Arseeni eluaastate teise seitsme algul ta isa poisi ristofoori juurde šabodaason rahutu, ütles isa, oodatakse surma, taudi, olgu poiss parem siin teistest eemal. Ja sinagi pakkus Kristofoor ja su naine niisamuti isa Lähen vilja lõikama, mida muidu talvel sööme, kehitas poeg vaid õlgu. Risto Fordampis tulist väävlit ja andis talle kaasa, et nad võtaksid seda koos munakollasega ja loputaksid alla. Kibuvitsamahlaga käskis aknad kinni hoida ning hommikul ja õhtul teha õues tamme halgudest lõket. Kui söed hõõguvad, visata neile peale puju, kadakad, juuti. Kõik see oligi kõik, mida sai teha. Kristo For ohkas. Hoia selle häda eest. Poig. Vaadates, kuidas isa vankri poole astub, puhkes arseeni võtma. Millise madala jõnksleva sammuga ta läheb, toetanud istmiku vankriservale, viskab jalad heintele, võtab ohjad kätte ja muutub, tab hobusele hobune, norsatab jõnksu peaga, võtab sujuvalt paigalt, kabjad tümpsuvad sisse trambitud pinnasel kõlatult. Isa õõtsub kergelt, vaatab tagasi, lehvitab, läheb mõõtmetelt järjest väiksemaks ja sulab vankriga ühte, muutub punktiks, kaob. Mis jaost nutad? Küsis Christopher poisilt. Näen temal surmamärki, vastas poiss. Ta nuttis seitse päeva ja seitse ööd. Kristo For vaikis, sest teadis, et Arsenil on õigus. Ka tema oli märki näinud ning teadis, et tema rohud ja sõnad on siin võimetud. Kaheksanda päeva lõuna aegu võttis Christopher poisi käekõrvale ja nad seadsid sammud ruukina Slobodan poole. Oli kirgas päev. Nad kõndisid rohtu, tallamata tolmu üles ajamata, otsekui kikivarvul, otsekui astudes tuppa, kus on lahkunu rukis. Linastus lobodaale lähenedes otsis Christopher taskust välja veiniäädikas leotatud kikkaputke juure ning murdis selle pooleks. Ühe poole võttis endale teise, andis Arsseenile. Säh, pane suhu, issand, ta vägi on meiega. Küla võttis neid vastu koerte ulgumise ja lehmade ammumisega. Resto for teadis neid hääli väga hästi, neid ei saanud millegagi segi ajada. See oli katku muusika. Vanaisa ja pojapoeg astusid pikkamisi mööda tanumat. Kuid neile viskusid vastu üksnes ketikoerad. Inimesi polnud. Kui nad lähenesid arseeni kodule, lausus Christoph foor, ära edasi tule, siin on surm õhus. Poiss noogutas. Sest nägisele tiibu need lendlesid maja kohal järelesid soojaks aetud õhuna katuseharja kohal. Kristo foor lõi risti ette ja sisenes hoovi aia juures aspeksmata nisuvihud. Tare uks oli lahti, augustipäikese käes paistis haigutav ristkülik kurjakuulutav päeva kõikidest värvidest oli endasse koondanud vaid musta kogu võimalikku pilkasuse ja kõleduse. Kuidas oleks sinna sattudes võinud ellu jääda. Mõningase kõhkluse järel tekkis Resto Four sammu ukse poole, seisa, kostis pimedusest. See hääl meenutas tema poja häält, kuid ainult meenutas, nagu oleks seda häält kasutanud mitte poeg, vaid keegi teine. Resto foore jäänud teda uskuma ning astus veel ühe sammu uksele. Lähemale. Seisa. Tapan pimeduses, kostis kolksatus ning otsekui kellelegi käest välja kukkudes põmmatas vastu uksepiida haamer. Las ma vaatan teid, kähistas ristofoor, miski nöörist tal kurku, me oleme juba surnud, lausus hääl ega puutu enam elavatesse, ära tule sisse, et arseeni jääks elama. Resto Four peatus. Ta kuulis, kuidas veresoon oimukohal tuksleb ning sai aru, et poeg räägib tõtt. Juua oigas pimeduses, ema emme hüüdis arseeni ja tormas majja. Ta võttis toobrist vett ja tõstis magamislavalt maha kukkunud ema suu juurde. Ta suudles ema tarretiselaadset nägu, kui too näis magavat ega suutnud silmi lahti teha. Ta püüdis teda põrandalt lahti kangutada ning tundis pihkudega tema kaenla all põletikulisi sõlmi. Pojake, ma ei suuda enam ärgata. Isa käsi kahmas arseenist kinni ja heitis ta läve poole lävel tiristada juba Kristofoor eemale. Arseeni pistis karjuma niimoodi nagu polnud iial karjunud, kuid külas ei kuulnud teda keegi. Kui saabus vaikus, nägi ta ukse, avas isa elutut, keha. Sealtpeale elas arseeni Christoph foori juures. Poiss on kahtlemata andekas, panis restofoor, kord kirja, ta haarab kõike lennult. Ma õpetasin talle maarohtude tarkust ning see annab talle elu lõpuni leiba. Ma annan talle edasi ka mitmeid teisi teadmisi, et laiendada tema silmaringi. Saagu teada, milliseks on maailm loodud. Ühel tähisel oktoobrikuuööl viis Risto For poisi aasale ja näitas talle kohta, kus saavad, kui taevavõlv jalgealune. Alguses lõi jumal taeva ja maa lõi selleks, et inimesed ei arvaks, et taevas ja maailma halda on jumal tegi vahepimeduse ja valguse vahele ja jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse nimetas tema üks rohi silitas hellasti, nende jalgu, aga üle peade lendasid meteoriidid. Arseeni tundis kuklaga ristofoori käe soojust. Ja jumal lõi päikese valgustama päeva ja kuu ja tähed valgustama ööd. Kas taevatuled on suured, küsis poiss üldiselt. Kristo Forgibrutas otsaesist kuuümbermõõt moodustab 120000 staadioni, kuid päikesel teeb see mõistagi umbkaudu kolm miljonit staadioni. Nad üksnes paistavad väikestena. Nende tegelikku suurust on suisa võimatu ette kujutada. Tõuse kõrge künka otsa ja vaada alla välja pääle. Kas sa ei näi seal mäletsevat lojused sobilguleku Siplased nõnaga, Daiwa kehad? Järgmist päeva rääkisid nad taevakehadest ja ettekuulutustest. Christoph rääkis poisile kahekordsest päikesest, mida oli elus enam kui kord näinud. Selle ilmumine ida või läänetaevasse tähendab suure vihma ja tuuletulekut. Mõnikord näib päike inimestele vere vana kuid see sünnib udu aurudest ning osutab suurele niiskusele. Mõnikord aga meenutavad päikesekiired juukseid. Restofoor silitas arseeni pead. Oled just nagu lõõmavad, see kuulutab tuult ja külma. Kui aga kiiret, kaarduvad päikese poole ja pilved tõmbuvad loojangul mustaks, siis läheb tormiks. Kui loojuv päike on puhas, on oodata vaikset ja selge ilma. Selget ilma tähistab ka kolmepäevane kuu, kui see on klaar ja peenike. Kui kuu on peenike, samas justkui lõõmab, siis on oodata marutuul. Aga kui juba mõlemad kuus arved on võrdsed ja põhjapoolne sarv puhas, hakkavad läänetuuled raugema. Täiskuu tumenemise korral ole valmis vihmasajuks kuumust mõlemast otsast õhenemise korral läheb ilm tuuliseks taragu ümber tähendab halba ilma ning tumenenud tara suurt tormi. Kui sellised asjad pakuvad poisile ilmselget huvi, miks siis talle sellest mitte rääkida? Küsis Risto for iseendale. Kord jõudsid nad järve äärde ning Christoph Four lausus. Jumal käskis, et veed kihagu kaladest, kes ujuvad sügavustes ja taevalaotuses lennaku linnud. Nii ühed kui teised on loodud ujuma neile omase stiitjas. Veel käskis jumal, et maa sünnitaks, elavad hinged neljajalgsed kuni pattu langemiseni kuuletusid loomad Aadamale ja Eevale. Võib öelda, et armastasid inimesi nüüd aga ainult erandjuhtudel, kõik on kuidagi paigast ära. Kristo Forsasis nende kannul sörkima hundi turja. Ja kui lähemalt vaadata, siis on linnud, kalad ja loomad paljuski inimese sarnased. Tead sa, selles on meie üleüldine kokkukuuluvus, me õpetame 11, Arseni lõvipoeg sünnib emalõvil alati surnuna kuid kolmandal päeval tuleb isalõvi ja puhub temasse elu. See tuletab meile meelde, et niisamuti on ka inimese laps kuni oma ristimiseni igaviku jaoks surnud. Ent ristimisega ärkab ellu. Aga veel on olemas sajajalgne kala, mis värvi kivi juurde, ta ujub, seda värviga ise muutub. Valge kivi juures on ta valge rohelise juures roheline. Samasugused on pojaga mõned inimesed. Ristiinimeste seltsis on nad ristiinimesed uskmatute juures uskmatud. Veel on olemas fööniks iks kutsutav lind, kellel kuule, ei kaasata ka lapsi. Ta ei söö mitte midagi, kuid lendab liibanoni Seedrite vahel ja täidab oma tiibu nende aroomiga. Kui ta jääb vanaks, kas siis sööstab kõrgusse ja süttib taevatuledest põlema ning alla laskudes süütab oma pesa ja põle ise ära ning sünnib oma pesa tuhas uuesti ussina kellest ajapikku sirgubki fööniks nõndasamuti arseeni sünnivad Kristuse eest kannatanud täies hiilguses uuesti taevariigile. Ning lõpuks on teil olemas selline lind nagu kalaadrius üleni säravvalge. Kui kedagi peaks tõbi maha niitma, siis saab kala kaadriuselt teadmist Kasto inime. Ela edesi ehk kooleb. Kui talle on määratu enge heita, siis pöörab kalaadrustast. Aga kui tal tule veel elada, siis tähendab kalaadrus vastu päikest taevasse ning kõik saavad aru, et kalaadrius võttis põde ja haiguse ja puistas selle õhus laiali. Nõnda tõusis ka meie issand Jeesus Kristus ristipuule ja lasi oma ilm puhtal verel meie pattude parandamiseks poolata. Aga kust me selle linnu võtame? Küsis poiss. Ole isese lind, arseeni, sa oskad veidike lennata. Poiss noogutas mõtlikult ning sellest, tema tõsidusest hakkas restofooril kõhe. Tuul puhus kaldalt viimaseid lehti järve mustavasse, vetelehed veeresid segaduses mööda mustjaspruuni rohtu ja seejärel võbelesid virvendaval järve pinnal libisesid järjest kaugemale. Taevas oli värvitu, kuna oli kõik värvid juba suvele loobunud, tanud lõhnas ahju suitsu järele. Arseeni tundis rõõmu sellest, et koju jõudes panevad nad samuti ahju küdema ja naudivad erilist sügisest õdusust. Ahju kütmine oli arseeni kohustus. Ta tõi puukuurist kase halgusid ja ladus need ahjupüramiidi, toppis halgude vahele hagu. Tuld tegi hõõguvate süte abil. Ta võttis neid esikoldest erilistest pesadest, kus tulekihi all hoiti süsi, tule üles tegemiseks läheb, muutsid aegamööda värvi siseküljelt juba põledes teesklesid nad ikka veel ükskõiksed kokkukuivamist, kuid iga hetkega oli see neile üha raskem. Tuli haaras neid äkitselt ja korraga igast küljest. Tuli hüppas lehtedelt Hagudele ja sealt edasi halgudele. Halud hakkasid põlema külgedelt. Kui nad olid niisked, siis raksusid, tulistasid, sädeme, vihke. Laps nägi tulemöllus fööniksi ning näitas teda kõrval istuvale hundile. Hunt virutas aeg-ajalt silmi, kuid arusaamatuks jäi, kas ta ikka näeb lindu päriselt. Heites hundile kahtlevaid pilke, teatas arseeni fristofoorile. Ta istub ebaloomulikult, ma ütleksin, et ta on kuidagi pinges. Minu meelest ta lihtsalt kardab oma naha pärast. Poisil oli õigus, ahjust välja lendavad sädemekimbud tegid hundi üksjagu murelikuks. Alles siis, kui tuli jõudis põlemise ühtlasesse lõppfaasi, heitis hunt põrandale kõhuli ja pani pea koera kombel käppadele. Me vastutame nende eest, kelle oleme kodustanud, rääkis Kristo foor. Hunti silitades. Ahju sisse vaadates nägi arseeni seal mõnima nägu. Seda raamistasid hallid juuksed, mis olid kuklasse sõlme keeratud. Nägu katsid kortsud. Vaatamata sellisele mitte sarnasusele sai poiss aru, et see oli tema enda peegeldus. Ainult et palju aastaid hilisem ja teistsuguses keskkonnas. See oli selle peegeldus, kes kolde juures istudes näeb heledapäise poisi nägu ega soovi, et tulija teda segaks. Ruumi astunud tammub lävel ning sosistab sõrme suu ette, tõstes kellelegi üle õla, et kogu Venemaa tohter on hetkel hõivatud. Vaatab tulle. Loodud põrmust ning saab kurt põrmuks. Kuid keha, mis talle elamise ajaks antud, on kaunis. Sa pead teda võimalikult hästi tundma õppima. Arssenja. Nõnda kõneles Christoph foor palsameerides Andron Novgorod last enne kadunukese kodumaale saatmist. Christopher hõõrus ühes ruukina Slobodan saunas Androoni naha sisse mee ja soolaga segatud seedri tõrva. Andron võbises Christoph voorib puudutustest üle kogu keha ning näis seetõttu elusana. Seda muljet suurendas lahkunu võimas suguliige mis justkui passinud väikesekasvulise, kuid jässaka Androoni külge. Arseenile tundus, et antron tõuseb kohe püsti, tänab Christoph vaeva nägemise eest ja astub värske õhu kätte. Kuid Andron ei tõusnud. Öise kakluse järel lebas ta sisse löödud pealuu ja esimeste koolnulaikudega selja piirkonnas. Sisse sõitnud Androoni olid alles eile huvitanud Slobodan tütarlapsed. See huvi põhjustas kakluse. Täna valmistus Androon asuma oma viimsele teekonnale Novgorodi. Väikeses inimkehas kõneles Kristofoor. Peegeldub jumala otsatu tarkus. Iga elund on pisiasjadeni läbi mõeldud, näiteks süda toidab kogu keha verega ja sellesse on, nagu öeldakse, koondunud meie tunded. Vaat miks on see roietega kindlalt kaitstud. Hambad on närimiseks ja seetõttu on tugevast luust keelde maitsetel vahet ning see pärast on pehme ja poorne nagu Käsm. Kõrv on kojakujuline, et püüda lendavaid helisid, muuseas peast eemalehoidvad kõrvad, Risto For libistas sõrmega üle Androoni kõrva, on tühja sõnalisuse tunnus. Kuid veel on olemas sisemine kõrv, mida pole näha. See juhib helisid väliskõrvast ajju ning aju muudab helid kõneks. Ka silmadest lähevad ajju sooned ning aju muudab jällegi tähed sõnadeks. Aju on kogu keha valitseja ja asub kõigiti puus, sest kõikidest maistest loiustest on ainult inimene arukas ja püsti käia. Tema ihus asuv kehatu mõte kerkib taevaste poole ja tunnetab selle maailmatäiust. Mõistus on hinge silmad. Kui need silmad saavad viga, jääb hing pimedaks. Mis asi on hing, küsis arseeni. See, mille issand puhub kehasse, see, mis eristab meid kividest ja taimedest. Hing teeb meid elavateks Arssenja kõrvutanud teda leegiga, mis lähtub maisest küünlast, kuid ei ole maist päritolu, püüdleb kõrgustesse sama loomulistest tyhjate poole. Kui hing teeb elavaks, siis on ta järelikult ka loomadel olemas. Arseeni osutas tema kõrval seisvale hundile ja loomadel on hing. Kuid Neil sarnane kehaga ja kätkeb nende veres. Ning pane tähele. Enne veeuputust ei söönud inimesed loomi säästes nende hingi sest looma hing sureb koos tema kehaga. Inimese hing on seevastu kehast erinevat laadi ega sure koos kehaga. Inimese hingele on looja oma armu sisse puhunud mis saab osaks inimese ihule. Meie keha pudeneb põrmuks, kuid keha põrmust loonud issand paneb meie tolmuks saanud kehad taas kokku, sest tead, see ainult tundub nii, et keha laguneb jäljetult, et seguneb teiste elementidega, muutudes mullaks, jõeks rohuks. Meie keha on Arssenie otsekui laiali jooksnud elavhõbe, mis lebab tillukeseks terakesteks pudenenuna maapinnal kuid ei segune mullaga. Kui ma seda siis seni, kuni tuleb keegi oskaja ja korjab ta anumasse kokku. Nii kogub ka kõigevägevam meie lagunenud kehad taas kokku üleüldiseks ülestõusmiseks. Arseeni õppis varakult lugema. Tähed, mis Christoph Hurdale näitas, jäid juba mõne päevaga meelde ning varsti pani ta vaevata neid sõnadeks kokku. Arseeni esimeseks ja kõige armastatumaks lugemisvaraks said Christopheri ülestähendused kase tohul. Selleks oli mitu põhjust. Tohtkirjad olid kirjutatud suure selge käekirjaga. Mõõtmetelt poldud nad suured. Nad olid kõige kättesaadavam lugemine, kuna vedelesid tares igal pool ning pealegi nägi arseeni, kuidas neid valmistati. Kevade aegu, kui puudes hakkasid mahlad jooksma, tegeles restofoor kasetohu varumisega. Ta rebis seda tüvede küljest laiade ribadena ja keetis mitu tundi soolvees. Toht muutus pehmeks ja minetas oma rabeduse. Töötlemisega järel lõikas Christoph foor tohu ühesuurusteks lehtedeks. Nüüd oli see kasutamisvalmis, olles kallile paberile igati vääriline aseaine. Mingit kindlat aega kirjatööga tegelemiseks ei olnud Christoph Fory sisse seatud. Ta võis kirjutada nii hommikul, päeval kui õhtul. Mõnikord, kui tal turgatas peas oluline mõte, tõusis ta keset tööd üles ja pani selle kirja. Christoph For kirjutas üles raamatutest loetut. Kuningas Saalomon-il oli 700 vürstisuguemandat ja 300, liig naest aga raamatuid 8000. Samuti pani ta kirja omaenese tähelepanekud. September kuu 10. päeval kukkus arseeni hammas vällja. Talletas Gazett ohule, tervist, toovaid, palveid, arstimite koostisi, lendavate taimede kirjeldusi, andmeid looduslikest anomaaliatest, ilma kuulutusi ja lühikesi manitsusi, karda kurja mehe vaikimist nagu kurja koera salahammustust kraapis, tähti, kasetohu sisemisele küljele, luust kirjapulgaga. Christopher ei kirjutanud mitte sellepärast, et oleks kartnud midagi unustada. Isegi kõrgesse ikka jõudnuna ei unustanud ta midagi. Talle tundus, et kirjapandud sõna korrastab maailma, peatab selle voolavust, takistab mõistetele ähmastuda. Sellepärast oligi fristofoori huvide ring nii lai kirjutaja mõtte järgipidise ring vastama maailma avarusele. Christoph voor jättis oma ülestähendused tavaliselt sinnasamasse, kus need said tehtud lavatsile ahjupealsele puu minule ei tõstnud üles, kui need maha kukkusid, aimates ebamääraselt ette nende hilisemat avastamist kultuurikihi seest Christoph kodus. Et kirjutatud sõna jääb selliseks igaveseks, mis hiljem ka ei juhtuks, on sõna kirjapandult juba teoks saanud. Christopheri liikumisi jälgides teadis arseeni juba, kust tema märkmeid otsida. Mõnikord tuli toht kirja leidmise kohast sel samal päeval välja uus või koguni mitu uut. Ajuti näis staat Arssenile kuldmune munema, kanana jõuaks neid vaid üles korjata. Poiss õppis Kristo foori näoilme järgi koguni üles kirjutatava laadi ära aimama. Kokku lükatud kulmud lubasid oletada, et käsilolev ürik materdab hereetikuid. Tasase rõõmu ilme saatis enamasti õpetussõnu. Kõrguste mahtude ja kauguste märkimisel kippus Risto foor arseeni tähelepanekute kohaselt mõtlikult nina sügama. Laps luges toht kirju häälega. Keskajal loeti üldse enamasti valjusti või äärmisel juhul lihtsalt liigutati huuli. Enim meeldinud märkmed pani arseeni korvi sisse. Juhtub keegi konti kurku ajama, kutsu appi pühablaasius. Plaasius suur kõneleb, et Aadam olla paradiisis olnud 40 päevahoidu naesega läbi käimast ja pääset põrgodulest. Andmete mitmekesisus jahmatas lapse kujutlusvõimet.