Kui kuuled igal sammul sõnu allora ja Bronto siis tead, et oled Itaalias. Kes helistab, ütleb kõigepealt Bronto, kes vastab, ütleb samuti Bronto. Telefoni karjed ja telefonisosinad avab salasõna. Bronto. Kes otsib sõnakest jutu jätkuks, see ütleb allora. Itaallase allora on umbes sama, mis soomlase toada noin või eestlase kohta toot. Sõna, mida tarvitatakse inimestevahelise õhuruumitäiteks siis kui enam midagi muud meelde ei tule. Allora Gudrutas, Itaalia Telekomi esindav parfineeritud ja üleslöödud olevus kes nii umbes kolm päeva peale kokku lepitud tärminid ootamatult ukse taha hõljus. Selgituseks peaks ütlema, et iga uus üüriline pidi Telecumile uue telefoni taotluse tegema ja alles seejärel lülitati telefon uuesti sisse ja võis helistada. Oli see aeg, kus isegi Itaalias tarvitati veel lauatelefone. Paar aastat hiljem hakati neist hulgaliselt loobuma ja tarvitati nii kodus kui võõrsil ainult mobiile. Taotlus oli tehtud, raha makstud, sellekohane paber olemas, kuid kindlaksmääratud kuupäeval ja kellaajal ei ilmunud kedagi. Telekom vastas noore ja ülbe naishäälega. Bronto ei teadnud taotlusest ega tärminist midagi. Kutsus järgmise tüdruku, kes omakorda kutsus järgmise tüdruku, kes kutsus jutuka vanamehe. See vanamees määras järgmise tärmini, mis samamoodi hauavaikuses möödus. Kõik need päevad 100. kohinal ja Bladinal jämedat ja sirget sügisvihma viia. Tei. Koronaari korteri toad, kus päikesepaistelisel päevalgi oli kõhe ning tuli lugeda ja kirjutada lambi valgel läksid pimedaks nagu öö. Läbi sünge pool pimeduse paistsid kõik need kolm päeva punane samettool ja lonkav lauake, millel Valendas tumm telefon. Telekomi ka ühenduse võtmisel kordus kõik seesama. Alguses ülbe Bronto. Seejärel teine tüdruk, kes kutsus kolmanda tüdruku, kes omakorda kutsus vanamehe, kes määras uue tärmini, mis jälle hauavaikuses möödus. Siis ilm muutus. Taevas tõusis kõrgele ja säras, õhk oli mahe ja pehme. Kavatsesin kohe välja tormata, pidime Joti otiga saatkonnas kokku saama ja vastuvõtule minema ja hakkasin juba hiljaks jääma. Avasin just korteri ukse ja see siin järsku silm silma, vastas noormehega, kes nägi välja nagu etendaks ta elavat kuju sest ta oli just tahtnud uksekella nupule vajutada. Tema käsi oli veel luuleliselt tõstetud. Ukse avamine enne kella andmist oli teda hetkeks rööpast välja viinud. Seepärast tarvitas ta igasse olukorda, passivad sõna allora. Suure seletamise järel sain ma vaevaliselt aru, et see hõljuv Lockiline ja lõhnastatud noormees tuli telefoniühendust taastama. Korjasin kõik oma itaalia keele sõnad kokku ja moodustasin lihtsa lause. Küsisin, miks ta nii mitu päeva hiljaks jäi. Vastuseks sain Gudrutavaid etteheiteid selles vaimus. Senjoora Bella, Mia, kas te tõesti arvasite, et ma selle vihmaga tulen? Telefoni ühendama oli ju nii jube ilm selle sügise kõige koledamad päevad, googe, bruto ja nii edasi. See noormees oli justkui mõnest, et Ruski hauakambrist välja astunud nagu see postkaardi vanamehe, et Ruski kollektsioonist pärit poiss vilepuhuja, kellel on lühike lehtiv rüü, tugevad laiad sääremarjad ja kes astub pikali jõudsal sammul surma ja surematuse poole. Selle poisi pilte on kogu Itaalia täis külvatud. Telekomi poisil polnud mingit lehvivat rüüd. Rüü asemel kandis ta kerget suitsukarva kortsunud pintsakut, mille värvija kangas ütlesid, et see pole juhuslik pintsak, vaid kalli äri, kallis kaup, kaelas, välkus, medaljon, rääkimata kingadest, mis kordasid pintsaku värvi. See magus jutukas ilmutus küsis midagi. Tal oli midagi tarvis, kuid ma ei saanud aru, mida ta suundus otsejoones köögipoole, vaatas seal koduselt ringi, kuni leidis ühe kahvli ja tema nägu lõi särama. Kõigile, kellele ma seda lugu olen rääkinud, on jäänud mõistatuseks, milleks võis telefoni sisselülitamisel tarvis minna kahvlit. Eestlased arvasid, et mis siin arvata, oinas on oinas. Itaallased seletasid, et kahvlit võis vaja minna selleks, et mulle tööriistaküsimisega head professionaalset muljet jätta. Nende meelest jättis kahvli küsimine hea mulje. Näitas huvi asja vastu. Seda kahvlit polnud vaja mitte telefoni sisselülitamiseks, vaid Wella figuura etendamiseks. Olgu muud, mis on, peaasi, et mulje hea on. See lause on kirjutatud itaalia õhku. Seda hingatakse sisse sündimisest saadik. Itaalia saladuslikud nähtamatud ristiisad, kõik need eesriidetagused, niiditõmbajad ja kardetavad ärihaid on oma põhiolemuselt tüdrukud. Pealegi hellitatud ja pirtsakad tüdrukud. Nende solvumised on tüdrukute solvumised. Nende kättemaks on tüdrukute kättemaks, kaalutlev ja külm küll, kui lapsik ja süüdimatu. Nende julmus lõbustab neid. Selles pole kurjust, see on mäng. Kes ei tunne tüdrukuid, ei mõista Itaaliat. Vaga vesi, sügav põhi, kust tuul, sealt meel. Itaalias kohtab tihti tüüpi, kes on mänglev, meelitaja, kerge köietantsija, selgete süütute silmadega külmavereline suli. Kui ta imekombel sõna peab, siis omal erilisel ette, äraarvamatult viisil ja sel juhul lõpuni. Siis ei kõiguta seda enam ükski vägi. Kuid tõde ja õigus Pole üldiselt tüdrukute mängumaa. Põhja pool, Alpe algavad meeste riigid põhja pool, Alpe on tüdrukutki, mehed seal üleval, põhjas pannakse ikka veel rõhku tõele ja õigusele aetakse oma joru, lüüakse rusikas laua peale ja buss rindu mõtlemata, mis mulje see jätab? Põhja pool Alpe pole sel mingit tähtsust. Kas relva tõstnud käsi oli hoolitsetud ja kas saatuslik käeliigutus oli küllalt elegantne? Kui sulle antakse põiklevaid vastuseid, kui sul ei öelda ei ega jaa, kui ühe käega antakse ja teisega võetakse siis oled tüdrukute riigis loogika ei maksa. Siis tuleb sul mõelda selle peale, kuidas enda vastu huvi äratada. On tarvis komplimente ja väikseid kingitusi, hüüatusi, teesklust, kerget elegantset jultumust. Olgugi sul 1000 korda õigus, see sinu vääramatu õigus on pärit põhja poolt Alpe kohmetute ja mehiste raske sammuga barbarite juurest lõuna pool Alpe võib selle peale vilistada. Lõuna pool, aita maksab mäng ja mulje. Tüdrukud ei ole teadlased, nad ei talu tõestusi. Faktid äratavad neis tülgastust. Kord ühel sunnil ja säraval Rooma kevade päeval oli mul suur mure. Sellel nagu polnudki lahendust. Hädasti oli vaja ühele meie külalisele muretseda odav nädalalõpupilet Pariisi rongile, mis oli kuulus selle poolest, et odavad piletid olid alati välja müüdud ja need piletid, mida pakuti, olid nii kallid, et meie ringi seiklev külaline poleks seda endale kuidagi lubada saanud. See Pariisi rongipilet just üheks teatud kuupäevaks oli talle elu küsimus. Mitte midagi muud peale selle pileti ei olnud talle tarvis kasvõi kuul pähe, aga selle pileti pidi ta saama. Pileti muretsemine jäi minu hooleks, sest saatkonnast selles asjas abi ei olnud. Saatkond sai kinni panna ainult kalleid pileteid, odavaid üldse broneerida ei saanudki, selleks tuli ise kassasse minna ja elavas järjekorras seista. Rooma ei olnud sel ajal ja vaevalt, et on praegugi paik, kus asju aetakse meili või telefoni teel. Kui hakkad Roomas asju ajama ilma silma nägemata ja kätt andmata, võid olla kindel, et tulemus on null. Mis mul muud üle jäi, kui koos oma eesti külalisega otsejoones terminisse Rooma peavaksalis minna. Külalise tuju langes terminisse sisse astudes nulli, teda jahmatasid hiiglaslikud unised piletisabad. Talle tundus see pea Vaksal lootusetu ja kahtlane. Kui ta nägi tohutuid piletisabasid ja pani tähele nende ebatavaliste lootusetut aeglust neid emasid, sülelastega, seda kaost ja segadust oli ta valmis kõik oma viimased veeringud kokku kraapima ja kalli pileti ostma, peaasi et siit veel minema saaks. Kuid mida ta oleks puupaljana Pariisis peale hakanud, kuigi teda seal oodati. Oli teada, et ega see ootajagi rahakotti puuga seljas ei kandnud. Kõige tähtsam oli välja valida õige kassa ja õige piletimüüja. Silmasin ühe luugi taga edevat meessoost tüdrukut, kes suure sisseelamisega imetles oma maniküüri seni kui suvisel ja kahiseb masin järjekordseid pileteid väljatrükis. Tema poleeritud kiilaspea oli kaetud täpselt timmitud päevitusega ei liiga pruun ega liiga valge. Ta kandis tuhme murtud värve, mida ei leia kaubamajadest, vaid viiakond, oti ümbruse butiikidest. Kuskohast üks lihtlabane piletimüüja selle jaoks raha leidis, seda ei maksnud Itaalias kunagi küsida. Saba selle kassa juurde oli küll kõige lühem, kuid venis eriti aeglaselt, kuna see siin juure paistis olevat iseäranis pirtsakad tõugu tüdruk. Talutasin oma eesti külalise kättpidi sabast mööda sabas seisjate le pidi jääma. Jäigi mulje, et meil on omad eraviisilised käigud ja neil käikudel pole pileti ostmisega midagi tegemist. Sellevõrra ma siis juba Itaaliat tundsin. Siniore oma leti taga märkas meid ja aimas väikest vaheldust, lootis, et sabas hakatakse karjuma ja käekottidega vehkima meie peale susisema, et ehk läheb suureks skandaaliks ja võib-olla tuleb politseigi välja kutsuda. Üle kõige nautisid ametnikud sedasorti teatrit. Seesuguste etenduste ajal nad tõmbasid mõnuga suitsu ja kui viitsisid, siis valasid õli tulle, et möll võimalikult kaua kestaks. Tööpaus võimalikult pikk oleks ja keegi enam aru ei saaks, mis toimub ja millest see lahti läks. Enamasti vaatasid nad häbematult korrarikkujat õrnal tänulikul pilgul ja teenindasid teda kõigepealt korralikke protestijaid sabas. Seisjaid taltsutati tavaliselt manitsusega. Mis see siis nüüd olgu, härrased, mina istun siin luugi taga, minu otsustada, keda ma teenindan. Ja kui te siin kaua käratsete, siis panen luugi kinni ja ei teeni midagi enam kedagi. Tavaliselt see mõjus silmapilkselt nagu rahustav süst. Edeva neiulikkuseniore silmad lõid meie lähenemist märgates ulakalt särama. Ta lootiski vaheldust. Minu plaan toimis. Olin igaks juhuks omas peas mitu võrdlemisi vigast itaalia keelset lauset moodustanud ja lasin nad ka kohe käiku. Siniore vaadake seda põhjamaalast. Kas te olete nii õnnetut noort naist enne näinud? Ta ei oska sõnagi rääkida, ta ei oska keelt ja vaadake, kuidas ta kardab. Ta ju isegi väriseb. Ta tahab võimatut ja ma tean, et teie siin Joore teda aidata ei saa. Kandsin ma oma monoloogi süütult ja võltsilt ette. Rahvas jäi huviga kuulama. Ilueedi luugi taga elavnes ja küsis salakavala magususega. Aga kullake, miks te niimoodi arvate? Miks te arvate, et mina teda aidata ei saa? Ma ohkasin. Ta on nii rumal, ta arvab, et siin on võimalik osta odavat piletit ülehommeõhtusele Pariisi rongile. Meie juures on kõik võimalik, vastasin Joore pateetiliselt. Jänne Jubada ümiseski omale nina alla. Rong, rong, Ilgreenunud Turno Elgreenunud turna. Juba trükiti Ki piletit välja. On viljetoberun Bosto invagoone Letodised kanda klasse ja lisas erilise kuiva magususega. Ja lisamaks kiiruse eest. Olge lahked. Il suplementoberaapida perfavore. Mu eesti külaline tegi etendust ilmsüütult, mitte millestki arusaamata, kuid seda ehtsamalt kaasa. Nimelt olid tuttavatele soovitanud Itaalias ringi seigeldes raha põues ihupesu vahel hoida. Kuna naise rind Seeno on Itaalias püha. Rinnakallale juba naljalt ei tulda. Tauli oma veeringute tarbeks rinnahoidjasse koguni erilise trukknööbiga taskukeses õmmelnud. See, kuidas ta nüüd ähmi täis läks ja põuest raha koukis, äratas kõigis pealt nägijates suurt heldimust. Härra kassas oli tänase etenduse ja iseenda positiivse osaga ülimalt rahul. Dali lasknud imel sündida. Nüüd oli ta viisakus ise. Tulge teine kord jälle, lausus ta lõbustatult. Ja sabasseisjad sumisesid heakskiitvalt ning hüüdsid meile järele isamaalisi labasusi, nagu näiteks Itaalia on ilus maa. Itaalia Bell Taese. Nüüd tagantjärele tundub see lugu tühine ja suurte ajaloo sündmuste kõrval. See ongi väike ja banaalne pisi juhtum. Kuid vaevalt et rahvad põhja pool aite sedasorti etendusi naudiksid. Kassiir haugataks järgmine ja olekski kõik. Rahvas seisaks silmad maas ja jälgiks põrandale märgitud joont, millest üle astuda tohib ainult see, kelle järjekord kätte jõuab. Enamuses Alpide tagustes riikides muidugi pole, joonudki põrandal ja pole ka saba. Inimesed istuvad ja põrnitsevalt tablood ootavad oma korda. Kuna Martin Lutter vana luterus tõmbas põhja pool Alpe imedele üks kord kriipsu peale siis läheb see kriib siiamaani läbi elu ja olu, mõte ja meele. Ja imet seal juba sündida ei lasta. Ime on põhjamaal kohatu, nagu ilugi. Asjadel ja inimestel on põhja pool Alpe kindel otstarve, kaal, maht ja hind. Kui on teada, palju laps kaalub või mis kannikesekimp maksab on see omamoodi kaitse imede vastu. Nende, lihtsate küsimuste ja argiste vastustega vaigistatakse hirmu mõõtmatuse ees. Maa ja taevamõistatuste ees. Vastuolulisel viisil on need põhjapoolsed maad alati sünnitanud suurt muusikat ja suurt luulet. Seal antakse igatsusele piitsa, kuni muud enam üle ei jää. Kui maalida pilt, karje nende maade pori lompides, mida seal on palju, peegelduvad alati pill ja täht. Kuid ega seal lõuna pool, Alpegi pole paradiis. Õieti on seal terveid linnu, mida nähes isegi itaallane ägab Kebruuto kui inetu. Seal ei korrata rutiinset itaalia refrääni Kebelbaese kui ilus maa, vaid vaadatakse mujale ja ei öelda midagi. Ei nähta. Mõned itaaliakohad ja paigad on nagu koolitüdruku tuba, kus aluspesu vedeleb poriste saabastega segamini. Siin-seal kriiskab roosast ollusest südameid. Ootamatutes kohtades võib näha odavaid ehteid ja äranätsutatud kaisukarusid kus kantud sokke ja poolikuid šokolaaditahvleid tarvitatakse järjehoidjatena kus raamatute vahelt pudeneb rasvaseid kartulikrõpse. Kui võrrelda näiteks orjevieto linna latiino linnaga, siis võiks arvata, et need linnad asuvad erinevatel planeetidel. Kui orietos on kõik rajatud ilule, siis latiinas inetusele. Harva on nähtud troostitu maid, pilte kui need, mida võib pühapäeva õhtuti näha latiinast läbi sõites. Enamus maju itaalia inetumates paikades on ehitatud inetuse kuldajal kuuekümnendatel aastatel. Näiteks latiino, linna valitsevad plastmass ja kokapudel. Ja isegi kui ei valitse, siis jääb ikkagi mulje, et kogu linn on täis odavat plastmassist. Räni ja kokareklaame. Ebamääraselt pruunid majakarbid ääristavad kõledaid, laiu sõiduteesid. Kuumaga on seal põrgu ja külmaga on seal kurat lahti. Tulikuum bensiini, haisu, tuul puhub sulle tolmu, suhu ja silma või siis muutub tuul jäiseks läbi lõikavaks ja mõned palmid, mis siia-sinna on istutatud, klõbistavad oma rootsus lehti nagu plekitükke või konte. Pühapäeva õhtuti jõlguvad neil tänavatel Ragatsud ja Ragazzad, poisid ja tüdrukud. Võimalik, et mõnes taolises linnas tolknes pühapäevaõhtusel tänaval ka see tüdruk, kes lapsevanemate sajanditepikkuse võimu ja terrori vastu tarvitas, teravat kööginuga, mille ta oma emale otse unearterisse lõi. Sellest tüdrukust kirjutati palju. Kõige rohkem jahmatas rahvast see, et noa tüdrukule hakati vangimajja toetuskirju saatma. Noatüdrukut imetleti. Üks koolitüdruk kirjutas vanglasse kirja, mis lehtedeski ära trükiti. Kiri oli lühike, sõbralikke, selge. Tiaara, kallis, sinu tegu on mulle ja meie klassi tüdrukutele eeskujuks. Meie vanemad takistavad meid igas asjas. Oleksime õnnelikud, kui saaksime oma vanematest lahti. Varem või hiljem teeme samuti nagu sina. Itaalia lõi kihisema ja kahisema. Sõna tüdruk rikkus järsku Undia isu. Järsku avastati, et itaalia tüdruk kulgi on metallrõngas ninas, nahkpüksid jalas ja nuga taskus. Alguses arvati, et sellise tüdruku vanemad on vaesed ja mis neist tahta. Hiljem, kui terasemalt ringi vaadati, panid korralikud perekonnad tähele, et noatüdruku moodi tüdrukut võis kohata mitte ainult omas trepikojas vaid isegi omas korteris. Kui taheti veel head itaalia tüdrukut näha, tuli pilk pöörata poiste ja meeste poole. Mida tooremaks muutusid neiud, seda neiulikumaks läksid noormehed. Noormehed hindasid maniküüritud, käsi- ja hoolega valitud värve. Nende hulgas oli lööki lõhnaõlidel ja korralikul rätsepa tööl. Nad läksid emaga käsikäes jalutama ja pihtisid isa rinna najal. Nad tegid karjääri. Need noormehed pesitsesid põhiliselt Aventiinos või Parioolis.