Selle aasta esimese linde Fredi jutud on Lilian Semperi, Mati Kärmas ega tuua, mis on saanud 10 aastat vanaks. Ehk nagu ütles äsja Lilian Semper, sai avalikuks tänu sellele, et Mati Kärmas pisut liiga lobises. 10 aasta eest tegelesime muidugi mõlemad juba muusikaga, üks omaette, mina olin siis tulnud Moskvast tagasi juba hea hulk aastaid aspirantuurist ja mängisin vahetevahel klaveriõhtuid, aga klaverimäng iseenesest on just väga öelda täiesti individuaalne tegevus suhtes, peab ütlema täiesti eraüksiktegevus selles mõttes, et alati oled sama pilliga üksinda, pead vastutama kõige eest, mis sealt tuleb. Aga see on omamoodi väga tore, sellepärast et siis on täielik vabadus teha, mis sa tahad. Kuigi vastutus on kahenda peal. Aga siis oli niisugune tahtmine ansamblit tehasest, ansamblit oli vähesel määral, mina olin teinud ja juba ennegi ühe ja teisega natukene mänginud, esiteks juba õppimise ajal ansambel kui kohustuslik õppeaine ja pärast ka ühe kui teisega veidikene saatnud klaveril või niimoodi. Ja see asi meeldis mulle. Ja siis mina igatahes olin kuulnud Matit mängimas ja kuidagi niimoodi tuttavate kaudu, kuna ma teda ennast ei tundnud, igatahes andsin nagu märku, et kuna minu teada ta tookord kellegagi pidevalt ansamblit nagu ei mänginud. Et võiks proovida korraks koos mängida, et kui tema sooviks minu poolt oli asi umbes niimoodi ja siis ma mäletan, et Mati tõigi ühe noodi, see oli Mozarti sonaatidenaat sinna see Suvorovi puiesteele ja siis natuke sai tutvutud sellega muusikaga ja siis mõne aja pärast tegimegi esimese proovi ja vot see oligi umbes 10 aastat tagasi kuskil oktoobris 1969. Ma ei ütleks, et algatus tuli otseselt Liliani poolt. Kujutan seda ette, et see nagu võis olla mõlemal mõttes nii mõlkunud, aga, aga kuna ei olnud kumbagi partnerit, statsionaarsed, partnerid, kellega oleks koos mänginud pidevalt siis või olnud see mõte teoks saanud 10 aastat tagasi, kui meenutada, siis ma tollel mängisin orkestris teise viiuli viimases puldis, vist. Viis aastat olin töötanud 64. aasta jaanuarist alates töötan orkestris ajal, ma mäletan, tegutses väga aktiivselt Endel Lippus kvarteti juhina tolles kvartetis ma mängisin siis juba õige mitu aastat. No see puudutab nüüd seda, et kammermuusikat ma selleks ajaks siiski peale sümfooniaorkestri töö mingil määral ka juba tegin. Aga vajadus mängida just nimelt duo sonaate siiski tekkis ja see muutus nagu vajaduseks ja otsida endale niisugune partner, kellega oleks võimalik võib-olla kontserte mängida. Kui ma mäletan nüüd õieti mina pean meie kosjasobitaja reaks Helju Tauki kuna Helju vähemalt minul. Mulle ütles, et meil on olemas siin üks pianist, kellel ei ole nagu partnerit kes tahaks mängida ja siis kõigest sellest muust juba Lillu rääkisin, see vast oleks nüüd paari sõnaga praegu nii, sellest olukorrast 10 aastat tagasi. Milline peab olema siis see partner, kellega tahetakse koos pidevalt musitseerida, mitte nii tahaks vaid nagu paraku muusikas väga tihti kombeks on minu jaoks näiteks esiteks tuleb üldse ainult midagi välja siis, kui pidevalt mängitakse. Ühekordseid mängimisi nendest suurt ei hooli, muidugi ma saan aru, et mõnedel see istub nagu isegi väga hästi, missugune see partner peab olema, ma arvan, et esiteks, seal peab ka olema soov mängida pidevalt koos. Teiseks ei tohiks nagu muusikas olla väga vastupidiseid arusaamasid, kuigi muidugi kaks inimest on alati väga erinevad, vaevalt et ühesuguseid leidub ja nõnda on ka muusika arusaamad küllaltki erinevad. Aga et ei oleks niukseid noh, kuidas öelda antagonistlikud olusid selles muusika tegemiseks. Et niisugune põhiline arusaamine siiski klapiks? Ma arvan, et meie oleme ka küllalt erinevad. Aga pikapeale on see mõistmine nagu kergemaks läinud tunduvalt minu meelest, kuigi ega meil algusest peale väga suuri vastuolusid ka pole olnud koos mängimises. Aga just see pikaajaline koostöö nagu kergendab seda koos mängimist sedavõrd et minu meelest praegu ei olegi nagu mingiks probleemiks erinevate karakterite puhul on mul hirmus kiusatus küsida, et no vähemasti alguses, kes kippus peale jääma Ma arvan, et alguses Kas piibeleht all ja? Sellelt seisukohalt võttes kuna ikka üks on konservatooriumi professor ja teine on ja teine on orkestrimängija pealegi veel ainult nelja-aastase või viieaastase staažiga, siis siis kahtlemata oli selleks juhtivaks pooleks klaver. Alguses. Ja ma tahaksin kohe õiend, et, et mõni ei võtaks asja tõsiselt, et professoriga tegemist. Mine sa tea, mis kuulaja arvab aga igatahes CD sealt tagumisest puldist kuni orkestri kontsertmeistrina on tõepoolest toimunud just selle 10 aasta jooksul ja mina julgen arvata, et see rohkem sonaadi mängimine võib-olla on ka pisut kasuks tulnud sellele arengule, mis Mati on läbi teinud. Aga teeme ära ainult suhtumine muusikasse, sest ega siis ei tule asjast head nahka, kui enne proovi on tülija peale proovi, on tüli ja siis ainult esimesest, kuni viimase noodini saadakse hästi läbi, on ju ka selliseid ansambleid. Ma ei tea, meil ei ole niisugused tülli probleeme kunagi olnud. Ma ei mäletakse selle 10 aasta jooksul kordagi, ei oleks olnud niisugune tunne, et ma astun klassist välja või, või viskan noodi maha või Födrambin jalaga või? Eriarvamusi on küll olnud, aga nüüd me oleme lahendanud ja jõudnud kuidagi ühise lahenduse juurde. Ja muusikas on ju kõik nii, ükskord mängib nii, aga sealsamas aasta pärast või, või juba lühikese aja pärast leiad, et sa hoopis teisiti teeks. Interpretatsioon areneb, kogu aeg muutub. Minu arvates me ei ole olnud lahkhelisid. Ma leian, et me saame hästi läbi. Aga kas selle pinnale ei tule kunagi väikest jagelemist, mida mängida? Minu meelest meil ei ole ka selles küsimuses olnud kunagi niisugust lahkhelid. Me oleme küll mõnikord otsinud päris tükk aega, mida mängida, aga ega meil ma ei mäleta küll niisugust juhust, et et keegi oleks tungivalt tahtnud midagi mängida, mis teisele sugugi ei meeldi. Võib-olla siis maitset ei ole nii väga erinevad, ma olen nõus? Absoluutselt nõus, sellepärast ma esitasin selle pisut niisuguse provotseeriva küsimused, diamuusikutena ka Matit vaadata, siis tundub, et ta peaks, on läbi-lõhki romantiline, ainult romantiline. No see on ilmselt ekslik mulje. Ja ilmselt see on küll ekslik mulje, sellepärast et ma mäletan, kunagi oli meil ühes arvustuses väga põnev. Arvustaja poolne arvamus. Kunagi me mängisime koos trios. Valdma, Velmet ja mina siis oli niimoodi, seal ma toon ainult kahe sõnaga. Arbo Valdmaal on olemas mõlemat poolt, on olemas muusikat ja on olemas pead. Velmetil on ainult pea ja minul on ainult muusika emotsioonid. Aga ma siiski seda ei pea õigeks. No mina olen ka tähele pannud, et mõnikord interpreetide niimoodi kleebitakse silt külge ja sellest sildist on väga raske lahti saada. Tähendab Ta on alati pisut ühekülgne, sellepärast tahaks temast lahti saada. Ja mina ei nõustu ka nende ütlemistega. Et ütleme, et Matti Matti on ainult emotsionaalne ja ja mina olen ainult intellektuaalne ja on niisugusi. Arvamus ei olnud eriti alguse poole, kui me koos mängisime. Ka minu meelest see ei ole küll õigus. Seestpoolt hoiab ansamblit koos soov mängida head muusikat ja hästi mängida. Kui teineteisest aru saadakse siis see ka õnnestub. Aga mis seda ansamblit väljapoolt koos aitab hoida? Kas on esinemisvõimalusi, kas on võimalik näidata seda, mis nüüd siis oma rõõmuks on valmis tehtud? Kas väljapoolt hoiab miski koos? Kahtlematult kontsertide andmise võimalus ka üks kõva stiimul. Ma ei kujuta ette, et me mängiksime ainult ainult enda jaoks oleks nüüd liig ja kontserte. Me oleme muidugi selle 10 aasta jooksul saanud nii palju kui meie oludes võimalik ikkagi on. Või ma ei tea, kas nii palju justkui võimalik on, aga mingil määral ja kahtlemata see innustab nagu tööd tegema rohkem ja see on ju loomulik. Aga muidugi seda võiks öelda, et et teos küpseb alati laval ja selle tõttu vahel on päris kahju sellest, et et need kõige paremad esitused nagu jäävad isegi veel tegemata või kuulmata, sellepärast et tundub, et kui saaks neid laval mängida näiteks ühte asja seitse, kaheksa või isegi 10 korda, siis võib-olla tuleks veel paremini välja, tuleks ikka paremini välja kohe kindlasti sellepärast et paljud asjad selguvad vaatamata rohketele proovidele ikkagi alles just lausa esinemise käigus ja ikka järgmine esinemine likvideerib need puudused, mis eelmisel olid. Ja nõnda tundub, et selles suhtes oleks veel palju võimalusi, kui kui praktilisi võimalusi oleks nii ellu viia. Ühesõnaga, et kui saaks rohkem mängida. Meie oludes on ju ikkagi enam-vähem niimoodi, et et ühte asja sa saad mängida põhiliselt no kaks korda kolm võib-olla kõige enam ja siis kui võib-olla raadius veel lindistada, see on nagu üks üks lisavõimalus veel, aga kontsertlaval mitte rohkem. Kolm korda, see on loomulik, et kui sa ühe kontserdikava ette valmistad, siis ja seda mängida korda 10 korda viis. Mina leian, et ühe kontserdi saamiseks Tallinnas ja sinna lisaks kontserdimängimine perifeerias, nii nagu meil praegu tavaliselt antakse ühele interpreedi-le kaks kontserti. Sellest muidugi ei piisa vormis olemiseks. Tähendab vormis ma pean muidugi olema, Ma mängin sümfooniaorkestris ka, aga peale sümfooniaorkestri on väga suur vajadus mängida kammermuusikat ja ma leian, et selle duur, sonaadi mängimine annab midagi niisugust, mida sümfooniaorkestris kunagi ei saa. Meil on vabariigis väike grupp inimesi, kes saavad suuremal hulgal kontserte. Seda ma ei tea, millest see tingitud on? Aga minu teada kuskil ma kuskilt isegi lugesin, rekord oli Lemba klaverikontsert, mida Matti Reimann on esitanud. Ma ei, kui palju see oli? See oli ikka päris rekordarv. 30 ringis vist täiesti jah, üks üks üks loetelu oli kohe. Ma ütleksin, et see peaks olema normaalne, tegelikult see oleks väga hea, kui teised ka või vähemalt osa tehtust või kuidagi, see oleks nii võrdselt jaotatud, et kõik midagi saaksid rohkem, kui nad praegu saavad, kes vähegi suudavad ja tahavad mängida. Mul tuleb praegu meelde niisugune lugu, mida ma kuulsin räägitavat omal ajal Tartus oli käinud üks üks väga tuntud vene pianist Orlov oli ta nimi omal ajal tõesti väga tuntud ja kuulus isegi. Ja seal olite muuhulgas mänginud Bean'i topelt Tertsid etüüdi, mis talle justnagu ei õnnestunud nii sajaprotsendiliselt nagu kõik muu ja siis oli pärast küsitud ta käest, miks see nii on. Ja ta oli öelnud, teate, et see ei ole mingi imeda, mängisin seda alles üheksas kord, kontsert lavalt. Et see on ju täiesti algstaadiumis veel see asi. Meie siis sel puhul me jäämegi algstaadiumisse, alati paistab niimoodi. Ma tahaks öelda veel nii palju, et Meie filharmoonia Muusikaala juhid peaks rohkem mõtlema oma vabariigi interBrettidele mitte tooma väljast sisse küll rahvusvahelise konkursi laureaate, kuid Meie publikule vähetuntud inimesi mille tõttu saalid on niikuinii tühjad. Ja mul jäi kunagi veel mõttesse üks niisugune avaldus millelegi. Filharmoonia direktor, kes ütles Eesti interpreetide kohta, et mõelge väga hästi järele, ennem kui annate avalduse kontserdi saamiseks. Filharmoonia ost. Kas teil on rahvale midagi pakkuda või ei ole? Mina seda arvamust küll ei jaga. Ma arvan, et ega meie kergekäeliselt küll ei anna, nii et sellest seisukohast võiks päris julge kohe olla. Meie interpreetide on see töö ikka väga raske, sellepärast et me peame pidevalt pidevalt uusi asju valmistama, et ma arvan, teised üleliidulise võimalustega interpreedid, kes meil käivad, nendel on see nagu üks üks esinemine paljude hulgast ja mulle vahel tundub, et mõned neist võtavad seda isegi võib-olla kergemini kui meie igatahes oma kontserti sellepärast et ega laureaadi nimetus alati ei taga veel absoluutset headust, ma olen ise kuulnud. Laureaat, keda ma kuidagi ei tahaks teist korda kuulama minna, võib-olla natuke laureaadiks saanuna kunagi väga hästi mänginud, sel momendil, aga hiljem võib-olla hoopiski mitte edasi arenenud, nii et minu meelest on sellest juttu kah olnud igasuguses ajakirjanduses ja ja Savitskaja muusikas ja teisteski ajakirjades. Et see laureaat, vaatlus ei ole ometigi ainukene mõõdupuu, sellega võib vahel isegi viltu minna, inimene laureaadiks saamist sagedasti ei, ei püüa enam edasi areneda. Mitte edasi areneda, tähendab tagasiminekut hüüba. Ma haaraksin siin uuesti kinni Matti mõtest. Ega Kammermuusikud vist kunagi ei mängi oma kontserdil sellist muusikat, mis kuulajale. Ma mõtlen kammermuusika kuulajale, midagi ei pakuks. See on selge, kammermuusika kuulaja, nagu mina kujutan ette, peaks olema erudeeritud kuulaja. Peaks olema kursis, kursis siiski muusikaga ja endi kontsertide kohta võin öelda, et seal on olnud näiteks väga palju viiuldajaid on olnud alati. Jah, muidugi, kammermuusika ei ole siiski kani päris arusaamatu, et maksaks nii karm Ta lausa. Sest minu meelest on seal päris palju ka teoseid, mis mis on niivõrd ilusad, noh, mitte ainult ilusad, vaid kuidagi kergemini arusaadavad, et nad kohe peaksid jõudma kuulajani. Aga võib-olla väike eelarvamus ka kammermuusika suhtes olemas see nimi nagu peletama. Pisut ma tahaks öelda kammermuusika kohta nii palju, et võib-olla peaks kuidagi teistmoodi lähenema. Kammermuusikaõhtutele. Pärast viimast kontserti tulid niisugused probleemid meil. Ma kujutan ette näiteks mao, osalesin ühes kontserdis õuna Jaani kvartetis. See oli niinimetatud hilisõhtul kontserti oli küünlavalgel. Ja ma imestasin, see kontsert oli puupüsti rahvast, täiskasvanud selleks vaja mingisugust erilist olustikku. Mingit eksootikat seal oli küll juures ka lugeja. Võib-olla, et see andis mingi tõuke publiku juurdevooluks muidugi, mida ma jälgisin. Või jõudsin jälgida, et publik oli enamasti noor rahvas. Väga hästi võeti see kontsert vastu ja sama ma võin öelda ka Tartu kohta, kuna Tartu Ülikoolis ma olen harva kohtan täis saali, siis Tartu Ülikoolis sama korduskontsert oli täpselt samuti oli rahvast täis. Igal juhul see sunnib otsima, sunnib mõtlema ja ma usun, et võib-olla midagi huvitavat võib ka leida. Kahtlemata tuleb kuulajas luua mingi meeleolust, ma tunnen tõesti omast käest, kas või need Tartu muusikat, mis on olnud. Seal on eriline atmosfäär, aga pooltühjas ja kõledas Estonia kontserdisaalis tundub, et, et on muusikud, vales kohas, on publik vales kohas, ei tekigi sellist meeleolu, aga see ei ole vist kellelegi süü. Jah, ma jagan seda arvamust, teiselt poolt ma olen selle võrra konservatiivne ja loomu poolest, et mulle kuidagi on vastumeelt see mõte, et tingimata peab kuidagimoodi mängima pea peal või mängima kui ta pani ja mis kostüümides või ma ei tea, mis valgustusega selleks, et meelitada ligi, kuigi ma pean nautima, et selles on ju palju tõde sees, sellepärast et eriti noorem rahvas või kes võib-olla pole harjunud niimoodi, kes enda jaoks ei pea nii vajalikuks veel seda kõike kammermuusikat, kasvõi näiteks nemad tahavad midagi erilist, midagi igapäevasest kõrvale minevatega üks harilik kontsert, kus üks või kaks inimest tuleb lavale ja mängib kõige tavalisemalt kombel see vist nähtavasti ei ole nii huvitav. No, ega alati ei pea vist minema seda teatraliseerimised teed, ma praegu mõtlesin just küll seda, et tühi ja kõle saal, kus on ütleme, 50 kuulajat, seal on midagi muud kui väike hubane saal, kus on need sama 50 kuulajat seal interpredile, midagi muud, son kuulajale midagi muud, tekib teine õhkkond, ma ei mõelnud isegi pea peale. Kindlasti ja muidugi Tallinnast puudub õieti see päris õige kammermuusikasaal, vot seda peaks ütlema. Igasuguseid asutused ja aeg-ajalt on nii lahked ja laenavad nähtavasti filharmooniasse mingisuguseid saali, aga kõik need ei tarvitse olla päris sobivad selle kammermuusika tegemiseks. Seal on igasuguseid muid asjaolusid, võib-olla saal iseenesest isegi kõlbaks, aga näiteks see interjöör seal või kõrvalruumid või inimesed ei ole harjunud käima või nii. Kadrioru lossis näiteks armastatakse käia ja seal on kena mängida, aga see on liiga väike ja teiseks muuseum ei ole ilmselt huvitatud sellest, et seal väga palju mängitakse. See kahjustab seal nende maale ja nõnda edasi. Aga oleks küll viimane aeg, et muretsetakse või ehitataks või hangitakse üks kammersaal kogu aeg aega aiva läheb ja sellest ikka aeg-ajalt räägitakse, aga muidugi tegudeni ei ole jõutud. See peaks olema pisut suurem kui need ja 100 või 200 võib-olla niisugune 400 kohaline, see oleks paras. See oleks loomulik ja hädavajalik. Minu arvates õpetajate maja saal kus praegu enamik kammerkontserte toimuvad jätab küll väga soovida. Mängida on seal kaunis hea ja kõlaliselt. Ma usun, et kuulajale peaks ka olema vastuvõetav, aga see asukoht kõigepealt see asukoht, olgugi et on küll Raekoja platsil, kuid mat millegipärast ma ei tea, rahvas ei ole sinna harjunud käima või Kadrioru loss on tõesti üks koht mis võiks nagu seada ja mis relvad ajaloomuuseum on? On üks väga tore koht, aga vot see on eksponaate täis ja sinna kontserti ei saanud, see on üks väga hea akustikaga saal. Nii palju saalidest. Kadrioru lossis ongi see mingisugune kunstide süntees, mängib kaasa võib-olla pisut sellepärast, et seal on alati veel midagi teha, seal on alati midagi vaadata ja võib-olla see ongi see, mis asendaks ehk seda seda pea peale mängimist, mida ma kuidagi ei tahaks. Võib-olla niisuguses vormis on see mulle isiklikult täiesti vastuvõetav, kuigi näiteks Kadrioru loss vöörimängijale ei ole kõige soodsama akustikaga see kaminasaal seal sellepärast, et seal nagu hakkab liiga undama, kõik kaotab klaver kaotab pisut selguse. Seevastu keelpilli on seal vist väga hea mäng. Mina mängiks Kadrioru lossis kas või parukaga. Nii kuidas vaja oleks. Ja aga tõesti, Õpetajate Majas lähed, seal on väga kõle tunne, kõnepuldid ja, ja kõik muu kraam, mis seal on, see on lihtsalt taidlusasutuse õhkkond. Tänases saates kõlav muusika on lindistatud üsna eelmise aasta lõpus detsembrikuus ja kõlab siis nüüd eetris esmakordselt. Muidugi ma ei taha jätta muljet, et on lindistatud spetsiaalselt selle saate jaoks, need langesid lihtsalt õnnelikult kokku. Mati Kärmas. Ma paluksin päikest tutvustamist nendele uutele asjadele. Mozarti sonaat on meil siis järjekordne katsetus klassika kallal. Me oleme Mozartit lindistanud vist sonaatidest kõige rohkem. Ma võin eksida siin arvuga kas viis või kuus sonaati peaks olema. Raadios lindistatud ja teine sonaat on partoki viiulisonaat mis on kirjutatud partoki poolt 1903. aastal. Seal on tunda juba hilisemat partokid, kuigi veel mitte nii eredalt. See on veel minu meelest tugevasti võrsaki mõju all. Romantilist plaani on selles sonaadis. Peale Mozarti, me oleme ka partokit enne mänginud. Kunagi mängisime tema esimest sõnatise sõnad, mida me nüüd mängisime ja mis täna kõlab, see on enne esimest kirjutatud, see on noorepõlveteos ja ei ole nagu sellesse numeratsiooni sisse läinud. Ma arvan, et umbes 30 sonaati võiks meil vist olla läbi mängitud esitamiskord seda tehtud ja esitatud selle kümneaastase töö jooksul sealhulgas on jah, Mozart ilmselt esikohal. Siis me oleme mänginud ÄRA KÕIK praam Sysonaadid, kolm Schubert dist, kolm sonaati. Ka minu meelest sobib matile ja mulle meeldib ka väga prantsuse muusika. Me oleme mänginud need põhilised sonaalid, mis sealt leida on vist noh, mitte muidugi kaugeltki kõik, aga siiski depressiiravelli, Foresonaadid ja Franki muidugi ka Frank oli üks esimesi, mida me üldse õppisime ja selle juurde nagu tahaks veel tagasi pöörduda. Siis on mulle isiklikult väga südamelähedane olnud Šostakovitši sonaat, kuidas ta nappide vahenditega nii palju ära ütleb, selle juurde me oleme ka juba tagasi kord pöördunud ja võib-olla pöördume veel ka Eesti muusikat, on meil kavas olnud? Tubina sonaat on nagu üks niukseid, suuremaid, mis me sealt mänginud, see oli Tubina teine sonaat. Kõik üle üles lugeda ei olekski mõtet, eks me ole mänginud siit ja sealt ja õnneks on viiuli ja klaveriduo sonaate veel olemas. Ei ole kaugeltki kõik, ei jõudnud ära mängida. Nii et mingisugune tagavara on veel tuleviku jaoks sees. Ma tahaks lõpuks mainida seda, et siiski meie ansambli arenemiseks andis väga tarku juhtnööre nõu kadunud professor Alumäe, ma ei ole ühelgi teisel meie viiul. Ma ei taha millegiga kiidelda siin, kuid esimeseks julgustajaks pärast esimest meie avalikku kontserti, kes kirjutas artikli lehte arvustuse lehte oli Alumäe. Ma ei ole mitte ühelgi teisel meie vabariigi interpredil niisugust asja kohanud. Kaks, see oli kaks kontserti järjest. Ja mispärast ma seda siin räägin, sellepärast et kunagi, kui ma konsis veel õppisin, siis oli seal väga palju tegemist. Et saada mahaeksamitega, eksam oli siis kas viis või oli kaks. Aga see näitab tema poolt väga suurt inimlikkust siiski konsion läbi, nüüd sa teed iseseisvalt tööd ja nagu see oli esimene julgustus kohe, mis andis veel tuult tiibadesse, see oli tema poolt väga tore ja ma seda pean elu lõpuni meeles. Me ei saa kriitika üle väga nuriseda selles mõttes, et kõik Tallinna kontserdid on kriitikute poolt seni siiski märkimist leidnud. Ega alati ei ole just nii päriga harva silitatud, vahel on vastukarva ka üht-teist öeldud. Aga ega esimesel momendil salati ei meeldi, nagu tahaks vähemalt oma sisimas vastu vaielda, aga natukese aja pärast selgub iseendale, et õigus on ikka olnud arvustajal tavaliselt ja sellest on olnud midagi õppida.