Kui jääl Miina seal varajasuvisel hommikul lossi ees tõllast välja astus oli tema saabumist oodatud juba kuid. Haigla eri elanike seas oli krahvi nooriku kohta pekstud keelt ja levitatud kõikvõimalikke kuulujutte. 19. sajandi vägevate hääberite elu allus endiselt sajandite jooksul muutumatuks jäänud tavadele ja kommetele. Perekonnad teenisid majas mitmeid põlvkondi. Hitleri loss oli karnarvuni krahvide kodu, ent see oli koduks ka teenijarahvale ja krahvi perekond oli ka nende perekond. Haik leer oli kui kõva korraga laev, mida kamandas lossi valitseja Strethild. Üldlevinud arusaama kohaselt krahvinna tulid ja läksid. Asi polnud mitte selles, nagu olnuks Almina tähtsusetu või mõjuvõimuta vaid ta pidi endale kiiresti aru andma, et on vaid üks osa masinavärgist, mis jääb kestma ka pärast teda. Tema üks esimesi ülesandeid oli mõista siinset ajalugu ja kogukonda, mille osaks ta oli saanud. Haigleri loss asetseb Winchesteri ja Oxfordi, Londoni ja Bristoli vahelise teeristi lähedal ehitatud kriidi seljandikule ja piiratud peekon tšilli ja leeri Hilli vahelise iidsel liiklussoonega. Lõuna pool asub syda on hill, mille otsa oli 18. sajandil ehitatud pargirajatis nimega Taevavärav. Vaated põhja poole ulatuvad njuuberi taha Oxury tornitippude poole. Kandi looduslikku ilu on ülistatud ammust ajast 1792. aastal, natuke üle 100 aasta enne seda, kui Almina Haycleeri saabus kirjutas Aadžibalt Robertson oma topograafilises uurimuses. Haik leeripark asub Hampshire'is ning selle ulatuse julged jooned. Pehmenduseks rulluvad kenadesse orgudesse suunduvad murupinnad vahelduseks mets, vesi ratavad rändajas imetlust ning seda võib pidada, eks kõigele kantsemaks valduseks kogu riigis. Deklareeris on olnud asula juba tuhandeid aastaid. Peekon Hilli juures on rauaajalinnus. Maa kuulus 800 aastat Winchesteri piiskoppidele, enne kui see läks ilmalikesse kätesse. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul sai omanikuks hääberti perekond Stenbocki krahvid, kes olid karnarvuni krahvide eelkäijad. Pargi, mis on harmooniline segu looduslikest ja kujundatud osadest kujundas 18. sajandil esimesele graaf. Karnarvunile käib pileti Braun. Need looklevad maastiku vahel kor, tuues nähtavale kord varjates esimest vaadet lossile. Kaugemad ja lähemad vaated on tekitatud tänu oskuslikule istutamisele. Igal pool on näha eksootilisi puid, nõtkeid alleesid ja dekoratiivseid pargirajatisi, mis suunavad saabuja pilgu mööda eriti hunnitud. Siiski. See on terve omaette maailm. Ja tänapäevalgi tajub külastajad tugevat kohatunnet ehtsust maa lossi ja siin elavate ja töötavate inimeste vahel. Praeguse Ta ehitas kolmandale krahvile Londoni parlamendihoone arhitekt, söör Charles vääri. See oli tohutu ettevõtmine. Vana Elizabethi ajastu tellistest härrastemaja oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ümber kujundatud George'i stiilis lossiks. Ent kõik see tuli kogu täiega ümber teha. Uue hoone esimene kivi pandi paika 1842. aastal. Ühele kulus 12 aastat ning kui see valmis sai, hakkas uue nimega haigleeri loss ümbruskonnas domineerima. Hoone oli nagu avalik väljaastumine, eesmärgipärane ja enesekindel. Ei jää muljet, nagu oleks see aegade jooksul kasvanud või nagu oleks sellele midagi lisatud või kusagilt kohendatud. Pigem on tegu ühe ainsa arhitekti nägemusega. Gooti nurgatornid olid kõrgmood Ajal, mil reaktsioonina 18. sajandi klassikalisele kujundusele pöördus Viktoriaanlik arhitektuur keskaegsete mõjutuste juurde. Loss mõjub maskuliinselt, selle esteetika hindab soliidset stiili ja kõrgustesse pürgivat mõõtmatust rohkem kui kena väljanägemist. Almine oli koos emaga tihti külastanud hoolton Houssi. Alfred Rothschildi. 1888. aastal valminud maamõisa making Hampshire'is. Hooldun hoopis teistsugust stiilipuhas barokk, fantaasia mis oli nii ülepakutud, et selle puhul võis kasutada kergelt halvustavat nimetust. Lõstil Rothschild. Haigleeri nähes Almina ilmselt tajus, et ehki loss oli hooldunhausist ainult 50 aastat vanem. Esindasid selle maad, asukoht ja baasi lubjakivist. Imeline meekarvatorn Inglise traditsiooni ideed, mis erines tunduvalt kõigest, mida ta varem oli tundnud. 1866. aastal satuseks eriti kuulus külaline, keda läbi pargi sõidutati suurde vaimustusse ning hüüatas lossile lähenedes. Maaliline, kui maaliline. Külaskäigu ajal oli peenson endis räili varakantsler. Hiljem sai temast kahel korral peaminister. Tema jaoks oli bäningtoni jaamas pandud käiku erirong haik leeri. Tal oli vastast tõld, mis viis ta läbi London lootsi algse tõlla värava mille kaard hoidsid üleval klassikalised sambad ja kus ilutses karnarvunide papp. Sõites läbi rododendronisalude ja mööda Liibanonis Heedritest, millel vanust 150 aastat võis sügiskülma vastu sõidutekki mässitud Iisraeli vaimustusega ringi vaadata. Iga vaade oli imeline, kui teevankris mööda laulsmeri järve väärsele kõrgendikule ehitatud ana templist hakkasid puude kohal paistma rohkem kui miili kaugusel asuval lossi kõige kõrgemad tornid. Iisraeli pani tähele Hirvepargi kaarduvad keskaegset valli, enne kui tõld sissesõiduteele keeras. Bility Braun oli näinud lossile lähenemise viimase etapiga tohutut vaeva. Loss ilmub külastaja ette nagu kaldu näides, seega veel suurema ja mõjuvana, kui ta tegelikult on. Kogu maastikust jäi nii romantiliselt meeldiv mulje, et järgmise päeva säravas päikesevalguses võtsid Iisraeli ja tema võõrustaja neljaskarnarvani krahh ette mõnusa jalutuskäigu lossi ümbruses ning arutlesid riigi asju. Neljas krahv Almiina abikaasa isa tegutses poliitikas umbes 40 aastat. Iisraeli visiidi ajal oli ta koloniaalasjade sekretär, mis rahuldas tema kustumatut rõge ja viis teda Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Kanadasse, Egiptusesse ja uus Keeniasse. Enamiku ajast reisis ta oma endal jahiga, samal ajal pidi ta täitma ka rohkesti lühemaid riiklikke ülesandeid Euroopas. Teda iseloomustas tohutu intellektuaalne uudishimu ning ta oli oma aja silmapaistvamaid klassid. Siste, kes tõlkis hoomerostja HS-i last, samuti tantet. Krahv teenis ühtekokku kolme konservatiivide valitsuse juures. Lord ööbi nimetas ta esmalt kolooniate riigisekretäriks sissegi samad Israeli, seejärel härraslord, soolsbori ta Iirimaa asevalitsejaks. Ta oli tuntud oma töökuse ja põhjalikkuse poolest. Ühtlasi oli tegemist põhimõttekindla mehega, kes pani oma ameti kaks korda maha. Esimene kord protestiks selle vastu, kuidas iisraeli Ida-küsimust käsitles hiljem Iirimaa omavalitsuse okkalise küsimuse pärast. Neljas krahvi ja tema krahvinna panid aluse vägevatele nädalavahetuse pidudele, mis muutusid peagi väga moekaks. Peale seltsielu pakkusid niisugused rohkesti võimalusi tööalaste suhete edendamiseks ning krahvi prominentse koha tõttu avalikus elus oli haigleer tõeline võimu kants. Tal oli õnn abielluda naisega, kes osutus poliitikas täiuslikuks kaaslaseks. Leedi iilin oli Chestefiidi krahvi tütar ja nad abiellusid 1861. aasta septembris Westminster häbis. See oli sajandite vältel esimene kord, kui mitte kuninglikust soost paarile niisugust au lubada. Siirameelne lahke õnnistatud kiire taibu ja intuitiivse arusaamisega oli leedi iilin oma mehele tõeline varandus. Kutseid haigleeri anti lahkel käel, poliitikutele, riigiteenistujatele, intellektuaalidele, jamade avastajatele. Teadmisi sai kergemini ühendada ja rasketele probleemidele meelepäraseid lahendusi leida nii pargis jalutades või selleks ettenähtud toas, oivalisi sigareid ja brändit nautides kui ka Westminsteri palavikulises õhkkonnas. Abielupaaril oli neli last. 1864. aastal sündinud Winifred pärijad Wood Edward, kes abiellub all Miinaga ja kes sündis neli kuud enne Iisraeli 1866. aasta külaskäiku. Ja veel kaks tütart. Margaret sündis 1870. aastal ja teine tütar, kes ristsetel nimeks Victoria, sündis 1874. oma viimase lapse sünnitusest leedi karna arvanud enam ei toibunud. Ta pidas vastu mõne päeva, mille jooksul kuninganna Victoria korduvalt ema ja lapse tervise järele päris pärast armastatud printsi Alberti surma. 14 aasta eest oli Victoria elanud peaaegu täielikus eraldatuses. Kui tahtis olla kursis oma sõprade eluga ning kuulnud, et leedi karnarvani sünnitus oli olnud ränk, avaldas ta soovi saada lapse ristiemaks. Eelin kosus lühikeseks ajaks, kuid suri 25. jaanuaril 1875. aastal. Tema abikaasa ja ema, kes olid kogu haiguse aja tema voodi kõrval viibinud, olid meeleheitel. Leedi karnarvunile avaldati viimset austust haigleeri raamatukogus ning ta maeti imeilusas pargi nurgas asuvasse perekonna kabelisse. Selle perekonnale ränk kaotus. Sünnitamine oli riskantne ettevõtmine ja ka parima arstiabi puhul jäid ohud alles. Mõni Fred oli kümnene. George, keda tunti alati Pootsi nime all, oli kaheksa, Margaret neli ja Väike-Victoria kõigest kolm nädalat vana, kui ema suri. Ehkki aristokraatlikus peredes hoolitsesid laste eest peamiselt lapsehoidjad, oli perekond leedi karnarvuni väga kiindunud ja tema lapsed olid murest murtud. Pärast tema surma elasid lapsed kahe südamliku, aga juba eaka tädi juures. Niisugune kaootiline elukorraldus lõi kahe vanema lapse vahel eriti tugeva sideme. Ema kaotus nii noores eas võis olla üheks põhjuseks viienda krahvi emotsionaalsele vaoshoitusele, mida hiljem on maininud ka tema poeg. Peaks nädalavahetuse pidustused lakkasid ning Kleer ja karnarvunit peitusid vormikohases leina. 19. sajandi Inglismaal valitsesid karmid leinakombed, eriti pärast seda, kui kuninganna otsustas avalikust elust pärast prints Alberti surma eemale tõmbuda. Pidi kandma erilisi rõivaid ja leinajad ei võtnud enam osa seltskonnaelust. Lesk andis kuni aasta aega musta satel kuube ja lapsed riietati vanema surma märkimiseks kuueks kuuks, mustab isegi teenijad, kandsid musta varrukapaela. Vähemalt aasta pärast lähedase pereliikme surma ei tohtinud leediga härrasmees osaleda ühelgi ballil. Veelgi vähem ise palli korraldada. Lõpuks otsustas neljas krahvi aeg on edasi liikuda. 1878. aastal külastas ta järve piirkonnas Kreist tõukil lossi sugulasi ning leidis eest maja täis naeru ja vestlust. See pidi kindlasti olema kui tagasipöördumine ellu ja viis selleni, et krahh tegi abieluettepaneku oma nõule Elizabeth hauadile kes oma 22 eluaastaga oli mehest 25 aastat noorem. Nad said 12 aastat kestnud väga õnneliku abielu jooksul kaks poega, oobri ja märvini. Lord karnarvuni sõber leedi Philly moor kirjutab oma abikaasale. Need kaks on koos nii õnnelikud. Neist kiirgab päike välja. Pole kahtlust, et kasuema tuleb, kergendas laste lapsepõlve ja noorukiiga ja nad jäid lähedaseks kogu eluks. Elfi oli emalik tüüp ning tema viibimine haigleeris tähendas, et alailma haiglasel poodžil oli taas kindel koht, mida koduks kutsuda. Ühtlasi sai loss uuesti võtta sisse oma koha võimu seltskondliku ja poliitilise keskusena. Kui Elsi võis olla leebe ja järeleandlik, siis Pootsi isa oli täiesti kindel, et distsipliin jõu sinus on ülimalt ihaldusväärsed omadused noorele härrasmehele, kelle õlule langeb tulevikus olulisi kohustusi. Neljandale graafile meeldisid vingerbussid, ent teda ajendas tugevalt ka avaliku teenistuse tajumine nii haigleeris kui tööpostil. Ta eeldas, et poja puhul kehtib sama. Ehkki puutsil tekkis kiindumus raamatute ja lugemise tema suurima lohutuse vastu ei pärinud ta isalt akadeemilist püüdlikkust. Juba varakult jättis ta pooleli Yittoni ning kaalus põgusalt sõjaväelist karjääri. Aga kui ta arstliku komisjoni ees läbi kukkus, läks ta ümber maailmareisile. Tal vedas, et isa oli nii helde ja avara pilguga, et mõistis suurepäraselt tema rahutut hinge kuna oli ka ise kirglik rännumees. Aeg-ajalt tundis neljas krahvama tuisupäise poja üle tuska, kuid pidas lugu oma pärija loomupärasest, taibukusest ja teadmishimust. Igatahes täiendas Pootsi pidevalt oma haridust, sest temaga reisis kaasas koduõpet ja ta rääkis üsna ladusalt prantsuse ja saksa keelt, oskas samuti kreeka ja ladina keelt ning õppis matemaatikat ja ajalugu. Kahe aasta pärast siirdus ta Trinity kolledžisse Cambridge'is, kus pakkus end otsekohe kraapima maha värvi oma toa seintelt et tuua nähtavale originaalseid puitpaneele. Ta jumaldas linna põnevaid pudi-padi poode ja veetis rohkemaga Newmarketi võiduajamisel kui raamatukogus. Ta pidas ülikoolis vastu kaks aastat ostis seejärel 100 kümnejalase jahi Aphrodite ning seilas sellega viigost roheneeme saartele Lääne-India saarestikus Riiasse. Ta kuulas Buenos Aireses itaalia ooperit ning talle soovitati tagasipöördumisel vältida magaljääsi väina, sest see oli sel aastal väga ohtlik. Järgmine reis viis ta Lõuna-Aafrikas elevandijahile, kus teda tabas hirmus ehmatus, kui elevant otsustas osad vahetada ja kihutas jahimehe puu otsa. Krahh luges kõigi maade kohta rohkelt raamatuid ja õppis reisimise käigus, arendades endas kannatlikkust, hakkamasaamist ja tasakaalukust. Elu merel nõudis, et ta on üks meeskonnast, kes haarab tüüri, kui kapten on rivist väljas või abistab pardal kirurgiliste operatsioonide juures. Suved veetis ta enamasti linnas ooperis käies. Siis pidas jahti Nottingham Žiris, samuti karnarvunidele, kuuluvaspredbys või haigleeris kuhu jäi sügiseni, mil asus uuesti rännuteele. Ta kogus võrdsel hulgal raamatuid, maali ja tutvusi. Vaatamata perekonna soovile ta midagi asjalikku ette võtaks, jätkas krahv talle meelepärase elu elamist. Niisuguse vaimustava elukorralduse katkestas neljanda krahvi surm 1890. aasta juunis Londonis oma Pootsmani väljaku majas Foodželi teel Austraaliasse Jaapanisse, kuid jõudis õigeks. Tahaks isa surivoodi äärde. Kirst toodi Londonist maahäärberi raamatukokku, kus see hüvastijätuks välja pandi. Nii nagu oli tehtud tema esimese naise puhul. Surres jättis krahva maha kuus last. Pärija George oli nüüd viies karna arvuni krahv. Tiitli pärimine ei tähendanud otsekohest elumuutust. Lord karnarvuni isa oli olnud mõistlik ja ühtlasi edukas mees, kes perekonna vara hästi hooldas. Valduste eest hoolitsesid, usaldusväärsed töötajad, part, Karna, arvan, oli kahtlemata oma isasse kiindunud. Ta rääkis temast kogu elu suure soojuse ja lugupidamisega. Aga kui vajalikud asjatoimetused said tehtud ja kommetest kinni peetud, oli ta valmis rahanduse vastu võtma ja oma juba niigi luksuslikku elustiili veelgi edendama. Veel rohkem reise, rohkem hinnalisi oste. Rohkem kõike. 1889. aastal sooritatud lõbureis Egiptusesse omandas erilise tähtsuse, kuna sellest arenes eluaegne väga kulukas kiindumus. Kaks aastat hiljem oli ta kui just mitte pankrotis, siis igatahes suurtes võlgades jahid, haruldased raamatud ja kunstivara pole odav kraam. Lisaks haigleeri Londoni pööbli, väljaku maja ja muude valduste hiiglaslikud ülalpidamiskulud. Ta oli võlgu 150000 naelsterlingit pöörane summa, mis polnud aga tolle aja krahvi klassi kuuluvate noormeeste puhul ebatavaline. Walesi prints oli neist kõige rahatum, ent samal ajal ekstravagantseid ning tema eeskujul pidaski kõrgklass tavaliseks elu, mida tegelikult poleks endale lubada saanud. Lord Karna arvan, oli küll muretu, kuid mitte päris tuulepäine. Lõppude lõpuks olid oma isa poeg ja teadis väga hästi, et tal on kohustus kaitsta patrial haarset, Lauzafiodaalset elulaadi, mida haigleeris endistviisi järgiti. Temast sõltusid terved perekonnad ja igal juhul ei tahtnud oma armsast kodust ilma jääda. Oli aeg mõelda, kuidas kindlustada oma majanduslikku tulevikku. 1893. aasta augustis kolm kuud pärast seda, kui Almiinatoli õukonnas esitletud kohtas ta ühel Alfred Rodzilgi nädalalõpupeol hoolton Houssis lord karna arvuni. Söör Afredil oli kombeks oma külalisi võõrustada ülima suurejoonelisus. Ega ta oli kahtlemata väga õnnelik, et sai tervitada oma kodus lord karnarvuni, kes oli suurepärane jahimees, pajatas põnevaid lugusid oma rännakutest ning ühtlasi omas tiitlit ja ühte vägevamatest valdustest kogu riigis. Kuna viiendal krahvil oli kaelas paras võlakoorem, näis ta olevat jõudnud järeldusele, et oleks ettevaatamatu abielluda rahatu naisega. Ja kuulu järgi rootsildidega seotud Almina oli talle juba silma jäänud. Arvatavasti kohtusid nad esimest korda 10. juulil Buckinghami palees riigipallil kuhu all Miina oli läinud koos oma tädi leedid Juulia ja nõoga. See oli hooaja avapidu seltskonnas esmakordselt esinevatele neidudele ja osa võtsid kõik, keda oli esitletud nii nagu ka viimane kui üks hertsog marki ja krahva riigis. Arvestades, et Almiinal oli vähe lootust olla kutsutud eriti peene rahva muudele pidustustele, oli see tema ainuke võimalus äratada seltskonna ülemkihti kuuluva kosilase tähelepanu. Ta ei jätnud juhust kasutamata. Paleesse oli kogunenud sadu debütant kõik närveldades teadlikud sellest, et nad on näitamiseks välja pandud lootuses leida endale kena ja sobilik mees. Nad istusid koos oma saatjate ja tantsukaartidega, kuhu noormehed võisid valsi või polka juurde kirja panna oma nime. Tegemist oli peene, kuid väga võistlusliku ettevõtmisega mis võis määrata neidude kogu edaspidise elu. Alvin oli võrratu hoiakuga ilus tüdruk, väike treesteni nukuke. Temas oli särtsakat võlu, mille ta oli kaasa saanud Pariisist sirgudes rafineeritud elegantsi ja pillava dekadentsi üldtunnustatud pealinnas. Lord karnarovon pani teda tähele võib-olla siis, kui neiu tantsis ning seadis kohe sammud sinnapoole. Edaspidises elus osutus Almina tahtejõuliseks inimeseks, kelle ei olnud kalduvust ujutseda ega hüsteeriasse langeda. Ent küllap tal süda tagus, kui ta krahvi ees kniksu tegi. Järgnes põgus vestluslepe teha koos üks tants võib olla kaks kuid see oli ka kõik. Kaks noort inimest olid teineteisest piisavalt võlutud. Kui Almina tol hilisõhtul Buckinghami palees lahkus, oli ta kohtumisest parajalt erutatud. Teha ei saanud ta midagi muud kui oodata, mis saab edasi. Oli täiesti võimalik, et ei kuule karnarvuni grafist enam midagi. Graphaga oli sarmikas neiust sisse võetud ja teadis, et Almiina pole lihtsalt ilus, veetlev ja lõbus kaaslane vaid et tal on sidemeid Londoni Köige jõukamatesse ringkondades.