Kolmas kord nägin ma varga tabamist Tallinnas suvel 2003 bussis number kaheksa. Buss number kaheksa võib meid viia Kadriorust balti jaama. Mul oli vanalinnas kohtumine kokku lepitud. Ajakirja fotograafiga, keda ma ei tundnud, polnud aimugi, kas ta on vana või noor, kas ta viitsib viis minutit kauem oodata või läheb kohe närvi ja kukub helistama. Ilm oli soe, buss oli rahvast täis ning õige lugu. Suurema hulga sõitjatest moodustasid kas päris noorukesed poisid ja tüdrukud või siis noorepoolsed naised. Oli ka vanaemasid lapselastega ja mõni üksik luitunud vanem mees. Massist eristusid mõned tüdrukud, kellel olid seljas militaarset vurssi, suveriided, kämeli, seljakotid ja jumal teab mis vidinad veel. Jõukamate vanemate lapsed, keda teised samaealised kulmu alt vaatasid. Need, tüdrukud ajasid omavahel juttu, rääkisid, kus nad olid käinud ja kas see oli ka üldse mõni koht. Muu rahvas oli vait. Buss liikus aeglaselt, rahvas vaatas murelikult maha, kõik vaatasid oma jalgu. Üks vanaema käratas vahetevahel lapselapsele. Mis sa kisud, kas sa ei saa rahu olla? Jutukate tüdrukute kõrvale trügis kamp vene poisse. Kõigil näod laial naerul, pead kiilaks aetud ja dressid seljas. Üks ajas nagu muuseas oma käe kõige lähema tüdruku koti. Tüdrukud jäid vait ja hakkasid nohinal poiste käest koti ära rebima. Poisid irvitasid, kõige tragim tüdruk hüüdis. Gretel võeti raha ära, kõik raha. Poisid vaigistasitleda küllaltki korralikus eesti keeles. Misse kisad, kas meie võtsime su raha Ärave? Vanaema, kes enne last kantseldas, trügis bussijuhi juurde ja käskis politsei kutsuda. Rahvas pistis õiendama. Mis asja? Me tahame välja minna, laskebussist välja. Mõned püüdsid seletada, praegu varastavad tüdrukul, pärast varastavad teil omal, kas siis on küll hea. Bussi uksed jäid siiski kinni rahva susisemisest ja sõimlemisest hoolimata oodati politseid. Seitsme minutiga oli politsei kohal kaks kohmetud, nii 20 ringis poissi, kes närisid nätsu kohmasid. Kisse siin varastas. Tüdruk tuli seletama, vargapoisid, irvitasid, pole meie tema raha võtnud, ta ei saa aru. Me tahtsime temaga sõbraks saada. Politseinik rühmas, davai kõik autosse. Kahjukannatajad, tüdrukud läksid, vargapoisid hakkasid vastu, kuid suhteliselt sõbralikult. Buss sõitis ära. See toimus suvises Tallinnas Euroopa kaardi küllaltki ülemisel äärel lääne poolt vaadates, kaugel idas ja ida poolt vaadates kaugel läänes põhjamaal, igal juhul hallis mereäärses linnas mille tornid paistavad merele nagu viirastus. Nende tornide pilt on jäänud äraminejate silmapõhja ja võib-olla ei paistagi merele mitte ehtsad ja reaalsed tornid vaid ainult kujutluspilt unustatud inimeste mälestus kadunud kodust. Omal ajal võtsid tuhanded ja tuhanded selle pildi kaasa, kui nad siit läksid laevadega ja paatidega füüreri kutsel või pääsemise lootuses. Mõned on seda mere poolt avanevat linna siluetti seda kilukarbivaadet hiljem uuesti näinud. Neil oli õnne. See siluett, need tornid on jäänud alatiseks, ka minu silmapõhja on sinna söövitatud ja sisselõigatud. Teel Rooma on see siluett vahetevahel veresügavusest päevavalgele tõusnud. Ma näen seda ilma vaatamata. Sest sealt tornide tagant algab vaene porine, kurikaval õnnetu ja alatu pimedusse vajunud maa, mille kohal lehvib metsik ja puhas põhjataevas. See on maa, mida ma olen häbenenud. Nii nagu vaeste inimeste lapsed teiste ees oma aluspesu häbenevad, olen mina seda maad häbenenud. Võib-olla oleksin ma oma vaest aluspesu häbenema jäänudki, kui ma poleks sedasama pesu kandes kirjutanud luuletust, hilissuvine, mida pole põhjust häbeneda praegugi. See luuletus päästis mind häbi käest. Nii nagu suur lehviv taevas katab selle vaese maa pori ja muda kinni. Niisiis tuli mulle ühel heledal ja säraval südasuvisel päeval Berliinis Tallinna kilukarbivaade jälle elavalt meelde kuid mitte sugugi romantiliselt ega nostalgiliselt nagu eelmiste lausete põhjal võiks arvata, vaid päris proosalisel põhjusel. Ma nägin oma Berliini apartemendid külmutuskapis jälle seda kilukarpi, mille ma oleksin juba ammu pidanud oma tuttavate tuttavale üle andma. Ja vähe sellest oli ka üks üle andmata pakike portselandoosiga ehtsa Kuznetsovi portselaniga, mille mu tuttavad olid leidnud Revali tornide juurest ühest vanakraami poest ja mille ma olin jaanuaris Berliini tulles kaasa saanud ja pidin koos kilukarbiga üle andma kellelegi, kes oli suur gurmaan ja portselanikoguja käes oli juuli algus ja pakike oli ikka veel üle andmata, sest number, millele ma vahetevahel helistasin, ei vastanud iialgi. Pakike vedeles riidekapi pimeduses riiulil T-särkide ja pesu vahel ja võis karta, et lõppude lõpuks ma tõmban ta riietega kapist välja, ta kukub maha ja lähedki, see haruldane doosike kohale jõudmata ja uut elu alustamata puruks. Kilukarbinägemine ja pakikese meenumine masendasid mind. Ma ohkasin, otsisin lehekese telefoninumbri ja aadressiga välja. Nimi oli kirjutatud lohakalt. Raske oli aru saada, kas lehekesele oli kirjutatud Augusta tee või Augusto bee. Helistasin muidu niisama kombetäiteks ja südamerahustuseks uskumata, et seegi kord vastatakse. Algusaegadel olin veel helistama asudes alati kõhelnud, kas küsida Frau või hermeed. Kuid nüüd ma enam selle üle pead ei murdnud. Olin kindel, et niikuinii ei vastata. Kuid seekord ei olnud nii nagu alati vastas hääl, mille kohta oli raske öelda, kas see on noor või vanamehe või naise oma. Inimese hääl. Teatasin pakikesest. Võõras kutsus mind oma koju tassi kohvi jooma ja pakikest ära tooma juba samal päeval kell kolm peale lõunat. Sealjuures puistas ta jutu sekka ohtralt itaaliakeelseid sõnu, millest ma ei saanud midagi aru ja mis ajasid mind segadusse. Aadress, kuhu ma pidin minema pakikest viima oli soliidne heasarlottenburgi aadress. Sealsetel tänavatel seisavad hästi renoveeritud ennesõjaaegsed kivimajad. Šarlottenburg ei põlenud maani maha. Taevas oli sinine nagu lipusiid ja sarlottenburgi tänavad olid täidetud, pärnaõite lõhnaga. Kõrgel üleval vihisesid piiritajate tiivad piiri pääsukeste diivad. Nad vihisesid nagu nooled. Jõudsin šarlottenburgi liiga vara. Oli särav südapäev. Puulehed ei liikunud, linnud vidistasid, kõikjal lehvis magus pärnaõite lõhn. Tegin aega parajaks õlleaias suure pärna all. Lauale langes hall Suleke. Pärnaokstes vuristasid tiibu väikesed linnud. See suur vana pärn seisis siin õlleklaaside kohal mitte sugugi nagu unenägu. Mitte sugugi nii, nagu oleks ta mõni teisest maailmast pärit luuleline nähtus. Ei, tema juured olid kindlalt sügavalt mullas. Ta tegi järjekindlalt ja pidevalt miinused plussideks muutis kannatlikult ja märkamatult maa-aluse pimeduse, solgisõnnikuhiirte ja rottide, lindude ja kui vaja, siis ka inimeste surnukehad ümber hõitakse lehtedeks Meeks nektariks, hapnikuks ja vereks. Tegi lühidalt öeldes 100 imet ja oli samal ajal lihtsalt üks suvaline harilik suur puu mille all võis õlut juua ja vilus istuda. Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast. Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret siinpool õnnetust siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti iga hetk on hetk sealpool muret siinpool õnnetust. Ja ei tea, kas homset päeva üldse tulebki ja kas enam saabki midagi ütelda. See puu seisab seal praegugi. Tema kahinasse olid juba siis kirjutatud sõnad, mis igas südames mõnikord tummalt rabelevad. Ja otil õnnestus ükskord need sõnad inimkeelde tõlkida. Lennata ära, see on ainuke soov. Seda ei varja sa enese eestki, mitte mõtled või ei, see on tegelik soov. Kus on see ära, seda mina ei tea. Seda keegi ei tea, ükskõik kui tark keegi ka poleks. Siis oli see hetk möödas, kell sai nii palju, et tuli minna. Tagantjärele tundub mulle, nagu oleksin ma veetnud aastaid seal sarlottenburgi pärna all. Vaevalt et ma seal kauem kui veerand tundi istusin. Võimalik siiski, et ma istusin seal terve selle Berliini suve käsi pusakil kodutu, kelle kohta juba Gustav suits kirjutas. Hing hapras kehas puudutatud tuulemaa kaugustest oma taolisele olemusele, ent tahaks teatada. See hetk jäi mulle elavalt meelde. Sel hetkel polnud mul ei taat stipendiumi ega kodu ega ühtki inimest, kellega seda tunnet jagada. Olin ihuüksinda maailma teedel kuuma poole hulkumas ja mul oli palju rohkem õppida, kui ma ise omas suurelisuses arvasin. Andsin alt kella ja kuulsin sõna Bronto, millele ma midagi vastata ei osanud. Uks plõksakas tehti lahti. Astusin kõrgesse kõmisevasse trepikotta nagu kirikusse. Läbi värviliste klaaside langes punase vaibaga kaetud trepile värelevaid valguse laike. Trepi käsipuu läks all nagu iseenesest üle lõvi peaks. Kuulsin, kuidas kusagil ülevalpool uks lahti tehti. Suveheledus ja kergus siia ei ulatunud. Hele päev jäi raske ukse taha. Trepil olev punane vaip summutas mu samme. Vaiba kinnituse messing varvad läikesid ukselinkidega võidu. Kolmandal korrusel nägin pooleldi avatud ust. Uksel seisis Frau Augusta. Kuid esimese paari sekundi jooksul tundus, et ma eksisin. Et uksel seisab siiski herr Augusto. Nii muutus mu arvamus pidevalt ja ma ei saanudki lõpuni aru, kellega ma rääkisin. Pealegi olid nii Frau kui ka herr siinses kontekstis võõrsõnad. Siin seisis kassiniora Augusta, võisin joor Augusto. Esimest korda elus pöörduti minu poole itaalia keeles. Bonjorna sattusin sellest süütust tervitusest suurde segadusse. Võõrustaja pani seda tähele ja jätkas saksa keeles. Selgus, et ta oli alles eile Roomast Berliini tagasi jõudnud. Seisime veel esikus, ulatasin talle pakikese, mida ma olin üle andma tulnud ja võisin minna. Kuid nii lihtsalt ma ei pääsenud. Selgus, et kohvilaud on salongis juba kaetud ja et nii kiire lahkumine ei tule kõne allagi. Sel hetkel tundus mulle jälle, et ma räägin Siniora Augustaga. Välimuse järgi oli seda küll võimatu kindlaks teha. Võis olla ja tõenäoliselt oligi, et oraaugus ta oli lihtsalt üks suurt kasvu pikk naine, kes kandis tändi soengut ja pidas lugu valgetest meeste särkidest, mis sobisid tema peenetriibulise rätsepaülikonna juurde. Vanasti kiviajal Poleks sel juhul tarvitatud mitte sõnaülikond vaid oleks öeldud pükskostüüm kaelas. Särgi peal rippus hooletult lõdva sõlmega kortsutatud siidist lips, mille korallivärv kordas huulepulga värvi. Ma ei olnud veel näinud Marianne Strasse kohvikut ega ka muid kohvikuid, kuhu lasti sisse ainult naisi. Veel ei olnud ma käinud ka üheski lokaalis, kus transvestiit etendusi andsid ja mis olid puupüsti täis vanapaare, kes tulid endisest idast ja tahtsid Lääne elust osa saada. Kuid sama hästi võis minu ees seista ka senjoor, Augusto herr Augusto, kes pidas lugu huulepulgast ja toonitatud silma laugudest. Berliinis kohtas mingitud mehi igal sammul. See poleks olnud kõne väärtki, kui poleks olnud seda pidevat edasi-tagasi kõikumist kord mehena ja samas jälle naisena näimist ja seda teatavat kõhedust, mida ma iga kord uuesti tundsin. Kui mulle tundus, et ma olin eksinud, et härra on siiski proua. Ja viis minutit hiljem tundus, et proua on siiski härra ja et ma siiski eksisin. Mul on teile üks palve, perfavore, jätke oma koti esikusse, lausus võõrustaja kergelt ja nagu möödaminnes, kui ta mind edasi salongi juhtis. Ta lisas ka selgituse. See on minu juures reegliks, ärge võtke seda isiklikult. Ma olen nimelt kollektsionäär, mul on päris kena portselanikogu. Kogun ainult nuusktubakatoose, sellepärast on minu juures muuseumi reeglid. Kotiga sisse ei lasta. Ta naeris nii, nagu oleks ta tõepoolest herr. Väike kohvilaud oli kaetud hõbenõudega, kohvi valati hõbekannust hõbedassikesse. Sinna juurde pakuti hõbe vaagnalt väikesi koogikesi. Selgus, et minu Tallinna tuttavad ei olnud võõrustajat ise kunagi kohanud kuid neil oli ühine sõber ja just selle ühise sõbra saadetise Molingi nüüd ära toonud ja üle andnud. Salong, milles ma teadmata, kellega kohvi jõin ja salaja kella vaadata püüdes vestlesin, oli rohkem kui iseäralik. Punasest puust ampiirsed, vitriin, kapikesed portselandoosidega seisid reas nagu muuseumis. Kõvad punasest puust toolid toetusid süngelt lõvikäppadele ja nende käetugedeks olid kullatud tiivad. Seesama lugu oli Sophaga. Sofalgi olid tiivad ja teda kattis must kuldsete rombikestega riie. Ruum oli kõrge, vähemalt neli meetrit. Korraga märkasin, et valge lae igat nelja nurka kattis musti pabersiluetti, matkib pilk. Lae kõiki nelja nurka kaunistas must hauaküngas, millel seisis viltu vajunud mustrist ja lokkas mustrohi. Risti varjas luuleliselt must leinapaju. Hauakünka kõrval võis näha leinama noormehe musta siluetti. Noormees oli pärit 19. sajandi algusest tolleaegne tändi, kes hoidis raugelt käes kepi ja pitstaskuräti. See oli peen töö. Isegi seda võis aru saada, et taskurätt oli pitsist. Ruumis oli väga vaikne. Võõrustaja jättis mind hetkeks üksi, tõi kohvi juurde kummalegi klaasi vett, mille ta oli lauda kattes unustanud. Järsku tuli mulle pähe, et mitte ükski elav hing terves maailmas ei tea, kus ma viibin. Ma ei olnud oma käigust kellelegi rääkinud. Polnud isegi mitte JJ-ile helistanud. Seda aadressigi ei teadnud keegi. Ükski inimene ei teadnud, et ma olen silma moondaja majas, joon parajasti koos silma moondajaga kohvi. Selline mõte üllatas ja lõbustas mind. Ka, meenus mulle, kui palju inimesi iga päev Berliinis teadmata kadunuks jäi. Võimalik, et nad kõik olid läinud kuhugi pakikest üle andma. Kui võõrustaja veeklaasidega uuesti välja ilmus, oli märgata, et ta oli lauvärvi värskendanud ja huuleläiget kasutanud. Hetkel oli ta jälle senjoor. Augusto. Ta küsis, kas ma sõidan tihti nende kuutammi bussidega. Ja küsimuse esitamise ajal muutustasin jora Augustaks. Tema häälgi muutus kõrgemaks, kui ta hoiatas mind kuu tammi busside eest. Jutustas pika keerulise loo sellest, kuidas tema itaalia sõbral näpati kuu tammi bussis ära rahakott koos kõigi pangakaartidega ja mida tema itaalia sõber siis ütles ja mida saksa politsei ütles ja mida bussijuht ütles. Bussijuht nimelt ütles, et ei lähe ühtki päeva ilma varguseta. Mu võõrustaja vaatas mind väga tungivalt. Tal olid looritatud pruunid Itaalia silmad. Need silmad küll vaatasid ja nägid, kuid ise nad ei näidanud midagi. Olid läbinähtamatud. Ta vallutas. Olge nendes bussides väga ettevaatlik, passige peale. Kas ma arvan õieti, et sõitsite siia bussiga mööda kuu tammi? Ütlesin jah ja kuulsin vastuseks kirglikku loengut Berliini kuritegevuse kohta. Hääl, mis seda loengut pidas, oli sügav ja sametine. See poleks pidanud rääkima politseinikest ega bussijuhtidest, vaid oleks pidanud esitama aariaid ja romansse. Lõpuks oli kohv joodud ja võis hakata ära minema. Võõrustaja ulatas mulle esikus minu koti. Kui ta seda poleks teinud, oleks mu kott sinna esikusse jäänudki ja kui teda ära poleks visatud, oleks ta praegugi seal silma moondaja majas. Vahetasime nime kaarter. Hiljem kui ma silma moondaja nimekaarti lugesin, nägin, et sellel seisis kaks aadressi. Berliini aadress ja rooma aadress. Berliini aadressil elas Augusta tee. Rooma aadressil elas Augusto P. Kuid seda ma nägin alles hiljem. Enne seda oli mul muudki teha, sest kohe, kui raske korteri uks minu järel kinni langes ja ma jälle kiriku moodi trepikojas punasel vaibal seisin haaras mind kerge paanika. Sest ma teadsin järsku ilma järele vaatamata, et mu rahakott on läinud. Et seda pole enam. Ja kui ma järele vaatasin, siis seda polnudki. Muidugi mõista polnud ka krediitkaarti. Kui külmavärin ja tühjuse tunne järele andsid. Siis läksin ühte kuurvürst tammi politseijaoskonda ja lasin panka helistada. Kirjutasin avalduse varguse kohta. Silma moondajat ma ei maininudki, kuid tema vihjet Madarvitasin. Andsin varguse toimumise kohana üles Kurfürstendami bussi number 129. Täpselt nii, nagu silma moondaja mulle kohvilauas vihjas. Sellest bussist ta ei jutustanud. Ilmaasjata. Paar päeva hiljem leidsin postkastist pakikese oma rahakoti, mille mulle oli posti teel tagasi saatnud aus leidja. Sealt ei puudunud mitte midagi silma. Moondaja oli oma meelt lahutanud.