Autot juhtis härra Atspol kindlalt. Kuigi ta meid hoiatas, et tema vana volvo võib järsku turtsuma hakata ja seisma jääda ja et siis ei aita, kui palvetamine. Ta oli alati valmis jutustama, kuidas ta ükskord sügisesel ööl ainult palve abiga oli Hamburgist Lüübekisse jõudnud. Kohe peale seda oli ta vaadanud Ertellist miljonimängu, mida ta vaatas sellepärast, et saatejuht härra Jauh teda väga huvitas. Härra jahh, kutsus ühe korraga esile nii sümpaatiat kui ka antipaatiad. Ja härra Atspol tahtis lõpuks ometi näha, kumb siis peale jääb. Selles kõnealuses miljonimängus oli kaasa teinud üks vana pastor, kes oli võitnud 40000 Saksa marka. Kui härra Jauh temalt küsinud oli, mida ta selle rahaga teeb. Siis ütelnud pastor, et laseb kiriku katust parandada. Ka oli see pastori jutustanud, kuidas tema vana auto palve jõul liigub. Ja see oli härra Atspolile väga südamesse läinud. Vanajumal oli oma kapikesest just õigel hetkel võtnud välja selle vana pastori, et härra ads polimeelt kinnitada. Me olime kadunud saksa männimetsade vahele. Sirged männitüved hiilgasid suve pealelõunapäikeses. Sammal, okkad ja käbid, liblikad ja sitikad täitsid oma salajasi ülesandeid. Metsalilli polnud näha, metsalilled olid välja surnud. Härra ads, pol oli seda juba varem tähele pannud. Lill on salajane asi, ega lill seal ei õitse, kus rahvas trambib. Niisugused kohad jätab lill maha. Varsti on ta peaaegu terve Saksamaa maha jätnud. Läheb üle Poola muudkui üles Baltimaade poole ja loodab, et seal on vähem rahvast. Seekord aga oli vanajumal nõuks võtnud härra ads poliga vaielda ja näitas meile tervet karikakar tega täidetud metsalagendiku. Härra ads, pool vanajumalaga ei tseremoonitsenud. Tarvas seega mõni lill Vabakanaperse. Siis tuli härra Ats põlile meelde, kui võõrdunud oli Magda loodusest ja ta jutustas mulle seda imeks, pannes ikka maainimeste eesti keeles oma isade keeles, nii et Magda, meie jutust midagi ei taibanud. Viin ta korra kirikuaias roosipõõsa juurde, annan nuusutada, aga ära mitte arvagi, et ta roosi õiehaisust aru saab. Räägib aga peale, et see on ju Annik Guttali roosapsolit kõnnib aias ringi justkui riiulite vahel ja iga lille kohta on tal arvamine ja nimetus olemas. Mõni väike lilleke oli tal Niinaritsi ja mõni oli Elizabeth Arden. Ja ega sellega veel kõik ei olnud, nägi pruuni võõrasema ja rääkis, et just täpselt ühe kuulsa pintsaku värv mis lilled aga ei vaadanud ikka tulid talle flakoonid ja pintsakud meelde. Aialilled olid temale õhk. Magda paneb vanajumala roosi ainult siis tähele, kui mõni vabrik on suvatsenud Roosi tuhti teha. Magda sosistas ikka veel lapsega, kui härra ads pool järsku tooni muutis ja uuesti saksa keele tarvitusele võttis. Kas ma mäletan õieti, et oli teine tee paremale küsistamagdalt? Magda ütles jah. Laps nõudis, kus Yoko on, jäigi masinlikult oma küsimust kordama, kuni Magda talle käe suu peale pani. Härra ads, pool selgitas kes tahab praeguse aja asjast aru saada. See peab korra Magdaga kooko juures ära käima. Võimalik, et kooko oli Magda lapse isa hüüdnimi kuid niisama võimalik oli ka, et kookuks kutsuti mõnd vana ämmaemandat kooliõpetajat, kordniku nunna, keda iganes, kes kunagi oli Magda vastu hea olnud ja talle käe ulatanud. Mis sellel oli pistmist praeguse aja asjaga? See jäi segaseks. Tee, millele me pöörasime, oli kruusatee kohta haruldaselt sile. Teedeeb alistanud õunapuu allepaistet joonpostide vahele tõmmatud karjaaiatraat ka ei kasvanud, tee ääres mitte midagi ülearust ei ohakat, ei nõgestega Takkijat. Seal kasvas ainult rammusat sordi ristikheina. Traadi taha kogunesid maakad suurte udaratega lehmad. Nad liigutasid kõrvu ja vaatasid huviga kõik ühes suunas auto poole. Laps paistis neid lehmi tundvat. Ta rõõmustas. Näe, luise, näe, Ada, näe, Emma. Magda kätte ilmus suur sabaga kamm, millega ta kiiresti nii oma kui ka lapse juuksed üle käis. Oma lavendli sinist, justkui pleekinud juuksepaela hoidis ta kammimise ajal hammaste vahel. Siis puhus ta kammi puhtaks ja oligi valmis kookoga kokku saama. Härra ads, pool muheles. Talle meeldis, et lehmad autot nähes tee äärde tulid ja kõrvu liigutasid. Talle meeldis virtsahais. Talle meeldis ka, et Magdal kamm kaasas oli, jääta lapse pead kammis veel enamgi. Magda tegi taskuräti nurga suus märjaks ja nühkis sellega lapse põski, nii nagu ennevanasti nühiti. Põskede nühkimine härra Atspolile meeldis, kuid Magda taskurätt talle ei meeldinud, sest see oli paberist. Härra ads pol tunnistas ainult riidest taskurätte, mis olid nagu kord ja kohus triigitud ja kindlal viisil kokku volditud. Ma ei tea ja ei saa kunagi teada, kuidas Magda ise oleks oma lugu jutustanud. Ilma härra Atspoli tõlke vahenduseta. Hiljem Roomas imestasin ma ikka, miks rooma seinte ääres kirjavatele tüdrukutele ei olnud vanajumal veel saatnud härrads polit. Mida ta neile tüdrukutele saatis, seda ei tea. Ma pöördusin otse Magda poole ja küsisin, kuhu me lähme. Ühe ainsa pilguga lõikas Magda mind välja ja traageldas kokku. Ta ei vastanud tuletorni juurde, ta vastas lihtsalt ühte talusse. Rohkem polnud küsida midagi. Hiljem rääkis härra Atspol, et Magda olevat laulukooli sisse saades tahtnud oma eesnime vahetada, oli tahtnud Magda asemele võtta meditsiin ja kui tulevad ka ise päris ruttu aru saanud, et ta ilutseb ja liialdab siis olevat ta maha rahunenud, jäika Magdaks edasi jäänud. Me jõudsime pärale. Jõudsime mitte tuletorni, vaid karjalauda juurde. Oli suur lahmakas telliskivihoone, tõenäoliselt juba kahekümnendatel karja laudaks ehitatud. Laudaesine plats oli korralikult sillutatud, kuid lauda otsa juures seisis ehtne sõnnikuhunnik ning seal kasvasid laiad kobrulehed. Härra ads, pool oli siin enne käinud, tundis peremeest ja võis kinnitada, et sõnnikuhunnikul on kulla hind. Nad müüvad sõnnikut, ehtsat päikese ja vihma käes laagerdunud sõnnikut. Sõnnikuga teenivad nad rohkem kui juustu ja piimaga. Laudas müügis vasikas. Sõnnikuhunniku otsas seisis kukk ja lehvitas tiibu, nii nagu oleks ta seal seisnud keiser Wilhelmi aegadest peale. Magda sättis lapse riideid ja sosistas ärevalt. Kohe tuleb Kuko ja vaatab, kas oled ka pikemaks kasvanud. Cocole peame hea ja isegi väga hea mulje jätma. Muidu ta jääb kurvaks. Lauda ette ilmus väike kõhn teksapükstega naine, pikk kummist põll ees. Tema nägu valgustas naeratus, just nimelt valgustas. Sest ilma selle naeratuseta oli ta nägu hall ja igapäevane. Naeratus tekitas tema silmade ümberkurdusid nagu kiiri ja kõik need kiired kokku lõid tema kitsa näo särama. Ta ütles. Vaata aga, kes meie kookole külla tulid. Ja lubas meid kohe salapärase koku juurde viia. Aga mitte enne, kui olete tassi kohvi saanud. Härra ads pool selgitas, see on perenaine Frau Herta. Temal on loomad, aga peremees herr Oscar teeb sõnnikuga 100 imet, tunneb sõnnikut kui oma elulugu. Teab kunas sõnnik. Küpse on. Seisin lauda ees, kuulasin vasika Ühe toonilist müügimist pääsukeste vidinat ega saanud aru, mis sel kõigel on pistmist Magda ja tema looga ja miks härra ads Polmeid üldse siia tõi. Perenaine juhatas meid elumaja poole kööki. Mulle tulid meelde vanade prantsuse filmide sõjapõgenikud, kes sattusid samasugustesse suurtesse Telliskivipõrandate ka taluköökidesse seisid ukse kõrval kompsuke käes ja vaatasid ahnelt halle keedukartuleid, mida pererahvas sõi koos koorega. Selles köögis õitsesid akendel punased ja valged Kelargooniumid. Laud oli kaetud triibulise linaga. Nõudepesumasin urises, kuskil polnud Halle keedukartuleid. Härra Atspol rääkis perenaisega kirglikult sõnnikust, ta kinnitas üleliia õpetlikult. Ma võin ju ise tahta valge liilia olla. Aga kui vanajumal on nõuks võtnud mulle sõnniku osa anda, siis olen ma sõnnik. Sest ega ilma sõnnikut ta liiliast ka õiget asja ei saa. Teie frau Herta kui talunaine peaksite seda teadma. Teie arvate ehk et teie töö ja vaeva eesmärk ongi sõnnik. Aga siin teeksite? Teie eesmärk ei ole mitte sõnnik, vaid valge liilia. Sõnnik viib teid liiliale lähemale. Teie Frow Herda, olete sõnniku kaudu valge liiliaga laulatatud, kuulutas härradzpol võidukalt. Ta lisas lepitavalt. Need on ju ainult võrdkujud ja see peaks teid ju ainult rõõmustama, et teie koos kõigi oma lehmadega valget liiliat teenite. Laps kuulas härra, ads, polid, suu lahti, silmad säramas. Paistis, et tema arvamussõnnikust tõusis. Meie Magdaga olime vait. Ei öelnud sõnagi sõnniku ega liiliate kohta, vaid jõime oma triibulistest tassidest rammusat nihkafeed. Laps oli silmnähtavalt erutatud. Paistis, et ta püüdis ennast kokku võtta ja kookoga kohtumise vastu valmistuda. Frau Herta ei rääkinud liiliate asjas kaasa. Võib-olla ta ei olnud kunagi liiliaid kasvatanud ja nii jäi üle ainult sõnnikust rääkida. Kui rituaalne kohv oli joodud, ütles Frau Herda. Nüüd lähme vaatame, kus kookon. Läksime hanereas köögist välja, Frau Herta kõige ees, tema järel Magda, laps käekõrval. Laps oli õige vaikseks jäänud. Lapse ja Magda järel olin mina ja kõige lõpus tuli härra ads pool, kes liiliateste sõnnikust ikka veel erutatud oli. Frau Herta haavas kerge värava, millest läbi minnes me sattusime metallvõrguga piiratud alale. Jah, just alale, mitte Tarasse ega aedikusse. See ala haaras enda alla kogu laudataguse koos sõnnikuhunnikuga ka suured kobrulehed ja hulk lopsakaid, leedripõõsaid ning sireleid jäi sellele alale. Frau Herta pani kobrulehtede juures midagi tähele. Ta tõttas lähemale, kummardus kiiresti ja kui ta end jälle meie poole pööras, oli tal süles suur pruun kana, kelle kaelasuled sillerdasid rohekalt. Kanapead kattis väike punane hari. Kana kohendas Frau Herta süles oma tiibu ja vaatas meid oma merevaigu karva silmadega. Võimalik, et ta ei näinud midagi, kuid jäi mulje, et ta vaatab meid läbitungival pilgul. Kooko ütles laps vaikselt ära seletatud naeratusega. Kana silmitses teda tähelepanelikult kokku. Kas ma teen sulle pai teha, küsis laps ärevalt. Tohid küll, vastas kogu frau Herta suu läbi. Laps läks aupaklikult lähemale ja silitas kogu laia selga ning sillerdavad kaela. Koko lasi seda suuremeelselt sündida. Lasi oma päikest lapse peale paista. Naised seda rituaali, seda müsteeriumi ei viidud siin lauda taga mitte esimest korda läbi. Frau Herta andis lapsele paar lihtsat lapse pärast juhtnööri. Nüüd on teretatud. Nüüd sa võid kookoga natuke omaette jääda. Jutusta talle kõik ära, mis seal vahepeal teinud oled. Ja kui sul mõni mure on, siis räägi kookole ilusti ära. Küll sa näed, kohe hakkab kergem. Tõenäoliselt oli ta neid juhtnööre täpselt samas sõnastuses siin lauda ees varemgi jaganud. Need lihtsad lausekesed kuulusid maagilise rituaali juurde. Magda patsutas last seljale ja andis tema kätte paberkotikese, kus sees võisid olla terad või seemned. Kogu külakost. Kooko tõsteti sülest maha ja laps jäeti temaga kahekesi. Kobrulehtede vahel oli nüüd näha ka teisi kanu, kuid nad ei tulnud lähemale. KookosUndus saba soputades sirelite poole ja laps käis võlutult tema järel, nagu oleksid nad teel teise riiki. Frau Herta saatis meid võrdlemisi räämas rooside rassile, kus me võisime aiatoolidel istuda ja oodata, kuni kogu kõne tund läbi saab. Magda tuli istus minu kõrvale. Ta rääkis mulle väga harilikest asjadest ebahariliku häälega, mis oli küll tasane, kuid siiski sügav häälega, mis meenutas siis ja meenutab teil tänagi Iiristaja võõrasemade, pruuni ja lillat sametit. Kiisu oli pooleaastane, kui ma ajalehest lugesin, et võib omale talus ühe kana üürida, tema toidu kinni maksta. Nii vähekest, kui mul siis raha oligi. Ma mõtlesin, et seda ma küll kiisule teen. Muidu ikka inimesed üürivad neid niinimetatud õnnelikke kanu omale munade pärast. Aga mina mõtlesin, et minu kiisul pole ju kedagi, kellele teda näidata, kuidas ta kasvab? Pole kedagi kestast rõõmu tunneks. Ja siis ma leidsingi siit selle kogu. Siia saab bussiga sõita pole kaugel. Käin siin ikka vähemalt korra kuus Cocole last näitamas. Härra ads, pol lausus seda, mida ta lausuma poleks pidanud. Kookon sellele lapsele isa eest. Ta pidas järjekordse pausi ja ütles. Alati, kui ma seda kana näen, saan ma aru, kui üksi on üks inimeseloom siin ilmas. Ja mis sinna parata, see kurjavaimu kana ei lähe enam meelest ära, ka. Tema jutt tegi järsku ootamatu käänaku. Ta küsis, kas teate, kes oli Eesti saadik Stockholmis sel ajal, kui venelane eesti ära võttis? Vastust ootamata lausus ta. No ja muidugi mõista, vana Laretei prille pühkides jätkas ta. Vana Laretei tütar on kirjutanud rootsi keeles raamatu ja seal sees on üks koht, kus eesti saadik ühes naisega on jäänud ilma koduta ja peab ennast elatama aia harimise ja kanapidamisega. Ta vaatas mulle tungivalt silma ja küsis. Kas teate, mis koht see seal raamatus on. Mida proua Laretei seal teeb. Oma küsimusele vastas ta ise häält tasandades Talon süles kirju kana ja ta nutab selle kana sisse kana sulgedesse sest arvab, et ega teda ükski hinge ei näe. Ta peidab oma nägu selle kanaga. Omal selg väriseb. Meie ei tohi seda pilti lasta meelest ära minna. Vanajumal on proual areteile selle kana andnud ja see märjaks nutetud seljaga sorgus kana tunnistab viimsel päeval venelase vastu. Muidu ehk pääseks vastanov terve nahaga. Aga näe, seal tuleb see kana ja tunnistab. Ja teha põle midagist. Nüüd kevadel 2010, kui nii Rooma kui Berliin on ühe võrra kaugel laiade Eesti ja Läti lumeväljade poriste, poola tasandike ja sügavate mustade Ida-Euroopa jõgede taga sulab Magda hääl kõikide inimhäältega ühte. Sulab ühte ka minu enda häälega, nii et enam pole vahet, kes see on, kes parajasti oma lugu räägib. Lõppude lõpuks pole vahet, kas näidata last pruunile, kanale või lapse oma isale. Kas tuletornist ja tema juurde minekust laulab tihane puus või laulab sellest Philips aruski, kes veel elab või kirjutab sellest Rainer Maria Rilke, kes on ammu surnud? Kui oleks võimalik, siis ma tsiteeriksin siin eesti keeles ühte Rilke luuletust kuid see ei ole võimalik, kuna see luuletus läheb tõlkes kaduma. Eesti keeles ei jääks temast muud alles, kui paljas, ära õitsenud roots. Ilus surnu. Selles luuletuses näen ma iseennast akna all seismas Tallinnas või Berliinis, Roomas igatahes teel tuletorni juurde. Ja enam pole vahet, kas ma olen alles minemas või just tagasi tulnud. Unditu vartest Pervartest tas aine dastan, leeven, unentlifermeerk. Tas Mehtige, Ungemaine, ta servachender, stayne. Rilke räägib tõtt taevas tõstetaksegi pealt ära sügavikud, avanevadki kivid ärkavadki. Ja kui sa seda teada saad, siis pole tõesti muud kaotada, kui ainult elu. Magda ainult naeratas ei pannud härra ads polimärkusi ja tähelepanekuid pahaks.