Mõistagi sõltusel Miina hiilgav edu täiel määral väikesest teenijaväest. Kui maailma silmad temal peatusid, oli ta muidugi lava keskpaigas, ent tegelikult valitses haigleeris Albert street sild, kes tegi seda kuni elu lõpuni. Ta teadis hästi tul lossis püsivam nähtus kui noor krahvinna lõppudes. Lõpuks oli ta krahv kar Narvani tundunud märksa kauem kui Almina. Londonis kulukal ostureisil käies oli Stretfilt 39 aastat vana. Vallalise mehena ei lasta lossis mitte mõnes abieluga, paaridele ja peredele mõeldud majakeses. Tema kui lossivalitseja käsutuses oli keldrikorrusele avar elutuba, mille kõrval oli täpselt samasugune majapidajanna tuba. Siin registreerinud oma vaba aega nii vähe, kui seda üldse oli ja siit korraldas ta elu haigleeri alumisel korrusel. Elutuba oli mõnusasti möbleeritud, kena india vaip, tugitool maha kunist, kirjutus ja muud lauad. Ühes nurgas seisis suur inglise kappkell. Üldmulje oli soliidne, nagu oligi kohane tähtsate asjade eest vastutavale meesterahvale. Streetview ülesandeks oli maja, raamatupidamine ja varude tellimine. Samuti olid tema käes veinikeldrite ja hõbedakapi võtmed. See oli tegelikult ruum, kuhu sai sisse minna ja kus hoiti luku taga perekonna hinnalist lauahõbedat, mõningaid Steffi Grafi kogutud kuulsaid esemeid, samuti ehteid ja muid perekonnareliikviaid. Kõik oli hoolikalt mus liin riidesse pakitud teatud kaleviga üle tõmmatud riiulitele. Streetview kandis vägevaid pacem varde ja tal oli kombeks sõna alguses ära jätta h täht. Aga kasutada seda seal, kus polnud tarvis. Kuues krahv mäletas teda kui inimest, kes ei lasknud end millestki kõigutada. Oli üdini ustav lord karnarvunile ja veelgi rohkem haigleerile. Tema käitumine oli alati ametile vastavalt korrektne. Ainult lastesse suhtus ta vahetu südamlikkusega. Kui Pootsi oli väikese asi, Stretsital sõbralikult juukseid, kuid lõpetas täpselt õigel ajal siis, kui noor lord eelkoolist kiittonisse siirdus. Stretsildi magamistuba oli teenija tiiva teisel korrusel üks suuremaid Liv reedeenijate ja igasuguste pisiasjade eest vastutava Robertsi toad olid väiksemad, aga kõik Stretfildi vaateväljas. Et tal oleks lihtsam neil silm peal hoida. Teenijate aknad avanesid siseõue tallipoisid kutsarid elasid tallide kohal, tallid moodustasidki õue. Kolm ülejäänud hülge. Härra Robertsi amet oli suhteliselt ebatavaline. Niisugust teenrid said endale lubada ainult kõige jõukamad majapidamised. Alfredi oli üks niisugune teenija ja Almiinagi leidis selle väga kasuliku olevat. Roberts tegeles suure hulga väiksemate asjadega, näiteks pidi ta vaatama ehk lord ja leedi karnarvuni magamistubades ei saaks otsa kirjutuspaber ja tint. Tema vastutas ka külastajate visiitkaartide eest, teatas külaliste saabumisest ning oli pidevas ühenduses krahvi ustava kammerteenri söönud saidi Jabri Helje Adamsiga. Kui majas olid külalised, pidas ta pidustustel silma peal. Roberts pidi seega kandma hoolt, et kõik külastajad naudiksid lossi elu täiel määral. Kui Almina haigleeri asus, oli majapidaja, annaks proua Emily bridžilanud prouana, kõnetati teda lihtsalt viisakusest, kuna tegelikult ta abielus ei olnud. Kui mehe tuba oli tumedates toonides ja täis rasket mööblit siis Emily eluase oli lahedam Jamugavam. Tal oli kaks brokaat riidega kaetud, sohvad suur roosipuust, lamamistool, kirjutuslaud ja õmblusmasin. Majapidajanna teadis, kus hoiti kõikide tubade võtmeid ja tema elutoa läheduses asuvate portselanikappide võtit kandis ta piha ümber keeratud keti otsas. Ja nii nagu streethil hõbedat kaitses Emily priid Schlenud kirglikult portselani. Igal hommikul kell 10 astus proua priitshlan teenijate poole trepist üles lossi esimesele korrusele. Leedi karnarvuni elutuba oli kohe tema magamistoa all ja sinna pääses vaikselt mitme eratrepi kaudu. Nii nagu kõik muu haigleeris, kirjeldas alumise korruse elukorraldus ülakorruste elu. Proua priid Läändi ja Strethildi elutoad asetsesid kõrvuti täpselt nii nagu lord ja leedi karna arvuni toad. Majapidajanna sai krahvinna käest juhtnööre ja nad arutasid eelseisvat päeva, mis kell külalised saabuvad ja lahkuvad pärastlõunaks plaanitud meelelahutust, lõuna ja õhtusöögimenüüd. Kui kõiges oli kokku lepitud, läks proua pritslenud trepist uuesti alla ning jagas töökäsud esimese toatüdruku ja peakoka kaudu laiali Läbilossi tagumisest uksest, kuni veinikeldrite nii jooksva koridori seinal rippus tahvelkellukestega, mida perekond kasutas kellegi kutsumiseks. Tahvel asus lossivalitseja jah, ja majapidajanna elutoa vahel ja sellel oli 66 kellukest üks igale sviidile, samuti perekonna ja külaliste magamistubade jaoks. Stretseni palgal oli jooksupoiss, kes pidi nõutud toatüdruku või teene üles otsima. Trans said teenrid kandsid hoolt, et perekonda ja külalisi võetaks korralikult vastu teatataks nende saabumisest ning et nad milleski puudust ei peaks tundma. Kõrgeima astme teenija, nad olid valmis naiskülalisteteenistusse asuma. Siiski ei puutunud enamik teeniaskonnast külalistega kunagi kokku ainult livrees teenrid olid iga lõuna ja õhtusöögi juures ametis. Võis kuluda kuid, enne kui köögitüdruk mõnd perekonnaliiget nägi, sest tal ei olnud ülemisele korrusele asja. Miina tuli aga alla ainult haruharva. Vallalised teeni annad elasid lossi peahoone esimesel korrusel ja tornis, kuhu pääses keerdu pikkamööda. Igas toas oli voodi ja tulease, kus sai pesemiseks vett kuumutada. Mõned nooremad pidid tubaga jagama. Magamistoad olid mõeldud ainult magamiseks, sest puhkehetkedeks oli teenijatele söögisaali elutuba aga päris omaette polnud kusagil olla. Magamistube võidi kontrollida suvalisel ajal ja ehkki proua pritshland ei olnud mingi türann võttist oma kohustusi tõsiselt, avas kappe ja piilus voodite alla, veendumaks, et seal ei ole märke võimalikest pahategudest. Vastutusteenijarahva moraalse palge ja käitumisnormidest kinnipidamise eest kuulus samuti lossi valitseja ja majapidajanna kohustuste hulka just nii, nagu nad pidid hea seisma, et veinikelder oleks täis hõbeda kapi võti kindlas kohas toiduaineid piisavalt jäädoa, tüdrukutel käsud käes. Teenistust alustades olid tüdrukud tavaliselt 17 kaheksateistaastased ning tihti oli see neil esimene kord kodunt eemal olla. Vanemal teeniaskonnal oli seega ka väikest viisi hingekarjase roll. Et pandaks tähele pisimadki ebakõla, mis võis häirida majapidamise sujuvat korraldust. Almina ajal elas majas vähemalt 18 teenrit, kes allusid ranges hierarhilise järjestuses haarast rehvildile. Nende seisust väljendasid isegi rõivad kui loor karna arv on õhtusöögiks ümber, riietus paanikast reetfil selga õhtuülikonna, sest ta pidi söögisaalis ametis olema. Teenrid pidid Liv rei asemel jalga tõmbama valged põlvpüksid selga tumesinise jaki ja pähe puuderdatud paruka. Teenijanna kandsid sinist kleiti, valge põllega ja väikest koroogiatega mütsi. Mida kõrgem positsioon, seda uhkem müts. Hierarhia tipus olev proua pritsland ei pruukinud põlle kanda. Ja alumise pulga nõudepesija all oli ainult üks töökleit ja suur hulk põlesid mida ta pidi tihedasti vahetama. Lossimajapidamine käis kui kellavärk, kus tulijad pandi lihtsamatele töödele, et nad õpiksid, kuidas asjad käivad. Iga teenistuja täitist lossis, päeva jooksul mitmesuguseid ülesandeid. Köie madalama positsiooniga köögitüdruk tõusis kell kuus hommikul ja tegi tule pliidi alla. Vanem kaaskond saksa ärgates teid juua. Söögitegemise ajal ja päraski oli tal nõudepesuga pööraselt kiire ja ta pidi rügama käed küünarnukkide, nii seebivahus rasvas, alates hommikusöögist ja lõpetades tükk aega pärast seda, kui pererahvas oli õhtusöögi lõpetanud. Toateenijal võis pärastlõunal jääda tuunike jõudeaega. Ometi tõusid ka nemad enne kukke ja koitu, et alustada mahukat ja olulist ettevõtmist. Süüdata lossis kümned ja kümned tuled. Noorem teenia hakkas peale majapidajanna tuleaseme puhastamisega, tehes seda tööd igal hommikul, kuni ta selle selgeks oli saanud ja võis olla kindel, et ei määri ära peenemate tubade vaipu. Tuleasemed oli vaja eelmise päeva tuhast puhtaks teha koos värske valge paberiga uuesti valmis panna, enne, kui saabuvad teenrid neid kuumade sütega süütama. Pärast hommikueinet asusid teenijad tube koristama ja voodeid tegema, mis võis võtta aega kuni lõunani, kui majas oli külalisi. Töötajad sõid lõunat keskpäeval teenijate söögitoas täpselt tund enne perekonda. Hilised pärast lõunat tõid kaasa uusi kohustusi. Kui Karn, Narvunid ja nende külalised olid teed joonud ja läinud raamatukokku kaarte mängima, parki jalutama pidid toatüdrukud eemaldama vähimagi märgi nende ruumis viibimisest. Klopiti Sofabadjakesi koheline tühjendati tuhatoose pühiti vaipadel jalajälgi. Täiusliku korra sai salongides taastada siis, kui pererahvas ja külalised olid läinud õhtusöögiks ümber riietuma. Caninates pidi veel tuld süütama ja tassima üles lugematuid ämbritäisi kuuma vett. Vannitoad seati haigleeris sisse 1897. aastal, enne seda kümmeldi magamistoas kaminate asetatud vannis. Taevas oli näiteks 25 külalist pluss pereliikmed tähendas tuld 30. kaminas ja piisavalt kuuma vett 30-le vannile. Taga treppidest käis meeletu üles-alla jooksmine, hoiduda tuli v maha luksutamisest. Isegi siis, kui veevärk oli juba sisse seatud, tassiti endistviisi kannudega kuuma vett üles. Vanad harjumused olid visad kaduma ja nii mõnigi külaline eelistas marmorist kraanikausile tavalist kannu ja kaussi. Kokal kui lossi elus tähtsal isikul oli oma elutuba söömist võeti haigleeris väga tõsiselt. Koka käsutuses oli kolm köögitüdrukut ja nõudepesija. Lisaks peaköögile ja kahele pesuruumile oli veel moonakamber kus valmistati ka hoidiseid ja tehti muud, mis ei olnud päevase söögitegemisega otseselt seotud. Majapidamises läks tarvis nii mõndagi haudepottidest hoidise purkideni ja kala valmistamiseks polnud ette nähtud mitte lihtsalt spetsiaalsed arestiga potid vaid näiteks lõhet ja kammeljat keedeti alati eraldi. Anumates. Õhtusöögist teatas Stretfild alati täpselt kell kaheksa. Väiksema seltskonna käsutuses oli kaks teenrit. Aga kui külalisi oli 10 või rohkem, oli teenijaid neli ja nende juuksed pidid olema puuderdatud. Niisugune nõue kadus alles 1918. aastal. Lõpuks said ka teenijad oma sooja toidu kallale asuda toas, mis oli täpselt härrasrahva söögisaali all. Avaras ruumis oli tähtsaimal kohal massiivne, seitsmeteistkümnendast sajandist pärit tammepuust söögilaud. Neljanda toatüdrukuna alustanud ja pikaks ajaks haigleeri jäänud proua haardi väitel oli meie toit sama hea kui üleval söögisaalis. Tal oli meeles, kuidas ta pärast õhtusööki teenija toas tantsima õppis. Tihti mängiti klaverit ja lauldi. Toatüdrukud lõpetasid tööpäeva tassi kuuma kakaoga teenijate elutoas, mis polnud mitte teenijate suur tuba, vaid väiksem ja mõnusam tugitoolide ja raamitud piltidega seintel. Oleks muidugi rumal arvata, nagu oleks teeniaskonna elu olnud idülliline. Mõnes majas lasti naissoost teene kohe lahti, kui selgus, et tal on tekkinud austaja mis tänapäeval tundub muidugi täieliku barbaarsus. Ena haigleyris näisid lood olevat vabamad, sest töötajate vahel sõlmiti küllalt palju abielusid. Palk ei olnud just suur, aga söök ja elamine oli tasuta, nii et teenitud raha sai kõrvale panna. Kohta niisuguses majapidamises nagu karna arvunidel oli hinnas sest ametiredelil oli võimalus tõusta. 1890.-te aastate seadusemuudatuste järgi said teenijad nädala palgalist puhkust aastas samuti vaba pooliku pühapäeva ja mõnikord lisaks vaba õhtupoole, kui nädala sees külalistele korraldatavate pidustuste ajal oli töö väga pingeline ja päevad pikad aga perekond viibis Londonis või välismaal või see elu rahulikumalt võtta. Köötajad nautisid välja sõiternjuuberisse hiljem ka ratsavõistlustele. Igal aastal korraldati raamatukogu toas tantsuõhtu, kutsuti ümberkaudsete häärberite teeniaskond. Haik leer oli tihedalt koos eksisteeriv süsteem ja vastastikune lugupidamine oli selle õnnestumise alus. Viies krahv pidas lugu vana moelisest viisakusest, mis kehtis kõigile. Ta tundis huvi lossi töötajate käekäigu vastu, samuti nende vastu, kes tema valdustes väikest majapidamiste rentisid. Tihti tehti annetusi mõnele rentnikule, kelle kariloomad olid hukka saanud. Oletati tervisehäda puhul. Krahvi järeltulija jätkas samal kombel. Oma memuaarides kirjutab kuues krahv, et tema töötajaskond on kogu tema elukorralduse alus. Ja ta ei suudaks haigleeri pidada ilma oma asendamatu ülemteenri Robert Helorita, kes oli seal töötanud 44 aastat. Loss moodustas muidugi ainult ühe osa ise majandavast kooslusest, mille valdustesse kuulusid veel sepikoda. Saeveskid, Puusepad, müüri ladujad, piimafarm ja elektrikute töökojad olid juurvilja ja õunaaiad, kasvuhooned ja pruulikojad, seadja, kariloomad. Veel olid valvurid, väravavahid, aednikud, metsavahid, jämetsinikud. Nagu ikka, suurte majapidamiste puhul olid aiad hiiglaslikud ning neist saadavad lõikelilled ja köögikraam pidi olema kõrgel tasemel. 1895. aastal oli ülemaednikuks William Boup, kes kiivalt oma valduste üle valvet pidas. Tema alluvuses töötas 20 kuni 25 meest. Müüriga ümbritsetud köögiviljaaed võttis enda alla umbes viis aakrit. Selle taga laius ploomipuudega vääristatud võrratu puuviljaaed, mille toodangust olid iseäranis kuulsad hõrgud ploomid. Härra bobi ülesandeks ei olnud mitte lihtsalt aasta ringi toidukraami toota, vaid ta pidi ka kandma hoolt, et saak oleks võimalikult suur. Ja seda säilitatakse nii, et midagi raisku ei lähe. Hooajapikenduseks oli lõuna poolsete müüride äärde ehitatud kasvuhooned viinamarja virsiku ja apelsinimaja köeti katlaga. Kõikidest veerinidest koguti kokku vihmavesi põhja poole avanevast taimlast sai lossi tarbiks igasuguseid lilleliike, lisaks oli eraldi roosimaja ja peenrad, kus kasvatati lõikelilli. Meierei õu asus köögiviljaaia läheduses ja kui perekond viibis linnas, saadeti piim ja juust väikestes hõbe. Kirnudes Londonisse. Meierei vastas olid sõimed loomasöödaga. Kõrvalköögiviljaaia kaitsvate müüride varjus siibilisid kanad. Aiast lääne poole jääval niiskel pehmel põllul kasvatati kartulit. Iga päev saatis põup oma vanema aedniku koka käest küsima, mida köögis tarvis läheb. Haiglale orja aednikeks oli tollal perekond ning viid üks vendadest viisis vajaliku puu- ja köögikraami köögikohale. Teisel pool kriketiväljakud asusid saeveskid koos varustaja. Reinsalu söödi laialt Lõsutava majaga, mille nimi oli vait. Õuk. Viies krahv oli veskid varustanud kõige moodsama auru jõul töötava saega. Kuna trahvile meeldisid kõikvõimalikud riistapuud ja masinavärgid, tundis ta 1890.-te aastate tehnikasaavutustest suurt rõõmu. Saeveski õuel kõrgusid virnad mitut sorti puiduga. Puuseppade käsutuses oli kõike, mis neil vaja läks, lauad, talad, postid. Metsaülema, käe all töötas 30 meest ja just nii nagu aias oli siingi tegev üks perekond kelle mitu põlvkonda oli pidanud mets nikuametit eest Angliast haigleeri tulnud Henri Maiver. Suurt kasvu usaldusväärne mees sai metsavahiks 1896. aastal. Ta ratsutas ringi toeka töö hobusega ning tundis maaelu läbi ja lõhki. Metsavahi amet oli väga kõrgelt hinnatud, kuna haigleeribeedi Edwardi ajastu üheks paremaks jahikohaks. Lord kar Narva on, ise oli parimaid jahimehi kogu maal ja sama taset näitasid tema lähimad sõbrad Lord Grey Lord, äss, pöördun. Nad ei heitnud armu, kui neile tundused loor, karnarvun on ajujahi halvasti korraldanud või ei olnud tema metsavaht piisavalt hea. Meyber muretses pidevalt ilma pärast, kus linnud hästi on ja kas peremehe jahikutt saab korralikult täis. Tema käsutuses oli neli vahti ja veel 15 meest. Igaühel oli oma väike majavalduste kaugemates nurkades, et nad seal patrullides salakütte eemale peletaksid. Talvel teenisid mõnede aednikud linde jahimeestele ette ajades lisaraha. Lossis lääne pool asuva Suukujulises George'i ajastu kivisillutisega õues paiknes väikepruulikoda ja avarad munakivipõrandaga tallid Ratsa ja tõlla hobustele. Põldu hoiti sealsamas. Tallipoisid elasid kahekaupa ülakorruse pisikestes tubades kohvrisse topitud vara voodi, jalutsis aas. Haider asus haik leeris tallipoisi ja kutsarina tööle 1895. aastal. Kunnas olid kõik põllupidajad ja aatori, töökoht tundus neile sammuke paremuse poole. Hobused meeldisid talle ja ta sai nendega suurepäraselt hakkama. Oskas neid vaikse jutuga rahustada, kui nad ärevile läksid. Tallides oli vähemalt tosin hobust, iga tallipoiss hooldas kahte, nii et vilgast tegevust juba jagus. Aafri ülemus oli pea kutsar Henri brikel, kes oli noorpaari koju sõidutanud tasakaalukas ja usaldusele väärne brikel oli lossis teeninud kaua aega. Keegi ei osanud seda muidugi arvata, aga Kleer oli astumas kuldsesse ajajärku. Kõik, kes seal töötasid ja elasid, said osa turvalise eksistentsi viimasest suurejoonelisest puhangust. Reeglid olid selged. Ülemise ja alumise korruse maailm puutusid kokku vaid erilisel, kokkulepitud viisil. Isegi uus krahvinna oma vägevate plaanide ja neid ellu viiva rahaga poleks suutnud tekitada kestvaid muudatusi. 1895. aastal oli impeeriumi jõudnud haripunkti kuninganna Victoria teemant, juubelini jäi kaks aastat ja Suurbritannia oli vaieldamatult kõige rikkam ja võimsam riik maailmas. See oli rahu arengu ja ülima enesekindluse aeg. Hetkel veel vaevuaimatav oht vana elukorralduse vastu ei tulnud mõnelt ülemise korruse inimeselt vaid selle tingis arenev tehnoloogia ja suured poliitilised jõud mis kujundasid ümber ühiskonna ja võimutasakaalu Euroopas. Kui keegi oleks hemi Prikkeli käest küsinud, mida ta tulevikust arvab, ei oleks seda vist eriti rõõmus olnud. Lord karnarv oli tehnikakire tõttu hakkas tema töökoht tähtsust kaotama ja see oli alles algus. Viies kra otsustas katsetada põnevaid võimalusi, mida pakkus uus hobujõud.