Ta tuli ilmale kirello Velas jorski kloostri juurde kuulunud kina Slovodaas. See leidis aset kaheksandal mail 6948. aastal maailma loomisest 1440. aastal meie lunastaja Jeesuse Kristuse sünnist. Arssenius suure mälestuspäeval. Seitsme päeva möödudes ristiti ta arseeniuse nimel. Need seitse päeva ei söönud tema ema liha, et valmistada vastsündinut ette esimeseks armulauaks. Ema ei käinud 40 päeva pärast sünnitust kirikus ning ootas oma ihu puhastumist. Kui tema ihu sai puhtaks, läks ta varahommikusele teenistusele langenud ees kujas silmily maha. Lamas mitu tundi ja palus oma maimukesel vaid üht elu. Arseeni oli ta kolmas laps varem sündinud, ei vedanud aastatki välja. Arsseni vedas kaheksandal mail 1441. aastal rekondki Rillo Velas jorski kloostris tänupalve andnud palveteenistuse järel vaga Kirilli pühadele säilmetele suud suundus arseeni koos vanematega koju. Kuid ristofoor, tema vanaisa jäi kloostrisse. Järgmisel päeval täitus tal 70 eluaastat ning ta otsustas küsida saaretz nik kandrilt, mismoodi edasi olla? Üldiselt vastast staaretz. Ei ole mul sulle midagi tarka öelda, kui ainult seda, et ela sõbruke kalmuaiale lähemal. Sa oled sihuke koljat, et kole raske on sind sinna tassida ja üldse ela üksi. Nõnda lausus erakmunk Nikandra ning ristofoor kolis ühe lähiümbruse surnuaia külje alla. Rookina Slobodan eemal. Täitsa kalmistu aia ääres leidis ta tühja tare. Selle omanikud ei elanud viimast taudi üle. Need olid aastad, mil maju oli rohkem kui inimesi toekasse avarasse, kuid katku suretatud inimeste majja ei julgenud keegi elama asuda, saati veel katkuohvreid täis kalmistu lähedusse. Agahristofor julges. Räägiti, et ta nägi selle paiga edasist saatust juba toona täiesti selgesti ette. Olevat juba tol kaugel ajal teadnud, et tema tare kohale ehitatakse 1495. aastal surnuaia kirik. Kirik püstitati tänutäheks 1492. ehk 7000. aasta maailma loomisest õnneliku möödumise eest. Ning ehkki tol aastal oodatud viimset päeva ei toimunud, avastas Risto foori nimekaim enesele ja teistele üllatuseks. Ameerika. Tollal ei mõistetud sellele tähelepanu pöörata. 1609. aastal purustavad poolakad kiriku, kalmuaed jääb hooletusse ning selle kohale kasvab männimets. Aeg-ajalt kõnetavad seenelisi kummitused. 1800 seitsmeteistkümnendale aastal ostab kaupmees Kozlov metsa ära, et valmistada saepuitu. Möödub kaks aastat ning tühjaks jäänud kohale kerkib vaestehaigla. Täpselt 100 aastat hiljem seab end haigla hoones sisse maakondlik tšekka. Täielikus kooskõlas territooriumi algse otstarve tarbega tekitab ametkond sinna massihaua. 1942. aastal pühib saksa piloot Heinrich von ainsiidel hoone otsetabamusega maamunalt. 1947. aastal muudetakse maatükk sõja poligoniks ning antakse Vorošilovi nimelise punane lipulise seitsmenda tankibrigaadi käsutusse. Alates 1991.-st aastast kuulub aiandusühistule valged ööd. Ühistu liikmed võtavad koos kartuliga üles hulgaliselt luid ja mürske, kuid ei tõtta vallavalitsusse kaebama minema. Nad teavad, et ega mingit muud põllu lapikest nagunii ei andnud. Meie osaks on elada sissi õhukesel maal, ütlevad naad. See üksik asjaline ettenägemine andis Kristo foorile teada, et tema eluajal jääb maha puutumata ning tema valitud maja püsib 54 aastat tervena. Risto For teadis, et tormilise ajalooga riigi kohta on 54 aastat päris pikk aeg. See maja oli viie seinaga. Lisaks neljale välisseinale oli palktares viies sisemine sein. Tare poolitades tekitas see kaks tuba sooja ahjuga ja külma. Kristo Four kontrollis majja elama asudes ega seal palkide vahel pragusid ole ning tõmbas akendeta uued härja. Põied võttis õliube ja kadakamarju, segas kadaka laastude ja viirukiga, puistas sekka tamme ja ruudi lehti, trampis peeneks, pani sütele ja tegeles terve päeva suitsutamisega. Risto For teadis, et surmataud läheb ajapikku ka ise majadest välja kuid ei pidanud seda ettevaatusabinõu liigseks. Ta muretses sugulaste pärast, kes võisid teda vaatama tulla. Ta muretses ka kõigi teiste nende pärast, keda ravitses. Sest neid käis ta juures vahetpidamata. Risto Foroli maarohtude tundja ning tema juures käis igasuguseid hädalisi. Tulid köhast vaevatud. Ta andis neile puruks tambitud nisu ühes odrajahuga, mille sisse segas Me. Mõnikord andis keedetud pol nisu, sest see tõmbab kopsudest niiskuse välja. Võis sõltuvalt köhaliigist anda hernesuppi või naeri keeduleent. Risto Fordigi köhadel vahet kuulmise järgi, kui köha oli laialivalguv ja seda ei andnud kuidagi määratleda, surus Kristo foor kõrva haige rinnale ning kuulas pikalt tema hingamist. Tuldi soolatüügaste eest lahti saama. Kristo Four käskis neil panna töögastele hakitud sibulat soolaga või hõõruda neid süljega niisutatud varblase sõnnikuga. Ent kõige paremini mõjusid tema arvates purustatud rukkililleseemned. Rukkililleseemned tõmbasid tüügastest juure välja ning rohkem nad sellesse kohta ei ilmunud. Kristo fooroskas ka sängi asjades aidata. Selliste muredega tulijad tundis ta hoobilt ära sellest, kuidas nad sisse astusid ja lävel tammusid. Nende traagiline ja süüdlaslik pilk tekkis restofoorile nalja, kui ta ei näidanud seda välja. Maatark ärgitas külalisi ilma pikema sissejuhatuseta püksid maha ajama ning külalised kuuletusid hääled tult. Mõnikord saatis ta neid kõrvalruumi pesema, soovitades erilist tähelepanu pöörata eesnahale. Ta oli veendunud, et isikliku hügieeni reegleid tuleb järgida ka keskajal. Kuulas ärritusega, kuidas vesi voolas katkendlikult kopsikust palisse. Kas nutta ehk naera? Kirjutas ta südametäiega kasetohutükile. Kuidas naised sihukesi üldse ligi lasevad? Õudus. Kui salajasel ihuliikmel polnud silmnähtavaid vigastusi, küsitles Risto Four probleemi kohta põhjalikult. Talle ei kardetud rääkida, sest teati, et ta pole lobisõjal. Rektsiooni puudumise korral soovitas ristofoor lisada toidu sisse kallist aniisi ja mandleid või siis odavat mündisiirupit bit, mis rohkendavat seemet ja ärgitavat sängi mõtteid. Samasugust toimet omistati ka isevärki nimega varesepekk taimele aga tavalisele nisu-le ning lõpuks oli veel olemas jumalakäpp, millel oli kaks juurt, üks must, teine valge, valge juur tekitas erektsiooni musta peale. Segadus rohupuuduseks oli ehk see, et valget juurt tuli otsustaval hetkel hoida suus. Kaugeltki mitte kõik ei tulnud sellega toime. Kui kõige selle peale seeme siiski ei rohkenenud ja sängi mõtted ei edenenud, liikus maa tark taimeriigist edasi loomariiki potentsi. Minetanutel soovitati süüa parti või kuke neerusid. Kriitilistel juhtudel käskis Resto Four hankida rebasemune, tampida need uhmrist sodiks ning tarvitada koos veiniga. Neile, kellele säärane ülesanne käis üle jõu, soovitas süüa tavalisi kanamune ning haugata peale sibulat ja naerist. Mitte Christoph oleks olnud taimeusku. Pigem uskus ta sellesse, et iga taime kaudu tuleb jumala abi teatud ettevõtmisele. Samamoodi nagu tuleb abi inimeste kaudu. Nii ühed kui ka teised on pelgalt tööriistad sellega, miks iga talle teadaoleva taimega on seotud teatud kindlad omadused tooma pead ei vaevanud, pidades seda tühiseks küsimuseks. Resto for sai aru, kes oli selle seose paika pannud ning talle piisas, et see oli temale teada. Ligimestele ei piirdunud meditsiiniga, ta oli veendunud, et taimede mõistatuslik mõju laieneb kõikidele inimeluvaldkondadele. Resto Four teadis, et ohakas, mille juur on hele nagu vaha, toob õnne. Ta andis seda kaubameestele. Selleks, et kuhu nad ka ei läheks, võetaks neid auga vastu ning nende kuulsus aina kasvaks. Ärges ainult üle arvu uhkes, minge manitses neid restofoor. Eks uhkus, see kaige patujuur ole joon. Ohakajuurt andis ta üksnes neile, kelles oli täiesti kindel. Üle kõige armastas Christoph punakas kat nõela kõrgust huulheina. Seda hoidist alati ligi teadis, et ükskõik mida ettevõttes on kasulik seda taime põues hoida, võtta näiteks kaasa kohtusse, et mitte saada süüdi mõistetud või istuda koos sellega peolauas, kartmata ketserit, kes varitseb iga lõõgastavat ketsi. Reid Risto foor ei sallinud. Ta selgitas neid välja neitsi kinga abil korjates seda rohtu soo servas lõi ristimärki ette sõnadega, issand halasta. Andes seejärel taime pühitseda, palus ristofoor vaimulikel panna altarile ja hoida seal 40 päeva. 40 päeva möödudes seda endaga kaasas kandes suutis ta isegi rahvamurrus ketseri või pagana eksimatult ära arvata. Armukadedatele meestele soovitas Christoph foor lemm rohtu, mitte seda, mis laukaid katab, vaid sinakat, mis roomab mööda maad. Seda tuleb panna naise sängi pead sisse. Magama jäädes räägib naine ise kõik enda kohta ära. Nii head kui halba. Naise häälepaelte vallapäästmiseks oli veel üks vahend öökulli süda. Seda tuli asetada magava naise südame juurde kuid vähesed söandasid seda sammu astuda. Hirm oli. Christopher ise nende vahendite järele vajadust ei tundnud, kuna tema naine sai 30 aasta eest õnnetul kombel hukka ka maarohtusid, korjates jäid nad ootamatult äikese kätte ning metsaservas tabas naist välgulöök. Kristo Four seisis seal ega suutnud kuidagi uskuda, et naine on surnud. Alles hetk tagasi oli ta ju elus. Ta raputas naist õlgadest ja nõiad, juuksed voogasid mööda tema käsi. Ta hõõrus naise põski. Naise huuled liikusid hääletult, tema sõrmede all pärani silmad vaatasid mändide. Ta keelitas naist üles tõusma ja koju minema. Naine vaikis ja mitte miski ei suutnud teda rääkima panna. Uude kohta kolimise laeval võttis Christoph foor keskmise suurusega tohutüki ja pani kirja. Lõppude lõpuks on nad juba täiskasvanud inimesed, lõppude lõpuks on nende laps saanud juba aastaseks. Arvame, et ilma minuta on neil parem mõelnud väheke, lisas Christoph foor. Ja mis peamine, nõnda soovitas staaretz. Kui arseeni sai kaheaastaseks, hakati teda restofoori juurde tooma. Mõnikord lahkuti pärast ühist söömaaega koos lapsega, kuid sagedamini jäeti arseeni mitmeks päevaks sinna. Talle meeldis vanaisa juures olla. Need külaskäigud osutusid arseeni esimesteks mälestusteks ning kunagi hiljem on see viimane, mis ta unustab. Arseenile meeldis taadi tare lõhn. See koosnes paljude lae all kuivavate rohtude ruumidest ning sellist lõhna ei olnud rohkem mitte kuskil. Samuti armastas ta paabulinnusulgi, mis olid Kristofoorile ühe palveränduri poolt toodud ja lehvikukujuliselt seinale kinnitatud. Paabusulgede muster oli hämmastavalt silmade sarnane. Kristo foori juures olles tundis poiss, et tal hoitakse mingil moel silma peal. Veel meeldis talle püha märtri Christoph fooruse ikoon, mis rippus lunastaja pühapildi all. See paistis range ilmeliste vene ikoonide hulgas. Kaunis tavatu Püha Christoph voorus oli koera Koonlane. Laps silmitsesid koolitundide kaupa ning aegamööda ilmusid künockefaali liigutaval palgel nähtavale taadi näojooned, puhmas kulmud, nina juurest jooksvad kortsu, vaod silmini ulatuv habe. Enamiku ajast metsas veetlev daam sulandus järjest meelsamini loodusesse. Ta muutus järjest enam koerte ja karude sarnaseks rohttaimede ja kändude sarnaseks ning kõneles kägisema puise häälega. Mõnikord võttis Christoph foor ikooni seina pealt maha ja lubas arseenil pühakule suud anda. Laps suudles mõtlikult Püha Christoph vooruse karvast pead ja puudutas sõrmeotstega tuhmunud värve. Vanas rüüstofoori jälgis, kuidas salapärased vood liikusid ikoonist Arsseini kätesse. Kord tegi ta järgmise ülestähenduse. Lapsel on kuidagi eriline keskendumisvõime, tema tulevik kangastub mulle väljapaistvale. Kuid ma näen seda vaevaliselt. Taimetarkust hakkas Risto foor poisile õpetama neljandast eluaastast peale. Hommikust õhtuni uitasid nad mööda metsi ja korjasid erinevaid taimi. Otsisid rakutest tule Lill. Kristo foor näitas Arsenile selle väikesi teravaid lehti. Tulelill aitas songa ja palaviku vastu. Palaviku korral anti seda taime koosnelgiga ning siis hakkas haigel higi ojadena voolama. Kui higi oli paks ja vänge lõhnaga, tuli valmistuda surmaks. Heitnud Arsenile pilgu Christoph Four vakatas lapse, mitte lapselik pilk tekitas Christoph fooris kõhedust. Mis on surm, küsis arseeni. Surm on see, kui ei liigutata ja ollakse vait. Kas niimoodi arseeni viskus samblale pikali ja vaatas ristofoori silmi pilgutamata. Poissi üles tõstes ütles Hristo for endamisi mu naine, tema vanaema lamas samamoodi. Ja sellepärast ma nüüd niimoodi ehmusingi pole vaja karta. Hüüdis poiss, sest ma olen jälle elus. Ühel sellisel metsaretkel küsis arseeni ristofoorilt, kus on nüüd tema vanaema taevas, vastas Christoph voor. Tol päeval otsustas Arsseni lennata taevasse. Taevas oli teda juba ammu lummanud ning teade tema kordagi nägemata vanaema sealviibimisest muutis tungi vastupandamatuks. Selles võisid talle abiks olla vaid kaabu. Selle kahtlemata parandiisliku linnusuled. Jõudnud koju leidis arseeni ees kujast nööri, võttis paabusuled seinalt maha ja ronis redelit mööda katusele jaganud suled kahte võrdsesse ossa siduda need tugevasti käte külge. Arseni plaaninud esimesel korral taevasse kauaks jääda. Ta tahtis üksnes hingata sisse selle lasuurset õhku ning kui õnnestub näha lõpuks vanaema ja üksiti viia talle Kristo foorilt Tervisi arseeni ettekujutuse kohaselt pidid õhtusöögiks, mida Kristo foor parajasti valmistas, igatahes tagasi jõudma. Arseeni astus katuse hobu juurde, viskas tiivad laiali ja astus sammu ette. Lend oli hoogne, kuid üürike paremas jalas, mis puudutas maad esimesena, tundis arseeni teravat valu. Püstitanud ajada ei suutnud ning lebas vaikselt sirutanud jalad tiibade alla. Christoph silmas katki murdunud ja maas laperdavaid paabusulgi. Kui tuli õue poissi sööma kutsuma. Ta kompas poisi jalga ja sai aru, et luu on murdunud. Et luu kiiremini kokku kasvaks, panin ta vigastatud kohale tambitud hernestest plaastri. Et jalgrahu saaks, sidus külge lauajupi, et kasuks mitte ainult arseeni ihu, vaid ka vaim. Viis Risto Forda kloostrisse. Tean, et sa asutab end taevasse minema sõnast haarates Nikander otse mungakongi lävelt. Kuid sinu teguviisi pean ma anna andeks, eksootiliseks. Küll ma omal ajal räägin, kuidas seda tehakse. Niipea, kui arseeni sai jälle jala peale astuda, asusid nad taas taimi korjama. Algul käisid ainult lähimas metsatukas, kuid liikusid arseeni vastupidavust katsetades iga päevaga. Järjest kaugemale korjasid oja Taavi pervedelt punakaskollaste õite ja valgete lehtedega vesikupu mürgituste vastu. Sealtsamast vee lähedalt võis leida ka kortsu lehte. Christoph õpetas seda ära tundma kollase värvi ümarate lehtede ja valge juure järgi. Selle rohuga raviti hobuseid ja lehmi. Metsaservast korjati karukelli, mis õitsevad ainult kevadel. Seda tuli korjata üheksandal, 22. ja 23. aprillil. Tare ehitamisel pandi karukell esimese palgi alla. Aga veel käidi Sava rohu järel. Siinkohal ilmutas Christoph Four erilist ettevaatlikkust, sest kohtumine võlurohuga ähvardab mõistust hägustada. Kuid ta laskus lapsed kükakile. Kui panna seda rohtu vargajälje peale, tuleb varastatu tagasi. Ta pani rohukorvi ja kattis kobrulehega. Koduteel korjust alati madusid peletava siirurohu kaunasid. Pane tema seeme suhu ja vesi taandub su ees kahele poole, ütles kord Kristofoor taandub, küsis arseeni surmtõsiselt. Palvetades taandub. Christoph Four tundis kimbatust. Kogu asi on ju palves. Milleks siis see seeme? Poiss tõstis pea ja nägijat, Kristo For muheleb, nõnda pajatab pärimus. Minu asi on sulle edasi öelda. Kord nägid nad taimi korjates hunti. Hunt seisis neist mõne sammu kaugusel ja vaatas neile. Silmakeel rippus tal suust välja ja värises hingeldusest. Hundil oli palav, ärme liiguta, ütles Hristo foor ja ta läheb ära. Suur kannataja Giorgios avita. Ei ta lähe, vaidles arseeni. Ta tuli ju selleks, et olla koos meiega. Poiss läks hundi juurde ja võttis tal turjast kinni. Hunt istus maha. Tagajalgade vahelt paistis tema sabaots. Kristo Four toetus männi tüvele ja tunnistas Arsseinit tähelepanelikult. Kui nad suundusid kodu poole, võttis hunt neile sappa. Tema keeld tipnes endistviisi otsekui punane lipp. Külaveerel jäi hunt seisma. Sellest ajast peale hakkasid nad hunti sageli metsas kohtama. Kui nad võtsid kehakinnitust, seadis hunt ennast neile külje alla. Kristo foor viskas talle leivapalasid ning metsahall püüdis neid hambaid plaksates lennul. Sirutasin rohule pikali ja põrnitses mõtlikult enda ette. Kui taat ja poiss läksid tagasi, saatis hunt neid koduni välja. Mõnikord veetis öö õue peal ning hommikul suundusid nad kolmekesi maarohtusid otsima. Kui arseeni väsis, panin Christoph Forda istuma lõuendist seljakotid. Hetk hiljem tundist oma põsel poisi põske ja mõistis, et väikseke on magama jäänud. Kristo Forastus vaikselt mööda suvesooja sammalt kohvri hoidmisest vaba käega kohendas ta õlgadel kotirihmu ja ajas kärbseid magavast poisist eemale. Kodus noppis Risto foor arseeni pikkadest juustest käid. Mõnikord pesi tal pead. Lehelisega. Lehelist tegi ta vahtralehtedest ja valgest Eenoki rohust, mida nad üheskoos kõrgendikelt korjasid. Tuhavesi muutis arseeni kuldsed juuksed siidiselt pehmeks vedelesid päikesekiirtes. Kristo foor punus neisse kikkaputke, et inimesed teda armastaksid. Seejuures tähendas seda, et inimesed armastasid Arsenit niigi. Lapse ilmumine tõstis tuju. Seda tundsid kõik ruukina Slobodan elanikud. Kui nad võtsid arseeni käest kinni, ei tahtnud nad sellest enam lahti lasta, kui suudlesid tema juukseid, tundus neile, et nad joovad allikavett. Arsseinis oli midagi niisugust, mis kergendas nende vaevaderohket elu. Ja nad olid temale tänulikud.