutena. Kuni siis selleni välja, et neil ei ole enam üksteisele midagi öelda. Siiski selline tundmus ja niisugune arusaamine, kui ma vaatan maailma kultuuride ajalugu või isegi ka lääne ajalugu. Mul on alati selline tunne, et iga ühiskond seisab kahel jalal. Ta seisab majanduslikule, ta seisab kultuursel jalal ja kui üks nendest jalgadest hakkab lonkama, siis lendab see kere varem või hiljem õppi, ehkki see uppi lendamine võib vägagi kaua kesta. Aga enamasti on see see kultuur just mis nagu kõige esimesena ära väsib. Ja mõnda aega katsub, lisandus veel Liibata ja ennast tugevana näidata. Aga ma ei usu, et selle samm vägagi kaua ilma kultuurita tema kõrval vägagi kaua ennast kanda suudab. Ühesõnaga, mida me oleme teinud Lääne ühiskonnas viimase aja jooksul? Me oleme kasvu, ideoloogia ja heaolu nimel hävitanud inimlikke ressursse, nagu näiteks klassikalise hariduse inimeste omavahelised seosed ja seotused unustanud elu, transkontinentaalset dimensioonide, meie kultuurilised juured, meil Eestis on see natukene kergem, sest meile on meie omad juured nii kohutavalt tähtsus. Mei, kujuta ette oma identiteeti, ilma selleta, et, et me ei räägiks Kihnu seelikutest või regilaulust. Aga noh, näiteks suurtes skulptuurides Euroopas, Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa, see ei ole üleüldse nii selge. Korra maa ja Me kurname piiramatult omaenda institutsioone, oma õigusriiki, oma demokraatiat, oma micro, majandust ja oma sotsiaalset turgu ja ennekõike seda eetikat seda maailmapilti, mis sisendab valet, ühte valet. Teema vale ja valetamine on olnud minu loomingust minu enda isiklikus loomingus küllaltki tähtsas rollis, üks põhituumasid oli ta mu peer künt ooperis, mis algab siis sarnaselt nagu Ibseni draamagi Uuse karjatusega epeersa. Valetad. Mõnda aega katsub tüürkünd, nii nagu ma leian, et kogu ühiskond seda öeldes nüüd niimoodi ruttu kogu oma asja sisu ära, siis ma katsetasin Bergendist kirjutada meie tänapäeva ühiskonna sellist võrdluspilti. Täpselt samamoodi nagu meie praegune ühiskond, ta katsub sellest ühiskonnast kasu lõigata mingil ajal saada selle kasu selle konkreetse raha tagasi sellest, mis sellest on võimalik saada. Kuid ka see kasu lõikamine jääb lühikeseks, sellepärast istutakse paljaks, see tuleb juba Eibsonilt ja tal ei ole enam mitte mingisugust muud lahendust, kui leppida oma eluga niimoodi, nagu ta on. Mis üldse on see vale, mille keskel elatakse või mille keskel me näiteks meedias elame? Väga tihti katsutakse öelda, et vale ei ole võimalik ja valel on lühikesed jalad, ma ei leia, et need nii lühikesed on. Ma leian, et valede keskel elamine On vägagi võimalik, ainult et mõned asjad tulevad sellega kaasa, näiteks see, et elukvaliteet kannatab selle all väga tugevalt, et see ei ole mingis mõttes niisugune väga kvaliteetne elu, mida on võimalik valede keskel elada. Valeomadus on ka kurnata, Energiat mõttetusse kohta suunata ja inimest teha vägagi kriisidele altics seal natukene nagu see võrdlus sellest, kui ma rääkisin perekondades, mis on nii nõrgad, et kui esimene kriis tuleb või teine või kolmas või neljas, siis maja lihtsalt nii nõrk, et kriis, ta purustab. Kõik need teemal ma katsusin kuidagi tuua sinna beer künti sisse. Üks aga minu enda niisugune isiklik, väga sügav veendumus selle põhjal on, mida ma olen, jälgides inimesi, inimese elusid ja üleüldse seda elu, mida inimesed elavad, ma elasin soomes nimelt kirik majas väga kaua aega, kes siin inimesi tõesti väga, sellise luubi kõrvalt ma panin tähele seda, et tõel on siiski kalduvus ennast valest kuidagi vabastada, see on nagu mingisugune puutumatu loodusseadus. Ainult et see ei toimu siin ei toimu täna ja see toimu kohe. Vahest see ei toimu mitte sellel samal aastakümnele kasse toimu isegi selsamal sajandil. Aga mingi selline seadus kipub olema, et tõde siiski võidab vale mingil hetkel. Mina, aga hoopis siin lõpetuseks küsiks otsa, et mis on inimese ülesanne selle keskel ühe üksikinimese ülesanne või mismoodi peaks inimene selle keskel oma elu elama ja oma eetika selle seest aduma ja tajuma. Kui vaadata seda väljas, siis ühiskondlik prognoos ei ole üldse nii apokalüptiline alati paljude ühiskondade väsimine on olnud kaasaja inimestele siiski lõpuks üks positiivne sündmus. Pärastan ahilist, šoki on tavaliselt järgnenud paremad ajad, kuna tavalised inimesed ei pea enam ülal pidama impeeriumi impeeriumi murrenemist, on tervitatud nii nagu Roomas on ka vahest kahjatsetud, nii nagu näiteks Inglismaal. Murenemisi on selles mõttes vägagi igasuguseid. Aga milline on selle inimese ülesanne seal keskel oma Micros kummargil küllaltki väike poiss kusagil võib-olla ütleme kuue seitsme kaheksa aastane, ma käisin läbi vägagi karmi eksistentsiaalse kriisi ja mõtlesin elu mõtte üle vägagi karmilt järele ja, ja see kõik oli mulle väga raske. Toetasin oma emale siis küsida, et miks ma peaksin tegema kõige selle mõtete keskel ja milles on sinu arvates elu mõte, et miks peaks üldse tasuma elada, siis minu ema vastas selle peale, nii et elu mõte ongi elada seda natuke aega kõigepealtnäha ja hinnata seda, mida saab ühel ajaloolisel laval oma eluajal näha, isegi kui raske. Minu teine ema, kellele ma seda üks kord siis jutustasin käbile, aga lisas sinna juurde, et seda tuleb teha nii hästi, kui sul see vähegi võimalik on, seda ma tahaksin, et see oleks meil võimalik, teil võimalik, ja sellega ma lõpetaks, aitäh. Helilooja Jüri Reinvere kõneles teemal kultuuride komme väsida. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Berliini, Eesti kultuuriseltsi Aira Basket ja kohvikut ja äär. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2016.