Praegu sel hetkel, kui ma neid sõnu siin kirjutan, vaatab mind seinalt varaste ingel. Ta on tehtud valgest alliansist nagu teekannud. Ta vaatab mind käsi, põsakil toetab end ümaratele küünarnokkidele. Tal on võluv ja nõiduslik sootu, lapse nägu ja peas kannab ta viltu vajunud roosipärga. Tiivad on talle ettevõtlikult laiali. Ta vaatab kelmikalt ja unistavalt siia alla arvuti poole. Sihib nagu varblane, kõike, mis laual on. Poleks ime, kui öösiti mõned väiksemad asjad kaotsi läheksid. Ja eks nad vahel lähegi. JJ, teisele varaste ingli mulle ükskord Napolist kahe iseäralikku rahakotivarguse mälestuseks, millest ma siin kohe rääkima hakkan. Rahakotivargus toimus varsti peale seda, kui me olime kolinud senjoora Rauskeeaa majja Parioolis. Siis saabus meile külaline Helsingist Eia, kellele ma ühel õhtupoolikul tahtsin näidata kõige lühemat teed Tritoonelt Hispaania treppidele. Oli hall ilm, vahetevahel 100. peent vihmasillutis mustendasid läikis, kivid hingasid külma. Kangialustes varitses vana tuttav rooma pimedus. Niiskus pani lõdisema. Selle ilma oli eia kindlasti Helsingist kaasa toonud. Igaveses linnas polnud nii sünget halli päeva ammu nähtud. Viia Veneto äärsete puude alla oli värskelt istutatud talvelilli valgeid ja veripunaseid alpi kannikesi. Valgeid Valendasid nagu lumi, punased hõõrusid nagu söed. Need olid tugevad lopsakad lilled. See võis olla nende elujõud, mis neid seestpoolt valgustas. Nad põlesid seal puudealuses talvehämaruses külma ja kirgliku leegiga ning heitsid möödakäijate nägudele oma valgeid varje ja punast kuma. Lilli oli nii palju ja nad olid nii elusad keset seda külma halli hämariku. Jäime seisma ja vaatama. Ja kohe ilmusid nagu maa alt välja kolm väikest vargaplikat. Võimalik ka, et nad ilmusid tühjast õhust, võtsid kuju oma bossi märguande peale. Sest kus oli vargaid? Seal pidi olema lähedal kapos mõni neiulik noormees või soliidne Siniore, kellest sa ei võinud uneski aimata, et see on vargaplikade boss. Kõige suurem plika ei võinud olla üle 10 ja kõige väiksem võis olla vaevalt kuue seitsmene. Meil olid kaasas ka nende tööriistad suured laperdavad papitükid, mille varjus nad sulle käekotti või taskusse ajavad. Mingil põhjusel oli kätt vaja kas ajalehe või papitükiga varjata, et oleks viisakam või et käest ei saaks nii lihtsalt kinni võtta. Millegi poolest sarnanesid need kolm tüdrukukest puude all hõõguvate le alpi kannikestele. Neil olid punased paelad juustes, nende põsed õhetasid elumis neid täitis, oli punane nagu veri ja valge nagu piim. Vabadust neil ei olnud, sest nende omanik, nende peremees, hoidis neil silma peal, et nad noosi kõrvale ei toimetaks. Korralikult töötaksid ja aega niisama surnuks ei lööks. Aeg oli raha. Kui nad olid natuke aega kaalutlenud, kas tulla minu või eia kallale, tulid need lõpuks minu kallale. Vargus toimus asjatundlikult, vargaplikade väikesed käed olid nii vilkad ja kerged, nagu nad polekski olnud lihast ja verest inimkäed, vaid ainult ettekujutus ja vari. Kui tüdrukud mind ei oleks ümber piiranud ja minu koti papitükiga katnud poleks, ei teaks ma siiani, kuhu see rahakott kadus. Niisama järsku kui vargad ilmusid, matka kadusid, tõusid lendu, vajusid maa alla. Kui ei jaa, poleks tunnistajaks, oleks raske uskuda, et üldse midagi toimus. Sularaha mul kotis küll suurt ei olnud, kuid rahakott ise oli uus kallis, heast nahast. Ja seal sees oli Eesti pangakaart, keemilise puhastuse kviitung, rooma korteri võti. Ja see ID-kaart, mis kehtis Itaalias ja mille oli mulle välja kirjutanud Itaalia välisministeerium. Res Publica, Italyana karta Didentita. Eia, keda miski ei kõigutanud ega verest välja ei löönud. Kes oli elanud kaua aega Manhattanil ja seal kord isegi turskest öisest kallale tungijast oma tikk-kontsaga kingarelvana tarvitades jagu saanud pidas oma varaste näputööd väikeseks seikluseks süütuks vahejuhtumiks. Kui ta kuulis, et raha oli kotis vähe ja pangakaart oli eesti oma võttist asja kergelt vaatas ringi ja panin midagi tähele, mis teda lõbustas. Ta oli elevil ja hüüatas. Vaata, vaata, ta kutsub sind. Ja tõepoolest metroo sissekäigu juures seisis kolmest vargaplikast kõige väiksem minu rahakott peibutavalt näpu vahel, naeratas oma kõige võluvamat naeratust ja kutsus mind sõrmega. Vargaplika musti silmaterasid ümbritsesid peenikesed kollased triibud. Silmad nagu monstrantsid, kiirgav südamik, Ilsantishima, kõige püham kiirtest ümbritsetud nagu sinul ja minul jäiga ühel. Teadmata põhjustel ulatas see nõiduslik lapsuke mu rahakoti mulle säravalt ja laialt naeratades tagasi. Puudu ei olnud midagi, isegi raha natuke oli alles. Kuulsin sädinat, millest me ei, aga kahepeale saime aru, nii. Palun, daamid, andke vaesele lapsele natuke leiutasu. Et me ei jaga, olime kahekesi jääd, kogu lugu meid üllatas ja lõbustas oli leiutasu kahepeale kokku suurem kui see raha, mis oli varastatud rahakotis. Vargus oli ennast ära tasunud, kõik olid rahul. Hiljem kohtasin neid kolme väikest tüdrukut veel siin ja seal kord Colosseumi juures, kord Hispaania treppidel kord viia Venetol. Ja iga kord tundsid nad mind ära, pitsitasid ja lehvitasid ning kõige väiksem naeratas mulle laialt. Seletamatuks see lugu jäigi. Seletada võis seda ainult sellega, et mingil põhjusel osutus leiutasu küsimine vargusest kasulikumaks. Enamasti siiski polnud vargustega nalja. Lapsed, kes varastasid, tegutsesid tavaliselt mitmekesi. Paar poisikest või plikat kest keerlesid sul jalus. Nad tahtsid sulle midagi müüa või kerjasid. Kui neil õnnestus su tähelepanu köita, ilmus välja peategelane, osavate kätega lapsuke ja ühe hetkega oli su rahakott läinud. Raha oli soovitatav kanda mitte kotisega põuetaskus, vaid kusagil mujal. Kui aga vargad sind juba tundsid, kui nad olid teadmiseks võtnud, et sa Roomas elad siis jätsid nad sind rahule. Nad jälitasid turiste. Oli ka neid taskuvargaid, kes tegutsesid üksi ja vaikselt nagu viirastused. Nende käed olid kerged ja nõtked, nad võisid võõrasse põuetaskusse libiseda, nii et midagi polnud tunda ega isegi näha. Räägiti, et Napolis asuvad salajased varaste koolid, kus varastamise peent ja igivana kunsti hakatakse õppima juba kolmeaastaselt. Peenvargus oli balletisarnane. Selle juures oli tähtis täpne ja läbimõeldud liikumine. Kes liiga vanana varastamise õppimist alustas, jäi kohmakamaks, kui need, kes alustasid vara. Jutustati varaste suguvõsadest sugupuudest, mille harud ulatusid keisrite Rooma välja. On suur vahe, kas öelda il laadro, varas või ill. Hoonevaras on kriminaallabane kurjategija, kes haarab võõra käekoti ja annab jalgadele valu või tungib selja tagant kallale ja lööb su enne vargile hakkamist uimaseks või koguni surnuks. Selleks pole vaja kolmeaastaselt varaste kooli minna, mustkunsti ega ohvri ära võlumist õppida. Lõuna pool, Alpe on vargus päris tihti kunst, peen käsitöö ja inimesi, kes endid sellega elatavad ei peeta labasteks kurjategijateks, vaid kunstnikeks, kes on küll tülikad, aga kelle oskusi ja annet tuleb tunnustada. Olen näinud kolmes erinevas riigis varga kinnivõtmist Saksamaal, Itaalias ja Eestis. Kuid Saksamaal polnud varas sakslane. Itaalias polnud ta itaallane ega Eestis eestlane. Esimest korda elus nägin varga kinnivõtmist Berliinis. Oli suvi 1996. Istusin bussis number 129, mis sõitis tollal ja sõidab veel praegugi pikki Kurfersten tammi alla kaadeevee, kaubamaja ja Wittenberg platsi metroopeatuse poole, kus seisab pealtnäha süütu tabloo nagu sõiduplaan. Olemata siiski sõiduplaan, vaid surmalaagrite nimekiri, mida välismaalased sõiduplaani pähe innukalt uurima tuttavad ja alati ühesuguse piinlikust väljendava näoilmega minema hiilivad. Buss number 129 hoolitses kõige muuseas ka selle eest, et kõik, kes seda nimekirja näha tahtsid, seda ka nägema. Pääsesid. Peale selle võis buss number 129 meid viia kinosse Uraania, Berliini filharmooniasse, muusikariistade muuseumi, kunst käsitöömuuseumi, Anhalterbanhofi säilmete juurde ja oraniens Trasele Kreutzbergi, kus üks nahkpükstega, Eeva ja üks rohelistes alkudega frits võisid klipperi salongis su juuksed 100 saksa marga eest nii turri ajada või nii siledaks triikida, nagu sa ise tahtsid. Sinna klipperisse eeva kääride poole ma parajasti teel olingi. Pärnad õitsesid, Platani oksad pühkisid Kurfürstendamil üle bussiakende. Berliini bussid on kahekordsed. Ülemise korruse akendest näeb otse puu võrade sisemusse, näeb salajasi linnupesi ja vaikseid pärnaõisi kõige selle möllu ja kihutamise kohal. Buss oli suvise keskpäeva kohta küllaltki täis ja jõudis edasi Berliini kohta üllatavalt aeglaselt sest kuskil toimus meeleavaldus või midagi ja osa tänavaid oli kinni. Ma vaatasin kella, hakkasin vaja pritsi juurde juba hiljaks jääma. Sel kellaajal istusid bussis peamiselt vanad tädid ja teismelised tüdrukud, kes kõigi tundemärkide järgi kavatsesid minna ka TV-sse aega surnuks lööma. Heledates kostüümides vanaprouad istusid vaguralt käekotid süles, tüdrukute breketid sätendasid. Tüdrukutele tegi kõik nalja, nagu ikka. Nad naersid, nii et piss püksis. Kogu sellele idülli le tegi järsu lõpu kriiskav karjatus. Politsei kohe politsei, pidage varas kinni. Kõik vanarahvas hüppas krapsti püsti ja vahtis valvsalt ringi. Mõned panid käe kõrva juurde, et paremini kuulda. Enam ei kostnud tüdrukute naerubuss, jäi seisma ja seisis ja seisis uksed suletud. Kedagi bussist välja ei lastud. Eespool oli näha rüselus. Kõhn väike, ohtralt kullaga kaunistatud vanadaam oli varga teolt tabanud ja hoidis teda kinni nagu tangidega. Kellegi valge suvevalituga sülekoer oli pääsenud segadust ära kasutades bussipõrandale ja püherdas seal suure mõnuga. Inimestele tuli elu sisse, kõik taipasid korraga, mis on ja püüdsid pääseda lähemale varast materdama. Vanaprouad jõudsid enne politsei tulekut vargale oma käekottidega õige mitu vabadust anda. Siis aga saabus politsei kaks tursket rasket 50 ringis korraliku pereisa tüüpi meest, kes silmapilkesõnu pruukimata panid varga käed raudu, päästita marru läinud rahva käest ja asusid vilunult asjasse selgust looma. Varas küsitas politseinike vahel, kes teda peksu eest kaitsesid ja nuttis, kassis ehtsalt võltsilt. Kui võltsilt, siis ülima professionaalsusega. Varastatud ja tagasi võetud rahakotiga lõi koti omanik seisama väike vanadaam vargale prauhti vastu vahtimist. Varas ise oli samuti väike, kõhn näljase näoga rumeenia vana mees. Teist korda nägin ma varga kinnivõtmist 2001. aasta talvel Roomas. Istusin trammis number kolm, mis sõidab piki viaale Regina Margaritat ja pikiviaaleljeedsid ja nii edasi pead sa Riisoritsimentole Vatikani müüri taha. Number kolm võib meid viia nii Colosseumi kui ka Püha Peetruse katedraali Vatikanis. Nii põrgusse kui ka taevasse. Mul oli kavatsus minna vaatama San Pietro katedraali esist jõulupuud ja käia kirikupoodides, kus müüakse kullaga, tikitud vaimulikurüüsid kalliskividega kaunistatud armulauakarikaid, mäekristallist monstrantse, kullast kiirtega, palvehelmeid, postkaarte, just postkaarte. Mul oli vaja osta 10 postkaarti, mis kujutasid fraan seeliku ja Filippo lippi maale. Teadsin poodi, kust neid leida. Oli sünge detsembripäev taevas nägi välja nii, nagu oleks ta kividest laotud. Seesugust taevast olen ma näinud ainult talvises Roomas. Raske basaltkivi võlv, samasugune nagu sillutis, ainult heledam ja hallim. Sel päeval läks vara pimedaks, juba süttisid tuled. Siit-sealt vaateakendelt paistis punast sametit. Trammipeatused olid täis inimesi, kelle suust tõusis hingeauru. Neil olid paksud sallid kaelas, kallid saapad jalas ja veel kallimad kasukad seljas. Üheski linnas peale Milano võib-olla ei näe nii kallilt riides inimesi, kui talvel roomas. Niisiis, istusin ma trammis number kolm. Mul oli oma väike plaan, mida ma tahtsin selle õhtupoolikul ellu viia ja samasugused oma väiksed plaanid paistsid olevat ka teistel, kes samas trammis istusid. Tramme ei olnud tühjega täis. Harilik olid mõned prantsuse turistid, oli hulga karvaseid kunstitudengeid, poisse ja tüdrukuid, kes läksid maha Belle Arti peatuses kus asub moodsa kunsti galerii oli soliidseid ametnike ja oli kalliskividega ülekülvatud kasukatesse mässitud naisi. Sellel teelõigul läbib tramm number kolm roomarikkamaid kvartaleid, kuhu naljalt pole asja. Neil, kes elavad mujal. Rikkus ei takista Roomast trammi ega bussiga sõita. Kui ei viitsita autoga ummikutes seista, minnakse trammi peale. Olin valmistunud pikaks sõiduks, mul ei olnud kiiret. Vaatasin külmetavaid palme ja süngeid suletud luukidega maju ning mõtlesin omi mõtteid. Inimesed olid vait. Mõned lugesid lehte, paljud silmitsesid ajaviiteks teisi, mõned vaatasid endassesüvenenult otse ette ja nende ilmest võis aru saada, et nad ei näinud midagi. Distants võõraste vahel oli suur nagu rooma jõukamate skantides ikka. Siis jäi varas vahele noorepoolne hästi ära viksitud ja tärgeldatud mees hoidis nagu muuseas kinni kogukat pika laia seelikuga Albaania naist kellel oli jäme juuksepalmik seljal ja kelle näole oli tardunud lai naeratus, mis paljastas mitu kuldhammast. Keegi kutsus mobiiliga politsei, trammi jäi seisma. Rahvas vaatas igavledes kella. Tärgeldatud mees lasi varga lahti, pistis kätte saadud rahakoti taskusse ja pühkis käsi pimestavalt valge taskurätikuga, kusjuures ta värskelt poleeritud sõrmeküüned pääsesid hästi mõjule. Mõned ütlesid õhku otseselt kellegi poole pöördumata võrdlemisi põlglikult. Vaene naine. Sellest sai varas, tiivustust pingutas mitu korda, käsi kiskus juuksed patsist lahti ja halas. Mul on lapsed, lapsed. Jäi mulje, et toimub etendus, kus igaüks ütled tema rollile ette kirjutatud sõnu ja teeb seda, mida antud osatäitjal tuleb teha. Saabusid ka karabinjeeride teatraalselt, nagu ikka. Justkui oleksid nad kohale kihutanud täkkudel, mitte mootorratastel. Pika ja laia seelikuga naine käsutati trammist välja ja jäeti sõna lausumata sinnapaika. Karabinjeeride kihutasid minema, tramm sõitis edasi, rahvas muheles. Kõigil oli tuju paranenud.